Ma ei hakka ennast uuesti ärritama teemal, et kui vanad lapsed peaksid lisatoitu saama hakkama. Esiteks selle pärast, et ma miskipärast Marile kunagi Lendevanusena küll andsin süüa proovida, mõistmata, et laps ei ole tsirkuseahv, kelle kohus on oma vanemat lõbustada sellega, et mis nägu ta teeb, kui ta süüa saab. See selleks, inimene elab ja õpib, seekord kavatsen ma lapsele püreede tutvustamisega veel jupp aega oodata. Kui mitte kaks kuud, siis kuu kohe kindlasti. Küll aga tahtsin ma rääkida söögitoolidest.
Mari ajal ei teadnud ma toolidest maad ega mütsi. Ma valisin tooli pmst selle järgi, et seda sai lamavasse asendisse panna, sest ilmselgelt oli mul nii tuli takus, et ei mallanud ära oodatagi, millal vaene inimene istuma õpib. Mari aegset söögitoolijuttu saab lugeda SIIT. See tool oli muidu jumala norm, aga nii suur ja kobakas, et käis üsna pinda. Lende sündides mõtlesin ma osta tavalise Ikea söögitooli, kui ma juhtusin Nomi peale ja nüüd on meie söögitoolimure lahendatud olnud enne, kui see aeg kättegi jõuda suutis. Nomi toolist olen ma pikemalt rääkinud SIIN POSTITUSES. Sedapuhku rääkisin küll tema kasutusmugavusest lamamistoolina, aga see on üks selline mõnus asi, mille sa tõesti soetad endale lapse sündides ja kasutad julgelt 7 aastat kindlasti. Lamamistool, söögitool ja väikelapse toolike – kolm ühes.
Lende tool on veel lamamisasemena kasutusel, aga paari kuu pärast teeme me tema oma ka söögitooliks. Pilti mul võtta pole, sest no me ei ole seda kokku pannud, aga üldiselt kui vaatad seda eelmist Nomi tooli postitust, siis seal ma võtsin netist ühe pildi. Ma olen kindel, et see on üks parimaid väljaminekuid.
Jah, see ei ole odav. Umbes 200€ eest saad sa basic söögitooli, sinna juurde saad siis vastavalt soovidele kellasid ja vilesid osta. Aga minu soovitus – palu katsikulistel panustada näiteks toolifondi ja nõnda saad sa tooli endale niiöelda kingituseks paluda. Mina teeksin küll nii, ise osta, ei tea kas raatsiks, kui proovinud pole.
Pildil Mari oma Nomi toolis, jalg üle põlve. Kõikidel teistel piltidel on ka Mari oma tooli peal – vigurdab, naerab ja teeb nägusid.
Pilt on must-valge ja sellel istub Mari oma söögitoolis. Ta on küljega kaamera poole, pea kergelt viltu kallutatud ja naerab nii kavala näoga, nagu ta oleks just kuskil suure käru keeranud, aga mina seda veel näinud ei ole.
Miks see tool hea on – Mari vigurdab KOGU AEG. Lükkab ennast täiega lauast eemale, kõõlub ja turnib. Aga tooli jalad on alt niimoodi disainitud, et sellega pole võimalik ümber kukkuda. Päris ausalt on Mari seda täiega proovile pannud, aga ei miskit. Tool seisab uhkelt püsti.
Veel on hea, et see on nii kerge. Eelmises postis oli vist kirjas, raske see on, mina jõuan seda ÜHE NÄPUGA tõsta. Suur erinevus mu esimesest söögitoolist Mariga, mis oli nagu mingi suur, kobakas sangpomm.
Marile meeldib ta tool väga ja meie majas keeldub ta söömiseks kuskile mujale toolile istuma. Miks ta peakski :)
Vot, sellised lood siis. Ma ainult selle pärast tulin seda siia kirjutama, et just viimasel ajal on mult selle tooli kohta aina rohkem uuritud ja ma võin siis kenasti tunnistada, et mitte vaid lamamistoolina, vaid ka söögitoolina on see mega-super-hüper mõnus asi. Täidab kõik nõudmised – ilus (valik on nii lai, et igaüks leiab omale meeldiva värvikombo), praktiline, pika kasutuseaga, turvaline, mugav ja kasulik!
Milline söögitool teie peres on?