Eile lubasin suure suuga, et olen edaspidi positiivne. Praegust elu arvestades oleks ainukene positiivne asi, mis mu ellu tuleb, ilmselt koroonatest või miskit.
Esiteks arvas google ilmselt, et mul käivad siin lehel mingisugused häkkerid klikkimas ja panid mu tasud “on hold”. Palvetage mu eest nüüd, et nad selle lahti ka teevad, sest ilmselgelt ei ole helde eesti rahvas teps mitte punt häkkereid. Või siis olete, ei tea 
Ma lihtsalt naeran, sest kui ma seda ei teeks, siis ma peaks ilmselt nutma. St. kui ma oma seda kontot lahti ei saa, siis nutaks kah. See on see vanasõna, et tahad head teha, aga välja kukub ikka nii nagu ta kukub.
Igatahes, loodame, et saame selle ikka korda, muidu ei ole mu “vallavaese” jutud enam mitte nali, vaid tõsilugu.
Teiseks lähme labasemate teemade juurde, milleks on küüned. Enne kui te kõik mölisema hakkate, et keda mu küüned huvitavad, siis ma ütlen, et… mind. Mul on viimasest hooldusest varsti kuu aega möödas ja iga jumala kuu ma mõtlen, et ma ei pane enam endale seda taaka peale, et seal käin. Mulle meeldib küll ilus prantsuse maniküür, aga sinna õigeks ajaks aja panemine ja kohale minemine jne…Ma olen selleks liiga laisk. Samas on mu enda küüned on super nõrgad ja murduvad kergesti, seega on viisakam variant ikka geel peale visata.
Aga kuna küüned on üsna välja kasvanud, siis hakkasin spas oma pöidla geeli teleka ees endale märkamata maha nokkima. Ja kui ma avastasin, mida ma teen, mõistsin ma, et ma mitte ei noki geeli, vaid omaenda pöidlaküünt maha. Te ehk mäletate, et ma jätsin selle pöidla paar kuud tagasi kapiukse vahele. Noh, nüüd andis ta lõpuks alla ja kukub mu küljest maha. Ma ei taha teada, mis seal geeli all veel toimub, aga eks kolmapäeval näha ole. See, et ma sinna selle augu nokkisin, on kindlasti super…
Kolmandaks tegin ma täna hommikul rõveda avastuse. Kellelgi siit majast on ussid! Oli mulle kenasti diivanile oksendanud ja üks uss lihtsalt vedeles seal sees nagu mingisugune kiirnuudel. Ajan varsti kargu alla ja lähen mõnda suuremasse apteeki, seal pidada ka kasside ussirohtu olema. Mina jällegist tunnen, et ma sügelen igast otsast ja tunnen ennast rüvetatuna. Lihtsalt siis teile ka infoks, kellel kassid on – isegi kui nad õues ei käi, siis iga kolme kuu tagant peaks neile ussirohtu siiski andma, sest nähtavasti saab neid ussinirakaid isegi oma jalanõudega tuppa tassida. Ma tean, et sellele on tabletikuuri näol lihtne lahendus, aga see on lihtsalt NIII rõveeeeee 
Seega endiselt palve sellele, kelle käes on see minu näoga voodoo nukk – halasta ükskord!
Lõpetuseks mainin dramaatiliselt ära, et ma istun siin ja valan pisaraid. Ei, mitte enda hädade üle, vaid ma vaatasin “Südamesoov” saadet ja mul on neist lastest nii kahju, tahaks kuidagi aidata neid. Kui keegi seda Kaisat teab ja teab, millega ma aidata saaks, siis öelge pliis 