Kui ma suudaks iga päev nii elada nagu eile, siis peaksin ennast vist küll üheks normaalseks inimeseks. Ma küll loetlesin ette kõik oma “imeteod”, aga kujutage pilti, ma JÄTKASIN. Olenemata sellest, et kohe üldse ei viitsinud, tegin enda magamistoa ka korda, vahetasin voodipesud, võtsin tolmu, koristasin selle jubeda liiva ära. Isegi kuivatist tulnud asjad voltisin kohe kappi ära.
Saavutused sellega ei lõppenud: ei tellinud ma endale ega lastele õhtusöögiks Wolti, vaid helpisin eilset kanasuppi. Mitte et kanasupil oleks midagi viga olnud, aga isu oli rohkem pitsa või pätsi saia järele. Lisaks lasin lastega oma värskelt koristatud elutoas guaššidega plätserdada ja pärast pesin nad kõik kenasti puhtaks kah. Kaalusin pikalt, kas ma ise viitsin pessu minna, aga mõte sellest, et hommikul kiirustades pean pesema ja kõiki meid kolme valmis panema tundus okse. Seega ronisin ise ka vanni. Raseerisin isegi jalad ära ja hoidsin maski kauem kui 30 sekundit peas.
See tekitas omakorda tunde, et peaksin veel midagi tegema – selleks osutus sõrahooldus. Ehk siis ma ostsin poest selle kooriva jalamaski, noh sellised kilesoki moodi asjad, kus mingi pläga sees. Tõmbasin nad jalga, panin veel sokid peale, et kuidagi elada annaks ja igale poole ei tilguks ja alles siis lugesin pakendilt, et nendega pean ma nüüd elama 90 minutit. Muidu poleks nagu suurt vahet, aga nendega käimine oli pehmelt öeldes keeruline ja viis mind tagasi pühapäevasesse päeva, kus ma lihasvalu tõttu kõndisin nagu mul oleks puust jalad või sitt püksis. Kui mul nüüd mõne aja pärast ongi mingi traagilise õnnetuse tõttu kaks puust jalga all ja sitt püksis, siis võime kõik ausalt nentida, et kõik märgid näitasid seda päeva ette.
Igatahes ütlesin ma lastele, et sry, teie kaebused on nüüd poolteist tundi kurtidele kõrvadele, sest mina eriti käia ei saa ja oma kaklemised saate te omavahel ka kakeldud. Kes teise peale kaevata tahab, tuleb ise minu juurde. Lapsed allusid korraldustele ja käisid ustavalt umbes kaheminutiliste intervallidega seletamas, mida teine jälle teha julges. Mu isiklik lemmik oli Marta kaebus, et Lende “vaatab liiga aeglaselt multikaid”.
Ja mida mul siin köögisaare taga arvutis passides ikka muud teha oli, kui jalad happes ligunesid – eks ikka vaadata netist jooksulinte. Ma nimelt tiktokist nägin, et ATH-ga inimesed kiidavad seda kõndimis/jooksumasinat, kus on laud küljes. Et teoorias siis võiksin ma praegu seda blogi trükkida ja ühe koha peal oma samme täis trampida, kui isu tuleb. Või Manifesti vaadates maratone läbida. Võimalused on lõputud ja eks nad vaimusilmad tunduvad täitsa toredad.
Olin juba seda asjandust ostukorvi panemas, mõttega, et “treat yoself ja ära enne kindlalt vaata palju sul kontol üldse raha on” kui kuskilt väga sügavalt minu seest karjus mingi väike hääleke, et ÄKKI ma ei hakka seda üldse kasutama ja äkki võtab see mega palju ruumi. Ja kus seda siin üldse hoida… Ja mida ma sellega siis teen, kui ma olen teda kuu aega ühest korteri otsast teise tassinud, et seda “jalust saada”. Äkki see on jälle üks mu läbimõtlemata impulsiivne ostuke?
Teine variant on muidugi, et ma olen tänu sellele jooksulindile paari lühikese kuu pärast mõne maratoni kuldmedali omanik.
Mingit vahepealset varianti ma kahjuks ei näe, on kas see esimene stsenaarium või teine. Seega panin akna kinni tagasi ja jätsin lindi ostmata. Kurb – medal oleks iseenesest kena olnud.*
***
Kuna postituse algus on liialt positiivne, lõpetame negatiivsemal toonil. Ma lihtsalt palun teid – ärge kirjutage mulle, et ma olen tugev naine ja pole mul seda narkoosi gastroskoopiaks (?) vaja. Et elan üle küll. Kallikesed, ma usun, et ma suure tõenäosusega jään ellu. Küll aga ei näe ma põhjust, miks ma peaksin laskma ennast piinata ja läbi elama midagi üli ebamugavat, kui on olemas teine variant – narkoos. Selles suhtes, et teoreetiliselt võiksime me kõik jões ka pesu pesta ja igale poole jala kõndida, ära me ju ei sureks eksole? Aga kui on olemas pesumasinad ja autod ja ühistransport, siis ometi me miskipärast jões oma voodipesu ei leota, vastu kive kuivaks ei peksta ja linna sõidame ikka bussi või autoga. Miks? Sest kuradi mugavam on!
Ei saa mina aru, kuidas või miks mingisugune pidev kannatamine ja asjade üle elamine meid paremaks inimeseks tegema peaks? Vahi märtrit. Oleks võinud teha protseduuri narkoosi all, aga kange naine lasi endale selle vooliku kurku toppida, samal ajal kui roopi kahte lehte pritsis ja pärast oli tunne, nagu oleks vägistatud (literally mitme inimese enda kirjeldus, mitte minu :D), on alles võimas naine see Mallu. Aastaid ja aastaid räägitaks mu kangelasteost lugusid enda lastele ja lastelastele.
Tegelikult olen ainult vaene mina, kes selle üle elama peaks ja isegi kui elaks ja pärast räägiks teile, et rõve oli, siis KANNATAJA olen ikka ainult mina. Nii et ausalt, mul on jumala suva, kui keegi mind selle vältimise soovi pärast kuidagi kehvemaks või nõrgemaks peab. Ma ilmselt olen ka, aga no ma tõesti ei taha. Mul on otsus tehtud ja päriselt ka pole vaja mulle massiliselt neid ümber veenmise kirju saata. Kui sa tegid ilma narkoosita ja jäid ellu – tore! Kui sa tegid narkoosita ja läheksid vabalt veel – olgu jalad sulle sellel teekonnal kerged! Aga las mina olen see äbarik 
Teine asi mis mind eile närvi ajas olid mu nunnukesed eluõiekesed. Nimelt keeldusid nad söömast nii suppi kui ka spets neile tehtud kartulit ja viinerit (mida üks neist ise palus). Mitte ampsu ka ei läinud neile sisse. Ja siis kell üheksa hakkab kurb soigumine, et kõht on tühi. Jumala haud, laua peal on teie puutumata toit, kühveldage aga sisse. Oh ei. Nurkalt keerati ennast kannapealt ringi ja longiti minema. Ja nii mitu korda! “Kohukest tahaks…”. Nagu SÖÖ siis oma sööki, kui sul kõht tühi on? Või on neil plaanis nüüd solvuka pärast nälga surra? Kes teab – loodetavasti lasteaias ikka miskit sobivat endale hamba alla saavad. Kui ei, siis on see täna igatahes Kardo mure.
*Aga ai raisk kui mature inimesena ma ennast tundsin. Mina ja tegin adekvaatselt otsuse mitte midagi osta? Thats a first. Aga avapildi Mallu tundub väga rahul oma jooksulindiga ja this could be me kui mul vaid oleks jooksulint… 
The post napilt oleks medali saand appeared first on Mallukas.