Kardo pani eile 90 aastat kummutit kokku ja samal ajal lobisesime niisama maast ja ilmast juttu. Kardo küsis viisakalt, et kuidas mu päev läks ja muud säärast, kuni kuidagi jõudis jutt selleni, mis moodi inimesed läbi aja muutuvad. Eriti just suhte alguses kipuvad inimesed natukene “keegi teine” olema, mis siis mõne aja pärast kuidagi lahtuma hakkab, kuni päris sina välja koorud.
Muidugi ei saa seda väga pahaks panna, sest kes ikka suhte alguses ennast nii väga halbadest külgedest näitama hakkaks. Oleks ju mõeldamatu, et teisel kohtingul kutsud mehe külla, teed talle näiteks õhtusöögi ja siis korraga solvud ja hakkad mossitama, et miks tema kunagi hoopis sulle õhtusööki ei tee ja üldse võiks ta nagu nõud ka ära pesta, mitte siin niisama eeldada, et naine mehe alandlik ori on ja need ise suure hea meelega ära peseb. Alguses nii ei teeks, aga peale paariaastast suhet võiks vabalt niimoodi jorisema hakata, eksole?
Lisaks ei ole ka väga ebaharlik see, et suhte alguses on metsik voodielu ja siis mõne aasta pärast keerad sa mehele voodis selja ja ütled, et kuule ole inimene, ära näpi, mul on täna nii megad gaasid, et ma võib-olla plahvatan. Jällegi asi, mida kohe kindlasti suhte algusaegadel ütlema ei hakkaks, aga noh, mis sa hädaga ära teed, kui see tõsi on.
Üldse need suhte algused on täitsa kahe otsaga teemad. Ühest küljest nii tore aeg – õpid inimest tundma, kõik on uus ja huvitav, libikad kõhus ja kõik need esimesed korrad…Uuh, mul tuleb kohe õnnis naeratus näole, kui ma mõtlen nendele esimestele nädalatele, kui me Kardoga tutvusime ja lihtsalt päevi mu voodis lamasime, sarju vaatasime, juttu rääkisime ja niisama pulli tegime. Ja kuidas me kogu aeg sõnumeid saatsime ja helistasime ja iga kord hakkas mul süda kõvemini lööma ja mul oli selline tunne, et ma olen täielik armunud pubekas, kes iga komplimendi peale sulab.
Teisest küljest on suhte algused aeg, kus sa ei ole päris kindel, mida öelda ja kuidas käituda. See aeg, kus ma vetsus käies kraanigi tööle panin, et Kardo jumala eest mu soristamist ei kuuleks, sest see küll seksikas ei oleks. See aeg, kus ma iga jumala kord ennast enne iga kohtumist sheivisin, kuni mul nahk juba valusaks tõmbus, aga hoidku jumal, et ma oma siiliga kuskile Kardo ette nägu näitaks. Ma kandsin kontsakingi, kuigi mu jalad lõid tuld välja ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma need ära võtta saaksin, ise samal ajal teeseldes, et pole mul häda midagi. Ärkasin hommikuti tema kaisust ja jooksin kohe vannituppa hambaid pesema ja silmi värvima, sest no jumal, ega ma mingi malakas ei saa välja paista.
Seega pean tunnistama, et kuigi ma olen mõnikord natukene kade, kui mõni sõbranna mulle särasilmi oma uuest silmarõõmust räägib, kellega ta saab jälle kõiki neid esimesi kordi tundma ja liblikaid ja muud säärast, siis meenub mulle see, kuidas ma ükskord enam kõndida ei saanud, sest ma olin oma hargivahe nii hellaks raseerinud, et hea, et päris kihti nahka maha kraapinud ei olnud. Ja nüüd sahistan oma võsaga rahumeeli ringi, avan poole pissimise pealt ukse ja räägin Kardole head nalja, kui see peaks mul just siis pähe tulema, torgin teda öösiti voodis teki all oma karvaste säärtega ja selleks, et ma hommikul ennast esimese asjana meikima tormaks, peaks keegi mulle ikka kõva raha maksma.
Suhte algused on head, aga suhe ise on kuidagi parem. Eriti, kui su kõrval on keegi, kellega sa saad olla just selline nagu sa olla tahad. Meie puhul siis kaks täiesti segast inimest, kes on koos nii hirmus labased ja naeruväärsed, et teinekord lausa ära hirmutab, et armas taevaisa meiesugustele lapsi kasvatada andnud on. Täiskasvanud inimestena ja lapsevanematena oleks vist viisakas olla selline konservatiivne ja tagasihoidlik, aga kuna issanda loomaaed on lai, siis peavad mõned vist natukene rõvedamad ja segased ka olema.
Huvitav, kas on üldse selliseid inimesi, kes on suhte alguses ja hiljem ka samasugused? Kardo vist isegi on, sest ma olen üsna kindel, et ta ei raseerinud oma kubemekarvu minu hüvanguks ja kontsi ta ka ei kandnud. Natukene haigemat juttu on ta ajama hakanud ja paar korda on ta pahaseks ka saanud, mida ma alguses arvasin, et see üldse võimatu on, aga ju siis enne polnud lihtsalt enne põhjust pahaseks saada. Ma isegi ei mäleta praegu, miks ta on pahane olnud? Kardo, kui sa seda loed, siis sa võid mind valgustada, minu meelest sa olid kellegist loomade peale kuri, aga kelle peale ja miks, seda ei mäleta.
Kas teie käitusite suhte alguses kuidagi teisiti?