Otsustasin ennast hommikul kokku võtta, diivanilt püsti ajada ja koristama hakata. Nii palju suutsin teha, et panin pesu pesema ja teise pesu kuivatisse ja sorteerisin enda riided kenasti kappi ära. Ma olin sellest “metsikust saavutusest” nii motiveeritud, et võtsin ette ka esikukapi, mille põhi moodustas ühtlase kihi laste mütse, salle ja kindaid. Lisaks kast kassitoitu. Kapi põhjas oli mingi hunnik jalanõusid, mis igapäevaselt kasutust ei leia ja seal niisama ruumi võtsid, seega kahmasin need pihku ja viskasin need lastetoa suurde kappi. Ma muidugi ei pannud neid õigesse kohta, sest ma ei viitsinud kaks sammu tagumiste kapiusteni astuda ja koristusjumal karistas mind koheselt. Ehk siis ma viskasin saapad kapipõhja, tõmbasin ukse suht kõvasti enda järgi kinni ja loomulikult jätsin oma pöidla sinna vahele. Täpselt selle kohaga, kus küüneplaat hakkab.
See kapiuks on suur, maast laeni ja MEGA raske, niiet ütleme nii, et ma kahetsesin seda umbes suht koheselt. Mul läks selline tuline jutt pöidlast läbi ja mul oli selline tunne, et mu pöial kukub lihtsalt küljest ära. Nagu ikka selliste haiget saamistega, siis alguses on üli valus, aga ootad natsa ja siis läheb paremaks. Mul lihtsalt valutas ja valutas ja valutas. Reaalselt tunne oli selline, et ma sünnitan pöidla kaudu ja samal ajal keegi topib mulle nõelu ja pussnuge küüne alla.
Mis ma siis muud ikka tegin, kui nutsin vahepeal natukene haledalt, samal ajal kui lapsed vaatasid mind sellise näoga, nagu mul oleks pool kätt küljest ära kukkunud. Võtsin mõned valukad ka sisse ja kuna ma nagunii pidin lapsed Kardo juurde viima, siis mõtlesin, et käin siis seal emos kah ära ühe laksuga, ehk nad saavad…. aidata?
Kes mind vähegi teab, siis ma ei võta enamasti valuvaigistit või palavikualandajatki, sest küll kõik ise mööda läheb. Aga see valu oli nii kuum ja terav, et mul tõesti ikka oli VÄGA valus, et ma sinna üldse minema hakkasin.
Ei mäletanudki, millal ma seal üldse kunagi veel käinud olen. Veidi tuttav olukord tundus seal, ehk siis korra elus olen vb sinna sattunud, aga nagu ma eeldasin, siis ootasin seal sada aastat ja surin nälga. Sest muidugi ei olnud ma kodus suures koristustuhinas süüa taibanud. Passisin seal veidi üle kahe tunni, et teada saada, et mu pöidlas on nii pisike mõra, et sellega pole midagi muud teha, kui valuvaigisteid süüa ja oodata.
“Ärge seda sõrme siis kasutage.”
Nüüd pean kõik oma pöidlasõja turniirid kahjuks vigastuse tõttu üles ütlema…Hämmastaval kombel olen ma aru saanud, et mu vasaku käe pöialt on imelikult palju tarvis. Näiteks isegi scrollida, ega telefonis trükkida ei kannata. Õnneks blogida ja halada saab, seega seda ma just nüüd teengi.
Ja et lõpetada veel ühe korraliku nirtsaka halaga, siis kuna ma nii nälgas olin, tellisin ma endale sushit ja pardisalatit ja caesari salatit krevettidega ja ostsin olerexist veel hunniku komme peale ja nüüd ma istun siin, süda paha, näpp valus ja vaatan mingit dokki naistevanglast.
Mitte et ma nüüd jube oluliselt TAHAKS naistevanglas olla, aga samas ei pea nad seal mitte midagi tegema, passivad niisama ühes toas (mu lemmik) ja neil on null kohustust. Tundub päris magus elu. Selles suhtes, et kui keegi oleks üldse loodud vangis olema, siis oleks selleks mina, sest ma ei taha kuskil käia, ega midagi teha. Lapsi tahaks samas näha, aga kui nad oma ema tõesti armastaks, küll nad ka sinna tuleksid…(ok ma hakkan segast ajama juba?)
Pluss vanglast saaks head contenti, kui seal netti kasutada üldse saab.
Et siis jah, valutavast pöidlast naistevanglani nagu naksti.
Ma ei ole muuseas kunagi ühtegi suuremat luud murdnud ja ma praegu mõtlen, et kui juba see pöial nii valus on, siis KUI valus veel käe- või jalaluu murdmine on? Mul muidu päris kõrge valulävi, aga AIAAAA! Mis luid teie murdnud olete? Kui valus oli?
PS! Pildil ei näe mu pöial üldse hull välja, aga reaalselt niii valus ja lilla ja paistes on, ausalt ka ?