Kes mulle veel hommiku eest medalit ei andnud, siis nüüd võite küll teele panna. Mu ennused pidasid paika, et TÄNA ei viitsi ma küll absull koristada, seega on mul hea meel, et eilne Mallu enamiku ära tegi. Küll aga suutsin ma Martaga terapeudi juures ära käia, kes talle seda kognitiivse arengu testi tegi. Või peaks ma ütlema “hakkas tegema”, sest juba päris alguses sai ta aru, et pole mõtet edasi teha. Marta sai kõigest aru, tegi kõike mis paluti ja ühesõnaga võib öelda, et selles vallas tal miskit häda pole. Silmaarst on uuel nädalal, siis saab selle ka tehtud ja ühele poole.
Peale seda, kui lapsed üle andsin, tulin koju ja vastasin blogikommidele ja instas kirjadele ja stooritasin nagu homset poleks. Aeg läks nii kiiresti ja ühel hetkel sain aru, et ma pean kohe ennast püsti ajama ja trenni minema. Päris ausalt mu kehas oli 0% viitsimist. Uni oli niiiii suur ja väsimus oli lihtsalt tappev, seega mõtlesin ma oma peas välja umbes 464466480383 vabandust, kuidas ma trenni üle lasta saaks. Kahjuks ei tundnud üksi neist eriti usutav. Kuigi teoreetiliselt oleksin ma küll võinud lampi enda kõik jalaluud murda või miskit. Õnnetusi ikka juhtub. Sellegipoolest sundisin ma ennast esiteks autosse istuma. Kui ma juba sõitma hakkasin, siis oleks imelik ots tagasi pöörata olnud, seega läksin ikka kohale.
Nüüd on muidugi max hea meel, et kohale ronisin, sest tehtud sai, aga NII raske oli. Liisa täna ikka ei halastanud. Kuidagi läbi häda elasin trenni üle ja tormasin koju sööma. Mul oli päev läbi nii kiire olnud, et nälg hakkas juba silmanägemist ära võtma.
Hetkel vedelen diivanil, vaatan Manifesti, kõht on täis ja elu on ilus. JA MA KÄISIN TRENNIS ÄRA, KUIGI MA ÜDSE EI VIITSINUD!
Autos just mõtlesin enne, et üldiselt vireleks ma oma praeguses situatsioonis täielikus enesehaletsuses ja tahaks kaissu või midagi, aga praegu on lihtsalt… hea? Ma pole kunagi niimoodi vaba olnud, et ma parasjagu MEGA KURB ei oleks, seega täitsa huvitav vaheldus. Lihtsalt elan ja teen ja ei kassi, ega muretse mitte millegi üle. Ei mäletanudki, et selline elu võimalik on, aga kae nalja.
Vaatame, millega ma veel ennast üllatan, võib-olla ühel kaunil päeval suudan nii ka trennis käia, et peale seda kõiki kohti ei valuta, ega üle kere väriseksin.
Avapildiks ei osanud ma midagi targemat panna, vaadake parem mu ilusat uut vannitoapuud 
The post üllatan iseennastki appeared first on Mallukas.