Ma mäletan, et kui meie Kardoga lahku läksime, siis olid kaks põhilist kirja mu postkastis:
- GOD NO, MIKS?! ÄRGE MINGE LAHKU, TE OLETE IDEAALNE PAAR! MA NUTAN PRAEGU REAALSELT!
- Issand, nii äge, et te suudate nii sõbralikult lahku minna, olete ikka mega eeskujuks kõigile.
No vot siis lopsu, kas ei tea mina piisavalt lahku läinud paare või mis, aga mu sõprusringkonnas ei ole pea kedagi (konkreetselt ühe erandiga), kes oleks oma lapse emast/isast lahku läinud sellise tüliga, et enam üldse suhelda ei kannataks. Ilmselt selliseid paare muidugi on, aga mina neid ei tea. Minu jaoks tundub loogiline, et kui kellegagi on koos oldud ja isegi laps(ed) saadud, siis järelikult on selles inimesed piisavalt palju häid omadusi ja sulle armsaid külgi, mis ei kao kunagi ära, isegi kui otsustatakse lahku minna ja lapsi niimoodi ühiselt edasi kasvatada.
Samas ilmselt on see minu arvamus tingitud mu vähesest elukogemusest sittade suhetega, sest ma ei kujuta ette, kui rahumeelselt ma suudaks lahku minna ja sõbraks jääda inimesega, kes oleks olnud näiteks vägivaldne või valelik või pannud kuidagi oma pere ohtu, ala mingi kriminaal või kasiinosõltlane, kes kogu pere raha salaja maha mängib. Või joodik, kes laste söögiraha kõrist alla kummutab. Neid näiteid on ilmselt palju, seega ärge tundke ennast puudutatuna, kui te olete oma lapse isast tüliga lahku läinud ja neid enam silmaotsaski näha ei taha – ma ei ürita siin kedagi dissida, mul lihtsalt ÕNNEKS puudub kogemus.
Aga minu kogemus on täpselt selline igav, et teate “kasvasime lahku” ja “tunded kadusid ära” ja see ausalt peab paika. Inimesena on Kardo äge, koos temaga igav ei ole, oskab enda üle nalja teha, mis on minu meelest üks parimaid omadusi inimese juures, on hea isa, lasi mul olla ja teha mida ma tahan ja kõigele lisaks valas mind pidevalt komplimentidega üle, nagu ma oleks vähemalt Kreeka jumalanna. Isegi kui ma istusin kolm päeva pesemata juustega diivanil, sügasin perset ja vaatasin tuima näoga haigeid realitysaateid. Niiet täiesti siiralt ja ausalt kirjutaksin ma Kardole pikemalt mõtlemata hiilgava soovituskirja “eelmiselt ülemiselt” niiet silm ka ei pilguks. Imeline inimene!
Küll aga tekitab see siis omakorda teis kindlasti mõtte, et kui ta nii imeline inimene on, siis miks ma ise temaga koos olla ei taha? Seda ma vist tegelikult selgitasin päris hästi oma eelmises postituses, aga laias laastus on mul selline tunne, et kui see “miski” kaob ära, siis seda tagasi enam ei saa. Või saab ja me ei pingutanud piisavalt, ma ei tea. Olen ennast ja teda süüdistanud selles korduvalt, aga teha ei ole sinna midagi. Täitsa ausalt olin ma alguses nii segaduses ja ei teadnud ise ka mida ma tunnen või tahan või arvan. Ma alguses arvasin, et ma tahan 100% lahutada ja mingisugust maagilist oma elu elada. Avastada, kes ma ise olen ja muu selline eat-pray-love-shit. Aga kui ma mingi hetk murdusin ja Kardole mingi hetk oma Balta korterist kirjutasin, et ma igatsen teda, siis sain ma vastuseks umbes midagi sellist, et nojah, elu ongi raske ja mul on tunne, et konkreetselt täpselt SEE sekund minu sees käis see tunne, et okei jah, see teema on meil nüüd täitsa läbi.
Ma ei suuda isegi meenutada, et kas see talle kirjutamine toimus siis, kui me olime juba siis päriselt lahutuspaberitele alla kirjutanud või mitte, aga sellel päeval, kui ma Õnnepaleesse sõitsin, kus ma olin eelnevalt käinud ainult abiellumas ja laste nimesid registreerimas, oli mul küll täielik paanika. Et ma lihtsalt ei lähe kohale, et ma ei suuda seda teha, äkki see on maailma suurim viga? Kaasa ei aidanud raadiost röökiv Lana Del Ray ja nõnda istusin ma kuskil Tommi Grilli ees seisvas autos ja röökisin koos Lanaga nutta, kuni lõpuks sisse läksin, et allkiri ära anda.
Ja isegi siis terve aja lootsin ma, et Kardo ütleb kasvõi poole lausega, et kuule maitea, äkki ärme ikka lahuta, aga sealt ei tulnud suurt midagi peale selle, et ta küsis, kas ma viitsin ta poodi ära visata, et ta peaks koju süüa ostma minema.
Ja siis see saigi läbi. Ametlikult ja puha.
Eks mõnda aega hiljem tekkis Kardol ka see, et äkki me tegime ikka vea ja äkki peaks ikka proovima, aga minu sees oli juba kõik läbi saanud ja ma ei osanud/suutnud/tahtnud seda isegi enam üritada korda teha. Jällegi vana hea mina. Ise tahan lahutust, loetlen ette miljon põhjust ja argumenti, miks meie abielu enam ei tööta ja kui ma inimese olen suutnud lõpuks ära rääkida, siis olen haavunud, et teine ikka edasi ei rabelenud.
Nüüd on kogu sellest pullist aasta möödas ja ma isegi ei mäleta, mida ja kui palju sellest ma olen siin blogis enne üldse jaganud või mitte. Ma reaalselt tunnen, et ma ei mäletagi eelmisest sügisest mitte midagi, sest ma olin omadega nii puruks ja/või maani täis, et mitte seda füüsilist südamevalu tunda. Ja ausalt öeldes, ma suurt ei tahagi mäletada, seega olen ma ainult tänulik meie ajudele, mis valusad sündmused nagu sünnitused ja lahutused peast üsna efektiivselt kustutavad. On ju sama lugu sünnitusega, et alguses on ilgelt valus ja sa arvad, et sa ei ela seda üle, aga mõne aja pärast on meeles ainult see, et tõesti oli nagu valus, aga kui valus täpselt, seda koged alles siis, kui uuesti seal sünnitustoas esimesi valusid…või järgmist südame purunemist tunned. Siis on see “ahhaaa” moment, et jajajaja, SEDA tunnnet ma tean ja see saab nüüd üks krdi bad trip olema.
Aga jah, nagu näha, siis kogu selle südamevalu ja segaduse sees saab siiski jääda teineteisega hästi läbi saama ja ma arvan, et seda peakski tegema, sest kui juba lapsed koos saadud on, siis minu loogika ütleb, et kui inimesed ei saanud sellega hakkama, et omavahel kokku jääda, siis nii paljukest võiks lastele ikka pakkuda, et nende emme ja issi suudavad ühes ruumis koos olla ja ei tegele igapäevaselt teineteise mustamisega lastele. Ma muidugi selliseid keisse jälle ise päriselt ei tea, aga ma olen kuulnud jutte, kuidas vanemad lapsele teise kohta räägivad igasuguseid inetusi ja see on minu meelest kohutav. Kui ei oska käituda ja oma viha kuskile suunata, pöördu teraapiasse, sest vastasel juhul garanteerid sa seal tulevikus oma lapsele koha.
Meil siin ilmas niigi palju katkiseid inimesi või nii. Ma ise sinna punti heaga kaasa arvatud muidugi.
Aga ma hea meelega kuulaks teie käest, kes oma kaaslasega peale lapse saamist lahku läinud, et kuidas teil omavahelised suhted on?
PS! Kuna ma ei viitsi pärast selle blogipostituse põhjal tehtud Buduaari artiklit näha teemal “MALLUKAS PALJASTAS LÕPUKS TÕE!” ja muud sellist jaburust, siis selle postituse sisu kasutamine meedias keelatud. Okei, kasutada võite, aga iga lause kohta, mis siit võetud on ja artikliks tehtud on, esitan ma väljaandele arve 1000€+KM, kui see fine on, siis kütke täie rauaga, mul ongi vannitoa jaoks raha vaja.
The post sõbralikud lahkuminekud appeared first on Mallukas.