Lastel veab. Me käisime juba nendega Lottemaal ära, nagu igal aastal, aga kuna ma sain teha vaid paar üksikut pilti, sest kui pildistama tahtsime hakata, hakkas konkreetselt paduvihma sadama ja lisaks ei ole ma kindel, kas ma need paar üksikut tehtud pilti jätsin vanasse arvutisse või kustutasin kogemata ära, siis… tuleb uuesti minna. Haha, influenceri elu – kui pilte pole, siis on kööga, sest postitust ma ju muidu teha ei saa.
Tegelt ongi hea, me eelmine kord otsustasime meie Lottemaa päeva alustada etendusega, siis läksime randa ja… jooksime padukas koju. Seega kõik majad ja seikluspark jäid läbi mängimata. Tegelikult tahaks kuidagi nii teha, et saaks ilma Martata minna, ega tal seal midagi rohkem peale sihitu jooksmise teha ei ole. Aga noh, kus me tema, vaesekese, ikka jätame. Seega lähme vist juba sel nädalal tagasi Pärnusse. Ma nii väga tahaks seda nimetada “minipuhkuseks”, aga teades iseennast ei võta ma arvutit kaasa ja 3 päeva eemal olemist tähendab seda, et ma tulen tagasi ja mu postkastis on 150 kirja ja siis saan ma tööd edasi rabada.
Okei, ma olen leidnud lahenduse – ma võtan vastu nii vähe koostööpakkumisi kui võimalik – ma lihtsalt ei viitsi ja jõua praegu üldse millegagi tegeleda ja ma tahangi lihtsalt võtta rohkem aega, et elada ja niisama olla ja pere ning sõpradega aega veeta. Mis mõtet on stressta ja endale miljon kohustust rabada, kui nende täitmine mind lõpuks enam ei rõõmusta, vaid ainult stressi all ägisema paneb. Seega ei viitsi enam. Laisk olemine ja lustimine on olulisem kui töö rabamine, sorri täiskasvanuelu, et sind “õigesti” teha ei taha, haha. Selle pärast ma nii harva siia blogisse jõuan ka.
Kui ma siin juba niisama lobisen, siis peaksin sellest “elevandist” ruumis ka rääkima, et kas Triinu Liis mind kohtusse annab (ma olen mingi miljon selleteemalist kirja saanud). Vastus: ma ei tea. Jah, ma rääkisin kinnises grupis temast ja ütlesin, et ta käitub nagu kloun. Kui see on laimamine, siis andku peale, kui tunneb, et peab. Aga kas ta seda tunneb, seda ma ei tea, sest ma ei ole temaga rääkinud.
Üldse kogu see negatiivsete kommentaaride vastu võitlemine tundub mulle natukene nagu võitmatu võitlusega alustamine. Jah, ma ise olen ka täpselt samamoodi tundnud, et mind materdatatakse ja kiusatakse, aga olgem ausad, need asjad poevad hinge ainult siis, kui ma ise omadega kehvas kohas olen. Kui ma niisama olen ja oma elu elades vahepeal satun negatiivsete kommentaaride peale, siis ma ei tee välja või parimal juhul ajab lausa naermagi. Mitte, et ma arvaks, et las need negatiivsed kommentaarid olla, aga minu silmis tundub võimatu välja juurida seda, et keegi ei tohi midagi negatiivset öelda. Selles suhtes, et kui me võtaks kõik kommentaarid, mis mulle iial haiget teinud on, siis ma usun, et väike osa nendest on LAIM, enamik lihtsalt järeldused või hinnangud minu tegudele, mis mulle ei meeldi või tõele ei vasta.
Igatahes, suva, pole minu võitlus, pole minu asi, ma hoian ennast sellest eemal (kuni ma nõude saan, haha).
Kolmandast teemast: mul lähevad sügisel KÕIK lapsed lasteaeda, ouu maiii gaaad! Ma olen nii põnevil, sest Marta läheb sõime, Lende uude lastekasse (Mariga samasse) ja Mari on ainus, kes veel viimast aastat oma tavapärases rühmas. Ma reaalselt tunnen ennast nagu lõhestunud isiksus: ei suuda ära oodata, et ma saaks nad kõik aeda viia, samas süümekad, et Marta on nii väike ja äkki talle ei meeldi ja kas võimalus üksi kodus rahulikult kaalub üle selle, et mu laps saab lapsepõlvetrauma, sest ma hülgan ta vastsündinuna võõrasse kohta või midagi sellist.
Samas ma lohutan ennast sellega, et kui talle ÜLDSE ei meeldi, siis ta ei PEA ju seal käima, aga siiani on mulle tundunud, et talle sobiks küll see aias käimine. Aga noh, elame näeme. Kopp ees sellest, et nad siin kodus kraaklevad ja sellest ka, et ma enam ei saa oma 10 000 sammu täis, kui mul kedagi lasteaeda viia ei ole, haha. Fitlife läheb ludinal pekki. Pun intended.
Aga okei, aitab lobast. Me lubasime täna igavlevad lapsed viia kuskile mängutuppa, Maril on täna teraapia ja õhtul pean ma ennast kuskile jalutama lohistama. Kui sõpradest keegi loeb seda, siis võite ühineda, ma ei tea, kes täna fitlife mängida tahaks, ei viitsi peale ka suruda. Ma tean, kui nõme tunne on, kui keegi kutsub sind tervislik olema ja sa oled nagu eeee… tänan ei, ma parem laman vaikuses, haha.
The post tere teisipäeva appeared first on Mallukas.