Mäletate ma mõnda aega tagasi mängisin mõttega, et võiks korteris elada? Noh, nüüd me oleme juba kaheksa päeva justnimelt korteris elanud (ja muuseas veel üsna pisikeses korteris, tilluke kolmetoaline) ja ma olen aina rohkem hakanud mõtlema, et issand kui MUGAV korteris on. Asju väga ei mahu, toad püsivad korras, õues aiaga kemplema ei pea ja mingisugused jooksvad asjad teeb ära korteriühistu. Ei mingeid jamasid sellega, et prügiauto ei tule ja muu selline taidlus, mis majas elades aktuaalne on.
Me muuseas oleme siin Gigantese täiesti linnakese südames, et tegelikult võiks kurta, et kohati on lärmakas, mis on konkreetselt ainukene miinus, mida ma korterielus näen. Tõesti ei viitsi kuulata, kuidas naabrid kolistavad ja tänavatel pidu pannakse, aga sellele tundub üsna lihtne lahendus – otsi maja, mille seinad ei ole paberist ja ära ela kesklinnas.
Ma muuseas siis, esimese “tahaks uut korterit” ajel päris pikalt vestlesin ühel hetkel selle maakleriga, kes pidi mulle, nagu lollile, miljonile erinevale küsimusele vastuseid andma. Nagu sügisel vaidluseks läks kommentaariumis, et mis on korterite miinused, siis ma ladusin talle need kõik ette ja uurisin, kas seal korteris võiks olla parem, või on seal sama kehv kui “kõigis korterites maailmas” nagu mulle väideti.
Palju öeldi, et korteris elada on kehv, sest vahid teistele aknast sisse. Ma uurisin, et näiteks seal Tiskreojas – teise majani on 65 meetrit. Seda annab vahtida, tundub päris kaugel, selles minu jaoks probleemi pole. Headeks külgedeks oli ka see, et olemas on ka panipaiga võimalus, kus kolu hoida (ja kolu Kardol on küll ja veel), lisaks on hinnas saun ja majas on lift, et ei peaks mööda treppe asju ja lapsi tassima (vaatasime teise korruse korterit). Ma nagu polnud varem mõelnudki kui pagan mugav üks lift võib olla kui kogu su elu ainult esimesel korrusel ei käi. Siin ka oleme teisel ja selle ühe järsu trepi elame kuus nädalat üle, aga kauem ei viitsiks.
Ja Tallinnas ei tahaks elusees kesklinnas elada, aga sinna Tiskreoja hoodi sõidab number neli buss, et päris jumalast eraldatud koht see ei ole, nagu paljud pakkusid, et kuidagi sinna ei saa. Ja no mul auto ka. Igatahes on see mõte mind täiega kummitanud, sest… äkki oleks mõttekas variant?
Kahju, et need korterid veel valmis ei ole, tahaks oma silmaga näha, oleks lihtsam otsustada. Igatahes ühest viietoalisest, mille hind oli 149 900€, me nendega rääkisin korra, aga see vist on juba praeguseks mehele pandud. Sellest ma ei saagi aru, et kuidas inimesed tihkavad neid arendusi osta niimoodi paberi peal? Et jutt võib ju olla ükskõik milline, aga tegelikult ju sa enne midagi ei näe, kui juba ostetud ja sinu oma. Et … need, kes on arendusest kodu ostnud, kuidas oli? Kas oli pärast tunne, et aiiiiii… midagi ikka ei meeldi? Või pigem mega suva ja olete rahul? Eks neil tuleb seal uusi maju muidugi juurde, ju seal ka viiesed olemas.
Näiteks üks eramaja, mis vaatamas käisime, oli veidikene kallim, aga ruutmeetritelt ka suurem. Üldse need ruutmeetrid on imelikud asjad, mõnes kodus, mis on meie majast ruutudelt väiksem, tundub ruumi maa ja ilm. Teine on nagu suurem, aga ikka kuidagi… pisem.
Ainuke asi, mis mulle seal Tiskreoja juures nagu veits ei meeldinud, oli see, et majadel ei ole aedu ümber (on hekid ja rohealad). Mänguväljak ja spordiplats fine, aga… no ma tahaks ikka mõnusat lapsevanglat aeda, et kui ta seal on, siis ma tean, et lapsed välja ei sa ja jeehat ei pane.
Vot selliseid korterimõtteid siit Tenerifelt. Samas suvel oma aias lebada on hea küll, aga kes ütleks, et lihtsalt oma korteri platsil kehvel külitada oleks? 
Ps! Päisepildil on Mari meie praeguse kodu magamistoaaknal ja jumal, kuidas ma igatsen seda, et mulle magamistuppa päike paistaks. Männikul mul never ei paista :(
The post korteris elada on mega mõnus appeared first on Mallukas.