Iga õhtu ma lähen magama ja mõtlen, et ÄKKI ma täna öösel sünnitan. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ööd on sellised müstilised ajad, millal inimesed võiksid sünnitada. Ja igal hommikul ärkan ma ikka super rasedana ja endiselt üldse mitte sünnitanuna. Õigus on neil, kes ütlevad, et need lõpunädalad venivad nagu tatt. Ma ei mäleta Mari ajast sellist pingsat ja pidevalt ootamist, ma siis eeldasin, et ta tuleb oma tähtajal ja väga palju enne ma teda ei oodanud. Lempsiga on miskipärast teistmoodi, sest juba septembris hakkasin ma mõtlema, et äkki ta ei saagi olema oktoobribeebi? Äkki on hoopis septembrikas? No nagu näha, siis ei.
Siis hakkasin ma mõtlema, et 1.10 oleks ilus kuupäev. Oligi. Aga noh, mitte igatahes Lempsu sünna. Siis oli mul korraks tunne, et äkki hoopis 5.10? Nouppp…Ja kui ma enne raidusin nagu rauda, et no üle mina kindlasti ei kanna ja enne tähtaega, isegi enne Mari sünnat tuleb ta kindlasti välja, siis nüüd ma isegi ei imestaks, kui Lemps otsustaks lambist sündida näiteks novembrikuus. Muidugi selleks ajaks on mind juba hullarisse paigutatud, sest ma lihtsalt ei suuda, taha ega soovi enam rase olla, aga idee poolest on see ju võimalik. 15.10 on TA ja kaks nädalat lastakse vist üle ka kanda. Oi jumal, palun tee nii, et seda õudu ei juhtuks.
Muidugi kena oleks Mari sünna rasedana ära pidada, sest ma tahan ka ju näha, kuidas ta batuudikas hullab ja hommikul teda õhupallide ja kingitustega äratada, mitte haiglas konutada sellel ajal. Samas…ma ei taha enam rase olla, apppiii! Tahaks juba pihta hakata selle kahe lapse majandamise ja sellega, et ma ei pea päevas 87656 korda pissima.
Naljakas on see, et kui ma veel jupp aega tagasi lugesin ühest blogist, kus naine juba 37+ nädalal hakkas rääkima, et proovin siin ühte ja teist, et last välja peletada, siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, kus tal kiiret. Las see laps küpseb, kui tahab, ega teda väevõimuga väga välja ei meelita nagunii. Nojah, nüüd kaanin ma vaarikavarreteed, sest ühel naisel see küll aitas ja üritasin siin isegi käpuli põrandaid pesta ja mu järgmine samm on keskööl kolm tilka verd vanapaganale anda, et ta mind ükskord sünnitama aitaks. Ärge hakake mulle seda SSS’i soovitama, sest saunas mulle käia ei meeldi, shampust juua ma ei viitsi ja seksi võite kah heaga omale jätta, sest see ei aita!
Hetkel on mul vastik nohu ja ma tahaks enne sellest lahti saada, sest ma tahaks oma nina vastu beebi kõrvataguseid suruda ja ta väikeste juukseebemete lõhna nuusida, mitte talle pähe aevastada, seega paar-kolm päeva tuleb jalgu ristis hoida. No ja esmaspäeval ongi juba Mari sünna… Seega okei, äkki teisipäeval tahaks Lentsik tulla? Pliiis?! See oleks siis 39+3, Mari sündis ka 39+3. Oleks ju… sümboolne või nii?