Jäin eile mõtlema sellele, et miks kurat ei ole igal inimesel andurit, mis ütleks ära, kui parasjagu on käimas “vanad head ajad”. Lambist meenusid mõne aasta tagused ajad, kus mingisugused maskid ja piirangud ja sõjaohud ei olnud isegi kõige kaugemates mõtetes. Ilmselt oli siis ka probleeme, aga milliseid? Vot parima tahtmise juures ei suuda meenutada.
Kui see koroona värk hakkas, siis ma olin ikka täitsa paanikas. Reaalselt see mõte, et jumal teab kust, võib sisse hiilida mingi viirus, mis on tappev ja puha…Ütleme nii, et kolme lapse emana tundus see ikka kõige jubedam mõte üldse.
Nüüd ma võtaks iga kell SELLE mõtte, et mingi viirus tulla võib, versus see mõte, et sõda võiks tulla.
Mis järgmiseks, ma ütlen? Mis see JÄRGMINE asi on, mille valguses vaatame tagasi tänasesse päeva, et oh, mäletate veel seda head aega, kus sõda tundus meile kõige jubedam asi, mis juhtuda võiks? Sest viimaste aastate sündmuses ei hakka ma isegi eeldama, et midagi hullemat ei tule. Küsimus on ainult, et mis jubedus see siis olema saab.
Üldse pole ma vist elu sees nii väga mõelnud sellele, et kuidas ikka veab nendel, kellel lapsi pole. Vastutad ainult iseenda eest, lähed kuhu tahad. Praegu on küll selline tunne, et kui minuga midagi juhtuma peaks, no las siis juhtub. Ega seda muuta kuidagi ei saa ja elan siis üle, või ei ela üle. Aga kui minu lapsed mängus on, siis…. Siis siit ma enam edasi mõelda ei tahagi. Ainult, et lapsed mul juba on, nii et mõelda tuleb.
Loen praegu netist, kuidas inimesed ei saa aru, miks Venemaal inimesed jõulisemalt ei protesti ja oma valitsuse vastu ei ole. Aga samal ajal on ju ka uudised, kuidas isegi kõige rahumeelsemad protesteerijad vahi alla võetakse, sest nad ei toeta oma valitsust. Öelge ausalt, kui see paneks ohtu teid ennast, või teie lapsed, kas te läheksite protesteerima? Või mida see üldse annaks? Kui Venemaad ei huvita pmst terve ülejäänud maailma protesteerimine, mida siis neid huvitaks oma inimeste protest? KUIDAS see olukord üldse lõppeda saaks, öelge palun mulle?
Mu enda pea on ainult mingisuguseid X mõtteid täis ja alati jõuan ma ringiga tagasi sinna, et tahaks neid eemiseid probleeme tagasi. Aga kuidas?
Iga päev mõtlen ma, et aitab sellest pidevast halast. Proovin lihtsalt edasi elada, kuni antakse ja kirjutan ikka toredaid ja naljakaid seiku. Ei taha hästi välja tulla, aga ma luban, et ma üritan edasi. Sest mida meil ikka targemat siin teha on. Kuskilt tuleb alustada, aga kust, seda teab ainult vana issand ise.
Ühtlasi küsimus teile: kas te julgeksite praegu reisile minna? Meil on sõbrannaga 14-17 märts piletid Amsterdami, aga ma lihtsalt pelgan minna. Samas näen, et inimesed reisivad ka praegusel ajal rahumeeli. Seega… mida teie teeks?
The post tahaks vanu häid aegu appeared first on Mallukas.