Mäletan siiani, kui ma 2015. aastal Mari esimest korda lasteaeda viisin. Okei, täpsemalt lastesõime siis, aga no vahet pole. Ühesõnaga see tunne, kui laps hakkab nutma ja süda tahab sisse ära surra – ei olnud kuigi meeldiv. Väga kaua see ei kestnud, aga mõte sellest, et ma jätan oma lapse kuskile võõrasse kohta, täiesti võõraste inimestega tundus absurd. Seda enam, et lisaks tavalisele momguiltile oli mul ka see tore boonus, et mu kommentaarid olid täis vihaseid kirju, kuidas ma olen kohutav ema, sest nagunii passin ma kodus ja miks ma seda üldse talle teen, selle asemel, et teda ise hoida.
Õnneks ma vist mingi poole aasta jooksul suutsin rasedaks jääda, siis oli natukenegi “vabandust” varnast võtta, et noh, ma olin rase ja tahtsin 24/7 magada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kui ma juba nende õpetajatega rohkem tuttavaks sain, siis see mure kadus nagu ära. Et jah, ta mõnikord nutab, aga see ei tähenda, et see halb koht oleks, või et talle seal ei meeldiks. Tihti sain ka päeva jooksul pilte, et mis ta seal teeb ja toimetab – see oli lihtsalt nii tore, sest muidu ma oleks oma süütundesse vist maha surnud. Seda enam, et ma ootasin teist last ja mul olid ka need harilikud teise-lapse-eelsed-hirmud nagu “kuidas ometi ma saan kedagi teist sama palju armastada, kui teda?!”. Kui ma oleks sellele veel lisanud hirmu, et kuidas mu lapsel seal “võõraste” keskel läheb. Issand, ma oleks vist murest halliks läinud.
Sest tegelikult on selle HEA lasteaia leidmine ju täielik õnnemäng. Sest sa viid oma lapse võõraste inimeste juurde ja neile on ta ka üks suvaline võõras laps. Neil on jumala savi tema kiiksudest ja harjumustest – isegi kui need sulle super nunnud tunduvad, siis neile võib see pigem tüütu või lisakoormust tekitav olla. Mari pärast oli mul ju veel eriti suur mure, sest rääkida ta ei osanud ja sõna kuulamine oli pigem erand kui reegel. Ta lihtsalt ronis laudadel ja astus rahumeeli uksest välja ja elas pmst seda elu, mis ta elada tahtis. Jah, te võite nüüd öelda, et asi on kasvatuses kinni, sest kodus selliseid reegleid ei olnud. Tjah, laudadel ja akendel kõlkus ta küll, aga kuna ma selles suurt ohtu ei näinud, las laps ronib siis onju. Välisuksest ma teda muidugi rahulikult välja jalutada ei lubanud, aga see teda ei takistanud kunagi ka näiteks ennast aiast välja smuugeldamast ja ära kadumast. Ta oli sündinud susklik!
Ma ei tea, kas ma olen seda lugu siin rääkinud, aga long story short: Mari oli männikul aias, Kardo oli kasvuhoones, mina tegin köögis süüa. Köögis on aken kohe aia poole, seega nägin teda seal ringi jooksmas. Ma mäletan, et tal olid veel mingd haldjatiivad seljas ja puha. Mingi hetk hakkasin mõtlema, et pole nagu Mari jupp aega näinud. Läksin vaatasin aeda: pole. Läksin ämma juurde: pole. Küsisin Kardolt: ei tea. Meie aed käis suure riiviga kinni, aga lähemal vaatlusel sain aru, et see on lahti tehtud, lihtsalt värav oli väljaspoolt niimoodi kinni lükatud, et kohe peale vaadates polnud aru saada, et riiv lahti oli.
Peale keskmist südamerabandust hakkasime siis Kardoga eri suundades jooksma, kui just samal hetkel astus nurga tagant välja kamp inimesi. Täpsemalt isa kolme lapsega. Kaks olid ta enda omad, kolmas meie haldjatiibadega Mari. Mees seletas siis, et ta hakkas enda lastega tiigi poole jalutama, kui ühel hetkel imbus seltskonda Mari, kes muidugi poolt sõna ka rääkida ei osanud. Ma praegu huupi pakun, et ta võis selline vetsallakolme olla siis. Ühesõnaga tundus mehele veidi kahtlane, et nii väike laps üksi kuskil ringi tuiab, aga kuna Mari vastas igale ta küsimusele vaid laia naeratusega, siis otsustas ta otsa ümber pöörata, et ehk keegi kuskil vahepeal tunnistab omaks. Nõnda me ta tagasi saimegi.
Ehk siis nagu te aru saate, täielik vaba hing, hulljulge ja kartmatu (mille valguses tundub praegu jube kummaline, et Mari klassijuhataja mulle ütles, et Maril tundub enesekindlusega probleeme olevat, et äkki me prooviks teda ROHKEM JULGUSTADA ja mitte nii reeglites kinni olema…Ok, eks ma võin proovida, aga minusugune range inimene ei saa lubadusi anda…).
Igatahes ei olnud Mari kindlasti kerge laps, keda iga lasteaed peaks avasüli vastu võtma, aga nad võtsid ja ma ausalt nägin iga päev teda sinna viies, et need õpetajad ongi OMA inimesed. Mul tuleb praegugi pisar silma, kui tore lastesõim see on (Helliku sõim Nõmmel), sest see on koht, kuhu ma julgesin oma lapsed viia. Muidugi hakkas Mari seal reegleid järgima (mitte kodus tho) ja õpetajad olid igal sammul olemas, et teda ka kõnearenguga aidata.
Muidugi läks sinna ka hiljem Lende. Temaga oli jälle natukene raske ja kurb, sest kuigi ma juba kohta eos usaldasin, siis teate ju küll seda Lendekest. Vaikne, tasane kaisuloom. Ei ole temas seda teiste õdede tormakust ja hulljulgust. Lende küsib mult siiamaani vahel, et kas ta võib vett võtta, või pissile minna. Nagu jeesus, lapsukene, mis sul viga on 
Igatahes sai mu süda jälle rahu, kui ma kuulsin, et nad alguses reaalselt võtsid Lende lõunaune ajaks KAISSU, et ta ilusasti magaks. Reaalselt, ma ei tea mis imeinimesed seal aias töötavad, aga ma armastan neid elulõpuni selle eest. Ja Lendel ei olnud üldse probleemi lasteaias käimisega, läks hea meelega.
Keerab jama kokku küll, aga vaikselt, kaalutletult, aeglaselt ja väärikalt Ja nüüd me jõuame Martani. Kelle puhul tundub mulle, et tema sisse on pandud Mari iseloom korda kuussada. Kui Mari ei teinud, mida temalt paluti, siis Maris oli nii palju viisakust, et palujat tuimalt ignoreerida. Lihtsalt jalutas minema või vaatas eemale, et umbes ah mis mina, ma ei kuule/tea/näe midagi.
Proovi aga Marta käest midagi paluda, veel hullem NÕUDA. Ta vaatab sind sellise näoga, nagu sa oleksid just korda saatnud universumi kõige põlastusväärsema teo. Paneb käed puusa, vahib sulle silmaauku ja väljendab ennast väga dramaatilselt verbaalselt, miks ta ei kavatse IIAL sinu palutud asja teha. Marta tahab muudkui kamandada ja nalja visata ja kaost külvata. Issand, okei, see kõlab praegu nagu ta oleks kohutav laps, päris nii ka pole. Ta ikka aeg ajalt sulab üles ja aitab mul pesu pesta ja nõusid masinasse laduda ja kargab ootamatult kaissu mind kallistama ja “minu emme!” ütlema. Ja kui keegi kuskil nutab, siis Marta on alati esimene lohutama minema (isegi kui tema selle nutu põhjustas
).
Kuhu ma tahan jõuda on see, et Marta on lihtsalt enda silmis siin ilmas ainult teistele nautimiseks ja kõik, mida tema kõrgeausus teha suvatseb, see on meile vaid au. Umbes nii ma arvan, et ta seda elu siin praegu näeb. Muidugi on see ilmselt ealine värk ka – kõike vaja esimesena, ise, kiiresti jne.
Okei, ma ei saa ise ka aru, mida ma siin nii pikalt oma lastest soiun, sest tegelikult oleks võinud mu postitus olla üks lõik sellest, kuidas ma täna Martat lasteaeda viisin. See on uus koht, alustas alles sellel aastal ja mul ausalt pole erilist aimu, millised need õpetajad seal on. Minna aga Marta sinna väga ei taha. Iga hommik on õnnemäng, kas ta läheb rõõmsalt rühma ja lehvitab mulle nägemist, või on üks nendest päevadest, kus ma lõpuks kriiskava lapse aeda jätma pean.
Kuna need olukorrad ei ole mulle teps mitte meeldivad, siis olen ma leidnud väikse nipi, mis aitab. Lähen temaga koos välisuksest sisse ja kui ta nutab, siis istun temaga koos seal kõrval pingi peal, kuni ta maha rahuneb. Ehk siis räägin talle, et kes õhtul järele tuleb ja kui see olen mina, siis jutustan talle, mida me õhtul koos teha võiksime Üldjuhul see aitab.
Täna oli üks nendest päevadest, kus Marta kodus küll ütles, et tahab minna, aga autos hakkas juba tihkuma, et TEGELIKULT tahaks ta üldse vanaema juurde minna. Üsna tihti on tal tõesti see valikuvabadus, aga vot just täna läks vanaema hambaarstile, seega pidime ikka aeda minema. Autost keeldus ta juba välja tulemast, nuttis nii, et suured pisarad voolasid. Seega istusime seal pingil ja mina.. noh hoidsin teda süles ja rääkisin rahulikult juttu, Marta huilgas nutta. Teate küll see nutt, mis on juba nagu otsa saamas, aga natukene tahaks veel juurde pigistada, umbes selline.
Ja siis äkki astub välisuksest sisse mingi naine. Minu jaoks võõras nägu, eeldan et mingi teise rühma töötaja. Pusserdas natukene seal ukse kõrval oma asjadega ja siis ütles mulle: “Viige ta lihtsalt rühma! Kui te temaga siin iga päev istute, siis ta harjub ära, et ta saab teid manipuleerima endaga jääma ja siis on teil endal raskem.”
Et siis te soovite mulle öelda, et muidu mu…laps saab aru, et ma olen temaga koos, kuni ta ennast jälle rahulikuna ja turvaliselt tunneb, ja ÄKKI HARJUB SELLEGA ÄRA? Eee, ma väga loodan, et ta harjub selllega ära ja teab elu lõpuni, et ma olen olemas ja ootan rahulikult, kuni ta maha rahuneb ja ennast hästi tunneb. Mul ei ole sellest raskem või kergem, ma arvasin, et see ongi mu töö emana. Aga ilmselt olen ma millestki aru saanud.
Ma olengi reaalselt Martat nii ka aeda viinud, et kõigepealt istume seal pingil ja ootame, kuni nutt üle läheb. Siis lähen rühma esikusse ja ootan, kuni nutt üle läheb. Siis võtame riided ära ja jälle istun seal, laps süles ja ootan kuni nutt üle läheb, kuni ta nõustub lõpuks rühma minema. Neid kordi pole muidugi super palju olnud ja iga kord mul see ka ei õnnestu – näiteks täna mul lihtsalt polnud aega, sest Mari ootas autos ja pidi kooli minema. Aga kui mul ON aega, siis mis kurat see on kellegi öelda mulle, et ma mingisugusele manipulatsioonile allun?! Laps nutab, sest tal on mingi probleem. Ta on näiteks kurb. Väsinud. Tuhat erinevat asja võib olla. Ja kuigi Marta oskab rääkida küll, siis tunnete väljendamine ei tule tal rohkem, kui et ta ütleb mulle, et ta on “natuke kuri”. Ja see lisa 10-15 minutit mind ei tapa. Seda enam, et ka õpetajatel on ilmselt parem meel saada heas tujus Marta rühma, kui nutvat last kantseldada.
Vot sellised lood siis. Mul pole õrna aimugi, miks ma selle eepose kirja panin, aga lihtsalt… tahtis vist välja tulla, sest ma pool tundi jutti raevukalt trükkisin seda
The post short story long appeared first on Mallukas.