Alles paar nädalat tagasi ma rääkisin, et pole midagi nii hullu rase olla. Vähemalt niimoodi ma loen siitsamasest blogist. Kas ma valetasin? Kas ma olin maani täis, et sellist juttu ajasin? Mis alatu vale see oli?! Praegu on küll sellie tunne, et loodus teeb oma tööd ja kui ma iga õhtu mõtlen, et no enam vast hullemaks minna ei saa, siis järgmiseks päevaks on loomulikult muidugi hullem.
Okei, ma ei hakka isegi teesklema, et ei oleks neid, kellel ongi päriselt MEGA hull. Ala need, kellel on preeklampsia või mingi muu ohtlik tervisehäda rasedusega kaasnenud. Mul ei ole. Ma olen lihtsalt harilik rase, kelle emakas lõppeb punkt kahe tissi vahel. Reaalselt nagu. Ma arvasin, et need lapsed raseduse lõpus alla vajuvad, aga Lempsi kompass on vist rikki läinud, sest tema üritab miskipärast aina kõrgemale ronida.
Muidu ei oleks mul sooja ega külma, kus ta ennast parasjagu mugavamalt tunneb, aga kui ma nii üleni last täis olen, ei saa ma enam pmst üldse muus asendis olla, kui jumala tikksirgelt istuda või lamada või seista. Igasugune väikseimgi kummardus või küürus olemine kulmineerub oksega kurgus või sellise tundega, et ma pressin selle beebi enda sees katki. Seega vähe sellest, et ma kõnnin tikksirgelt, lisandus sellele ka see, et ma kõndides meenutan puust jalgadega parti. Sellele imelisele enesetundele ei aidanud kaasa ka see, et kui Gerda eile külla tuli, siis ta hakkas mind vaadates naerma ja ütles, et ma näen välja nagu muumitroll…
Seega jah, ma olen ametlikult selles puntkis, kus ma mõtlen, et olgu see sünnitamine nii valus ja jube kui tahes, kui õudne see võrreldes mu igapäevaga ikka olla saab? Niiet ma olen valmis. Tulgu see Lemps kui tahab, mina jalgu ristis ei hoia (ega saakski). Mu keha lihtsalt ei mahuta rohkem last.
Uskumatu on aga see, et mõelda vaid, see ongi loetud nädalate küsimus, millal ma uue beebi saan. Alles ma ju jäin rasedaks ja nüüd siis tuleb ta juba varsti välja. Oh jeerum! Huvitav, et see aeg ikka üsna usinalt lendab. Varsti olengi vanamutt valmis.
Aga kuidagi selline rahu tunne on peal. Enne kogu aeg tõmblesin ja taidlesin kõike teha, nüüd on selline tunne, et küllap kõik ka selleta laabub. Ma ei karda enam sünnitama minna, ma ei põe enam, et “issand, äkki kodu on segamini” sest ma ju näen, et ei ole ja isegi kui natsa oleks, mis siis ikka saaks. Ma sain Marile sünnakingi välja valitud (okei, Kardo valis), bronnisin talle sünnaks koha ära, tellisin väikse koogi ja nüüd tuleb lihtsalt oodata. Isegi Lempsi nimi on nüüd 100% paigas, sest ma tellisin talle nimelise mõmmi :D
Esiteks ootan ma uut nädalat, et oma magamistoa pildid kätte saada, järgmisel nädalal peaks nüüd päriselt ka vanker kah tulema. Neil olid seoses selle uue mudeli üle maailma müügile paiskamisega väiksed kulleriprobleemid, kuna ma olen Eestist siiani ainuke, kes selle saab. Ainult seda ma ei tea, et kas ma siis peale seda ootan Mari või Lempsi sünnat. Mul on ikka veel tunne, et lemps tuleb varem, aga kui palju varem, seda teab vaid taevaisa.
Mida te ootate?