Kunagi kui Mari sündis, lubasin ma endale pühalikult, et minu laps ei saa ühtegi ekraani nägema enne kui ta 18-aastaseks saab. Ma ei mäleta nüüd täpselt millal see asi muutus, aga ühel hetkel hakkasime talle mõnikord läpakast mašat ja karu näitama , lisaks kinnitas ämm mulle, et Mari lemmikmultikas on rongimults, mida ta koos temaga telekast vaadanud oli. Siis ta oli muidugi hästi pisike ja ise otseselt nõuda ei osanud ta midagi, erinevalt praegusest…Aga kui näidata, siis vaatas loomulikult.
Nüüd, mil ta oskab juba rohkem suhelda, väljendab ta enamuse ajast seda, et tahaks ikka seda Mašat näha. Vahet pole, kas telekast, läpakast, issi arvutist, minu telefonist, issi telefonist. Muidugi enamiku ajast otsime me talle ikka muu tegevuse, aga lapsevanemad peaksid teadma, et mõnikord on lihtsalt sellised ajad, et okei-okei, võta, vaata, istu ainult rahulikult!
Ma mäletan, et mulle öeldi, et Mari ei räägi, sest ta on liiga palju multikaid näha saanud. Samal ajal tean ma naisi, kelle lapsed (kes lasteaias ei käi) veedavad oma päevad tahvli või teleka ees ja sellegipoolest räägivad nagu vanad mehed. No ja nüüd Mari mingil määral räägib ka, iga päev tuleb uusi sõnu (eile lasi puuksu, vaatas etteheitvalt mind ja ütles “kaka ais!”), ometi on ta nutikaid masinaid saanud siiski kasutada. Päris ära nullida ei oska/saa/viitsi, aga ma arvan, et selleks ka põhjust pole, et kohe 100% nulltolerants.
Küll aga on mul multikate vaatamisega omad “õppemeetodid” kujunenud, kui seda nii öelda võib. Jajah, muidugi vaatab Mari teinekord üksi ka multikaid, aga kui mul tegelikult kiire pole ja olen lõpuks ta igavesele “Aša a kauuu-uuu-uu!” nuiamisele alla andnud, siis vaatame seda koos ja mina kommenteerin igat jumala liigutust, mis telekast näitab. “Näed, see on mõmmi maja, mõmmi elab selle sees. Maša tuleb hüpeldes. See on väike jänku, jänku sööb porgandit. Maša viskab asju, asju ei tohi visata, see on väga inetu” jne. Muuseas, kui ma seda tegema hakkasin, siis ma olin kuulnud, et see aitab lapse sõnavara laiendada eksole. Aga aasta aega jutti lobisemist, tulemus oli väga kasin. Kuni lambist ühel päeval hakkas Mari ütlema esiteks “kau” mis on siis karu ja siis lisas “aša a kau”!
Nüüd vaatab ta ise ja lobiseb kogu aeg. Okei, mingi 50% sõnadest on täiesti arusaamatud, aga kui midagi tuttavat ekraanil näeb, siis ikka kommenteerib: “kukkus! peitu? kuku? jänku! auto! atas! kuu! täht!” niimoodi suvalt loobib sõnu :D Ma ei ütle nüüd, et need multikad last rääkima õpetasid, aga ma ei taha ka uskuda, et need nüüd täielik saast on, kui normaalselt seda vaatamise aega piirata.
Teine asi, mida Mari telefonis teeb, on loomapuslede kokku panemine. Ta suutis lausa selline häkker olla, et kui mina tõmbasin talle demoversiooni, soetas ta app-store’ist endale täissuuruses mängu. Ega see kaks euri mind ei tapa, aga no isegi MINA ei tea, kuidas seda teha…Nüüd ta siis aeg-ajalt paneb neid loomi kokku ja teeb vastava looma hääli. Näiteks on Mari kindel, et kotka hääl on “kokaaas-kokaaaas!” :D
Aga jah, ma pean tunnistama, et mõnikord on külalised ja on kiire, siis on küll nii olnud, et Mari saab lebolt pikka aega Youtube’i sügavuses uitada ja sealt igasugust imelikku kraami vaadata. Täitsa hämmastav, mis jama lastele meeldib…
Pika jutu kokkuvõtteks tahtsingi uurida, et kui palju teie lapsed telefone/tahvleid/telekat vaadata saavad? Kas on mingisuguseid lahedaid emakeelseid äppe ehk olemas? Mari-Leen näitas kunag, et tema tahvlis oli numbrite ja tähtede eestikeelne äpp, aga mina selle töötavat versiooni leida ei suutnud…
*Teema sündis koostööd Tarkvanem.ee leheküljega, kust saab infot ja nõu igasuguses eas lapse vanem. Kuigi mulle tundub, et antud lehel on seda teemat just vanemate lastega arutatud, seega võite kommentaariumis teada anda, et mis vanuses teie laps on ka. Eks suuremad saavad juba ju rohkem ise otsustada, kui kolmene…
Pildil Mari Estonia Spa voodis puslet kokku panemas, Lende tahtis ka näha, mis õde teeb. Hehe.