Eile panin lapsi magama ja kuidagi juhtus nii, et Marta pani mulle täie raginaga peaga otse ninna. Ma ausalt arvasin korraks, et mul on vähemalt nina murdunud. Istusin seal, käed näo ees ja pisarad voolasid. Mitte, et ma nutma oleks hakanud, aga ilmselt mingi refleks või miskit. Ja kae nalja, lapsed, kes just täiest kõrist kilkasid ja mürasid, absull kuulamata, mida ma neile ütlesin, jäid täiesti vaikseks. Tulid kõik mulle peale puhuma (Marta küll rohkem sülitas mulle näkku, aga noh, ta vähemalt proovis :D) ja ronisid kõik kohe vaidlemata teki alla.
Rääkisin avastusest sõbrannale, et kuule, mõtle kui hea variant. Lihtsalt tasub laste ees nutta ja nad kohe teevad kõike, mida sa teha tahad. Ma pole enne seda täheldanud, sest ma nutan üldiselt ikkagi uhkes üksinduses, aga kui ma saan väikse pisara abil lapsed tunni aja asemel viie mintsaga magama pandud, siis jumala eest, ma võiks nutta nagu torust tuleb.
Vastu sain muidugi pika loengu teemal, kuidas loomulikult ei tohiks elada nii, et lapsed iial vanemaid nutmas ei näe, aga kui see muutub nt stressiolukordades tavaliseks, siis ei olla see ka eriti hea. Lapse silmis on ju tema vanemad kõige paremad, suuremad, targemad ja võimsamad inimesed, seega kui vanem lapse ees (nt stressiolukordades) nutab, tekitab see lapses lõpuks sellise tunde, et tema isiklikult vastutab oma vanema emotsioonide eest. Mis omakorda tähendab, et ta õpib juba varajases eas ära selle, et tema enda soovid ja tunded tuleb maha suruda, arvestada ainult teiste omadega. See võib omakorda välja tuua lapse käitumises vihapurskeid ja suuurt emotsionaalsust, sest ta ei oska enam oma tundeid kuidagi kontrollida. Täiskasvanuna on sellised lapsed üldiselt “people pleaser’id”, ehk siis panevad teiste tunded enda omadest alati ette. Khm, te saate ikka aru jah, et sõbranna, kellega ma rääkisin, õpib psühholoogiks, eks :D
“Children may experience these negative emotions as background anger,” Huang says. “Of course, depending on the child’s age and developmental level, he or she would internalise the experience differently. Toddlers and small children may react by showing anger or distress themselves, while older, schoolkids may withdraw emotionally or be less likely to react when confronted with negative emotions.
“When this state of experiencing anger and aggression at home is prolonged, the children’s self-esteem may be affected, leading to self-blame and feelings of shame, humiliation and helplessness.”
Dr Lim Boon Leng, a psychiatrist at Dr BL Lim Centre for Psychological Wellness in Singapore, agrees that young children are more susceptible to their parents’ moods than older ones.
“Kids under three are still learning about emotional regulation, so if their parents show emotional instability they may react in a similar way, by crying more frequently and uncontrollably, throwing temper tantrums, or showing excessive fear or anxiety. They may even act more clingy towards their parents, develop phobias, or have problems eating or sleeping.”
Ma ütlen ausalt, et kolme lapsega majandamine ei ole mul iga päev super kerge. On päevi, kus kõik läheb nagu lepase reega ja on päevi, kus nad lihtsalt terve päeva tahavad erinevaid asju, kaklevad, kriiskavad, ei kuula sõna, kiusavad teineteist, ei taha süüa, ei taha riideid, ei taha magama, ei taha sama muinasjuttu. Üks istub vannis ja karjub, et ta vesi on liiga soe ja teine teises korteri otsas on peadpidi enda pusa sisse lõksu jäänud. Bläh, teate küll selliseid päevi eks. Kus sa jooksed terve päeva ringi, lihtsalt üritades neid kuidagi talitseda ja meelelahutust pakkuda ja õpetada ja aidata ja siis õhtu lõpuks oled nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ja kui sellise õhtu lõpus pead sa veel tund (või KAKS) maadlema sellega, et kes tahab peppa patja, kes tahab juua. Kes ei taha, et teine jooks enne teda, kes tahab tule kustu panna jne, siis ausalt. Mul on olnud küll neid kordi, kus ma lihtsalt peale kogu seda tralli tulen elutuppa ja panen pisara. Sest see on lihtsalt niiiiii väsitav.
Ja kes mind vähegi teab, siis teab ka seda, et ma VIHKAN laste peale hääle tõstmist. See ei ole üldse minulik ja ma tunnen ennast sellel hetkel tõesti läbikukkunud vanemana. Palju lihtsam oli seda tralli Kardoga kahekesti üle elada, haha. Isegi selline väike asi, nagu hommikuti kolme lapse riidesse saamine on kahekesti umbes 70% kergem, kui üksi. Uskumatu, kui mitu korda võivad väiksed lapsed ümber mõelda, et mida nad selga panna tahavad ja kes kelle mütsi kanda soovib ja LOOMULIKULT siis, kui nad on juba kombekates, tuleb kellelegi meelde, et tahaks pissile. Täna oli Lende veel kohe eriti hea vend, talle meenus see pissimise osa siis, kui me juba autos istusime…
Ma ärkan hommikul piisavalt vara, ma hakkan super vara juba kõiki sättima, et me EI peaks kiirustama, aga kui see lõpuks siiski juhtub, siis mul on küll veits selline kuul pähe olukord. Nagu täna oli.
Ja ma terve tee autos lasteaeda lihtsalt hoidsin pisaraid tagasi, sest ma olin ausalt niiiiiiii väsinud sellest kemplemisest ja trallist. Ning meenutades sõbranna eilseid sõnu, siis ei tihanud ma nende ees ka halama hakata, sest ega see nende süü ei ole, et ma vahepeal selle vanemdamisega hakkama ei saa ja raske on. Nagu kommentaatorid mulle öelda tavatsevad: “Ise sa need lapsed said, saa nüüd ise hakkama ka!” Ja no mis mul muud üle jääb, kui saan ka.
Eks ma muidugi olen ikka laste ees nutnud ka, kui ma nüüd hästi meenutan. Aga mitte sellise nn vihahoo käigus, vaid see oli siis, kui ma olin just siia kolinud ja kuidagi nii lost endaga, siis küll vahepeal lambist hakkasid pisarad voolama. Aga eks ma siis seletasin neile, et emme on natukene kurb ja midagi hullu tegelikult ei juhtunud, iga paha tuju läheb lõpuks üle. Mari siis lohutas mind ja rääkis, et tal oli ka ükskord väga kurb tuju, sest lasteaias üks poiss ütles talle “puupea”, aga Mari ei teadnud, mis see tähendab ja siis tal oli südames väga kurb olla. Lapsed on ikka armsad, eks. Küsis veel hoolitsevalt, et kas keegi juhuslikult ütles mulle ka puupea :D Oi Marike, kui sa vaid teaksid, kui paljud arvavad, et su ema puupea on!
Kas ja kui palju teie oma laste ees nutnud olete? Ja muuseas, kui olete rohkem, kui arvate, et hea oleks, siis ärge muretsege, uuringud näitavad, et isadede mentaalne seisund on laste arengule suurema tähendusega, kui emade oma, nii et abiks seegi :D
The post kas laste ees on ok nutta? guess not… appeared first on Mallukas.