Ma hommikul kirjutasin instasse ka, et päeva parim osa on need esimesed sekundid, kus sa alles silmad lahti teed ja aju kõiki su muresid veel ära ei suuda registreerida. Ehk siis sellised lõõgastavad kolm-neli sekundit, enne kui kõik südamevalu ning argijama meelde tuleb ja pitsitama hakkab.
Üldse on selle südamevaluga sellised lood, et see halvab justkui ära. Midagi teha ei taha. Tööd teha ei taha. Nõud vedelevad kraanikausis juba issandjumal mis päevast ja isegi robottolmuimejat ei ole viitsinud nupust tööle panna. Selline vastik, tühi ja rõhuv tunne on muidugi ajutine, tean seda isegi. Aga selle sees olles ei oska iial täpselt ennustada, kaua see kestab ja ütleme nii, et kuigi praegu on alles viies päev, tundub mulle, nagu see oleks terve igaviku kestnud. Aga eks läheb üle. Nii kaua saan dramaatiliselt haliseda ja vahepeal autoroolis pisarat panna ja noh, lihtsalt üritada edasi elada. On ennegi hakkama saadud, saan seegi kord.
Õnneks on nüüd lõpuks kõik lapsed ka kodus ja niisama klaasistunud pilgiguga kaugustesse vaatamine on raskendatud. Nii et manan endale rõõmsa näo ette ja teen neid asju, mida nemad tahavad. Kahju, et nende hobide alla ei kuulu Maria Mena kuulamine ja veini joomine, neid ma teeks kohe eriti hea meelega. Aga fine, kõlbab maja taga mänguväljakul passimine ja muu säärane ka. Abiks ikka.
Ma eile juba hakkasin kartma, et mul on terve organism alla andnud. Sest rääkimata sellest, et ma teisipäeval ei söönud vist mitte midagi peale ühe kirsstomati, ei maganud ma öösel poolt sekundit ka. Eile oli isu ka null, nii elasingi kohvi ja ühe õunaviilu peal. Eile öösel, kui mul kell 2 ikka veel unest mingit juttu ei olnud, hakkas küll hirm, et kas ma jäängi nüüd elu lõpuni ärkvele? Olin juba napilt googeldama hakkamas, et mitu päeva inimene ilma magamata elus püsib, aga siis õnneks taipasin lihtsalt silmad kinni panna ja kae nalja, jäingi magama.
Hommikul avastasin, et Mari, vana sinder, on ilmselt minust VEEL kauem üleval passinud ja rahumeeli telefoniga lastetoas hullu pannud. Igatahes oli ta veel kell kolm öösel endale mingi portsu mänge ostnud, kokku mingi paarikümne euro eest. Nojah, eile just üks tuttavrääkis, kuidas ta laps mitmesaja euri eest mingisuguseid Robloxi vms asju ostis, nii et alati võiks hullem olla.
Ühesõnaga – kas ma juba liiga vana ei ole selleks “omg, läksin peikaga lahku, my life sucks” teemaks v? Ei ole v!? Ma ennist arvasin, et see tiinekate värk, aga tuleb välja, et saab rahulikult vist terve elu sellega maadelda. Imelik on ainult see, et tiinekana oli see südamevalu kuidagi intensiivsem ja teravam. Umbes nagu “issand, ma ei suuda enam kunagi kedagi armastada” teema. Ma mäletan, kuidas ma täiesti siiralt mingi 15-aastasena Juhanist lahku minnes mõtlesin, et nojah. See oli siin nüüd mu eluarmastus ja ees ootavad umbes 50-60 aastat üksindust.
Nüüd on päris probleemid ja eneseanalüüsioskused ka suuremad, aga tunne ise tuimem. Kas see on see värk, et iga aastaga oled rohkem dead inside v? Sellisel juhul peaksid lahkuminekud seitsmekümnendates kohe eriti valutud olema. Selles suhtes lebom ka, tead ise kah, et varsti enivei minek, kaua kannatama ei pea 
PS! Vabandan väga ebaviisaka avapildi eest, ma tegin selle eile hommikul kell kuus, mil ma otsustasin, et life sucks ja saatsin sõbrannadele pildi enda meeleolust
The post tänased vaibid appeared first on Mallukas.