Nagu te ilmselt mõistate, siis seoses eilse postiga on minu postkastid umbes. Ma tahan lihsalt ühtselt ära öelda, et mingisuguseid detaile jne ei ole mõtet minu käest küsida. Ma lihtsalt reageerisin nii nagu ma tahaksin, et minu lähedased seda teeksid, kui mina sellises olukorras oleksin.
Jah, me ei ole Triinuga ammu suhelnud, aga minuni hakkasid jõudma aina õõvastavamad jutud. Nagu te aru saate, siis Eesti on väike ja jutud levivad. Kui täitsa aus olla, siis kuulsin ma juba paar kuud tagasi, et Justinil mingisugused vihaprobleemid on, aga no see oli pigem selles võtmes, et temperamentne jne. Eks inimesi ole igasuguseid ja tol hetkel ei osanud, ega taibanudki ma midagi teha. Saagi üles tõmmata, et Justin olla vihahoos ust löönud, noh. Ma olen ka vihahoos ukse sellise pauguga kinni lajatanud, et liist sadas maha kunagi. Ei oleks väga eelistanud, et siis keegi mind menti oleks andnud või kuskil “paljastanud” et ma saikar olen. Küll aga tegin ma nii palju, et kirjutasin sellest jutust lapse isa lähedasele, et tal vähemalt see info olemas oleks. No igaks juhuks.
Jõuame nüüd tagasi nende juttudeni, mida ma kuulsin paar päeva tagasi. Need on samad lood, mida Kroonika artiklist lugeda saab, mina neid detaile kirja panna ei tahtnud, sest see polnud minu asi rääkida. Küll aga võtsin ma ühendust Triinuga ja saimegi õhtul kõik kokku. Ütleme nii, et see ainult kinnitas mulle neid “kuulujutte” ja nii olingi ma üsna konkreetne, et sa pead mõistma, et ma ei jäta seda nii. Ma ei lase sul jälle sinnna tagasi ujuda, sest Jussu hakkab “musi, ma enam ei tee” juttu ajama. Ja et see saaks juhtuda, peab see avalik olema. Sest manipulaatorid on väga osavad ja ma sain sellest väga hästi aru. “Ta ei ole ALATI selline” ja muu jutt. Muidugi ei ole vägivaldsed inimesed 24/7 sellised. Loogiline ju, muidu ei läheks keegi iial tagasi. On ka ilusaid aegu ja neid inimene ilmselt mäletab ja tagasi saada loodab.
Igatahes tegin ma talle selgeks, et it’s happening. Ma saan aru, et see on raske ja vastik olukord, aga mul reaalselt läks süda pahaks selle “kannatan need paar nädalat” jutu peale. Keegi ei pea sellist asja päevagi taluma, rääkimata nädalatest. Ja noh, nii läkski eile see lumepall veerema.
Mind reaalselt jälestab praegu ka see Justini suhtumine, et ta umbes ei tea midagi ja jälle on kõik alatu laim. Nojah, endale võib inimene kinnitada, mida soovib. Aga nii kaua kuni selliseid tonte ei paljastata ja avalikkuse ette ei tooda, lähebki kõik vanaviisi edasi. Ja seda ma kartsingi – Triinu kannanatab veel need paar nädalat ära, ehk on isegi hea periood? Justin läheb ära, hakkad inimest igatsema, mäletad ainult häid asju ja lõpuks loivabki see vend Eestisse tagasi ja paneb vana rauaga edasi. Ma ei tea, kas vägivaldsed inimesed võivad kunagi muutuda? On see üldse võimalik?
Igatahes, not on my watch. Sorri.
Mina igatahes ei kahetse, et selle teemaga välja tulin ja ma loodan, et kui mu lugejate seas on keegi, kes praegu samasugust kohtlemist talub, siis ta loeb seda ja saab aru, et võimalusi muutusteks tegelikult on. Need on lihtsalt rasked, aga tegelikult pakub riik ka abi, on olemas tugikeskused jne. Ja isegi kui sa oled sellises suhtes olles oma perest ja sõpradest kaugenenud, siis kui sa oma olukorda seletad, ei pööra ükski normaalne inimene sulle sellisel hetkel selga. Never!
Ja kui siin on ka neid, kes sellistest suhetest välja tulnud on, rääkige kommentaarides, kuidas see teil õnnestus ja kaua aega võttis? Ehk on kellelegi sellest abi 
Mina lõpetan nüüd selles teemas sorkimise ja jutustamise, ma lähen täna hoopis väikesele puhkusele, sest Gerdil on homme sünna ja ma olen mingi kaks kuud unistanud kamina ees lamamisest, nii et järgnevad päevad teen seda ja kui tagasi olen, jätkame positiivsemate teemadega või saate jälle lugeda hala teemal, kuidas ma ennast pesta ei saa.
Baiii
The post keeruline värk appeared first on Mallukas.