Kui mul eile viis tundi jutti regulaarsed toonused olid, siis ma ei viitsinud isegi nende vahesid mõõta, sest arvestades eelnevaid nädalaid, ei usu ma mitte kellegi sündimisse enne, kui see keegi otsapidi välja ei vahi. Nii kaua elan oma tavapärast elu edasi. Eile ka rahumeeli käisin õues õunu korjamas, Mariga vannis, kus ma viitsisin isegi koorida-kreemitada. Siis lakkisin enda varbaküüned ära (ja Mari ühe jala omad ka, sest ta tahtis). Korraks mõtlesin küll, et no kui NÜÜD minema peaks, et siis olen vähemalt natukenegi kasitud, aga nagu näha olen ma ikka ühes tükis ja raudselt kui õige aeg käed on, olen ma nädal aega pesemata ja haisev.
Minu imeline positiivsus tänasesse päeva tuleb nimelt sellest, et eile tekkis Maril nii räme nohu, et tal nina täiesti kinni on. Arusaadav, et niimoodi magada ei ole just kuigi meeldiv, mistõttu ta öösel miljon pluss üks korda tihkudes ärkas ja siis ma talle mugavamaid asendeid otsisin. Loomulikult ärkasin mina sellegipoolest kõikidest teistest varem ja olen terve tänase päeva sisustanud masetsemisega.
Esiteks ma sattusin paljalt peegli ette ja ma näen välja nagu michelinimees.
Teiseks – Mari tänase päeva missioon on mind enekani viia. Nimelt viskas ta mind keraamilise taldrikuga näkku, naeris, jooksis minema, keeldus oma järelemõtlemise toolil istuma ja kui ta selle tooli vahelt veel pliiatsi leidis, pussitas ta mind sellega kintsu. Naerdes. Seega kui ma pahandan ja langen põlvili ja vaatan talle silmaaugu sisse ja räägin talle mega tõsiselt, mida ta valesti teeb, siis see on tema jaoks lihtsalt naeruväärne ja mina suht ümmargune null. Ma võin ta sinna toolile panna, aga kui ta rahumeeli muudkui tõuseb ja minema jalutab, siis pole ma vist seda kasvatustööd väga edukalt teinud.
Asja EI TEE paremaks see, et iga deemonimomendi vahele jääb selline, kus mu süda sulab ja ma tunnen ennast veel suurema läbi kukkujana, sest see pole ju tema süü, et ma teda paremini kasvatada pole osanud, vaene laps. Näiteks enne ta tuli mulle sülle ja lalistas oma beebihäälega “siii teee!”, et ma talle sile tee, sile tee, künkad-mättad-auku teeksin. Nii armas ju.
No ja siis sain ma selle taldrikuga näkku.
Ja kui ta mingi 10dat korda sealt toolilt maha ronis ja naerdes vehkat tegi ja ma lihtsalt tundsin, et mu keha ei suuda teda enam üheteistkümnendat korda taga ajada ja tooli tagasi tõsta (sest mu kõht läheb megatoonusesse, kui ma teda tõstma pean, ikkagi pea 14 kilo!), siis ma andsin alla ja nutsin diivanil, samal ajal kui Mari rahumeeli õhupallidega mängis ja teeskles, et midagi pole juhtunud.
Ma tegelikult tahtsin lõpetada seda postitust sõnadega, et fuck it, annan alla ja ütlen, et ma imen selles krdima lastekasvatuses ja ilmselt peaks lastekaitse nad minu käest kiiremas korras päästma, kui Mari praegu minu juurde tuli, mu särgi üles kiskus ja “tiss” ütles, siis mulle pai tegi ja ütles “tubii tiss!”.
Krt, rahus ei lasta vihane ka olla siin majas. Õnneks varsti tuleb sõbranna ja ta lubas kooki tuua. Michelini mees vajab uut volti!
Ps! Mari on vist ka suure M’i showd näinud, sest iga kord kui ta mu pilti näeb, siis ta kutsub mind emmiks.
