Lasin eile inimestel instagrammis soovitada, et millest nad tahaksid, et ma kirjutaksin ja kohe esimene inimene küsis mu käest, et mida ma arvan sellest, et kõik praegu massiliselt lahku lähevad. Lisaks oli küsitud, et mida ma arvan sellest, et tänapäeval aina “sõbralikumalt” lahku minnakse. Noh, arvamusi on mul nii- ja naasuguseid.
Esiteks ei arva ma üldse, et just nüüd kõik massiliselt lahku läheksid. Iga jumala aasta lähevad inimesed lahku. Läksid eelmine aasta ja lähevad ka järgmisel ja ülejärgmisel. Miks aga võib-olla just minuvanused (30dates) inimesed lahku lähevad, selle kohta kuulsin kunagi sellist väidet, et 90% suhetest, mis on loodud enne 30dat eluaastat, purunevad. See tundub mõneti ka loogiline, eriti siis, kui inimesega on hakatud koos olema varajastes 20dates, lapsed saadud, need veidi suuremaks kasvatatud ja.. mis edasi?
Laste kõrvalt on tegelikult päris keeruline seda omaette aega leida ja isegi kui need võimalused teoreetiliselt on olemas, siis väikeste beebide ja väikelaste kõrvalt (eriti kui mõlemad on esindatud) on minu enda kogemuse põhjal raske ennast lihtsalt ümber lülitada emast naiseks. Saan rääkida ainult endast, eks, aga mul tekkis küll see, et kui ma tahtsin “puhata” ja “mina ise” olla, kippusin ma pigem sõbrannadega välja minema, sest Kardoga mujale minnes oli lihtsalt selline tunne, nagu ma oleks ikka see miljoni lapse räämas ema, kes lihtsalt punktist A (kodu) punkti B (nt restoran) tõstetud on. Jututeemad olid enamasti pmst ainult lastest ja… Ah, ma ei oska seda isegi seletada. Ehk on seda teisedki tundnud, kes kellegagi sada aastat koos ja kodused olnud. Ja siis igatahes avastad sa lõpuks, et sa et sul pole teisega midagi rääkida, peale argielu ja olmemajanduse, sest kõik muu on juba aastaid tagasi ära räägitud. Ja et teineteisega koos veetmine ei ole miski, mille kohta sa tunneksid, et jeeeeeee, vaid pigem umbes seda, et ahjaa, pole tõesti ammu midagi koos teinud, peaks vist jah…
Sa ei huvitu ehk enam nii oluliselt enda üles löömisest ja ma ei mõtle seda, et sa peaksid suhtes olles kogu aeg õhtumeigiga ringi käima või vastsündinu kõrvalt esimese asjana trenni tormama, aga jällegist, enda kogemus oli mul selline, et ma vist käisin 90% ajast sellisena kodus ringi, et kui keegi oleks minust pilti teinud ja pannud selle foto kõrvale, millel on viimased 12 aastat kodutu kräkinarkar, siis oleks kümmet erinevust raske leida olnud. Okei-okei, ega mitte ainult mina nii räämas olnud, ma näitan siinkohal Kardo peale ka näpuga, haha.
Igatahes, pane see kogu kompott nüüd kokku ja lisa sinna veel kamaluga juurde mingisuguseid probleeme, mis inimestel eludes ette tulevad (rahamured, tervisemured, lahkhelid jne) siis tundubki lõpuks nii, et kuidagigi sealt “tuim” olekust välja saada on vaja lahku minna. Vähemalt mina tundsin nii, mis siis, et meil kunagi ei olnud mingisuguseid tülisid ega lahkarvamusi, aga ma olen nüüd ajaga aru saanud, et neid ei olnud sellel lihtsal põhjusel, et kui ma midagi arvan või tahan, siis lihtsalt nii on ja minuga eriti argumenteerida võimalik ei ole, sest ma olen väga konkreetne ja kuri. Seega ma arvan, et mingi hetk sai Kardo sellest lihtsalt aru ja lasi mul teha kõike, mida ma tahtsin. Isegi, kui need talle ei meeldinud või sobinud. Sest minuga vaielda tundus ilmselt hullem, kui leppida millegaiganes ma parasjagu lagedale tulin.
Mõneti see on ideaalne, sest tülisid ei ole ja kõik on justkui väga harmooniline, aga tegelikkuses on üks kuskile talla alla trambitud ja teine tunneb mõne aja pärast, et ta on igas otsuses ja valikus ihuüksinda. Ütleme nii, et see oli täitsa minu enda tekitatud surnud ring, aga seegi on praegu tagantjärgi tarkus. Küll aga oli see kindlasti suur osa sellest, miks see lahutus lõpuks majja tuli. Mina terve elu karjumas “MA ISE TEEEN! MA ISE OTSUSTAN!” ja siis lõpuks ahastamas, et miks ma küll kõike ise üksi tegema ja otsustama pean, haha. Ei ole mina ka normaalne ega lihtne inimene, kellega koos olla.
Kardo kohta ma sama öelda ei saa, sest tema ON väga lihtne inimene, kellega koos olla ja see oli ka põhjus, miks ma temaga nii kaua koos olin ja noh, see ka, miks me lahku läksime. Aga see hakkab juba selle sõbraliku lahutuse teema poole kiskuma ja kuna see postitus on juba niigi pikk, siis ma jätan oma aruteluga mõni teine kord, sest mul täna vaja lapsi kasida ja muidu asjalik olla.
Aga huviga kuulaks, mis oli teie viimane lahkuminek? Kaua koos olite ja kui vanad olite, kui lahku läksite?
PS! Kuna ma ei viitsi pärast selle blogipostituse põhjal tehtud Buduaari artiklit näha teemal “MALLUKAS PALJASTAS LÕPUKS TÕE!” ja muud sellist jaburust, siis selle postituse sisu kasutamine meedias keelatud. Okei, kasutada võite, aga iga lause kohta, mis siit võetud on ja artikliks tehtud on, esitan ma väljaandele arve 1000€+KM, kui see fine on, siis kütke täie rauaga, mul ongi vannitoa jaoks raha vaja.
The post kõik lähevad lahku? appeared first on Mallukas.