Kui te juhtumisi ei tea, siis ATH üks nadi külg on see, et aju ei suuda luua loogilisi seosed. No näiteks ütleme, et kui mul peale piimatoodete tarbimist iga kord kõht valutaks, siis ei suudaks ma parima tahtmise juures kahte otsa kokku viia, vaid rehmaks lihtsalt käega, et ah, mul kõht suht tihti valutab. See tuli esimest korda probleemiks siis, kui lapsed olid tited ja hakkasid alles lisatoitu saama – mõnikord lõi veits punniliseks või punaseks, aga mitte nii hullult muidugi, et ma väga muretsema hakanud oleks. Aga küsida, et mida ta siis viimase kahe päeva jooksul sõi? Mitu korda mähet vahetasin? Mitu tundi magas? No raha eest ka ei tea, ei jää meelde. Isegi siis, kui üritasin meelde jätta, unustasin suht esimese tunniga ära.
Ütleme nii, et jumal tänatud, et mu lapsed suht terved ja allergiavabad on, sest laias laastus ei olnud ka erilist vahet. Kõik “lööbed” taandusid enivei paari tunniga ja nõnda ei pidanudki ma sellesse rohkem süvenema.
Kui ma eelmine aasta enda ATH diagnoosi sain, siis mõtlesin küll korduvalt, et äkki selle pärast ma ka ei suutnud Mari probleemidest varem aru saada. Noh, sest kui miski pole täitsa katki, siis on ta ju järelikult terve või mingi mööduv nähtus, eksole. Võiks öelda, et oli ka. Ainult neli-viis aastat erirühma ja teraapiat ja ongi näed täitsa kõnelev ja oma elu elav laps olemas.
Lendega olid lood jälle teisiti, aga Lende on ise ka väga teistsugune laps. Ma olen üsna kindel, et tal võib midagi sealt autismispekterist olla, aga minu poolest las siis olla. Seda enam, et enamikel inimestel ilmselt midagi leitaks, kui väga hoolega uuritaks. Noh, näiteks on Lende üli tundlik erinevatele häältele, raskusi öösel magama jäämisega (ja üles ärkamisega – teised läksid kõik lasteaeda ja Lende ikka põõnab siin minu kõrval). Ühesõnaga – minu jaoks ei ole probleem ja kuni ta hakkama saab eakohaste asjadega, siis ilmselt pole tema jaoks ka. Vabalt võib olla, et ongi vähe selline vaiksem inimene, las siis olla.
Marta seevastu on mulle alati tundunud nagu mingi “wow” laps. Okei, ma ei taha kõlada siin nagu ta oleks mingi geenius, aga kui võrrelda oma õdedega, on ta kõike hakanud alati palju varem tegema. Käib, lobiseb, viskab nalja, kihutab tõuksiga. Julge – reisil võttis lihtsalt oma ujumisrõnga ja läks sellega üksinda (meie silme all ikka) basseini, samal ajal kui Lendel tuli pisar silma, kui mõni veepiisk ta varvast julges puudutada. Marta on küll igati võimukas ja kamandav, aga samal ajal on ta hästi seltsiv. Alati esimene, kes teisi lohutama tuleb, peale puhub ja nunnutab. Igatahes elasin ma kuni eilseni teadmisega, et tegu on ühe täitsa tavalise, just 3aastaseks saanud lapsega.
Eile sain ma Marta rühmast sellise kirja. Tahan ka rõhutada, et tegemist ei ole tema igapäevase õpetajaga, vaid terapeudiga, kes tuligi rühma lapsi jälgima.
Nagu ma saan aru, et ma pole võib-olla kõige tähelepanelikum inimene, aga seda ma ehk märkaks, kui mu lapsel oleks tasakaaluhäired, kui ta ei oskaks istuda, või kui ta ei näeks? Ma ei ole ka absull märganud, et ta pidevalt suu lahti istuks, aga see võib jälle mu enda probleem olla, et aju ei registreeri ära? Ma usun, et tal on verbaalsete juhendite järgmine raske – ta sai eelmisel kuul kolm. Selles suhtes, et mul ENDAL on verbaalsete juhendite järgimine raske ja ma olen 31. Kui sa tahad, et ma aru saaksin, ole hea, pane kirja. Kodus toob Marta igatahes palve peale kätte kõik asjad ja teeb, mida ma ütlen (siis kui tahab, obv
).
Ja ka mina, endiselt 31-aastasena, osalen vestlustes valikuliselt. Või peaks iga teemaga kohe kaasa plärisema või? Üldiselt ikka endale meeldivatel teemadel või nii?
Seda peakallutamist olen ma märganud küll – ta ükskord küsis minu käest midagi (ilmselt magusat) niimoodi, et pea oli kavalalt ühele küljele kallutatud ja kuna see oli nii naljakas ja armas, hakkasin ma naerma. Peale seda on ta tihtipeale niimoodi kallutatud peaga rääkinud ja asju küsinud. Ma eeldasin, et ta lihtsalt teeb seda, sest see on naljakas? Ise ta küll naerab tavaliselt selle peale.
Ühesõnaga oli see kiri minu enda maitse järgi natukene liiga negatiivselt sõnastatud ja paratamatult tekib esimese asjana selle peale pigem kaitserefleks. Ma saan täiesti aru, et on igati tore, kui lapse rühmas neid jälgitakse ja ka vanematele tagasisidet antakse, aga seekord räägime me inimesest, kes tuli sinna rühma esimest korda ja sellisel juhul on minu meelest suht võimatu selliseid asju kohe probleemideks tembeldada.
Ma muidugi ei väida, et probleemi kindlasti ei ole, aga ju siis ma ikka olen see lumehelbekeste generatsiooni esindaja, et see kiri mulle selline tundus, et tavai, laps ei näe, istudagi ei oska, kaasa rääkida ei oska, asap teraapiasse ja arstide juurde.
Ega ma vastu ei vaidle, panin praegu perearsti juurde aja, et sealt saatekirjad saada, aga ma juba eeldan, et nende aegade saamine on saja aasta pärast. Seega kui keegi oskab soovitada mõnda head tasulist silmaarsti lastele või kõrva-nina-kurguarsti, siis kuulan hea meelega soovitusi.
Ma muuseas saatsin selle kirja edasi ka Marta eelmistele õpetajatele, kes olid sellest väga üllatunud ja ütlesid, et nemad küll selle aja jooksul sääraseid probleeme ei täheldanud. Mis mulle veel rohkem tekitab seda tunnet, et sellised spetsialistid võiksid a) kirjutamise korrektselt ära õppida (sorri, olen ilmselt ikka veel veidi bitter) b) selliseid asju kirja panna veidi…pehmemalt? Ma ei mõtle, et mulle ei tohiks lapse probleemidest rääkida, aga ausalt see kiri oli minu jaoks küll tooniga, et sry, su laps ei oska midagi, get help.
Ja veelgi enam usun ma seda, et kuigi eksperdid on eksperdid põhjusega, siis meenutagem korraks seda, kui mul soovitati Mari panna Kristiines ühte erirühma, kus olid sügava puudega lapsed, kellest ükski ei olnud verbaalne, seda põhjusel, et ta…ei osanud rääkida. Ka siis ütlesid sõime õpetajad (mul kõigil lastel need samad olnud) et lõpeta ära, jäta ta siis siia veel parem üheks aastaks, et ei ole ta kindlasti sellises rühmas arenguvõimalust. Aga näed, eksperdid arvasid, et ta peaks seal käima…
Võeh, nii nõme ja raske teema. Ikka tahaks ju, et su lapsega kõik korras oleks või nii.
The post lihtsalt veidi ahastusse ajab appeared first on Mallukas.