Lugesin eile endast natukene Perekoolist ja pean ütlema, et huvitav lugemine oli. Kohe täitsa ausalt huvitav, sest ma ei ole ammu mõelnud sellele, et kuidas ATH üldse tavalisele/normaalsele inimesele tundub. Oleksin seal neile vastanud, aga mu Perekooli kasutaja parool oli vanasse arvutisse salvestatud ja ma ei viitsinud seda meenutama ka hakata. Küllap loevad nad ka siin ja ilmselt ei pahanda, et ma avalikust foorumist nende lausejupikesi kasutan. See on tegelikult minu enda jaoks päris huvitav vestlusteema ja ehk on ka mõnel teist põnev teada, mismoodi see aju töötab, kui sul on ATH.
Kindlasti ei saa ma rääkida kõikide ATH’ga inimeste eest, sest ajud on meil kõigil veidi erinevad ja mingil määral toimetame me siin maailmas kõik erinevalt. Aga nii palju, kui ma olen lugenud selle teema kohta, siis on väga palju neid asju, millega ma automaatselt samastun. Naljakas on lihtsalt selle juures see, et ma elasin ju 30 aastat diagnoosita. Ja terve see aeg tundsin ma kõiki neid asju ja käitusin nii, et mina ja teised ei saanud aru miks. Eeldasin, et küllap on see esiteks mu sitt iseloom ja teiseks arvasin ma, et “kõigil on nii”. Lihtsalt teised saavad nende olukordadega kuidagi paremini hakkama. Ja see oli ausalt öeldes frustreeriv. Selle pärast tekib tihti ATH’ga inimestel depressioon – kõige lihtsamad asjad võivad nõuda kohutavat pingutust ja enese sundimist, samal ajal teised ei paista sellest üldse numbrit tegevat.
Ma olen arvanud, et ma olen laisk. Lohakas. Plähmerdis. Ma olen ära unustanud väga tähtsaid asju ja kuulnud, et kuidas mul saab ometi nii pohhui olla. Samal ajal ei pruugi mul nendest asjadest üldse suva olla, vaid… Seda on nii raske kirjeldada, aga mu peas on pidevalt umbes 1000 asja, mis on mu ettekujutlevas to do listis ja kui ma sealt mõtterägastikust suudan ühe kinni nabida ja seda tegema hakkan, siis ei suuda mu aju asju niiöelda tähtsuse järjekorda panna. Suht kliiniline: oh, seda ma ju pidin tegema, see on hetkel meeles, TEE SEDA.
Just see teadmine, et iga mõte/tegevus/idee võib mu peast sekundiga kaduda ja kui ma kohe tegudele ei asu, siis on see läinud. Ma kirjeldaks seda nii, et ma ei suuda asju oma peas panna tähtsuse järjekorda, vaid kraban ükskõik, mis asja, mis vähegi meeles ja teen seda.
Muidugi ei tähenda see omakorda seda, et ma selle asja lõpuni teeks. Näiteks meenub, et ahjaa, ma pidin sellele koostööpartnerile vastama. Avan meili ja näen seal teist e-maili, millelle ma pidin vastama nädal tagasi. Nädal on pikk aeg mitte vastamiseks, seega otsustan ma alustada sellest, avan e-maili ja saan aru, et sellele vastata, pean ma ära töötlema ühed pildid ja manusesse panema. Avan Lightroomi ja näen seal töödeldud pilte, mida ma lihtsalt pole ära salvestanud. Hakkan seda tegema, kui näen, et ühe pildi värvid on täiesti paigast ära. Teen siis selle kiirelt korda, salvestan ära ja pauh, arvab mu aju, et nice, tehtud. Sulgen rahumeeli kausta ja mulle võivad kõik eelnevad tegevused meenuda umbes kahe tunni pärast. Aga selleks ajaks on mul juba 47 uut tegevust käsil, mida ma “kiirelt enne lõpetan” kui ma need ära teen.
Ühesõnaga on kõige lihtsam mu peas toimuvat kirjeldada sõnadega pudru ja kapsad. 24/7 erinevaid mõtteid, kohustusi, ideid, mis kõik on kuskil poole vinna peal ja tekitavad stressi. Kogu aeg on kiire. Kogu aeg on midagi teha. Aga mida? Vot seda nüüd meenuta ise ja ürita nende tuhande asja seest oma peas välja valida. Ütlen ausalt – see on väga raske.
Proua staarblogija seevastu elab oma ATH-ga täiesti tavalist elu. Ravimid on ka määratud, aga neid ta ei võta või noh, vahel mõnel päeval võtab. Aeg-ajalt tabavad küll mingid meeleoluhäired ja segasushood, mis tavapärasest eksistentsi veidi segavad (nt olen nii masenduses, et ei roni mitu päeva voodist välja, oih ostsin 600 euro eest hilbu, mis nüüd saab, oih, sõimasin mingit võõrast inimest, nüüd pean trahvi maksma, oih, varastasin ajalehest tasulist sisu, jälle pean maksma jne jne).
“lõik Perekoolist”
Ma ütlen teile käsi südamel, et kui mulle ravimid kirjutati ja ma nende kohta netist inimeste kogemusi lugesin, oli mu esimene mõte, et ooota, kas see saab tõsi olla? Inimesed kirjeldasid, kuidas nende peas oli VAIKUS, kuidas nad suutsid kenasti võtta selle ühe mõtte ja absoluutselt rahmimata selle lõpuni teha, ilma et nad poole pealt porgandeid külvama ei tormaks või külmikus sügavpuhastust tegema ei hakkaks. Issand, kuidas ma unistasin sellest, et ma ka midagi sellist kogeks.
Mida Conserta mulle tegi? Ma oskan seda ainult kirjeldada nii, et kõik oli täpselt sama, mis enne, ainult et sellele lisandus südamepekslemine ja konkreetne paanika. Mulle tundus, et kõik mõtted vuhisesid mu peas 20x kiiremini kui enne ja lisaks tundsin ma veel halvavat hirmu, et aga kui ma nüüd midagigi ära unustan, siis juhtub midagi väga halba.
Mu hambad olid kokku surutud, mul kadus täielikult söögiisu, ma võisin juua 10 liitrit vett ja ikka tunda tapvat janu. Kaks nädalat peale igapäevast tarvitamist hakkasid mul juuksed peast välja kukkuma, ma ei suutnud Männikul teisele korruselegi minna, sest mu kehas ei olnud enam absull energiat, ma ei söönud mitte midagi, mu pea valutas, ma ei suutnud enne viit hommikul magama minna ja mu päev koosnes sajaprotsendiliselt mingisuguse ärevuse ja hirmu all.
Peale esimest nädalat kinnitasin ma endale, et ega kui ma järjepidevalt võtan, küll see ära kaob. Ei kadunud. Ja ma ausalt ei suutnud nii elada. Arst, kes mulle need välja kirjutas, ütles mulle ka, et need on sellised ravimid, mis kestavad 12h. Ehk siis nendega ei ole seda, et võtad püsivalt ja siis on… püsiv toime. Need töötavad siis, kui sa neid võtad. Ja lisas veel, et on palju inimesi, kes võtavadki ainult enne pingelisi olukordi. Või ainult tööpäevadel jne. Ma ei teinud ise lampi seda otsust, et ah, vahepeal võtan ja siis ei võta. Ma füüsiliselt EI SUUTNUD neid järjest võtta, mul tekkis tõesõna surmahirm.
Aeg-ajalt mõtlesin ma, et okei, ma proovin uuesti. Ehk nüüd aitab? Aga tulemus oli alati sama. Nii et ma võin teile täiesti ausalt öelda, et minu ravimite mitte võtmine ei ole seotud sellega, et ma ei tahaks, et ma tunneks ennast nagu normaalne inimene. Ausalt tahan. Kuid need ravimid mulle ei töötanud ja kuna tol hetkel ütles arst, et Eestis ainult Consertat välja kirjutatakse, siis arvasin ma, et nojah, ju siis olen ma üks nendest, kellele need ei mõju (vähemalt mitte positiivsel moel) ja proovisin ilma edasi elada.
Kuid eile peale selle lugemist kirjutasin ma uuesti oma arstile, sest mu sõbrannale hiljaaegu kirjutati mingi teine ravim välja. Seega ma nüüd tean, et midagi muud on ka ja ma tõesti tahan neid proovida. Päris ausalt, sellise ajuga elada ei ole lust ja lillepidu. Aja sain esimeseks aprilliks, eks ma siis annan teada, kas sain miskit uut ja kas need töötavad paremini.
Üks asi, mida ma veel tihtipeale kuulen on see, et “tead ma unustan kogu aeg ära, et sul ATH on!”. Jah, lihtsam oleks vist, kui mul kolmas käsi kasvaks või midagi muud füüsilist, mis annaks märku, et tere, ma pole päris tavalise ajuga isend. Aga seda mul kahjuks ei ole ja eks need 32 eluaastat on mind ju õpetanud ka võimalikult “normaalselt” käituma. Ära nihele. Kui keegi räägib, proovi mitte vahele segada jne. Ma ei saa kõiki oma tundeid ja mõtteid nagunii kellelegi 100% ära seletada, lihtsam on vait olla ja ise nendega tegeleda.
Küll aga tahan ma öelda, et kõik need ATH asjad, mida ma teen, ei ole VABANDUS. Need on lihtsalt SELGITUS, miks ma neid asju teen. Kui ma teen midagi impulsiivset, siis ma ei mõtle oma peas seda läbi, et oh, ma tean, et see pole hea idee, aga ma teen seda ikka, sest kui keegi küsib, siis ma saan talle süütute silmadega otsa vaadata ja öelda, et mul on ATH. Ma teen neid asju, sest… See lihtsalt juhtub, ma ei oska seda paremini seletada. Ja sellest ei saagi vist need aru saada, kellele issand jeesus normaalse aju andis.
Jah, ma võin hiljem mõista, kuidas üks või teine asi oli viga, aga ma ei saa garanteerida, et ma seda viga uuesti ei tee. Mitte, et mul suva oleks, ma lihtsalt ei saa enne pidama, kui asjad juba tehtud ja alles siis mõtlen, et krt…jälle. Ja noh, kassin obv.
Kui on ATH siis võiks töövõimetuse taotleda, aitab hädast välja!
“tsitaat Perekoolist”
Teate, ma ise nõustun ka sellega, et ATH’ga inimestel võiks olla võimalus saadagi mingit sorti töövõimetust. Mujal maailmas osades riikides seda saab ka taotleda, Eestis mitte. Ma muidugi ei arva, et ATHga inimesed üldse tööd teha ei saa, küll aga peab see töö olema mitmekülgne, paindlik ja põnev, sest muidu tekib see ATH halvatus – ehk siis sa tead, et sa pead midagi tegema, aga aju lihtsalt EI LASE. Vahid seda emaili, tead, mida sa tahad vastata, aga EI SAA seda teha, sest lähed üleni paanikat täis. Miks see tekib, ma ei tea. Kellel pole ATH’d kindlasti loeb praegu ja mõtleb, et mida kuradit sa ajad, lihtsalt vasta. Aga MA EI SAA. Täiesti võimatu. Ma tahan, aga ma ei saa.
Kui ta nii kontrollimatult haige on nagu sina arvad, siis kuidas tal laste hooldusõigus olla saab?
tsitaat PerekoolistOle nüüd normaalne. ATH inimesed on täiesti normaalsed inimesed, kes tulevad toime oma igapäevaeluga, laste eest hoolitsemisega, tööl käimisega, säästude kogumisega. Ja kui enam ei tule toime, siis saab alati ravimeid võtta, mis on täiesti olemas
Ole nüüd normaalne. ATH inimesed on täiesti normaalsed inimesed, kes tulevad toime oma igapäevaeluga, laste eest hoolitsemisega, tööl käimisega, säästude kogumisega. Ja kui enam ei tule toime, siis saab alati ravimeid võtta, mis on täiesti olemasOh jumal, kuidas ma tahaks, et elu oleks nii lihtne. Täiesti normaalne inimene, kõik on täpselt sama mis teistel, mõnikord on natukene nii ja naa, siis võtad tableti sisse ja poof, 100% korras. Ma isegi ei ole absoluutselt pahane, et keegi nii arvab või mõtleb. Ma ilmselt mõtleks ka, kui ma ise selle sees ei oleks. Aga tegelikult see “normaalsus” võib teinekord tulla läbi sellise pingutuse ja vaeva, mis jääb teistele arusaamatuks. Eriti just ATH’ga lapsi kasvatades. Nad vajavad reegleid ja struktuuri, mis on ATHga inimesele kõige suuremaks komistuskiviks. Me unustame, me ei ole järjepidevad ja see tekitab pidevat tunnet, et oleme lapsevanemana läbikukkunud ja tõepoolest ei tohiks meil seda hooldusõigust olla, kui ma unustan nohusele lapsele ninarohtu anda või suuremale kooli värvilised paberid kaasa osta. Väiksed asjad, aga kohutavalt südametunnistust närivad. Veekord – kui mingi ravim suudaks seda muuta, võiksin ma seda kilode kaupa sisse süüa.
Igatahes, mu pika jutu point ei ole see, et oh, haletsege mind, mul on ATH, mul on nii raske. Jah, mul ongi raske. Mul on raske teha kõige igapäevasemaid asju, mul on raske kontrollida oma emotsioone, mul on raske meeles pidada kõige lihtsamaid asju, mul on raske enne mõelda, kui teha. Kõik need asjad mõjutavad mu igapäevaelu, sõprussuhted, niisama suhteid, kasvatusstiili, tööd, kodu korras hoidmist jne. Aga need ei ole asjad, mille kohta ma ütleksin, et kuulge suva, teen mis tahan, mul on ATH, lihtsalt tundke kaasa ja olge vait, kui ma järjekordse käru kokku keeran.
Lihtsalt ei ole hea elada nii, kui ma pean endale telefoni meelespea panema igaks õhtuks, et puhasta kassikastid. Muidu tulen ma selle peale alles siis, kui see haiseb. Või et ANNA TIIDULE SÜÜA, sest Tiit on lastetoas, ma ei satu sinna tihti, ma ei näe teda, seega mu aju võib ta vabalt igaveseks unustada, vähemalt see hirm on küll. Seega teen ma kõige enesestmõistetavamaid asju ainult telefonimeeldetuletuste peale, sest muidu… äkki ei tee? Uskuge mind, see ei ole hea tunne.
Ma lihtsalt üritasin praegu seletada, mis tunne sellega elada on ja mis sitta ma igapäevaselt ISE endale korraldan ja kuidas ma lihtsalt üritan selle kõige sees ellu jääda. Huumor on näiteks üks minu toimetulekumehhanismidest. Kui ma enda lollide otsuste üle ise nalja ei heidaks, siis ma langeks vist väga musta auku. See, et ma nende üle naeran, et tähenda, et mul suva oleks. Aga… vot midagi muud ma ka teha ei oska.
Loodan, et sellest pikast halast oli kellelegi tolku natukenegi rohkem aru saamaks, mis toimub ATHga inimese peas. Kui küsimusi on, siis küsige aga, ma proovin teile vastata. Kuigi ega ma vahepeal ei saa ise ka aru, miks ma mida teen. Proovida ikka tuleb.
The post ATH’ga inimese eluke appeared first on Mallukas.