Kas pole naljakas, kuidas elu muutub ja mingid probleemid, mis kunagi mäekõrgused tundusid, kaovad lihtsalt ajaga ära. Mõnest jääb ebamäärane mälestus, teised kaovad üldse unustehõlma, kuni miski neid meenutab.
Ma mäletan oma esimest muretunnet. Kes teab, äkki oli enne ka olnud, aga konkreetselt tuleb meelde mingi hägune aeg, kus ma olin umbes nelja-viiene, mitte vanem. Käisin naabritädi juures ta koeraga mängimas ja esikus jäi mulle silma mingi kaelaehe. Mulle meeldis see nii hirmsasti, et ma otsustasin selle tasku panna ja läksin sellega koju. AGA. Kodus tuli mega süümekas, et issand jumal, mida ma tegin ja kuidas ma selle olukorra nüüd lahendan. Loogiline oleks see lihtsalt tagasi viia olnd, eks. Selles suhtes, et ma käisin seda nagunii kogu aeg ja ma oleks võinud selle ehte endale tasku panna, neile tuppa astuda ja esikusse kapiservale jätta, keegi poleks iial aru saanud. Aga selle peale ma ei tulnud miskipärast, mulle tundus PALJU loogilisem see ehe lihtsalt vetsupotist alla lasta.
Mul on meeles see kergendustunne, kui ma seda tegin. Et huh, probleem lahendatud ja saab eluga edasi minna. Muidugi ma jäin vahele ja sain täiega pragada ja sellest tuli suur pahandus, aga no lapse mõistus, mis sa sellega ära teed. Lihtsalt see muretunne on meeles.
Veel meenub mulle üks suvi kooliajast. Ma usun, et mingi 2-3 klass või miskit. Ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte ja selle asemel, et seda lihtsalt kooli tagasi viia (sest keegi seal ju ikka on), ma lihtsalt istusin ja muretsesin, et issand, mis sügisel saab. Mu suurim hirm oli, et see intress läheb suvega niiiiii suureks, et mu ema saab max vihaseks selle kinni maksmisest. Ma mäletan konkreetselt, et ma kartsin, et see maksab sada krooni ja see tundus mulle umbes nagu miljon krooni või miskit. Teine mõte oli see, et äkki mind ei lasta enam kooli, kui mul see õpik tagasi viimata jäänud on. Et umbes nägemiin, kahju et sul see õpik suveks enda kätte jäi, sest hüvasti algharidus, kooli sa enam ei saa! Lapse loogika
.
Vahepeale jäi palju aastaid, kus mu probleemid olid sellised, et tahaks ka neid moodsaid riideid nagu teistel on. Ja tahaks ka poistele meeldida. Ja tahaks ka lahe olla, nagu osad klassist. Krt, never ma ei jõudnud sinna, et ma oleks lahedate grupis olnud, nuuks!
Vähemalt Mari arvab, et ma lahe
Kui ma oma essa peikaga hakkasin koos olema, oi SIIS mul olid probleemid. Kui ma tagasi vaatan, siis ma olin nagu viimane närvihaige. Hästi armukade ja ärrituv ja selline… ebameeldiv inimene või nii. Praegu näen, et probleem oli mu enda ebakindluses. Ma tahtsin lihtsalt pidevat kinnitust, et mind armastatakse ja et kõik on ikka “ok”, kuigi tegelikult ei olnud mingisuguseid muresid, et miks ma oleks üldse pidanud meie suhtes kahtlema. Okei, selle osa jätame praegu välja, et ta lõpuks mind mu korterinaabriga pettis, ma usun, et see oligi mu pideva käiamise ja tõmblemise tulemus, mis seal ikka, ma pikka viha ei pea
Kes teab, siis ma kirjutan praegu uut raamatut, mis räägib sellest, mida erinevatel inimestel õnneks vaja on. Või mida nad arvavad, et neil vaja on. Alguses vajad kindlustunnet, oma vanemaid. Siis olla teistega sarnane, sulanduda sisse nn lahedatega. Vajad neid asju, mis teistel on, neid kogemusi, mis teistel on, et mitte olla see erinev, see imelik. Siis tunned, et õnneks oleks vaja kaaslast, peiksi või miskit. Kui see käes, läheb olmelisemaks. Õnneks on vaja tööd, kodu, koera, lapsi, laste edukat kasvatamisoskust. Selline casual eluliin, kui ma sellele mõtlen, et mul umbes nii on olnud.
Aga mis teistel on? Et kui ma vaatan võõrast inimest poes või tänaval, mis on temal õnnest puudu? Kas raha? Kas armastus? Kas tervis? Oma kodu? Mõni lähedane, kes raskel hetkel tuge pakuks? Või keerleb ta peas mõte, et issand, ma ei julge oma raamatukogu raamatut tagasi viia, sest äkki on trahv liiga suur.
Hakkasin ka mõtlema, et mis on praegu minu suurim probleem? Mingi mure, mis kuklas tiksuks. Ja teate… polegi vist. Okei, need kohtukeissid on suht ebameeldivad, mille peale mõelda, aga laias laastus ei ole mul midagi karta. Läheb nagu läheb. Probleemiks liigitaks ma vist ka endiselt oma liigse emotsionaalsuse ja oskamatuse antud olukordades adekvaatselt käituda. Mul kõik tunded keevad aeg-ajalt üle ja siis ma lasen PAUH kõik mõtted välja, aga mõnikord tuleks lihtsalt vait olla. Eks näis, ehk kui ma suureks saan, siis õpin selle kunsti ka ära.
Mu vanaisa kirjutas mulle kunagi, et Mariann, ole alati teiste vastu lahke ja ära lase oma egol inimlikkust kaasa viia. Miks ma seda head nõu aina ära unustan ja vahepeal selline douche olen ah? Ma ei räägigi siin konkreetselt mingist olukorrast, ei pea spekuleerima, et ma siin lähipäevil oleks kellegagi tülli keeranud või midagi, aga ma ei saa aru, miks ma mõnikord lihtsalt ei suuda leppida, et teistel VÕIB olla erinev maailmavaade ja pean lihtsalt pressima oma arvamust peale, sealjuures ülbitsedes ja emm olles. Nagu why? Mis mul viga on, mingi hälve v?
Lähen veits lappama oma postitusega ma vaatan, aga kokkuvõttes ma tahtsin ainult küsida, et kui te peaksite nimetama ÜHE asja, mis teil õnnest puudu on. Mis see oleks? Aga kui te saaksite muuta enda iseloomus ühte asja?
EDIT: Veel aasta tagasi oleks mu see “üks õnnest puudu” asi olnud see, et oleks ainult Mariga kõik korras. Et ta päriselt ka kunagi rääkima hakkaks ja ma ei peaks kogu aeg selle üle MURETSEMA. Sest see oli nagu tõeline… mure. Kogu aeg käis kaasas. Et kas tal on midagi viga? Mis tal viga on? Kas see on minu süü? Mis siis, kui ta kunagi normaalselt rääkima ei hakka? Mida ma veel teha saaks?
Ja nüüd nädal tagasi käisime uut rehabilitatsiooniplaani koostamas ja seal öeldi, et vb Maril uuel aastal puuet ei uuendata, sest ta on arengus järgi jõudnud. Okei, seda öeldi nagu see oleks halb asi, sest siis enam ei saa tasuta neid teenuseid jne, peab ise maksma, kui soovid jätkata, aga minu jaoks see oli nagu WOW, omggg, issand. Mul praegugi tuleb nii suur naeratus näkku, kui ma sellele mõtlen. Et näed, kõik läks hästi. Kõik on hästi. Muu nagu ei loegi :)
The post mida on sul õnneks vaja? appeared first on Mallukas.