Ma käisin eile Kardoga teraapias, kes mind instas jälgib, siis ehk märkas. Saime seal igasuguseid asju teada ja räägitud (ei, mitte jälle koos olemisest vms, lihtsalt asjade lahendamiseks ja kergemaks muutmiseks) ja koju läksin ma täitsa positiivselt meelestatuna.
Kuni.
Ma ära surin. Nagu ma ei oska seda rohkem kirjeldada isegi. Ma enne olen siin rääkinud, et kohe kui ma kuskil pokaalikese julgen võtta, siis pisarad voolavad nagu homset polegi eks. Ma ei tea, mis NÜÜD eile mu sees jälle katki läks, aga ma oskan ainult öelda seda, et minu teooria kohaselt peaks mu kehas olema praeguseks miinus tuhat liitrit vedelikku. Kohe, kui ma oma pilgu arvutilt, telekalt või telefonilt tõstan ja korraks endal mõelda lasen, valguvad nad vett täis ja ma lihtsalt…suren.
Te võite ausalt heaga hoida endale praegu need kommentaarid, et mida ma ikka ulun, ise ju tahtsin lahku minna ja oma “perest lahti öelda” ja oma “lapsed hüljata” ja “mitte nende elus enam osaleda”. Lihtsalt selle pärast, et no lamajat ei ole ilus lüüa. Ja ma võiks mitte siia kirjutada, et ma laman, aga näedsa. Ütlen siis välja, et ma laman või nii. See pole isegi metafoor, ma laman isegi praegu seda kirjutades.
Ja ma ei jõua vaielda. Ma ei jõua seletada. Ma ei jõua vabandada. Ma ei jõua enam ennast süüdi tunda. Ma ei jõua enam elada selle tundega, et keegi nagu füüsliliselt pigistaks mind seest ja see paneb omakorda pisarad voolama. Ma ei jõua enam isegi suurt teeselda, et ma poleks oma elus massiivne läbikukkuja. Sest ma olen. Ei ole vaja mulle seda öelda, ma juba tean ise ka.
Aga pealkirjast- meil oli ammu Hiiumaa tripp sõbrannadega planeeritud. Pea kaks kuud ootasime, et saaksime lihtsalt naisega siia tulla ja puhata ja kõigest eemal olla ja koos aega veeta. Samas lugege nüüd eelnevat postitust. Kas ma tundun tore inimene, kellega koos fun roadtripi teha? Ilmselt mitte. Aga mingil põhjusel lohistasid nad mu siiski kaasa ja ma sain terve tee siia üksinda meie rendibussi tagaistmel lamada ja üritada võimalikult hääletult nutta, sest ma ei taha teiste reisi nüüd päris ära ka rikkuda (mida ma ilmselt teen enivei, aga see on see taak nähtavasti igaühele, kes minuga kontaktis julgeb olla, lissalt infoks). Igatahes ma vedelesin seal ja Pille mainis, et tal on veits tunne, nagu tegu oleks inimrööviga.
Et jah. Sellised lood. Jõudsime Hiiumaale, teised läksid poodi ja mina sain esiteks jälle natukene tihkuda, siis vastasin peaaegu kõikidele oma meilidele ja nüüd istun siin valutava peaga ja mõtlen, et kas keegi oskab mulle öelda, millal see üle läheb? Ma tean, et iga teooria järgi ükspäev läheb, aga mul on kuupäeva vaja, palun.
Ma olen nii väsinud.
Ja ma tahaks öelda, et ma tunnen ennast nii üksinda, lisaks sellele läbikukkunud tondiks olemise värgile, aga seee oleks ju naeruväärne, sest ma olen siin nelja eriti kalli sõbrannaga, kes isegi minusugust elujõuta inimest kaasa lohistasid ja tahavad minu jaoks olemas olla. Ja ma eile just lugesin, et sõbrad on ainukesed inimesed su elus, kellel pole otsest kohustust sind taluda või sinuga koos olla. Nad teevad seda, sest nad lihtsalt tahavad. Hetkel pole mul ÕRNA AIMU KA, miks need neli lolli mind kaasa tahtsid, küllap nad kahetsevad hetkel ise ka. Või nad ei tulegi poest tagasi… Elame näeme.
Kaalun siiralt kangetele narkootikumidele üle minna, need pildid üsna head tuimestajad olema. Mis see kõige haardkoorim variant oli? Krokodill? Või see oli see, millega su käed-jalad otsast ära mädanevad? See ei sobiks, mul oleks vaja midagi, mida tarvitada lastevabadel nädalatel, et soovitused on teretulnud*
*Ma tean, et ma ei ole eriti naljakas, aga see üritas siin nali olla…Ärge lastekaitset v politseid kutsuge**
**Aga kui tead soovitada, siis hit me up.
The post umbes nagu inimrööv appeared first on Mallukas.