Mitmed blogijad kirjutasid siin laste kasvatamisest ja “pekki keeramisest”. Ma näiteks elan juba aastaid teadmisega, et me nagunii kõik oma lapsed kuidagimoodi pekki keerame, isegi kui me anname endast kõik ja proovime teha parimaid valikuid. See on lihtsalt elu, tundub mulle. Ja see, kuidas me nad ära vussisime, saame me teada näiteks siis, kui nad täiskasvanuna teraapiasse lähevad vms. Saab huvitav kuulata olema.
Ma ei usu, et keegi mind nüüd üldse kuskil mingiks superemaks peaks, kellel palju tarka rääkida oleks. Selles suhtes, et eks ma tunnen ka tihti, et no kuidas nii saab, et ma ei oska ja tee paremini, aga enamuse ajast tundub mulle, et ma haldan seda parve nii hästi või halvasti, kui ma oskan ja tean.
No näiteks lutt. Mari sai lutti aasta ja seitse kuud, mis juba oli iseenesest kõigi sõnul VÄGA pikk aeg ja no kuidagi ei saanud me teda sellest võõrutatud. Lõpuks läks vist lihtsalt kuidagi ni, et kõik lutid olid kadunud ja paari päevaga oli see teema unustatud. Lende ei võtnud üldse lutti, olenemata sellest, palju ma seda talle pakkusin. Marta saab aga 10 päeva pärast kaks ja no enne hakkab taevast kentaure sadama, kui tema oma lutist loobuda kavatseks. Ma TEAN, et see on ketsakas, et laps räägib juttu, endal lutt suunurgas rippumas, aga ma lihtsalt tunnen, et kui tal on seda nii hirmsasti vaja, siis kes olen mina, et talt seda turvatunnet ära võtta. Esiti lasteaia algus ja nüüd see kahe kodu vahel käimine, et ma nagu ei tahaks talle seda kuidagi raskemaks teha. Ja ma muidugi tean, et lutt pole hambumusele hea ja kõike seda, aga see ei tundu mulle praegu kuidagi nagu prioriteet. Kuigi jah, iga kord kui Marta kuskil pildil lutiga on, siis saan jälle neid halvustavaid kommentaare, et issand, võta lihtsalt ära ja asi ants. Ema missugune…
Potil käimisega tal ka mega imelikud lood. Maril võttis see ikka kõvasti aega, minu meelest oli pea kolm või midagi? Issand, ma ei mäleta. Ühel hetkel hakkas lihtsalt käima ja mure oli unustatud. Lende hakkas jällegi täitsa ise enne teist eluaastat potile küsima. Justnimelt suurele potile, mitte tite omale. Aga Marta – see mõnda aega tagasi ka küsis muudkui potile ja tegi sinna häda jne, aga nüüd on pott justkui vihavaenlane, keeldub sinna peale isegi istumast ja laseb häda rahumeeli põrandale, kui ma teda siin ilma mähkmeta harjutan olema. Ja siis tuleb kutsub mind ja näitab kenasti, kus loik on. Et aru saab kenasti, aga miskipärast vot potile minna ei taha. Ei saa ju kuidagi suruda või sundida ka, kui ta kohe mega hüsteeriasse läheb.
Ja ma ei hakka isegi rääkima sellest, et neid öiseid õnnetusi juhtub aeg-ajalt nii Maril, kui ka Lendel. Ma isegi ütleks, et esimesel rohkem kui teisel. Ja ma tean, et see on tegelikult laste seas mega levinud probleem (meditsiinilist probleemi otseselt ei ole, oleme uurinud seda asja) aga ega sellest palju ei räägita, sest esiteks noh, piinlik lugu, et ise juba nii suur tüdruk ja ega see avalikus blogis sellise asja kirjutamine ka just ei tundu väga igapäevane teema. Aga probleem on, mis valmistab talle endale ka piinlikust ja häbi, eriti kui veel keegi ööseks külla tuleb, või tema peaks kuskile minna tahtma. Ja ma käin teda öösiti äratamas jne, mõnikord see aitab ka, aga laias laastus, ei teagi, mida ma sellega nüüd lõppude lõpuks tegema peaks. Perearst ütles, et üldiselt 7daks eluaastaks peaks see ise ära kaduma, aga no eks näis. Veidi on ikka selline tunne, et tore, järjekordne mingi minu läbikukkumine, kuigi ma ei saa ju isiklikult seda kuidagi kontrollida seda ja mõistusega saan aru, et KASVATUSEGA see kuidagi seotud ei ole, aga ikka nadi teema noh.
Telefoni oskavad nii Mari kui Lende kasutada, st youtube tööle panna ja mingisuguseid multikaid vahtida, kui telefoni kätte saavad. Mängudest on praegu nende mõlema lemmik dokubloku, mis on nagu sudoku ja tetrise vahepealne mõistust arendav mäng, pole vast hullu, kui sellega pusserdavad. Mitte, et nad mingisuguseid ajulagedusi vahepeal tõmmata ei üritaks, aga need ma kustutan kiirelt ära.
Telekat saavad kah muidugi vaadata. Enamasti on kokkulepe, et peale lasteaiapäeva saavad nad igaüks 20 mintsa enda valitud multikat vaadata. Neil muidugi igaühel oma lemmikud, aga vahepeal saavutavad kokkuleppe ja vaatavad nt tund aega Peppat vms. Kuna enamuse õhtust tegelevad nad siiski ringijooksmise ja mängimise ja raamatute ja meisterdamisega, siis ei tunne, et seda nüüd ka liiga palju oleks. Muidugi võiks ja saaks ka vähem, aga hetkel ei näe suurt probleemi.
Tiktokidest ja instast teavad nad vb nii palju, kui minu kõrvalt midagi näinud on, aga ise huvi ei tunne ja juutuuberitest ei tea nad kah mitte kui midagi. Parem on kah.
Telefoni ostsin Marile ära, kätte pole veel andnud. Aga näiteks kui lähen korraks poodi vms, siis Mari vahel ikka lunib, et las ma jään üksi koju. Tahab omaette siin omi asju vaadata ja teha. Pool tundi vast just palju pole, aeg on näidanud, et usaldada saab, aga näiteks ükskord oli, et käisin poes ja vahepeal oli pimedaks läinud. Tulin koju ja Mari nukrutses üksi diivanil, et ma olin nii kaua ära, et ta kartis, et öö tuleb peale ja et ma ei tulegi koju. Oleks saanud talle siis vähemalt helistada vahepeal, kuigi ma olin max 20 minutit ära.
Muidu on nad ju toredad ja nunnud lapsukesed. Mängivad ilusasti koos, eks ikka tülitsevad ka, aga Mari on alati selline suurem ja hoolitsev, et aitab teisi lepitada ja pakub neile mänge ja tegevusi ja “loeb muinasjutte” ja on selline hellakene. Lende on ka, Martaga on neil kõige rohkem erimeelsusi, sest ta ei taha alati ilusasti kaasa teha, mida suuremad ette dikteerivad. Aga sellist kurjust või ülbust vms ei ole, et igati sõnakuulelikud ja tublid on nad. Et päris halb ema vist ei ole kah. Ja nagu öeldud, annan endast parima.
Usun, et enamik annavad ja nii lihtne on teisi kritiseerida mingisuguste hetkede järgi. Ala poes näed jonnivat last ja saad kohe mõelda, et issand, kui kohutav vanem, ei keela ja takista. Mina muuseas ka ei keela – st kui sa oled näinud errorisse läinud last, kes nutab ja karjub, siis ega see keelamine seal ei aita. Proovin seletada, olen konkreetne ja võimalikult kiiresti oma toimetused ära teha, sest laste errorid ei ole ju kunagi seotud mingisuguse ee..kehva iseloomuga. Nad ei oska lihtsalt oma tundeid ja emotsioone alati sõnastada, aju läheb lühisesse. Mul juhtub seda mõnikord praegugi, mis siis veel lastest rääkida.
Üritan nendega alati olla aus, seletada, mis toimub ja kuidas oma tundeid väljendada. Mari nt rääkis ükspäev, et tal süda valutas lasteaias, sest üks poiss oli talle puupea öelnud, aga tema isegi, vaeseke, ei teadnud, mis imeasi see puupea on. Ma siis rääkisin talle, et kõike, mida sulle öeldakse, ei tasu alati südamesse võtta, sest esiteks ehk tahtis teine üldse nalja teha, või oli tal väga paha päev ja ta ütles selle pärast inetult. Elu selline ju ongi.
Aga jah, muudkui elan ja proovin ja loodan, et saan hakkama. Vast saan. Ja iga õhtu, kui nad mulle kaissu poevad ja räägivad, et ma olen nende väike nunnu ja nad armastavad mind, siis tundub, et saan jumala okeilt.
The post lapsed ja nende pekki keeramine appeared first on Mallukas.