Ma vannun, et Marta magab ilmselt 20da eluaastani minu kõrval. Ja tead, see oleks isegi okei, kui ta tahaks mu KÕRVAL magada, aga tal on vaja magada konkreetselt kaisus. Nii, et mu käsi on ta ümber ja siis ta lausa surub seda veel kõvemini enda vastu. Iga jumala kord, kui öösel külge keerab ja ma julgen teda mitte hoida, ajab ta ennast istuli ja pomiseb “kaiiissssu tahan!”.
Ühest küljest on mul suva. Mul tegelt pole selles suhtes probleemi uuesti magama jääda (st magama jäämisega on, aga kui ma lõpuks JÄÄN, siis öö jooksul uued ärkamised on suva, ei registreeri neid väga). Aga see on kohutavalt ebamugav ja mul on varsti tunne, et mu käsi hakkab õlaliigesest lihtsalt välja tolknema, sest ma magan iga öö nagu mingi ebarik.
Mul ei ole ka kunagi olnud seda kindlat visiooni, et vot, minu laps minu kõrval ei maga ja asi ants. Las inimene magab, jumala eest. Ise ka ei tahaks kuskil üksi magada, kui läheduses on keegi, keda ma armastan. Ikka tahaks kaissu. Ja tundub lausa ebainimlik väiksele lapsele, kes nunnult kaissu palub, ära öelda. Nagu kuidagi ebaemalik lausa, haha. St ma ei kritiseeri neid, kes ei maga oma lapse kõrval, jumala eest mitte. Ma usun, et teil sada korda mugavam magada. Aga mul endal pole lihtsalt südant talle ei öelda, mida ma siis edasi tegema peaks?
Mul oli lootus, et uues kohas ma ostan suurematele nari ja Martale mingi väikse voodi ja harjutan teda ka eraldi magama, aga see tundub pehmelt öeldes utoopiline. Samas tundub ka utoopiline, et ta elu aeg mu kõrvale jääb. Seda enam, et ega ta ainus soovija pole. Mari ja Lende tahavad muidugi ka, aga nad on praegu leppinud teineteise kaisus magamisega ka. Ehk siis kõik tahavad ju kellegi kaissu ja lähedust ja värki. Kuidas ma seda keelata saan? Mis monstrum ma olema peaks?! St. mu küsimus on pigem, et kuidas selleks monstrumiks saada, haha.
Ei saa midagi teha. Väike nunnu ja nohisev Marta kaisus on ikka nii armas ja need lapsed kasvavad ju nii kiiresti, et varsti ta enam äkki ei nõuagi kaissu ja ma käin oma lastele altkäemaksu andmas, et keegigi mulle aeg ajalt kaissu poeks?
Ah, ma ei tea. Ega see nii ajakriitiline ka ei ole, lihtsalt mõtlesin, et kaua teil lapsed kaisus magasid? Sest eelmised magasid teise eluaastani umbes – ehk siis kuni uus titt peale tuli. Ja siis ma ka pääsesin, sest mina olin titega ja Kardo tegi selle teises toas harjutamise värgi ära. Aga nüüd kuidas? Jumal seda teab.
Ja ega see lastega ühes toas nüüd nii kehva ka pole. Iga õhtu räägime voodis veel juttu ja ma kuulan armastusavaldusi ja avaldan armastust vastu ja Lende mainib mulle iga õhtu, kuidas ma olen tema nunnu tibuke ja väga ilus, nii et sellest ei tahaks ka nagu ilma jääda.
Krt, miks mul on ihus null protsenti tahtejõudu ja 100% empaatiat, et MINU lapsed tahavad MINU kaissu. Ma ei saa ju ei öelda. Ma pole suutnud never neid unekoole ja asju teha, et kui tahavad kaissu ja sülle, siis tulgu. Aga no, kui kaua…
*Avapildil Marta nägu, kui ma talle ütlen, et ta ei saa tegelt terve elu minu kõrval magada…
The post lapsed kaisus appeared first on Mallukas.