Kes pikka juttu lugeda ei viitsi, siis ütlen lühidalt, et PARIM RESTORAN, KUS MA IIAL KÄINUD OLEN! Jah, just nii hüsteeriliselt ja caps-lockiga. Piparmünti soovitasid mul külastada inimesed juba jaanuarikuus, kui me Pärnus käisime, nüüd võtsin lõpuks inimeste soovitusi kuulda ja läksime Lende, Kerli ja Maigretiga vaatama, et mis seal head siis pakutakse. Lende oli nii tubli, magas 95% meie külaskäigust kenasti maha.
Esimene mulje – appi kui ilus, valgusküllane ja hubane. 10 punkti kümnest! Nagu ma aru saan, siis üks pool on kohvik ja teine restoran, meile meeldis kohvikupool rohkem, aga söök ja menüü on ikka mõlemas sama. Imekaunis lihtsalt.
Mina üksi kohvikulaua taga kohvi rüüpamas
Mina kohvi segamas, Maigret menüüd sirvimas
Restoranipool
Lastele oli ka mänguasju, Lende sai sealt endale ajutiselt ühe tittede kõristi laenatud.
Enne sööki toodi lauda “tervitus kokalt”, mis oli parim kilu, mida mu mokad puutunud on. Ja see serveering on lahe!
NOM-NOM-NOM!
Me sõime kõik erinevaid asju ja nagu ikka olid igaühel omad lemmikud. Kuna me väga heldelt teineteisega asju jagasime, siis oskan igaühe kohta miskit kosta. Nagu ikka on, siis mõni asi meeldis rohkem kui teine, aga siikohal saan ma vaid enda arvamust jagada, maitsed on ju erinevad :)
Need, mu kallid sõbrad, on universumi parimad kammkarbid. Kerli polnud enne kammkarpe maitsnud ja see oli ideaalne koht, kus seda esimest korda teha, sest mina olin neid enne palju söönud ja nii häid pole veel elus ka kuskil saanud. Mul tuli natukene nutt kurku, kui ma esimese ampsu seda kastet ja karpi suhu panin. Nagu jeesus ise oleks selle oma kuldsete kätega valmistanud! Kas keegi teab, kes on Piparmündi kokk? Palun edastage talle mu suurimad kiitused ja lisaks palve, et ma võiks ta enda keldrisse elupäevade lõpuni ketti panna ja sundida teda mulle neid karpe hommiku-, õhtu- ja lõunasöögiks serveerima. Palun?! Soovitan 100% proovida!!
Mina sõin põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga. See oli lihtsalt suussulav! Krõmpsuv, pehme, soolane – ma ei oska seda kirjeldada, peate ise proovima. Midagi imelist! Aga pean tunnistama, et Kerli karbid meeldisid üks protsent rohkem.
Maigret proovis ära tapasevaliku, mis on ideaalne just veini kõrvale nosimiseks. Pisut ühte, pisut teist – kõik mega maitsev. Ainult oliive oleks võinud rohkem olla ja see ükski oleks võinud kiviga olla. Ma armastan kiviga oliive!
Minu pearoaks sai Grillitud veisefilee rikkaliku demi-glace kastme ja riisikasalatiga. Veis oli pealt krõbe, seest medium ja taldrikul oli nii palju erinevate maitsetega “sorakaid” et avastamist jätkus pikaks ajaks. Muidugi ei suutnud ma seda kõike sisse vitsutada, aga see oli niiiiii-iiiiii hea!
Maigriti part mulle ei maitsenud kahjuks. Samas olin ma ainukene, sest temale endale ja Kerlile maitses väga. Ma täpsustan, et part ise oli hästi valmistatud, aga mulle oli see kaste kuidagi ebameeldiva maitsega.
Kerli rillitud mesine kõrvits, maapirn ja koorene pähklikaste oli vähemalt sama hea, kui minu veis. Reaalselt mega maitsev, tummine ja super kõhutäis. Ma isegi nentisin, et arvatavasti sööks Kardogi selle ära, vingumata, et liha polnudki taldrikus. Vot nii hea oli see.
Parima jätsin viimaseks. See lavendli kreembrülee on NII HEA, et mulle tundus, nagu oleks armas taevaisa ise mulle suhu sülitanud. Ma pole EALESKI nii head brüleed saanud ja arvatavasti ei saa ka. See teine jura seal taldrikus, see polnud minu maitsele, aga see brülee ise oli nii hea, et ei vajagi enda kõrvale mitte midagi muud. Kerli ja Maigret alguses väitsid, et nad ei taha magustoitu, aga kui mult ampsu võtsid, said toiduorgasmi ja tellisid kohe ka. Parem oligi, sest rohkem ampse ma anda poleks raatsinud.
Ühesõnaga – kui Piparmünt oleks Tallinnas, käiks ma seal iga jumala nädal. Parim restoran, kus ma käinud olen. Punkt!
Ja ei, tegu pole reklaampostitusega. Tegu on niisama “käisime söömas ja olen mega rahul ja tahan et terve universum teaks” postitusega.
Mis on teie lemmikresto? Piparmündis olete käinud?