Kui Mari sündis, siis käis ju Kardo veel tööl, mistõttu ma olin temaga kogu aeg kahekesti. Seega ma tean seda faktina, et Mari oli üsna vähenõudlik laps…Või oota. Kui ma praegu mõtlen, siis oli temaga ka pallil hüppamine ja kõik muud solgutused teemas, niiet päris meritähena ta esimene eluaasta ei lebanud. Äkki oli asi selles, et enne lapse sündi kõik käisid hirmutamas, et issand, magada ei saa ja gaasid ja koolikud ja mida kõike veel. Seda osa ei tulnud, seega tundus mulle, et jah, veidi tüütu, aga siiski mitte raske on see lapsemajandus.
Teine laps, pauh, samasugune. Üsna leplik, rahulik. Lutti ainult ei tahtnud, sellega oli rohkem mässamist, aga muidu jälle sain ma öelda, et oota, mis magamata ööd? Mis gaasivalud? Jumala lebo laps on!
Seda kõike olen ma ka Marta kohta rääkinud. Magab öösiti nagu miška, ei nuta, on hästi rõõmsameelne ja tubli. Nüüd olles kaks päeva Martaga, ilma, et Kardo mind aitamas oleks, saan ma aru, et issand jumal. Mis lebo laps? Mida? Ta on nõus maksimaalselt 10 mintsa üksi tegutsema, kui tahab sülle ja solgutamist ja nägude tegemist ja jalutamist ja hüpitamist ja noh, okei, kõiki basic beebiasju, mida nad ikka tahavad. Ainult, et mul on olnud alates Lende sünnist privileeg nimega Kardo. Ja püha jumal, kuidas ma olen teda siin reisil hindama hakanud. Kuidas ma varem seda ei mõistnud?
Loomulikult tegelen ma ka kodus lastega, aga selle mastaabini, et kui minupoolne osa on tehtud (süüa andmine) siis võin ma suva ajal öelda, et okei, ma tahan blogida, meilide vastata, koristada, poodi minna, mida iganes ma tahan. Ja Kardo võtab lapse üle ja tegeleb temaga siis ise. Väga lihtne beebi mul, eks 
Või on hoopis nii, et beebi on tavaline, aga selle beebi isa on lihtsalt väga imeline? Praegu mõtlen, et kui tihti on olnud nii, et ma ei viitsi temaga seal voodis rabeleda, annan ta hoopis Kardole ja lähen ise magama, et kui Marta ka Kardo süles magama jääb, siis ta toob beebi mulle kaissu. Kui mitte praegu, siis millal veel öelda #blessed?
Mu illusioon selle reisiga oli see, et päeval tsillime rannas, õhtul istume kuskil väliterrassil ja sööme, samal ajal kui Marta vankris magab ja Mari niisama viisakalt tsillib. Mari, muuseas, on kõiki mu ootusi täitnud ja viiesega reisimine on konkreetselt puhas lust ja rõõm. Nagu üks muhe reisisell, kes tahab palju jäätist, põrkepalle ja vees lebada. Mingeid probleeme temaga absoluutselt ei ole. Vahepeal tuleb veits jonn peale, kui uni peale kipub, aga siis räägime kõik kenasti läbi ja päriselt, Mari ei pea nüüd küll kunagi kuskile reisile saamata jääma, sest temaga raske oleks. Temaga on just tore! Isegi umbes seitse tundi lennukis ja Mari ajas seal suht omi asju. Joonistas tegeluskaartidele ja mängis tab’iga ja jutustas niisama.
Marta aga seevastu… Issand, ma tahaks juba ristimärki ette lüüa mõttest, et ma pean veel seal pea seitse tundi Martat sussutama ja väntsutama, et tal hea tuju oleks ja üle terve lennuki ei röögiks. Asja ei teinud lihtsamaks see, et kõik beebid olid suht kokku istuma pandud ja kui läbi ime õnnesus ühel enda oma magama/vaikima saada, siis hakkas kellegi teise oma röökima ja ajas magajad üles.
Lennukis on nii kitsas ja üldiselt aitab Martal head tuju hoida just ringi jalutamine, aga kus sa pagan jalutad, kui seal pole ruumi, et ennast pmst oma istekohtagi ära mahutada. Seega nägigi see reis välja selline, et kogu aeg üritasime leida mingitki viisi, kuidas ta vähegi rahul oleks. Ütleme nii, et see oli väsitav ja kurnav ja pingeline, sest kes tahaks, et tema laps üle lennuki kisaks, aga no seal EI OLNUD ruumi normilt tegutseda ka ja seega oli see lihtsalt üks keskmine õudukas. Terve aja mõtlesin, et oleks vaid Kardo siin, siis ta saaks mind aidata. Mul sõbranna ka muidugi aitas, aga no eks Kardo teab Martat ja ta vigureid rohkem, oleks veits lihtsam olnud.
Kui ma ise seisin (suht kõigil ees, sest kõik tahtsid vetsu ja tagasi liikuda) siis sain Martale veits ruumi kõhutada.
…või sellili lebada
Või selle laua peal lebada
Kui magama jäi, siis oli sekundiks õnn ja rõõm Liigutada ei saanud ja käed ammu valutasid ta hoidmisest. Suutsin ainult mõelda, et MILLLAL me maandume :D
Kõhukott oli TÄIEGA abiks, ilma selleta poleks vist üldse hakkama saanud. Mitmed emad õõtsutasid ennast seal vahekäigus, beebid kottides. Ma isegi pakkusin enda oma ühele naisele laenuks, kes lapsega püstijalu jauras, aga ta lapsele ei meeldinud kotis olla. Midagi muud ma ei suuda isegi välja mõelda, et see tagasitee kuidagi lihtsam oleks, sest Marta on veel nii väike, et palju teda just ei rõõmusta. Süüa tahab, vahepeal midagi krabistada, ringi vaadata ja suht kõik. Vahepeal, kui olukord eriti hulluks läks, siis viisin ta vetsu mähkimislauale ja lasin tal seal veits hängida. Seal oli veidi rohkem õhku ja ruumi ja lisaks ainult meie kaks, et tõmbas veits rahulikumaks. Aga noh, vetsujärtsud tekkisid alati ootamatult ja ma ei saanud ju vetsu kinni ka hoida, et mu laps hängida saaks. Seda enam, et mingi sitane peller pole envei mulle mõnusaim koht, kus tsillida
Ühesõnaga, kohale me jõudsime, aga esimene päev oli suht hullar. Marta magas vaid 30-40 mintaseid sutsakaid, kuigi kodus teeb alati vähemalt kaks pikka und (2-4h). Sellest tulenevalt oli ta ärgates alati mega viril ja viriseski nii kaua, kuni uuesti korraks tukkuma jäi. Ja no KUI miljon korda ma oleks tahtnud, et Kardo oleks lihtsalt lapse võtnud ja temaga ise tegelenud. St Kerli aitab mind täiega, aga see pole ju TEMA laps ja tema kohustus mingit röökivat titte kussutada. Õnneks oli Martal paar paremat hetke ka, nt kui nad bassus käisid, et siis ta vähemalt kisa kuulama ei pidanud ja ma sain 15 min ÜKSI olla terrassil ja lihtsalt tühja pilguga kaugustesse vaadata. Õnn. Lihtsalt õnn!
Aga nüüd ma siis tean, et mul pole “kerge” beebi. Ta on tavaline tüütu ja nõudlik beebi, nagu nad ikka on. Lihtsalt hea mees on mind hea eluga ära harjutanud, pole midagi teha. Ma isegi siin mõistsin, et miks inimesed viitsivad meelde jätta, et mis kell nende lapsed söövad ja magavad. Sest kui on rutiin, on palju lihtsam majandada nendega. Eile oli parem päev, Marta magas mega pika lõunaune, oli 2h üleval ja läks juba kell kaheksa ööunne! Aga terve aja olin ma mega pinges, et oota, kas ta ikka magab või on tegelt üleval?? Kas ta kohe ärkab? Ei saanud üldse nn lõdvaks lasta. Seega ma täna proovin vaadata, et mis kell ta magab, äkki tal on ka minu teadmata graafik. Loota ju võib.
Eks ma virisen ka rohkem, kui asi väärt on. Sest tegelt on ju reisil tore ja lapsed ei ole ka mingi ÜLEMÄÄRA keerulised siin. Lihtsalt ma võrdlen olukorraga, kus ma oleks lasteta või Kardoga. Samas võiks ju võrrelda sellega, et kui Martal oleks gaasid, Mari jonniks 24/7 ja ma oleks siin ihuüksi. Sellisel juhul oleks prageune lausa kaunis unelm, eksole. Perspektiivi küsimus.
Mis seal ikka, elame edasi ja naudime ilma ja seda, kuidas ma iga päevaga Kardo olemasolu hindama hakkan. Seda enam, et mul ühe sõbranna mees läks just veits põlema. Et kui mees on elus ja terve ja kõigele lisaks veel niiii pühendunud isa ja abikaasa, siis tekib endal ka vaikselt tunne, et peaks parem abikaasa olema.
Nali.
Ega lolliks ka ei maksa minna.
Ps1! Lennukis rahunes Marta vahepeal ainult siis, kui ma midagi ümisesin või laulsin. Ma aga ei tea palju laule ja see olukord oli nii trööstitu, et ma hakkasin Martale laulma laulu sõnadega: “Ma poon ennast lennuki peldikusse üles”. Millele järgnes hitt “Kus on Kardo?”. Lõpuks sain ma aru, et ma peaks albumi välja andma. Mõtlesime kohe hittide pealkirjad ka välja:
1. Kaua see õudus veel kestab
2. Ma poon ennast lennuki peldikusse üles
3. Kus on Kardo?
4. Mälestused internetist aka oleks mul vaid nett
5. Mitte kuskil pole nii kuiv õhk kui lennukis
6. Kitsas nagu ema üsas 7. Nahkistme ood
8. Pistrikupesa asub istme all
9. Oleks mul vaid ruumi
10. Kes laseb lennukis peeru on tropp
11. Persevest on ka istme all
12. Alp
13. Ma ei sõida enam kunagi lastega lennukiga
14. Oleks mul vaid raha esimese klassi jaoks
15. Oo armas vetsujärjekord
Samuti sai kohe valmis tehtud ka mu esimese albumi kaas, mis kirjeldab mu meeleolu:
ostke albumit
PS2! Olen reisi ajaks üle võtnud GoTraveli insta (@gotravel.ee) niiet seal on igast klippe ja pilte, mis mujale ei jõua :) Tulge kaege perra!
Ps3! Ma kirjutasin seda posti kolm tundi
The post olen valedes elanud appeared first on Mallukas.