Kui ma ei elaks kõriauguni kassikarvades ja ei peaks toas liikudes iga sekund jalge ette vaatama, et mõnda kassi mitte vigaseks astuda, siis võiks ära unustada, et mul üldse ongi viis kassi. Aga viis neid tõesti on. Mõtlesingi siis teile siin vahelduse mõttes neist ka natukene rääkida. Mitte, et kedagi vist mu kasside hingeelu huvitaks, aga nad on ka inimesed ja nad ka väärt seda, et neist aeg-ajalt juttu tehakse.
Alustame kõige esimesest: Hellast. Ta on umbes kolme aastane kassipreili, kes on meie kassipandest kõige omaettehoidvam. Ta küll ronib aeg-ajalt sülle ja nõuab pai, aga mulle tundub, et Hellale meeldivad miskipärast mehed rohkem kui naised. Jumal teab, miks. Üldiselt peesitab Hella lastetoa nari ülemisel korrusel ja sealt leidsin ma ta ka täna, kui teda pildi jaoks otsisin.
Hella ei hoia mitte ainult ka inimestest eemale, ega ta väga teiste kasside seltsi ka ei otsi. See ei tähenda, et teised talle igal võimalusel külje alla ei ujuks ja aeg-ajalt ta lihtsalt pööritab natukene silmi, keerab selja, aga ära ka ei lähe. Enamasti siiski läheb 
Hellal võttis üldse kaua aega, et kassitittedega leppimine. Kõhises mitu nädalat pettunult, kui keegi jälle ta saba kallale hüppas või temaga ühel ajal sööma kippus.
Aga ma pean ära mainima, et kui lapsed teda sülle kahmavad, siis ta küll kräunatab pettunult, kuid küünistanud või hammustanud ei ole ta iial. Lihtsalt kui lahti lastakse, siis on kohe läinud kah. Ta pigem selline, et kui tahab, siis tuleb ise, aga enamasti… ei taha. Arvestades, et ta on ainukene nendest, kes päris pikalt (esimene aasta) tänavakass olnud on, on see ka vast loogiline.
Järgmisena tuli meie majja Priit. Hetkel on ta umbes aasta ja neljakuune kassihärra, kes on kõige leplikum loom, keda mu silmad näinud on. Lapsed võivad vist ta sõlme ka keerata, aga ära ta ei lähe. Lihtsalt ripub ja talub oma elu, mõnikord tuleb isegi nurr välja. Ma olen nii palju puid saanud, et kuidas ma ikka lasen oma lastel kasse piinata, aga ausalt, tal on endal täiesti suva. Kui tahaks, võiks ju ära minna, aga sarnaselt Hellaga ei ole ta kunagi ühtegi last (ega ka täiskasvanut) hammustanud või küünistanud. Okei, välja arvatud titena, kui ta teki alt varbaid õngitsemas käis.
Priit on alati 100% see, kes magab minu jalutsis ja sätib ennast sinna õhtul juba esimesena. Kui ma teda tuppa ei lase, siis on ta super pettunud. Tema tegelikult lapsi seal jalgade peal magamisega ei häiriks, aga ukse peaks ma ikka lahti jätma, juhuks kui ta öösel pissile tahab ja lahtisest uksest tuleb sisse kolmepeane kamp, kes teps mitte jalutsis magamise ei lepi. Need tahavad ikka täiest kõrist nurrudes otse näkku magama tulla ja nõnda peab ka Priit leppima, et ta laste siin oleku ajal magamistuppa ei pääse. Sorri, Priit!
Priit oli ka esimene, kes kassitited omaks võttis ja nendega koos puntras magama soostus. Mulle tundub isiklikult, et tal on endal kõige suurem sõprus Paulaga, sest just temaga ma näen teda kõige tihedamini kuskil kaisus magamas. Kuigi antud piltidel on ta külje all hoopis Joosep.
Joosep on see vend, kes kogu aeg mjäub. Hommikust õhtuni kõnnib järgi ja lihtsalt röögib. Tal on see komme, et ta joob ainult jooksvast kraanist, seega kui ma vähegi mõne kraani ligidusse astun, on tal vaja mulle häälekalt teada anda, et ma võiks nüüd kraani kenasti tööle panna. Joosepil on vaja iga sekund ka mulle sülle ronida. Olgu see vetsus, toolil istudes, diivanil lamades, voodis. Ta lihtsalt peab ennast mulle peale laotama ja nurruma, see on ta töö ja ta teeb seda hästi Joosep on ilmselt ka laste suhtes kõige tolerantsem. Selles suhtes, et nad kõik on, aga teda ma näen kõige tihemini kellegi tugevas haardes.
Teele on kõikide mu külaliste lemmik. Esiteks selle pärast, et ta on kõige julgem (kuigi nad kõik tegelikult on, aga Teele on vist siis pigem kõige uudishimulikum) ja nõuab kõikidelt kohemaid pai. Ega kahjuks ei tule ka tema pikk karv ja võimas saba. Kõik teised on lühikarvalised, nii et Teele paistab oma täies hiilguses alati teiste seast välja Aga nagu teisedki on ta kohutav kaisutaja ja nurrumasin.
Ma tahaks temast rohkem kirjutada, aga mul on tunne, et laias laastus on nad kõik suht samasugused. Ei hammusta, ei küünista, magavad enamuse ajast, tahavad kaissu ja pai ja akna tagant naabrite kassi peale karjuda – nagu kassid ikka.
Paula on vist kass, keda on kõige harvem näha. Kui üldse neist keegi veidi pelglik on, siis tema. Muidugi mulle tuleb ta kaissu küll, aga tal on mingi imelik paranoia sees. Näiteks kui ma tahan rahus kööki astuda ja ta juhtub mu tee peal ees seisma, siis vaatab ta mind sellse näoga, nagu ma tuleks kindlal sammul talle peksa andma või miskit ja pageb kabuhirmus jooksuga eemale. Siis vaatab, et aa ok, panin veits üle ja tuleb tagasi
Paula on teiste kassidega võrreldes kuidagi jässakam ja raskem ka. Ma mõtlen siis tittede seast. Joosep on üldse see pesakonna niru, Teelet päästab ta uhke karv ja teeb visuaalselt suuremaks, aga Paula on sellise karmi karvaga ja suurte käppadega daamike.
Ahjaa, Paula huvitub kõige rohkem telekast. Kohe, kui seal midagi laadima hakkab, siis läheb tema esimesena seda “kinni püüdma”
Ühesõnaga – tere, ma olen Mallu. Crazy cat lady oma viie kassiga, aga ma ütlen ausalt, et mul nendega just suurt mure ei ole. Magavad siin-seal, vahepeal jooksevad ringi nagu hullud, mõnikord kaklevad ja mängivad. Liivakastide koristamine pole just lust ja lillepidu, aga tegelikult on päris hea elada nii, et iga meetri peal on kuskil kass, keda kaisutada ja paitada. Soovitan soojalt! Ja kui kuskilt koju tuled, siis on mõnus kassiarmee uksel ootamas. Ela nagu paruness, ma ütlen!
Mitu kassi teil on ja millise iseloomuga isendid teile sattunud on?