Tõstku käsi kõik need, kellel on õde või vend! Kes kauem lugenud, see peaks teadma, et minul on vaid üks – 13aastane vennake nimega Henrik.
Lapsena mäletan, kuidas paljud mu sõbrad rääkisid, et soovivad endale õde või venda, aga mitte mina. Igatahes ma ei mäleta küll sellist mõtet. Kui ma Tallinnasse kolisin ja kooli tulin, siis elas mu ema oma parima sõbrannaga koos, kellel oli minust natukene noorem poeg. Seega päris mitmeid aastaid oligi tema nagu minu vend, sest me elasime ju koos ja tegime kõiki asju kogu aeg koos. Näiteks meenub mulle selline mäng, et üks jooksis ukseaugu juurest mööda ja teisel oli nii kaua vaba voli teda mudelautodega loopida. Casual!
Kui ma olin kohe 14 saamas, sai mu ema mu väikevenna ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis mul puudus selle suhtes igasugune entusiasm. Ma tean mitmeid tiinekaid, kes oma väikest õde-venda jumaldavad ja nunnutavad, aga mul oli üsna ükskõik, kas ta sündis või mitte. Pigem olin ma vähe pettunud, sest ma tundsin, et nüüd kulutatakse ju raha meie kahe peale, mitte vaid MINU peale, mida minu pubekasüda palju rohkem soovis, kui väikevenda. Paraku minu soovid ja tahtmine ei huvitanud väga kedagi ja eks ma mõne ajaga harjusin temaga ikka ära kah :D
14-aastane Mallukas ja 6 kuune Riki!
Ma mäletan ainult seda, et ma vihkasin kohutavalt seda, kui ma teda hoidma pidin, sest see oli esiti nii igav ja lisaks oksendas ta mulle ükskord näkku ja suhu. See oli päev, mil ma endale vandusin, et mitte iial ei taha mina ühtegi last saada. Muuseas, sama arvamus oli mul veel vahetut enne Mari ootama jäämist. Lihtsalt ei olnud minus seda emalikku ninnu-nännu külge. Mul polnud otseselt laste vastu midagi, aga seda vaid juhul, kui nad on minust eemal ja parajas kauguses.
Ühesõnaga on mul tegelikult praegu jumala kahju, et meil nii suur vanusevahe on, sest me ei ole kunagi saanud väga palju niiöelda kvaliteetaega koos veeta. Kui ma veel kodus elasin, oli ta nii väike, et tema seda ei mäleta ja nüüd oleme me lihtsalt noh nii erinevas eas, et ma pean veel mingi 5-6 aastat ootama, siis saame vähemalt koos peolegi minna ja vaadata, mis saab ja mis lahedaid mälestusi me tulevikus koos loome. Nii kaua lasen inimesel noorust nautida.
Küll aga on ülilahe näha, et kui mina tema vanusena ei huvitunud “tittedest” üldse, siis Riki on Marile nii lahe onu. Õpetab talle igasuguseid asju, viitsib temaga mängida ja joosta ja kembelda. See on nii tuus ja mul on hea meel, et ma saan öelda, et mul on igati sõbralik ja viisakas ja tore väikevend.
Seda huvitavam on mul mõelda, et milline saab olema Lende ja Mari omavaheline õendus. Mul pole iial õde olnud ja ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olnud kasvada, kui mul oleks olnud 3 aastat vanem või noorem õde. Igatahes ma loodan, et neil saab koos olema igati lahe ja neil on teineteise näol igavesti sõber ja tugi olemas.
Kas teil on õde-venda? Kui suur teie vanusevahe on? Kuidas oli koos kasvada?