Ma siis räägin natukene lähemalt, mis selle Perekooli värgiga oli. Ma enne pidin tegelikult töölõunale minema ja tahtsin kiirelt rõõmuudist jagada, sest ma olin lihtsalt nii õnnelik, aga ma praegu mõtlen, et ma võiks ikka natukene täpsemalt ka rääkida, kuidas see asi siis täpsemalt välja kukkus ja üldse miks.
Nimelt rääkisin ma Kardoga täna hommikul Facebookis juttu ja ühel hetkel kirjutas ta mulle nii (natukene kohendasin koledaid sõnu ja võtsin isiklikumaid asju välja):
Mallu, ma ütlen, ära käi seal perekoolis. Ära lihtsalt käi seal ja ära loe seda sitta, see hävitab meie suhet. Kui su enesehinnang on madal ja sa arvad, et sa oled mega rõve ja arvad, et sügaval sisimas arvan mina seda sama, siis see on jumala halb ju. Räägid mulle koguaeg kui rõve sa oled ja kellelegi ei kõlba, kuigi ma armastan sind ja pean sind väga ilusaks naiseks ja tahan sind väga väga. Aga sina loed mingite ajuvärdjate kommentaare enda kohta, kus nad meelega tahavad sulle sitta tuju tekitada, sest nad teavad, et sa võid sattuda nende kommentaari peale…See imeb täiega! Ma ei taha ja mulle ei meeldi see, kuidas sa enda kohta halvasti ütled. Sa pole mingi põlenud näoga vaal vms, sa oled minu ilus naine!
Ja siis ma mõtlesin, et tõepoolest ma võin kõva eite mängida, aga tegelikult ma ju ikka uudishimust loen endast neid jutte ja kommentaare ja ikka võtan neid hinge. Ja tunnengi ennast halvemana ja koledamana ja kes muu sellest ikka paremini aru saaks, kui mitte Kardo. Ma ise polnud täheldanudki, et ma nii väga iseennast maha teeks, aga ju siis teen, kui inimene lausa palub mind, et ma enam Perekoolis ei käiks, et ma tapan iseennast sellega.
Samas ma teadsin, et ma olen liiga uudishimulik ja ma ikka loen neid teemasid. Kas ma tahan või mitte, kas ma luban endale, et ma loen või mitte, ikka lõpuks tean ma väga hästi, kui rõve, paks lehm ma olen ja kui kehvasti oma last kasvatan. Ja see läheb hinge. Lihtsalt läheb.
Ja teate, kui kaua ma seda talunud olen? Ma arvan, et mingi kolm aastat on mind Perekoolis materdatud küll. Alates siis sellest ajast, kui ma Mari ootasin, siis hakkasid teemad, kuidas minusugune kindlasti lapsega hakkama ei saa, kui kole rase ma olen, kui mõttetu inimene ma olen. Kui laps sain, lugesin, kuidas mu laps on kole reptiili näoga peletis, kuidas ma tõesti ei oska seda last kasvatada ja kuidas ma oma lapsest ei hooli ja teda ei armasta. Lisaks ei ole kindlasti ka Kardo mu lapse isa, vaid olen litsi löömas käinud. Kui ma peale rasedust alla võtsin, olin mõttetu anorektik, kui juurde hakkasin võtma, siis ennnast käest lasknud paks vaal. Lisaks olen ma veel joodik, narkomaan, teiste kulul elaja, kerjus, kes endale salaja lapse tegi, et mees saada.
Tundub tegelikult naeruväärne, kui ma neid asju siia kirja panen, aga tegelikult kogu aeg lugeda mingisuguseid labaseid vihakirju on tõesti õõvastav. Kes need inimesed on? Kas nad on tavalised pereemad, kes kord kuus käivad perega teatris, paar korda aastas soojal maal puhkamas, on ühiskonna silmis sellised toredad ja haritud naised, kellel imelik hobi enda pingeid Perekoolis kedagi alandades ja mõnitades maandada? Või inimesed, kes on kadedad nende asjade peale, mis mul on? Et meelega ütlevadki koledasti, lootes, et ma seda loen ja ennast siis ka alaväärsena või kehvasti tunneks? Et olgu mul ka siis halb? Või on see see tüdruk, keda ma paar korda linna peal näinud olen ja kellega ma teretan? Või on see mu koduMaxima töötaja?
Lihtsalt ei teagi ja ei saa ka teada. Aga vastik oli sellegipoolest. Vahet ei ole, kas see on keegi, kes tunneb, et on minust üle ja parem, et mind halvustada, või keegi, kes on minu peale mingil põhjusel kade. Sõnad teevad ikka täpselt samamoodi haiget ja mõnikord lasin ma neid endalegi märkamatult rohkem hinge kui oleks pidanud.
Ja täna ma jooksin täiesti kokku. Nagu päriselt ka, ma TEAN ise ka, et ma olen juurde võtnud ja ometi leitakse sellest vajalikuks ilkuda mingi kuue lehekülje jagu teemade jagu. Igaüks aina täpsemalt teab, et millal ma pizzat sõin, millal cocat jõin ja millal kommidega maiustasin. Lodev, pekine, lõdva, rõve, vastik vaadata, varsti sajakilone, mõttetu, tahtejõuta…Sellised sõnad on sellest teemast väga hästi meeles.
Ma otsustasin, et mulle aitab. See ei ole ju normaalne, kui on mingisugune foorum, kus võib valimatult inimesi solvata, mõnitada ja alandada. Veel vähem, kui see foorum on hallatud EESTI ÄMMAEMANDATE SELTSI POOLT! Nagu kuidas selline asi võimalik on? Kas tõesti kari ämmaemadaid leiab, et see on normaalne, kui ühe noore ema kohta öeldakse, et ta laps on nagu räme reptiil? Või teise lapse ema kohta, et ta on nagu rasvunud tünn ja siis kambakesti koos irvitatakse? See ei ole mingi emade suhtlemise võrgustik, vaid täiesti harilik koht, kus saab ilma tagajärgeteta inimesi netis kiusata ja sõimata. Ma mõistan, et säärases foorumis peab inimestele andma võimaluse anonüümselt rääkida, sest arutatakse seal ka isiklikke pere- ja lasteteemasid, mida oma nimega ei tahaks keegi avaldada. Ometi leian ma, et siinkohal ei ole haldajad (ehk siis ämmaemandate selts) oma tööd selle foorumi haldamisega kuigi hästi teinud, sest ega mina ju ainuke pole, keda seal valimatult sõimatakse. Isegi ju need, kes Perekoolis kunagi käinud ei ole, teavad seda kirjeldada sõnadega, et seal materdatakse kõiki. Aga miks on üks foorum selline koht? Miks ei võiks olla seal süsteem, et sisse saab logida näiteks Facebooki alusel ja kommenteerides saad sa küll valida ka anonüümsuse võimaluse, kuid kui sa hakkad seda ära kasutama, siis tehakse su konto lihtsalt avalikuks ja siis söö ise oma suppi.
Nõnda lasingi ma tuttaval juristil saata Perekoolile e-mail. Seda seetõttu, et minu enda saadetud kirja lihtsalt ignoreeriti. Ja täitsa kenasti tuli Perekool mulle siis vastu ja kustutas minu kohta mingisugused teemad, mida ma tõepoolest solvavaks, mõnitavaks või minu isikliku elu avaldamiseks ilma minu loata pidasin.
Siinkohal soovitus kõigile, kes tunneb, et temast kirjutatakse, või on kirjutatud Perekooli koledaid teemasid. Kirjutage aadressil foorum@perekool.ee ja võib loota, et sulle tullakse inimlikult vastu ja teema kustutakse.
Seega pean jah vaestele Perekooli kägudele netima, et see oli täitsa mu enda süü, et ma nii kaua ennast tümitada lasin. Kui edasipidi soovite minu kohta midagi teada, siis soovitan minult endalt küsida. Olen muidu üsna avameelne inimene. Ja kui tahad mulle halvasti öelda ja ära panna, siis mu Facebook ja e-mail on ju teada, kirjuta aga!
Kas teid on kunagi internetis anonüümselt maha tehtud? Mis te selle suhtes ette võtsite?