Kui Mari alles väike oli, siis panin ma teda õikal pidevalt rõdule magama. Elasin viiendal korrusel, polnud vaja karta, et keegi oma konisid lapsele näkku viskab või muud säärast, kuigi nüüd takkajärgi mõeldes oleks võinud karta, et kajakad minema tassivad või miskit, aga noh, noor ja uljas. Tühja mul neist kajakatest!
Mari sündis oktoobris ja juba mais kolisime me siia Männikule. Ilmad olid soojad ja kohe kui temperatuur veidi soojemapoolsemaks läheb, istub Kardo ema nagu aamen kirikus enamuse päevast väljas. Nii võttis ta ka Mari endale seltsi ja kõik uned tegi Mari koos Leaga aias, vankris õõtsudes.
Kui Lende sündis, siis oli mingi rõve oktoober, vihma sadas, lägane. Tundus imelik oma tutikat beebit õue konutama panna, loogilisem oli teda ikka soojas toas hoida. Seda enam, et mul oli mingi mälestus, et õues peab lastel alati lutt suus olema, et nad külma õhku sisse ei ahmiks (õrna aimu pole, kas see tegelt paika peab) ja kuna Lende lutti ei võtnud, siis toas ta oligi. Ma arvan, et rolli mängis ka see, et mul polnud ta toas magama panemisega mingit probleemi. Kui oleks olnud keeruline või miskit, ehk siis oleks hakanud edasi katsetama vankrite ja õueunede ja muuga, aga kuna probleemi ei olnud, ei näinud põhjust ka miskit muuta. Ja kui soojemaks läks, kebis ämm jälle õue ja võttis Lende ka kaasa õue magama. Täpselt nagu omal ajal Mariga talitatud sai.
Kui nüüd Marta sündis, siis noh, olgem ausad. Novembri lõpp ei ole oma rõveda lume ja lörtsiga just mingi ahvatlev aeg, et ma oleks üldse mõelnud, et oh, paneks õue ta magama. Ja jälle on mind õnnistatud beebiga, kes enivei koguaeg magab, seega ei mõelnud ma kordagi, et nüüd raudselt PEAB lapse õue magama panema. Ega ma ise ka õues magada taha, ikka soojas toas onju. Ja üldse vajub Marta niimoodi magama, et umbes räägid temaga, paned ta korraks tooli või kiike või põrandale – PAUH, magab!
See suvalt magamajäämine on kõigi mu laste erioskuste nimekirjas olemas :D
Marta selle postituse kirjutamise ajal :D
Ükspäev otsisin ülakorruse kapist miskit ja kuna vanker seal jumalt ees seisis, pidin ma ta korraks välja võtma ja tagasi panna tundus ka lamp. Las siis olla väljas, võime ju nüüd selle Marta ükskord õue ka viia. Lende ajal polnud meil autot, seega sai ta vankriga käia näiteks mai tea… poes või postkontoriski. Nüüd on aga auto olemas ja mida ma siis vankriga sinna lähen, kui autoga saab mugavalt ja kiiremini. Veelkord rõhutades sellele, et oleks siis suvigi, et siis veel, aga no vaadake õue – ma ei soovi seal üle viie minuti isegi olla 
Aga kuna vanker välja tassitud sai, siis toppisin ma Marta riidesse ja andsin Kardole kaasa, et kui ta Marile järele läheb, et las loksutab selle tripiga Marta magama ja saamegi ta siis õue magama jätta. Kuna Martal on nohu, siis ma nagu olin kuulnud, et õues magamine peaks aitama veits enesetunnet leevendada või nii. Nõnda läkski, et ta jäi vankrisse magama ja magas hiljem veel terrassil mingi neli tundi jutti. See on isegi tema kohta väga pikk aeg, sest toas suudab keegi teda pidevalt üles ajada. Eriti Lende, kes tahab oma armastust väljendada titale peale lamades. Kardo on ikka hulle süsteeme välja mõelnud, et Martat säästa:
Pikleri kolmnurk turvaväravaks
Esimene õuesliip
Kardo lasteaeda trippimas
Ammu toas, aga ei märkigi ärkamisest, Mari läks asja uurima
Uni oli küll pikk, aga tuppa tulles oli ta nina eelnevast veel kuus korda rohkem kinni. Ei tea mina, kas see oli õues olemisest või oli see lihtsalt juhus, igatahes oli järgmine öö kergelt öeldes ebameeldiv, sest ta ärkas iga natukese aja tagant täiesti kinnise ninaga. Öö läbi sain siin temaga ringi paarutada ja kuna Marta enda ööuni oli ka katkendlik ja õues tundus tal vähemalt parem olevat, sest seal ta ju ei ärganud, sai ta jälle õue kupatatud.
Padi pea alla ja alguses tundus küll, et ega ta niisama jää magama, endal silm nii punnis…
Mari ei tahtnud, et Marta üksi magama peaks
Ja naks, magaski.
Ühesõnaga, tänks kõigile, kes mind häbistama hakkasid, et on ikka kehv ema, last õuegi magama panna ei viitsi, sest nüüd ma tõesti taipan seda teha ka. Okei, ma endiselt ei usu, et sellel mingit laialdasemat mõju oleks, et ala kui laps magab toas, siis ta on vähem terve, kui see, kes õues magab vms, küll aga usun ma seda, et tal seal hea rahulik külitada, mitte siin teiste metsaliste röökimise saatel üritada sõba silmale saada. Viitsimises polnud ennegi asi, sest kui suurt pingutust ikka nõuab vankri terrassiukse taha lükkamine, aga no lihtsalt absull ei mõelnud sellele ennist.
Täna hommikul mõtlesin ma sellele ka, et kohe kui veits soojemaks läheb, on mul komme ööseks magamistoas aken lahti teha. Olgugi, et külm, aga teki all on ju soe. Enamasti paneb Kardo mõne aja pärast akna jälle kinni, sest tema sõnul läheb liiga külmaks, aga mulle lihtsalt meeldib, kui mul külma õhku on. Selles valguses…äkki meeldib Martale ka, jumal seda teab.
Igatahes pika jutu point oli, et tänks, et mulle nina alla hõõrusite, kui sitt ema ma olen, sest ma nüüd olen selle võrra jälle parem ja polegi teil enam millegi kallal tänitada.
Kas teie lapsed magasid beebina rohkem toas või õues?
The post värskes õhus magamisest appeared first on Mallukas.