No just siis, kui meil oli plaanis Kardoga minna ringi seiklema ja ilma avastama, hakkas vihma sadama. Nüüd ei jää mul muud üle, kui kakelda ühe firmaga, kes tegi minu blogis loosimise ja mängib praegu täisdebiilikut võitjale auhinna üle andmisega. Kuna ma talle veel tänase päeva probleemi lahendamisele andsin, siis ma ei hakka nimesid nimetama, aga kui see kamm veel ühe päeva kauem kestab, siis räägin muidugi teile ka. Täiesti absurd olukord.
Muuseas, kas teie ei arva, et nn puhkused on väsitavad? St ma ei ole konkreetselt puhkusel, vaid ma olen siin tööd tegemas, aga see on rohkem nagu selle konkreetse reisi ja hotelli kogemine, et ma sellest hiljem kirjutada saaksin. Noh, ja piltide tegemine. See kõik toimub ju nagunii, seega ma võin öelda, et laias laastus on see puhkus.
Mulle tundub, et inimesed jagunevad puhkusel kolmeks:
- Need, kes tahavad puhkusest “viimast võtta” ja veavad ennast igale ekskursioonile, vaatamisväärsusele ja kogunemispunkti kohale. Iga sekund peab olema täis mingisugust tegevust, sest muidu see pole ju ometi puhkus.
- Need, kes hommikul ärkavad, viskavad randa või basseini äärde pikali ja lahkuvad sealt siis, kui päike ära kaob. Muidu see pole ju ometi puhkus, kui pruuniks ei saa.
Ja siis on need, nagu mina. Need, kes ei taha mitte midagi muud teha, kui vedeleda, raamatut lugeda või sarja vaadata. Suva kus. Peaasi, et vedeleda saab. Minule isiklikult meeldib mu hotellitoas sarju vahtida, pähkleid süüa ja vahepeal ennast korraks bassu äärde lohistada. Ühel tripil juba käisime – see on minu reiside limiit, siis ma tunnen, et okei, ma tegin MIDAGIGI. Sest surve on asju teha ja näha. Väga kaua ma päevitada ei viitsi, sest niisama on igav passida, aga raamatut saab vaid kõhuli lugeda. Seega päevitasin ma eile paar tundi enda selga. See oli väga igav ja väsitav 
Minu meelest on puhkus see, kus ma saan teha neid asju, mida ma TAHAN. Ja ma ei taha ka kodus olles mööda ekskursioone ringi lasta ega päikest võtta. Ma ei käinud see suvi vist ühtegi korda rannas, sest ma ei taha, et mu päevitusriiete vahel oleks rõve liiv ja et ma peaksin rannas passima nagu tross. Sest see on igav. Sama hästi võiks ma midagi kasulikku teha,
Ah ma ei tea, lõpetan selle depressiivse puhkaja päevikud ära, lähme otsime midagi süüa ja siis…. vaatame lamades sarju ja ootame, et see vihm ja äike otsa lõppeks, et me saaks seda turgu otsima minna, sest ega mul tegelikult polegi nagu midagi öelda.
