Te ei kujuta ette, kuidas mina hambaarsti kardan. Lausa nii väga, et mu hambaarst peab mind hüsteeriliselt e-mailidega pommitama, et Mariann, pliis tule hambaarstile, enne kui me peame kõik su hambad välja tõmbama ja sa hambutuna edasi elama pead. Okei, nii ta päris öelnud pole, aga mõnikord ma olen küll mõelnud, et nii lahe oleks, kui mul oleks proteesid, siis saaks eluaeg MITTE hambaarsti juurde minna.
Muidugi on see hambaarsti hirm eriti tobe, sest tegelikult ei ole mulle ükski hambaarst mitte kunagi päriselt haiget teinud. Mina aga värisen seal toolis alati nagu haavalehekene. Täna hommikul naersin ka ämmale, et ma olen ikka imelik inimene – isegi sünnitada suutsin, aga no näed hambaarsti kardan nagu põrgutuld.
Aga ega midagi muud üle ei jäänud, täna seadsingi oma sammud iDent hambakliinikusse. Põhjuseks ainult see, et minu lemmik hambaarst maailmas, Gaili Kauba, oli Nordic hambakliinikust sinna üle tulnud.
Minu kaunis suhe Gailiga sai alguse pea kaks aastat tagasi, kui ta mind mu värdjast naeratusest päästis ja mulle sirged esihambad tegi. Kes rõvedaid pilte viilitud hammastest ei karda, siis võib siia piiluda (LINK), seal on siis näha, mida ta täpselt minu heaks tegi. Täiesti ausalt ei teinud ta mulle siis ka haiget ega miskit, aga mulle nagu tundus, et sai nüüd hambaarstil piisavalt käidud ja ignoreerisin vaest Gailit kuni tänase päevani, mil ma lõpuks, saba jalge vahel, tagasi ronisin.
Ühtlasi olgu tänane ka ära märgitud kui päev, mil ma esimest korda elus hambaarsti kallistasin. Ma üldse kedagi harva kallistan, veel vähem hambaarste. See peaks teile juba midagi ütlema :D!
Muidugi oli kena uudis see, et üle saja aasta hambaarstil, pidi ta esimese asjana mulle tegema ei midagi muud, kui juureravi. Kuna ta on mulle seda ennegi teinud (ka sellele samale hambale, kuni ma lihtsalt haihtusin :D), siis ma seda ei kartnud. Ma polegi kunagi aru saanud, miks öeldakse, et juureravi valus on? Enne tehakse ju väike süst ja peale seda ei tunne ju miskit. Kui siis ainult igavust, sest vait peab olema ja eriti liigutada ei saa.
Gailil on laes telekast, kus tuleb samal ajal loomadokumentaal. Päris mõnus oli seal vaadata, kuidas elevant londiga liiva sisse auku kaevab ja kuidas pingviinid naljakalt ringi tatsuvad. Muuseas, kui nad enam kõndida ei viitsinud, siis viskasid nad ennast kõhuli ja liuglesid niimoodi edasi. Tuusad vennad, onju. Ma seal kenasti heldisin, kui äkki hakkasid kaadrid. kuidas hundid vaest antiloopi nosivad. Ei no, kammoon simmo. Siis läks jälle naljakaks, sest näitas piisoniperekonda, kes rahumeeli sõid kuskil lagendikul ja nende kõrval magas piisonipoeg. Tuli rebane, aga piisonid ei pannud teda tähelegi. Läks see rebane siis magava piisoni juurde ja naksas teda seljast. Piisonipoeg ajas kargu alla ja oli nagu wtf, mis hammustad? Rebane oli confused näoga ja vaatas suurtele piisonitele otsa, et umbes: “Tere, vabandage, kas see poeg on teil juhuslikult üle või…? Ma sööks ta ära, kui on?”.
Ta ei olnud igatahes üle. Piisonid ajasid ta kahjuks minema.
Ühesõnaga vaatasin mina seal loomi ja Gaili muudkui sudis ja nokitses seal omaette, kuni ütles, et tavai, võid minna, aga kurat, tagasi pead tulema ka! Nii et jätke meelde, kes mind 27dal kell 10.30 kuskil mujal näeb, siis andke mulle jalaga ja lohistage juukseidpidi Gaili juurde.
Seega – kes kardab hambaarste ja tahab, et tal oleks maailma parim hambaarst, siis minge Gaili juurde, sest ta ei tee haiget, vaid on mõnus ja naljakas ja tore. Ja ta isegi ei mölise, kui te pole sada aastat hambaarsti juures käinud ja pooled hambad välja kukkunud, vaid teeb su lihtsalt korda 
Muuseas, ta omab isegi laserit, nii et ta ei pea sind põristades puurima, vaid teeb oma töö ka laseriga ära, kes puuri kardab. Eriti fancy onju!
* Pean ikka nentima, et mitte hea, vaid ikka parim.