Ma kunagi mainisin, et katsetasin ise plastiliini tegemist ja peale seda uurisid nii mõnedki, et kuidas seda täpsemalt teha. Kuigi selles mingit tuumateadust ei peitu, siis täna tuli väikevend külla ja otsustasin talle ka näidata, mismoodi seda plastiliini teha saab. Võib öelda, et 13-aastasele läheb isegi rohkem peale, kui Marile.
Küsisin tema arvamust ka: “Hästi pehme, sulab käte vahel. Lihtne teha ja mõnus mängida. Kui kiiresti tõmbad, siis ta läheb katki. Voolida sellest mingeid loomi ei saa, aga niisama mudida on hea!”.
Vaja läheb: palsamit ja maisitärklit. Meie panime ära terve paki tärklist ja terve väikse pudeli palsamit.
Mingeid koguseid me ei mõõtnud, lapsed muudkui valasid, üks palsamit, teine tärklist ja vaatasime, mis välja kukub. Kui paned rohkem palsamit, on mass vedelam, rohkema tärklisega tugevam. Kogu mass tuleb hoolikalt läbi sõtkuda, sest alguses jääb see kuidagi teraline. Mida rohkem soojade käte vahel mudid, seda mõnusamaks see plastiliin läheb. Nagu suur jurakas stressipalli!
Soovi korral võib lisada toiduvärvi, et plastiliinile värvi anda. Väga väikestega ma seda teha ei soovita, sest vähemalt meie toiduvärv määris kohutavalt käsi ja Mari suuruses kindaid meil ei ole. Kuigi noh, mis need punaseks värvunud käed ka halba teevad, aga no lihtsalt mina eelistan Marile tavalist valget massi teha. Muidugi võib seda proovida värvida ka ala peediga vms, aga kuna see palsam on nagunii keemia, siis suhu seda panna ei tohi. Mari muidugi on nii suur, et ta ei tahagi.
Lahti rebides läheb “katki”
Lastel tegevust kui palju. Muidugi elutoa põrand näeb välja nagu hundilaut, üleni mega sassis ja tärklisehunnikuid täis, aga pole hullu. Riki soovitas omalt poolt, et uute riietega ei ole mõtet ka mängida, ta suutis oma dressid täis läbustada selle punase värviga. Õnneks pestes tuleb kergesti maha nii riidelt kui kätelt.
Ühest pudelist palsamist + 1 pakist tärklisest saab kokku suure juraka, mida saab säilitada gripkotis. Seega saab sellega iga kell uuesti mängima hakata, kuigi mulle tundub, et lastele on see kokku segamise rõõm ka pool lõbust. Seega võib teha ju paljusid erinevaid värve teha ja näiteks Riki praegu just mõtles sellele uue kasutusvõimaluse – ta toppis kinda seda massi täis ja nüüd on tal kindakujuline stressipall. Loov värk!
Mida teie huvitavat lastega teinud olete? Me järgmine kord proovime ise teha seda kinektilist liiva ja midagi, mille nimi on “lima” :D