Ma käisin eile teraapias nagu tubli tüdruk ja selle kuue-seitsme-kaheksa tunni jooksul, mis ma seal olin (jep, nii crazy olengi vist, haha) tegime muuhulgas miskipärast sünnikaarte. Ma ei tea tegelt mis need on täpselt, aga ühesõnaga neid saab nn paaridele ka teha. Panime siis huvi pärast enda ja Kardo sünniajad sinna kirja ja muuhulgas selgus, et mu loovus on kõige parem just temaga koos olles. Ütleme ausalt, ma ei imesta, haha. Sellest ajast, kui ma siin üksi olen olnud, on mu kirja panemise huvi ja soov ikka tunduvalt väiksem kui iial varem. Lihtsalt selline tunne, et ma ei saa kirjutada, või ei tohi, sest kogu minu elu on kuidagi teiste omadega ka seotud. Ma ei tahaks isegi Kardost nii väga juttu teha, sest enne oli tal mu abikaasana see “kohustus” siin figureerida, aga nüüd on ta ju free elf. Kuigi tal ilmselt suva enivei.
Mul konkreetselt tekkis see tunne, et ma olen VIISTEIST aastat iga päev kirjutanud, et äkki mul said lihtsalt asjad otsa, mida öelda. Ega kuskil väga ei käi ka, et midagi põnevat juhtuda saaks, aga TEGELIKULT toimub ju iga päev midagi. Seega ma pean lihtsalt kuidagi oma blokist üle saama ja edasi panema, muud midagi.
Näiteks see kogu lahutuse teema – nii paljud inimesed lähevad ju pidevalt lahku ja nüüd ma olen ka vahelduse mõttes kuskil nn uues klubis haha. Vallaliste inimeste klubis, kelle ees on teoreetiliselt terve maailm valla. Ainult noh, vana hea koroona, ei ole nagu hullult võimalusi kuskil kellegagi kohtuda vms, et mul oleks teile toredaid ja naljakaid kohtingujutte jagada, hah.
Üldse mul on kogu selle “kellegi uuega tutvumise” koha pealt ka blokk ees. Mul on see pagana Tinder olemas, aga ma ei näe sellel absull mingit pointi. Seda enam, et enamus mehed on mingi oooo, kas sa see Mallukas v?! Nagu.. ma tõepoolest olen, mis nüüd edasi saab muidu? Ooo ja ükspäev sain ühelt härrasmehelt kirja, et kui ma riietega nii hea välja näen, siis kas ma ilma nendeta veel ilusam v. Palun seletage, mis vastust see tüüp ootas? Et JAAA, omg olen jaa, las ma saadan sulle kiirelt paar aktipilti? Ja eile öösel, kui ma koju tulin, oli mul konkreetselt selline vestlus:
Nagu kui selline kiri pole imeline vestluse algus, siis mis tänapäeva maailmas üldse on? Romantika ei ole indeed surnud.
Aga tegelikult on mu suurim probleem üldse see, et kui need tüübid küsivad, et noh, mida sa tinderist ka otsid. See on super hea küsimus, sest ma ei taha endale mingit peikat, ühtlasi oleks ka väga awkward öelda, et kle tead, mul null plaani sinuga tahaks aint… eeem… mida? Bängida võõraste tüüpidega? No thanks. Ma ei tahaks siin nüüd ebasiivas tunduda, aga teate, mis oleks mu suurim hirm random tüübiga kuskilt Tinderist magada? Noh, peale selle, et ta võib esiteks kirvemõrtsukas olla. See, et mõtle kui sellel inimesel on kohutavalt väike… mehike :D Nagu see tundub mulle elus kõige kohutavam ja õudsaim asi, mis elus juhtuda saaks. Nagu mida sa sellises olukorras teeksid? Tänaksid viisakalt, tõuseksid poole pealt püsti ja oled nagu kuulge vabandage, aga mulle meenus, et ma pean just kööki uut parketti panema hakkama, sorriiiiii, also ära minuga enam iial ühendust võtaaaaaaaa….
Veel üks küsimus: vallalised inimesed võivad teha, mida tahavad. See on fakt. Aga nagu…millal muidu? Sest teoreetiliselt ma läksin lahku juba pea neli kuud tagasi, idee poolest oleks vist ok nagu. Ja ma olen kindel, et Kardo mõtleb samamoodi, sest kui ta mind üks päev magamistuppa ülemise sahtli kallale saatis, et ma sealt niiskeid salfakaid otsiks, oli seal sahtlis null salfakat, aga vähemalt aasta varu kondoome :D Et infoks, kes sinna sattuma peaks. Teises sahtlis on veel veits minu riideid, sealt pole mõtet otsida.
Ma ei ole väga harjunud üksi olema, see on miinus. Ma ei viitsi ise prügi viia ja toidukotte tassida, aga näedsa, elu õpetas, et saan hakkama küll kui vaja. Ja ma ei tahaks elusees endale kedagi siia lihtsalt niisama, sest üksi on kuidagi kehvem. Sest tegelt ei ole ju. Mõtle, täna on teisipäev kell 13.17 ja ma laman voodis, söön šashlõkki ja blogin. Teen mida tahan. Ja seda ma just tahan.
Aga mingi osa mu hingest on kass, kes tahab vahepeal kerra tõmmata ja pai saada ja nurruda kuskil. Ainult et mitte väikeste võõraste peeniste peal :D
Palun, lahku läinud inimesed, rääkige, kuidas ja millal teil elu kuidagi edasi läks. Ja kuidas. Ja mitut võõrast väikse mehikesega meest te kohtasite (löön ristimärgi ette).
The post vallalise raske elu appeared first on Mallukas.