Ma just eile rääkisin sõbrannale, et ainukesed adkvaatsed reklaamid, mida ma siit teha saan, on konkreetselt asjadest, mida ma siia päriselt ka kaasa võtsin = kasutan, meeldib, soovitan. Tundub ju loogiline, eks. Selle pärast ei ole mul ka üldse kade meel teile sheerida fakti, et pood, kust ma sain oma kõige lemmikumad kampsunid, on praegu teinud uue aasta ale.
Ma ütlen ausalt, et kui ma endale asju ostan, siis enamuse ajast ma ei raatsi pea midagi lubada. St naljakas tendents on see, et kui ma lähen välja sööma, siis ei tundu see õhtusöök+vein üldse suur kulutus, aga kui sama raha teisendada mingiks rõivaesemeks, on tegu üüratu summaga ja ma löön endale ristimärgi ette, sest no kes, hull, sellise summa mingi ürbi alla magama paneks. Ütleme nii, et praegu suudan ma nimetada kaks asja, mille eest ma tõesti oleksin nõus suurema rahasumma välja käima – soe ja hea parka ja minu armas kašmiirkampsun. Ma ütlen “oleksin”, sest inlfuenceri värk, ma sain kingituseks, aga no ma ei tea asju, mis oleksid rohkem praktilised, kui need esemed.
Enne lõdisesin ma talviti pidevalt, sest kui ma kandsin mantlit, oli mul krae piirkond paljas ja kui jopet, siis oli tagument tuule käes. Nüüd kandsin ma oma pikka parkat ja tõesti ei hakka isegi mõtlema, et talvel midagi muud kanda tahaks. Kallis küll, aga eks alati ole võimalik oodata soodukaid või tuulata järelturul (kuigi sealt ei pruugi alati saada selle kvaliteediga, mis uuena, oleneb ikka, et kuidas hooldatud jne).
Ja mu must kašmiirist kampsun – konkreetselt ainukene soojem asi peale nahktagi, mille ma tenekale kaasa võtsin. Õhuke, kerge, võtab kohvris vähe ruumi, sobib kõigega ja siinse kliima jaoks ideaalne. Nimelt, kui õhtul päike looja läheb, on ikka veits jahe ja olen siin pea iga õhta kampsuni peale venitanud, siis on normaalne õues ka istuda ja vaikselt arvutis oma blogijutte toksida.
Ma sain selle neli kuud tagasi ja ma olen seda julgelt kandnud pea iga jumala kord, kui mul teist kihti peale vaja on. See ei veni välja, on super pehme, ei aja “kudistama” nagu Mari mõne asja kohta kurtnud on ja näeb nii klassikaline välja, et sobib nii teksaste, seeliku kui ka kampsuni peale.
Hind, muidugi, ajab kudistama küll, aga nagu öeldud, ei ole see ilmaasjata maailma kõige kallim looduslik tekstiil. Ühe kampsuni tegemiseks on hoolikalt vaja läbi kammida umbes viis kitse 
Nimelt on kašmiir kitsede alusvill, mis siis kevad- ja suvekuudel välja kammitakse (ühtegi kitse muidugi maha ei lööda, nad ise ka rõõmsamad, kui talvevill kenasti masseerides välja haritakse) ja tehakse sellest lõng, millest kootakse lõpuks kampsun. Raske töö ja vaev, mitte mingi suva sünteetiline kampsun, mis kuskil tehastes lapstööjõuga kokku vuristatakse.
Mis mulle eriti meeldib – neid pole väga keeruline hooldada. Riputad peale kandmist lihtsalt tuulduma ja ongi kamps järgmiseks kandmiseks valmis (kui sa seda muidugi full-on ära läbustanud ei ole ). Ja no hoidku jumal, kui sa seda kogemata kuivatisse viskama peaks, siis sa võiks samahästi oma raha põlema panna. Mina olen nelja kuu jooksul enda oma aeg-ajalt käsitsi loputanud ja pole õnneks seda pekki keeranud, tahaks et ta mind kaua ustavalt teeniks.
Kui teile tundub, et üks selline kampsunimaailma “klassikalne must kleit” olla võiks, siis nagu öeldud, praegu on kasmiir.ee lehel soodukad, mis ma soovitan üle kaeda. Te ei kahetse, kui rahakott vähegi lubab 
*tegemist on reklaamartikliga
The post lemmikkampsun* appeared first on Mallukas.