Ma tahaks jälle kurta, et on see elu alles üks hädaorg. Üks blogijama ajab teist taga ja müstilisel kombel kadus ajutiselt mu blogi täitsa ära. Nüüd õnnestus see kuidagi selle aasta jaanuarini taastada, aga näiteks pildid on kõik kadunud. Kuigi piltidest on jube kahju, siis seda tunnet, kui ma arvasin, et terve mu blogi kadunud on, ei oska ma isegi kirjeldada.
Olen ma ju alati öelnud, et kui me nüüd selle osa välja jätame, et blogi alles viimased aastad mu sissetulekuallikas on, on see juba enne seda üle 10 aasta olnud see koht, kus on kõik mu mõtted ja mälestused. Te ei kujuta ette, kui mitu korda olen ma ise sattunud lugema vanu blogipostitusi sellest ajast, kui lapsed veel palju väiksemad olid ja mõelnud, et kui ÄGE, et see kõik kirja pandud on. No ei mäletaks enam ise nii täpselt mitte midagi.
See on alati olnud ka selles suhtes oluline, et olen mõelnud, et kunagi loevad seda ka minu lapsed ja saavad rohkem aimu, milline inimene mina X vanuses olin. Oi kui suure põnevusega oleksin ma lugenud oma ema lugusid sellest ajast, kui tema näiteks 20 oli. Või kui äge oleks praegugi lugeda sellest ajast, kui mina veel kooli läksin jne.
Ma saan aru, et paljudele on see blogimise teema nii mõttetu ja lamp, et ma võiksin selle asemel ikka midagi “päris” teha ja targemaid asju selle ajaga ette võtta, aga… See ongi kogu elu olnud minu päris asi. Sellest ajast peale, kui ma olin 15 ja tahtsin hakata asju kirja panema, on see olnud MINU teema, milleta ma elada ei oska. Kõik mis ma olnud olen, on kuskil kirjas. Tõesõna eelkõige iseendale, sest ega ma arvagi, et võhivõõral peaks olema huvitav lugeda, millega ma aastal 2014 tegelesin. Aga mulle näete on oluline.
Ja kui ma nägin, et see on kõik kadunud. Ausalt mul oli selline tunne, et mu maailm on kokku varisenud. Jah, võib tunduda tobe, et suur asi see “netipäevik” nüüd on, aga no minu jaoks on. Mul reaalselt tuleb praegu ka pisar silma, kui ma vaatan seda piltideta poolikut korjust, mis mu blogist alles praeguseks on. Õnneks enamik juttu sai taastatud, aga näiteks väga palju pilte lastest oligi siin blogis. Võin ise olla see loll, kes neid mujale ei talletanud (kuigi mingi osa on kõvaketastel ka jne), aga aru ma ei saa, mis rõõmu saavad inimesed teiste õnnetust nautides?
Loomulikult kirjutasid sellest mingisugused väljaanded, kus all kommentaarium kihas. Ka minu enda FB lehel oli neid, kes juubeldasid, et vot kui tore. Jube kahju küll, kui selle lolli jutt kaduma läinud on. Keda huvitab? Äkki nüüd ongi tal aega millegi normaalsega tegeleda ja “päris” asju teha. Ja selliselt ilkusid muuhulgas ka naised, kes oma profiilipiltidel lapsi kallistavad. Super empaatiline käitumine, eks?
Rääkides päris asjadest, siis ega sedagi mul rõõmuga teha lasta. Nagu mainisin, siis läksin mina täna esimest päeva tööle. Harku Vallavalitsusse. Minu tööülesanded on põhimõtteliselt sellised, et aitan kajastada valla erinevates kanalites elanikele olulist ja huvitavat infot, mis neile seal elades vajalik olla võiks. Ehk siis kui on mingi üritus, lähen teen pilti ja kirjutan vallalehte/Facebooki/Instagrami. Kui on mingid muudatused valla tavapärases elus, annan teada samade kanalite pidi. Noh, ma ei tea. Selles suhtes, et ei läinud kuskile vallavanemaks või suureks otsustajaks – lihtsalt põhimõtteliselt tegema neid asju, mida ma juba aastaid nagunii teen ja teha oskan. Täna siis saingi esimesed ülesanded ja tutvusin niisama vallamaja eluga, et rohkem sellest tööst aru saada. Mulle tundus täitsa tore, töö konti ei murra ja ideid tuli palju. Vahva lugu eks.
Nüüd peale tööd avastasin, kuidas ühes FB grupis juba jälle naerdakse, et höhö, aprillinali või?? Et äkki jäid nüüd mingid paremad kandidaadid selle pärast välja, et mina tööle sain! Umbes nagu minu tööle minemine oleks avaliku konkursi asemel välja näinud selline, et ma oleks pussnoaga vallamajja sisse astunud ja töökohta nõutanud, eksole.
Ühesõnaga. Mul on nii kurb tunne sees. Kuskile ma ei kõlba, midagi ma ei oska. Blogi on mõttetu. Päris tööd samas blogijale anda pole mõtetki, see puhta naeruväärne. Kõigele lisaks igatsen veel lapsi kah, kuigi ma alles eile nad Kardo juurde viisin. Aga ma olen kindel, et küllap keegi praegu kuskilt välja ujuks ja ütleks mulle klassikalist “ise jätsid oma pere maha ja oledki lastele sitt eeskuju ja lambine ema, nii et parem ongi, et nad Kardo juures on!”.
Nii nõme lihtsalt. Tahtsin, et täna oleks super tore päev, sest JEEEE, mul oli esimene tööpäev ja see läks tegelikult hästi, kui täiesti asjasse mittepuutuvate inimeste arvamust mitte lugeda. Ja tegelikult JEEE, et vähemalt mingi osa blogist taastatud sai. Ja JEEE, lastetubade põrandad said täna ära lihvitud ja lakitud! Nii palju jeetamist võiks siin olla.
Aga selle asemel istun mina oma hämaras elutoas, mis näeb välja umbes selline, nagu ma oleks viimased 10 aastat hoardimisega tegelenud (sest mõlema lastetoa mööbel ja asjad on hetkel siia mahutatud) ja blogin, endal pisarake silmas.
Äkki homme tuleb parem päev.
*Avapildil ma ei olnud õnnetu, tegin endast oma uue laua taga pilti, sest ma tundsin ennast nagu täiskasvanu päris tööga ja puha. Ja mul lihtsalt polnud paremat pilti, mida siia lisada. Lisamata ka jätta ei saa, tahaks sellest piltideta blogilaiba olekust välja ronida kuidagi.
**Tunnen, et pean igaks juhuks jälle mainima, et ei luba ühelgi meediaväljaandel enda sisu kasutada.
The post ma olen jälle natuke õnnetu appeared first on Mallukas.