Kui ma kunagi uurisin, et mis lisadeta inimesed hakkama ei saaks, siis päris mitmed kiitsid eelsoojendust. Ma ei saanud toona aru, et miks see vajalik olema peaks, sest õues oli enam-vähem soe ja mul oli siis au nende prooviautodega sõita, kus enivei väga külm ei olnud. No aga NÜÜD. Õues on paaalju külmem ja hommikul lapsi aeda viia on vahepeal ikka piin küll. Esiteks ei tohi ju lapsi jopede-kombedega turvavarustusse panna, seega tellisin lastele meriinovillase voodriga auto”kombed”, ehk siis tavalised onesie’d. Sall kaela ja müts pähe, annab uksest autoni joosta küll, aga no kui autos ka külm on, siis tuleb veel tekkidega jamada ja no mõte eelsoojendusest hakkas idanema küll.

Marimellid kirjutasid ka mingisugusest soojenduse variandist, aga kui ma seda kodukat uurisin, siis sain aru, et minu auto on selleks liiga vana ja seega matsin ma mõtte maha, et ma eelsoojendusega autot enne suve nautida saaks, kui uue auto ostame. Aga noh, suvel pole seda nagunii vaja Seda niikaua, kuni üks tuttav mainis, et tal sama vana auto ja ta küll sai paigaldada eelsoojenduse. Mitte küll selle, mis ma vaadanud olin, aga MIDAGI tal oli – täpsemalt ta öelda ei osanud, sest ta ise ei tegelenud selle teemaga, vaid mees. Siis küsisingi teie käest FBis ka, et kes mida soovitaks ja kas üldse saab. Sain targemaks ka, et esiteks variante on laias laastus kaks: kütusel töötav soojendi ja elektril töötav soojendi.

Elektrilist eelsoojendust pakub Calix ja see olla siis neist kahest soodsam variant. Selle ainus miinus on see, et ta peab töötamiseks olema elektrivõrgus. Lisaks vajab tema soojendamiseks 2-3 tundi, samal ajal kui kütusel töötav soojendi saab auto soojaks juba paarikümne minutiga. Rohkem infot elektril töötava soojendi kohta lugesin SIIT, aga no laias laastus mulle see tehniline jutt ei ütle midagi, ainult see, et võtab kauem aega, vajab elektrit ja on odavam. Calixi paigaldus jääb natukene alla 1000€, aga see vist oleneb auto mudelist ka.

Kütusel töötava soojendil on rohkem plusse, aga samas on ta ka umbes 2x kallim. Minu autole näiteks umbes 2000€ (täpse summa jaoks on vaja küsida hinnapakkumist, pidin saatma enda auto inffi ja sain suht ruttu pakkumise).

• Lahendus on juhtmevaba. Mis tähendab, et seadet saab kasutada igal pool, pole vaja juhtmeid ja pistikuid.
• Kiirem lahendus. Soojendab mootori üles juba 20-30 minutiga, mis on hea talvepäevadeks, kus ootamatult selgub, et oleks vaja kuskile minna.
• Võimalik ühendada auto kliimaseadmega ning kütta soojaks ka salong, mitte vaid mootor. Lastel hea kohe autosse istuda.
• Sisselülitamiseks või taimeri seadistamiseks saab kasutada nii autosse paigaldatavat taimerit, kaugjuhtimispulti kui ka mobiilirakendust – nutimaailm!

Webasto eelsoojendusel on kaks varianti:

A. pult – Telestart T100 (tekivad lisakulud tulevikus on patarei ning sõiduki häälestamine ainult leviala distantsilt)

B. ThermoCall (vajab eraldiseisvat SIM kaarti ja lisanduvad igakuised telefonikaardi haldustasud – eeliseks sõiduki häälestamine levialas).

Oijah, see automaailm on ikka nii lõputult võimalusi täis, oskaks ainult neid valikuid ka teha. Ma tean, et see eelsoojendi pole mingi must-have, aga samas lastega tundub see mugavus lihtsalt niii ahvatlev, et tuleb vist ära teha. Ise ka ei taha talvel autos külmetada, rääkimata pudinatest. Muidugi oleks targem paigaldada see uude autosse, aga no jumal teab, kaua me lõpuks sellega sõidame ja eks ta ju väärtust lisab ka masinale juurde, kui selline uhke mugavusvidin autos olemas on.

Igatahes… kas teie autol on eelsoojendus? Mis varianti te soovitaks? Ja kas roolisoojendust on ka võimalik lisana panna? Mu rool on jääst tehtud

The post autojutud: eelsoojendus? appeared first on Mallukas.

Ma mõtlen päevas viis korda erinevaid asju, millest kirjutada tahaks, aga ometi on päevad kõik suht ühesugused. Ehk siis hommikul ärkan ja olen üsna väsinud, sest magatud on vähem, kui võiks. Samas kui juba voodist välja saan, siis pole enam hullu ja peale hommikukohvi olen ma valmis tegutsemiseks. Teha on palju – iga jumala päev mõtlen, et saadan vaiba puhastusse, et sorteerin laste riided kappidesse ja vaatan õudusega seda hunnikut, mille saab panna kotti sildiga “Martale väiksed asjad”. Mul on tunne, et minult on röövitud seda vastsündinud beebi aega, sest selle asemel, et inimesed õhkaksid õndsalt: “ooooh, kui armas beebi!”, öeldakse mulle, et “issand, kui suur ta on!”. Vanene laps! Ma tean omast käest, kui nõme see on, kui keegi nii ütleb

Rotipuuri kasimist olen juba kaks päeva planeerinud, et TÄNA kindlalt teen, aga täna saab kogu aeg otsa ja no ei ole nagu tehtud. Kuna ma siin elutoas kõige rohkem istun, siis ma tahaks, et siin oleks vähem asju ja kõik oleks KORRAS. Ma ei taha seda laga enda ümber. Näiteks ma tahaks 95% mänguasjadest üles viia ja nendest julgelt pooled ära anda, sest kõik ägedad asjad ei mahu siia ja nendel pole laias laastus pointi, kui nendega ei mängita ka. Aga see nõuaks viimist ja sorteerimist ja pakkimist ja ära orgunnimist ja ma mõtlen alati, et TÄNA kindlalt teen. Aga noh, sellega on nagu on.

Homme luban ma iseendale, et mõtlen välja, kas mul on vaja nii kiiku, kui BB tooli, sest idee poolest on see sama asi ja hetkel tundub talle mõlemas sama palju meeldivat. Ehk siis… keskmiselt. Mõtle kui palju ruumi ma saaks, kui kiiku ei oleks! Ja ega ruumi võiks mujale ka teha –  meie magamistoa ära koristada ja vaadata, et äkki peaks sellest IKEA mähkimislauast lahti saama, sest me seda null korda kasutanud ja mis ta seal ees passib ah?

Lihtsalt need ASJAD ajavad mind hullluuuuuuks. Kui neid poleks, siis saaks ma ometi rahu. Mõelda vaid, kui mu vannitoakapid ei oleks täis miljonit potsikut, vaid mõndasid väheseid, mis mu lemmikud on? Mitte nii, et teed sahtli lahti ja tuhnid seal viis aastat, otsid asju.

Kardo toa tahaks ära koristada, aga ometi lükkan ma sinna pidevalt ASJU juurde, mis mulle kingitakse ja saadetakse ja … võeh. Ma isegi mõtlesin, et ma proovin teha eksperimenti, kas ma saan lastele terve päkapikuaja panna sussi sisse OLEMASOLEVAT kraami. Ma olen kindel, et nad ei tea pooli asju, mis meil siin on, või lihtsalt ei mäleta, seega tunduks koristamisega siduda seda, et otsida “päkapikukraami” päris toreda väljakutsena.

Aga kuhu ma jõuda tahtsin on see, et isegi kui päeval on korraks jõudu, siis kulub see nagu naks ära asjadele, mida on viivitamatult vaja teha. No näiteks eile käisime nime panemas ja sotsametis ja kaamera viisin parandusse ja juba oli kell seal maal, et Mari aiast koju ja KOHE kui kell saab viis, on peale lapse sündi mul sama asi – nagu kellavärk tõuseb mul palavik. Selg valutab, pea valutab, NIII külm, ükski asend pole mugav, liigesed valuatavad, imetamine on sada korda valusam ja lapsed tahavad kõik midagi teha ja mängida ja tähelepanu ja mina tahaks aina magada.

Jookseb kokku kõik, sest mu illusioon on see, et kui ma saaks kõik koristatud ja sätitud ja tehtud, siis oleks mul päeval aega “haige olla” ja õhtul lastega rabeleda. Muidugi Kardo aitab mind kõigega, aga vot asju sortida ja valida, mida jätta ja mitte, ta küll ei oska, seega kõik minu teha. Okei, AITAB on vähe öeldud selle kohta, et ta enamik asju teebki ise, va imetamine

Ja pühapäeval ju esimene advent, tahaks jõulukaunistused üles panna lastega, aga kuidas ma panen, kui kõik on koristamata ja nii külm on ja pea valutab ja liigesed valutavad ja uni on ja.. Ühesõnaga iga õhtu võtan ma palavikualandajat, magan tunni ja seetõttu ei tule mul ööund enne 1-2 öösel. Seega – ma ei maga.

Kõik on üks surnud ring, ma ütlen! Takkatipuks on Lende haige (nohu ja köha) ja mina nüüd ka. Nohu, palavik ja imeline ohatis nina all. No tule jumal appiii. Õudusega mõtlen, et kui veel beebi ka haigeks jääks, siis peaksin küll paela kaela panema.

Ja kuigi tundub max depressiivne ja kassiv, siis tegelt on kõik ok ja äkki…homme olen tegusam, kes teab? Loota võib! Lihtsalt kopp on ees sellest, et iga liigutus võtab võhmale ja minestusetunne on peal ja see pagana palavik. Õnneks uuel nädalal lähen kontrolli, aga see palavik ja jõuetus olla tavaline peale lapse saamist. Kuigi mulle tundub, et ta juba ammu meiega, hehe, et kaua ma ikka nii abitu olen.

Aa… ja kes mu FBi ei jälgi või ei oma seda imevigurit, siis teie pole ju veel näinud videot, mille Kerli meile sünnitusest tegi. No tõesti kõige ilusam mälestus maailmas ja seda vaadates ma ei saa üldse aru, mida ma halan siin Asi siis väike palavik üle elada ja sassis tube “kannatada”, kui meil on nii armas uus beebi!!!!

Huh, sain hingelt ära halatud ja… HOMME! Homme olen tubli!

The post argipäevad appeared first on Mallukas.

Ma võtsin ennast nii palju kokku, et elutoa tegin korda, tellisin kuuse ja ehtisime seda Mariga eila õhtul. Mulle meenus, et osad teevad detsembrikuus vlogmasi (iga päev dets mingi video) ja ma ei saa garanteerida, et ma seda teha viitsin ja jõuan, aga õhtul veits filmisin küll seda tohuvabpohu mis siin majas toimus. Üks pidev nutt ja naer ja jonn ja jaur, vana hea! Ei kandideerigi siin mingiks vlogijaks, aga endal ehk kunagi tore vaadata suvalisi klippe meie argipäevadest.

Tahtsin tegelikult täna veits lapsi pildistada, aga siis meenus, et mul on ju kaamera paranduses ja pole siin midagi pildistada. Mis siis ikka, proovin selle võrra mõned videoklipid rohkem teha ja asi ants. Üldse ma viimasel ajal rohkem instas tegusam, sest mul lihtsalt kogu aeg taob peas, et krt korista ja sorteeri see maja ükskord ära ja siis saan ma mingisuguse kauaigatsetud rahu. Vähemalt elutuba on nüüd korras, aga tegelikult ikka kibeleb see, et tahaks asjadest lahti saada, mitte mõelda, et ooo jõulud ja mida kinkida jne.

Mul on aint ühele sõbrannale kink olemas, seda juba mingi pool aastat Lihtsalt jäi kunagi silma, et talle meeldiks ja ostsin ära, muu suhtes pole nagu hetkel üldse tahtmist mõelda. Aa, Marile ostsime Prismast ühe barbie ka, alguses mõtlesin, et kingin siis kui Marta koju tuleb, aga ei olndki nagu vaja, Marta tundus piisavalt huvitav ja nõnda rändas nukk kapi otsa jõule ootama. Mari aga räägib, et ta tahab jõuludeks “hai kaisukat” ja saate aru, seda EI eksisteeri. Tal on lemmikmultikas, Zig&Sharko, aga see pole nii popp vist, et neid kaisukaid müüdaks ja ma ei teagi, kust see välja võluda. Ehk mõni käsitööga sina peal inimene saaks hakkama? Kui on mõtteid, siis võite mulle kirjutada! Hai ise on selline:

Lendele ostsin ühe paarieurise Peppa raamatu, aga laias laastus ei ole vahet, ta ausalt ei saaks enivei väga aru, ma arvan, kogu sellest jõuluvärgist ja ta hindab igasuguseid suvalisi asju. Üldse mõlemad lapsed hindavad, mis on tore. Nagu te teate, siis nad asjadega suht ära hellitatud – minu enda “tahan lapsele seda ja toda!” pluss sajad kingitused, mida nad firmadelt pidevalt saavad. Õnneks tulemuseks ei ole (veel) vinguvad jõmpsikad, kellele midagi ei sobi. Poes ei nõua Mari midagi ja lepib vabalt, kui ei öelda. Ja päkapikud toovad see aasta ainult asju, mis meil juba olemas on. Ma tahtsin näha, kas nad saavad aru, või on pettunud, aga absoluutselt mitte. Ja igast suva pudi meil jätkub küll ja veel, seega ei ole meil mingit “issand mul pole sussi sisse midagi panna”. Lendel on tegelt ka pudist suva, piisab kommikesestki, neid meil on nagunii majas siin-seal.

Eile tõi päkapikk Marile poniajakirja, ma mingi hetk sain terve portsu neid (vist vanad numbrid, aga no ega Mari ei huvita :D)

Lende sai eile lepatriinuklambrid

Täna tõi päkapikk mõlemale oravakese kommi ja snoopy mänguasja – need on suvest saadik Kardo sahtlis vedelenud, kunagi mäkis lasteeinetega sai ja jäid vedelema. No näed, nüüd oli kohe hea välja võtta ja päkapikukraam olemas.

Homme saavad mõlemad väikse topsi plastiliini ja edasi saab jooksvalt vaadata. Ehk ma viitsin vahepeal koristada, leiaks vabalt hunniku asju. Ühesõnaga – kui on kodu sama paksult jama ja pudi täis nagu meil, siis ei nõua päkapikuaeg üldse ekstrakulutusi ja lisasodi ostmist. Ja õnneks lapsed nii väiksed ka, et ei ole seda, et lasteaias keegi hakkaks, et issand see ju mäki mänguasi vms, ega nad neid kaasa ei tassi ja omavahel vist nii detailselt ei aruta ka. Mari vastaks lihtsalt, et päkapikk tõi “kutsu” ja kõik, nii et ma selle üle ka ei muretse, et nad nüüd jube palju kehvemad oleks või ennast nii tundma peaks.

Mina ise muuseas ei taha jõuludeks mitte kui midagi. Reaalselt nagu vaja pole midagi ja niisama stuffi toob töö nagunii pidevalt. Pingsalt mõtlesin, aga no VAJA pole midagi. Isegi parima tahtmise juures ei mõtleks välja midagi… Oh ei, tegelikult mõtlen küll! Villasokke tahaks

Aga ok, ma lähen nüüd ja üritan kasulik olla. Kui kunagi koristamiseks läheb, siis mõtlesin, et teen uuesti instamüügi, nagu ükskord. Nii hea oli asjadest lahti saada, eriti kuna enamik tulid ise järele, siis oli kohe eriti mugav see värk. Aga eks näis, mis päeval ma ennast nii palju kätte võtan, äkki saame homme suuremad röövikud aeda viia, Lende nohu on juba pmst taandunud, aga… jumal teab!

Jeesus, mis suva lobajutt jälle kirja pandud sai, aga mis seal ikka, mõnikord võib nii ka!

Aaa ja ERITI iroonilisel kombel olin ma kahevahel, et kas ma kirjutan seda, või jagan teiega kollaaži ägedatest lasteasjadest ja riietest, mis mulle viimasel ajal silma jäänud on, mida idee poolest tahaks nagu OSTA, ehk siis eriti seinast seina mõtted siinpool :D Aga ma olen täheldanud, et mõnikord ma netis ka mega pikalt “window shoppin” ja lõpuks mõtlen, et ah pekki, ei ole mul vaja seda mega armast kassidega body osta, on neid titeriideid juba küll ja vee. Ja ei osta ka! #proud

The post jõulutunne ja ASJAD (jälle) appeared first on Mallukas.

Nagu ma enne rääkinud olen, siis esimese kahe lapse sünni juures mul eraämmakat ei olnud. Üldse puutusin ma kahe sünnituse ajal ämmaemandaga nii vähe kokku, et isegi parima tahtmise juures ei suudaks ma meenutada nende nägu või nime. Martat ootama jäädes olin kahe vahel, kas võtta sünnitoetaja ehk doula, või eraämmakas. Mõtted käisid lainetena – vahepeal arvasin, et ah, ei ole mul kedagi vaja selleks paariks tunniks, siis jälle mõtlesin, et aga äkki on parem, kui ikka keegi on.

Minu kohtumine paari doulaga andis mulle mõista, et ilmselt see minu jaoks ei ole. SIIN kirjutasin ka sellest ja nüüd seda posti vaadates meenub, et krt, mul jäi mu traditsiooniline “istun ITK sünnitustoas” pilt tegemata. Ups…Igatahes praegu ma ei saaks olla õnnelikum, et mul just eraämmaka võtmise mõte tuli ja et mulle sattus just Merilin Kruminš. Ma ütlen SATTUS, sest ma tegelikult kirjutasin paarile teisele ämmakale, aga neil polnud novembriks aega ja Merilinil oli, nõnda soovitas ITK ise teda mulle. Kui ma googeldasin eraämmakaid, siis tema nimi kuskil väga välja ei karanud, seda enam tahan ma seda postitust siin kirjutada, sest mina soovitan Merilini kahe käega.

Esiteks juba meie esmakohtumine oli tore – ma rääkisin talle oma eelmistest sünnitustest, ma rääkisin, mida ma tahan ja mida ma ei taha. Mul polnud kuigi palju soove, aga ma ise ütlesin, et ma EI taha sellili sünnitada, et tahaks proovida järi ja võib-olla ka epiduraali. Ta oli igati julgustav, andis nõu ja oli minu jaoks olemas kuni lapse sünnini. St ma lisasin ta tuimalt FB’i ja kui mul küsimusi oli, siis kirjutasin talle. Ma ei tea, kas see on tegelt ok asi, mida teha, aga vastu ta mind võttis ja vastuseid ta mulle andis, kui mul küsimusi oli.

Eriti oli mul abi temast viimasel nädalal enne lapse sündi. See oli see hetk, kus ma olin juba masenduses ja kogu aeg mingi sünnitegevus nagu hakkas ja kadus ära ja… Merilin oli alati max positiivne ja kinnitas mulle, et ma rasedaks ei jää. Samas oli tema see, kes ütles mulle lõpuks, et tead, ärme oota 42 nädalani ära, et talle tundub, et ta võiks sündida see 19-25 novembri nädala sees, et valigu ma ise. Naljakas on see, et ma “valisin” siis 22. aga Marta oli ise ka selle sama kuupäeva valinud, sest kohale minnes oli juba 7 cm avatust ja sünnitegevus käis, nagu ma siin rääkisin, seega olime LÕPUKS beebiga ühel lainel.

Mis mulle väga meeldis oligi see, et Merilin kuulas kogu aeg seda, mida mina tahan, aga samas kui vaja oli, siis ütles, mida ma tegema PEAN. No näiteks kui selgus, et avatust on 7 cm, siis ma pakkusin, et ärme siis ikka tee neid veesid lahti, ehk toimub kõik ise ja ta kohe ütles, et jaa vabalt võime veel oodata. Samas kui tund hiljem oli sama seis, siis ütles ta konkreetsemalt, et okei, mis me kummi venitame, teeme ära ja saame ükskord selle lapse Hiljem selgus, et see oligi ju ainuõige valik. Ja kui ma seal vahepeal epiduraali anusin ta käest, siis ta ei öelnud ei, aga ütles, et ootame pool tunnikest ja vaatame, et see võib jälle sünnitegevust aeglustada (mul ju vahepeal valude vahe läks kahelt mintsalt kuuele, kohe kui puhkasin natsa) ja no poole tunniga oli tegelt beebi olemas ka, jumal tänatud.

Aga kuna ma ise käin ju ka sünnitusi pildistamas, siis ma olen niii palju näinud seda, et küsitakse epikat ja kohe antakse. Ühele naisele lausa mingi 5-6x kui ma ei eksi. Et kui minu ämmakas julgustas olema püsti, liigutama, et võimalikult loomulikult hakkama saada, siis ma olen piisavalt näinud seda, kuidas ämmakas tuimalt paneb “liinitööd”. Ah, võta epikas. Ah, sünnitad v? Heida sellili ja pressi siis välja see laps ja asi ants. Nagu ma aru saan, siis ämmakatel on endal kõige mugavam võtta niimoodi sünnitust vastu?

Näiteks Lende sünni ajal ma juba teadsin, et ma ei taha olla sellili. Ma olin lugenud, et kui sa sünnitad, siis ainukene koht, mis “eest liikuda” saab on sabakont ja kui sa sellili selle peal lamad, siis ainuke variant oligi kehal kuskilt rebeneda, sest sabakont ju liikuma ei saa. Aga sellest teadmisest ei olnud lõpuks kasu, sest need viimased 10 mintsa on mul alati NII valusad ja niiii intensiivsed ja niiiiii….jubedad, et ma lihtsalt täidan käsku ja palun jumalat, et ma ellu jääks. Ja minu teadmised ja mõtted, et oo millist sünnitust ma tahan, need  on kadunud. Peas vasardab ainult, et SAAKS SEE OMETI LÄBI! Ja kui ekspert (ämmakas) ütleb, et ole sellili siis ma olen ka, sest ma pole olekus vaielda. Tuletame nüüd meelde, et esimese sünnituse ajal ma isegi ütlesin ämmakale, et ma ei suuda olla sellili, et nii valus on, aga mul ei LUBATUD isegi käpuli minna, nagu ma teha tahtsin. Öeldigi, et ei, oled nii ja no kui sõnakas ja vastik inimeseloom ma ka ei oleks, see hetk ma vaielda ei suuda.

Üldse minu jaoks sünnitamine on olnud nagu selline abituse maksimaalne tase. Ma ei kontrolli nagu midagi, ma tegelikult väga kardan ja ma lihtsalt tahaks, et see läbi saaks. Ma räägin just sellest lõpust, valutamise ja avanemisega mul väga probleeme ei ole, aga see lõpp… Ma arvan, et doula oleks ma samamoodi välja visanud nagu Kerli ja Kardo, sest ma tahtsin lihtsalt, et seal oleks see üks teadja inimene ja kõik. Ja teate, ma hakkasin alles tänu ühele kommentaarile Merilini imelist tööd veel rohkem hindama.

Palju õnne!
Selle suurepärase ämmaka nimi tuleks suurte tähtedega kirjutada… ma ei tea kuhu. Võib-olla ta ei taha avalikku tähelepanu. Ehk tuleks emalt emale ja suust suhu kiitust levitada nagu rahvaluulet. Sest tema kõhklematu valmisolek ja õige tegutsemine tegi raskes olukorras sünnituse emale ja lapsele turvaliseks.
Üldiselt paljud ämmakad ei ole ikkagi valmis samalaadses situatsioonis järil või püsti sünnitust vastu võtma. Ja üsna tõenäoline on, et lapse vastuvõtmise asemel tuleks stsenaarium selline- ema lauale, laps ei saa välja, vaakum, hapnikupuudus, keiser- neid lugusid on mitte vähe. Ja kõigeks selleks muudkui läheb aega ja aega… Ja ei kujutagi hästi ette, kui oleks sekkunud veel arst….
Eks Sinu lugu on ka lausa nagu ämmaemanduse õppematerjal. Aitäh jagamast!
Pole olemas kinki, millega seda tänutunnet väljendada saaks.

Hakkasin peale seda kommentaari mõtlema ja lugesin ka teiste novembribeebide sünnilugusid. Julgelt enamik, kes olid saanud lahklihalõikeid, vaakumsünnitusi jne ongi vedelenud sellili voodis. Sest… ämmakas ütles, et vot nüüd ronid lauale ja sünnitad. Ma saan nendest emadest aru, sest obv sa teed, nagu sulle öeldakse. Isegi mina, vana vaidleja, teen alati nagu öeldakse, kui ma olen 10cm avanenud ja mingi inimene must väljub. Aga kui mind oleks Marta sünni ajal sellili voodisse pandud, siis ta tõesõna EI OLEKS sealt välja saanud, seda nii nabanööri kui ka ta suuruse pärast. Ja siis olekski olnud lõiked ja vaakumid ja jumal teab, keisergi?

Ehk siis… kui keegi tahab endale ämmakat, kes tõesti teab, mida ta teeb ja on üli suureks abiks nii raseduse lõpus, sünnituse ajal ja ka peale sünnitust, siis Merilin on õige valik. Kui ma veel kunagi lapsi tahaks, siis laseks tal need hea meelega kõik välja saada, aga noh, sellega on nagu ta on. Teie muidugi saage kõik palju lapsi, sest lapsed on ägedad ja kui see sünnikogemus ka hea on, siis seda parem.

Mult on nii palju küsitud, et milline sünnitus kõige valusam oli, aga vot seda ma ei oska öelda, sest valusad on nad ju kõik, ajaliselt ka umbes sama kaua kestnud. Aga kui ma mõtlen just ämmaka abile, siis vaieldamatult oli parim see viimane. Ma sain täpselt sellise sünnituse, nagu ma tahtsin. Loomuliku ja ilma rebenditeta. Saate aru, kõige suurem jurakas ja null marrastust isegi, lihtsalt selle pärast, et mind ei sunnitud mulle ebaloomulikku asendisse ja kõik läks lihtsalt nii, nagu minema pidi. Refleksidega, kui nii võib öelda.

Ma olen lihtsalt nii nii tänulik ja ma tahtsin Merilinile midagi kinkida ka. Aga no mida, eksole? Mingit lapsepilti talle tassida tundub imelik, sest mis ta ikka seda võõrast last hiljem fotolt vahib. Pudelit poleks ka nagu sünnis kinkida. Kommi ei soovitanud keegi viia, et neid viiakse täiega. Lilled närtsivad ära… Noh, mina saatsin siis Go Traveliga Merilini spaasse, et ta saaks ise valida, et kuhu ja millal. See on vähim, mis ma teha saan, arvestades, et tegu on inimesega, kes aitas mu lapse ilmale nii, et mina ühtegi mokka ei kaotanud ja no ühtlasi on ta ainus inimene mu täiskasvanueas, kes mu tagumikku pühkima on pidanud, mistõttu on ta ühte korralikku puhkust väärt küll ja veel

The post kas on mõtet palgata eraämmakas? appeared first on Mallukas.

Jummel juudas, kui mitmed on mult küsinud, et noh, mitu kilo haiglasse jäi ja kui palju ma nüüd kaalun. Ma pean kahjuks nentima, et ma ausalt ka ei tea. Mul pole kodus midagi peale köögikaalu ja tükkhaaval ma ennast kaaluda ei saa, seega elan teadmatuses. Kuigi me homme lähme Martaga perearstile, et pmst seal raudselt kuskil ikka on kaalu ma usun? Kui on, siis ma kaalun ja kannan viisakalt teile ette, kuigi ma ütlen kohe ära, et kaalunumber-šmaalunumber. Keda huvitab?

Naljakal kombel on praegu nii, et kuigi istudes vajun ma volti nagu lõõtsapill, aga kui ma seisan ja mind ainult (ja ma rõhutan AINULT!!!!) otse eest vaadata, siis olen ma nii sale, et pisar tuleb silma. Ja üldse, kes vaataks teist inimest külje pealt? Mingid imelikud vist…

Eks see on see kontrast, et kui sa ühel hetkel oled selline:

paar tundi enne sünnitust

Ja siis järgmine hetk selline:

11 päeva peale sünnitust

Siis hakka või ise ka uskuma, et mis ma siin kodus ikka passin, vabal ajal võib ju minna ja paar fitnessvõistlust kinni panna. Ega seal ka külje pealt ei vahita ja ma usun, et kõhunahka nad ka näppima ei tuleks. Kui tulekski, siis saaks selle pehme ja mõnusa leivataignalaadse kõhu eest kindlasti lisapunkte. See on nagu üks stressipall. Pehme stressipall, sest ma õlitasin teda viimasel ajal nii raevukalt, et nüüd on kõht mu ihu pehmeim koht

Ükspäev rääkisime sõbrannaga ka sellest teemast ja mina kilkasin, et püha jeerum kui hästi ma ennast tunnen, et no küll kohati veidi räämas, aga veits kammi ja jumekat ja olengi inimene valmis. Ja no kui SALE inimene, hoidku jumal! Sõbranna kohe hoiatas, et vaata, et sa sellest jumala eest ei blogi, sest inimestele ei meeldi teised inimesed, kes enda kehaga rahujalal on. Jah, tõsi ta on. Muidugi inimestele ei meeldi ka need inimesed, kes oma kehaga rahujalal EI ole, sest noh… mida sa vingud, TEE siis midagi! Aga kui keegi julgeb öelda, et minu meelest ma näen päris hea välja, siis lennatakse peale, et kle pekine värdjas, mida sa endast õige mõtled. SINA ja oled endaga rahul? Peeglisse oled vaadanud v? Eriti meeldivad mulle need “kle ma olen sust 10 kg kõhnem ja 10 cm pikem ja isegi mina olen paks, mis siis sina veel oled, ah?”.

Minu meelest parim näide on Mari-Leen, sest tema on korduvalt avalikult öelnud, et ta on oma kehaga rahul ja tunneb ennast selles hästi, kuid inimeste reaktsioon on alati selline, nagu Leenu väidaks, et tal on helehallid inglitiivad ja beežid kitsesarved. “Ei! Ei saa olla! Mida sa valetad?” on kommenteerijad raevus, sest EI OLE VÕIMALIK, et inimene, kellel pole vähemalt Palja Porgandi keha, saaks endaga rahul olla. Muuseas, isegi Palja Porgandi kommentaaridest kunagi lugesin kuskilt, et keegi kirjutas TALLE, et ta on paks, vot see on next level shit!

Üldse on see kogu kehahullus kurvalt üle piiri läinud. Ma mõtlen just selles valguses, et mul ju endal kolm tütart ja ma tõesõna ei tahaks, et nad kasvaksid üles mingisuguste suvaliste kompleksidega, mida enamik naisi endale külge mõtlevad. Ja muidugi teised naised aitavad sellele usinalt kaasa, tampides maha neid, kellel vähegi mingit enesekindlust on. Aga … miks?

Kui me oleme lapsed, siis on meil vast suva, millised me välja näeme. Mul küll oli. Aga mingi hetk hakkab see pihta, et telekas ja sotsaalmeedia on täis sissetõmmatud kõhtudega ja töödeldud piltidega kontosid, mis kõik küll hästi irooniliselt soovitavad ennast armastada ja muu säärane bullshit, aga samas alatoon on see, et näed, vaata, milline ma olen. MINA olen endaga rahul, sest ma olen hästi sale ja fit, vanasti ma olin ka sinusugune paks lehm ja vihkasin ennast, aga nüüd ma nii motiveeritud ja kui mina suutsin, siis suudad sina ka!

Ja tiinekas vaatab ja loeb ja mõtleb jah! Jah! Ma olen tõesti samasugune paks lehm, nagu sina oma before piltidel (mis kujutavad enamasti jumala tavalise kehaga naisterahvast). Jah, ma tahan ka ennast armastada. Jah ma tahan ka selline olla nagu sina, ET ennast armastada.

Jumal tänatud, et ma enam tiinekas ei ole, sest kuigi need olla omavahel õelad, siis näitab elu, et täiskasvanud inimesed on täpselt samasugused, kes vaatavad ja arvustavad ja kritiseerivad teiste iga liigset grammi ja suutäit. Siinkohal mängibki lihtsalt rolli, kui paks nahk kellelgi on. Toitumishäired on NII levinud ja nende tekkimiseks piisab vabalt vaid ühest visatud lausest või kommentaarist. Seega võib ütleja omast arust lihtsalt “süütu kommentaariga” inimesele tekitada aastatepikkuseid probleeme ja enesevihkamist.

Seda enam boikoteerin ma kogu seda kuradi fitlaiffff värki. Siiralt ja kirglikult. Mul ei ole midagi selle vastu, et selline elustiil on mõndade hobi ja värki, aga küll leian ma, et inimesed julgeksid rohkem olla nemad ise, sest enamik meist, naistest, oleme siiski samasugused. Pehmekesed ja veidi voldilised. Ok. Ärge nüüd keegi solvuge, et käi pekki Mallukas, MINA ei ole kuskilt voltis EGA pehme, no ära ole siis, aga enamik naisi on. Ometi kui sa vaatad netis ringi, siis tundub küll, et paksud elavad mobiilse internetita keldris ja Insta on üle võtnud 50 kilosed piffitarid, kes ohivad, et jõuludega tuleb kaks kilo juurde.

KAKS KILO. Kes märkaks üldse kuskil kahte kilo? :D

Kurb on selle juures ka see, et siis tekibki ühiskond, kus väiksed lapsed kirjutavad mulle instasse, et miks ma “nii koledaid” pilte endast üles panen (loe meigita) ja uurivad mult esimese asjana, et kuidas ikka kehakaal peale sünnitust on ja palju ma kaalun ja kas kõht tõmbas tagasi ja millal ma trenniga alustan ja kas venitusarme tuli ja… Teate. Ma sain endale beebi! Tutika ja pehme beebi, kellel on udusulgedest juuksed ja piimalõhnalised kõrvatagused ja pisi-pisikesed sõrmed ja varbad. Ja tema vaatab mind suurte silmadega ja mõtleb oma mõtteid ja ma kahtlen, et ta mind vaadates mu lotti kritiseerib või mõtleb, et suht mark, et mutil nii pekine kõht on.

Näiteks siia pildi alla sain instas kommentaari: “miks sul kõht ikka ees on”. Pildi tegemise hetkel olin sünnitanud 48h tagasi, aga kellelgi tuli ikka esimese asjana mõte midagi sellist küsida. Väike laps oli see muuseas, ma usun, et mingi 10a. Kas tõesti 10 aastased juba mõtlevad figuurist? Kas see too soon ei ole?

Maailmas on nii palju muid asju, mille üle muretseda ja stressata. Kuigi ma isiklikult soovitaks üldse neid mõlemaid tegevusi vältida, kuigi ma saan aru, et see on kohati võimatu. Kes meist ei tahaks olla ilusam ja parem ja…Mina ka olen tahtnud olla see, kelle kohta inimesed ütleksid näiteks, et oooo, see kaunitar Mallukas vms Aga lõpuks leppisin ikka, et mis kaunitar ma niiväga ikka olen. Tavaline naine, tavalise näoga! Mingi hetk tegi publik testi, et “tee test ja vaata, milline seltskonnakaunitar sa oled”. Ma nägin seda pealkirja ja pildilt paistsidki Paljas Porgand ja BSH ja Anu Saagim ja noh. Ega ma seda avanud, sest mul suht max poh, mis seltskonnakaunitar ma oleksin nende seast. Kuni mitu päeva hiljem ma sain aru, et MINA olen ka võimalik variant :D Haha, “seltskonnakaunitar” my ass. Tavaliselt kui minust kirjutatakse, siis pannakse juurde nt see pilt:

Mis seal ikka, see on see “tasu” kui Ekspress Mediaga kohtus käid, siis saad endast artikleid selle pildiga Isegi see artikkel, et palju õnne Mallukale lapse sünni puhul oli selle kauni pildiga, nii armas neist

Aga teate, mul tegelt suva. Ma ei olegi kõige fotogeenilisem inimene ja ma olengi natukene siit-sealt lödi ja ma olen viimase 9 kuuga enda tagumiku siia diivani sisse ära istunud ja mu lott on geisha shokolaadi ja cocat täis, aga see ei häiri mind absull. Kui häirima hakkab, küllap siis tegelen sellega, aga nii kaua võin ma nende instastaaride ja kaunitaride seas vabalt see … issand, mis see sõna oli, mida mu kohta öeldi… ebaatraktiivne või ebaeetiline või ma ei mäleta isegi, mis see sõna oli. Aga kui vaja, võin olla. Võin kohe näidata ka, et vaadake, millise ihuga ma elama pean!

Mul oleks nagu tagumik kõhuga vahetusse läinud, ups

Sellegipoolest ei defineeri mu keha mitte midagi. Või noh, ilmselt seda ütleb, et mulle maitseb sai ja coca rohkem kui peaks, aga laias laastus olen ma ikka sama inimene. Kas ma siis kaaluksin 50 kilo või 70 kilo, muutuks ainult välimus, mitte sisu. Ja kui te natukene enda ümber ringi vaatate, siis ma olen kindel, et te saate ise ka aru, et väga paljudel nendest, kellel seda välimust on antud ja pekki pole antud, nende vaene elu keerlebki selle ümber. Mõelda kui kurnav see olla võib. Kogu aeg teistele näidata, et vaadake, ma olen IKKA fit. Nagu jaaa, me saime 200 selfit tagasi aru, et sa oled fit, hea töö sõbrake, puhka nüüd jalga ka .

Et siis jah, vähem teistega võrdlemist. Rohkem päris elu armastust. Ja kellel raskeks läheb, nendele luban ma aeg-ajalt instasse mõne voldilise pildi panna, et te mõistaksite, et kõik ka nüüd PÄRISELT-PÄRISELT sellised fitlaifid pole, mõni on fatlife ja see ka ok

Aga olge ausad, kas te olete oma kehaga rahujalal? Kas teid mõjutavad kuidagi need fitlife inimesed? Või hoopis motiveerivad?

The post täiuslik keha peale sünnitust! appeared first on Mallukas.

Ma olen universumi suurim külmavares, tõesõna. Mul on isegi südasuvel tihtipeale külm ja eriti nüüd, kus ma olen just sünnitanud, vaevlen ma aneemia ja mingi viiruse käes, mistõttu olen ma enamik õhtuid keras kamina ees maas ja üritan sooja kontidesse saada. Pole ju siis imestada, et üks mu vähestest jõulusoovidest olid villasokid. Nüüd võib selle maha kriipsutada, sest armas Kaisa kinkis meie tervele perele matchivad villasokid. Sellised kingitused mulle meeldivad – mis teevad soojaks südame ja teised kehaosad ka. Mistõttu olin ma eriti sillas, kui kasmiir.ee saatis mulle paki, mille sees oli ehtsast kašmiirist kampsik ja sall. Ja just MINU värvid – punane ja kollane

Seda poodi peab perekond Slovakkiast, kes lasevad kogu oma kauba toota Nepaalis, ühes väikses tehases, kus kõik valmib käsitööna ja parimast ning kvaliteetseimast materjalist. Näete, SIIN on mõned pildid nende tehasest, kui äge! Kõik töötajad saavad väärilist palka ja vahva on näha, kuidas tooted sünnivad ka kuskil mujal, kui vaesete hiina lapstööjõu käe läbi, nagu enamikes poodides kaup on… Kahju!

Aga kasmiir.ee tahab pakkuda ainult parimat kraami, mistõttu on neil oma disainer, kes mõtleb välja kõige paremaid ja ilusamaid lahendusi ja iga aasta tuleb välja ka uus kollektsioon. Omanikud väidavad, et nende tooted on asjad, mille võid vabalt lastele edasi pärandada, et on niiiii kvaliteetsed ja vastupidavad. Noh, väga äge ju, saan kunagi lastele oma kingid edasi anda, hehe.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole enne iial omanud kašmiirist asju, kuigi juba mõnda aega mõlgutan mõtteid, et tahan ju pigem vähem ja kvaliteetseid asju, kui palju ja ebakvaliteetseid. Mul oli ju nt Reservediga diil ja ma sain neilt iga kuu HUNNIKUTES asju, aga lõpuks ajas see masendusse. Asjad. Hunnikutes asju. Riideid, kotte, jopesid. Mida ma teen nendega? Jagasin sõpradele ja perele, aga lõpuks lõpetasin koostöö, sest see ei andnud mulle midagi. See ei teinud mind õnnelikuks. Aga teate, mis mind õnnelikuks tegi? See punane kašmiirist kampsun, mis on tõesti nii soe ja pehme, nagu sa ühelt kašmiirikampsunilt ootaksid.

Ja ma ei teanud enne isegi, misasi see kašmiir üldse on. Nüüd tean, et kašmiirvilla saadakse kašmiirkitse alusvilla väljakammimisest. Kašmiirkitsede alusvill on selline peen ja paks ning kaitseb neid suurepäraselt külma eest, mis langevad sealkandis alla 40 külmakraadi. Toores kašmiir, mida saadakse alusvillast väljakammimisel kevad- ja suvekuudel, läbib pika käsitsi töötlemise protsessi, mille lõpus saab kašmiirlõng ja sellest kootud kampsun või sall nimetuse pašmina. Muide, kas teate, et valmis sviitrile/kampsunile harilikus suuruses läheb vaja villa umbes 3-5 kitselt? Päris äge värk, eks.

Muidugi müüakse ka kiirmoekettides “kašmiirist” kampse ja salle, aga ka kašmiir võib olla erineva kvaliteediga ja sellisel juhul toodetakse seda kehvema kvaliteediga villa ikka Hiina suurtes tehastes, mitte käsitööna Nepaali väikeses külakeses, mis annab kohalikele tööd ja leiba.

Ma ei vaidle vastu, et kallis on. No tõesti on kampsuni eest mitu sotti välja käia päris suur väljaminek. Aga kui ma mõtlen sellele, et kui ma mõne aastaga ostan suvalisu kiirmoekampsuneid, mis kaua ilusad ei püsi, siis pigem ostakski selle ühe kalli. Muidugi veel parema meelega saaksin selle kingituseks . Ja hind ongi selle taga, et kvaliteet, tegemise viis ja tootmine – kõik on aus ja kõik saavad korralikku tasu. Tore ju!

Ja teate, mis on veel minu meelest ERITI äge, mida ma kunagi enne kuulnud pole: kui sul peaks nende kašmiirtoode katki minema/hargnema, kasvõi su enda süül, et jääd kinni kuskile vms, siis sa saad selle neile TASUTA saata, nad saadavad selle Nepaali ja see tehakse seal nii korda, et pole arugi saada, et miskit juhtunud on. Sedasi võib kamps küll igavesti kesta, eks :)

Lisaks kampsunile sain ma kollase sallikese ka, mis mu uue talvejopega nii kenasti kokku sobib. Võeh, kuidas ma armastan värve, aga praegu mõtlen, et mingi must kamps ja sall oleks vb praktilisemad, sobiks kõigega, aga noh, mulle meeldivad mu kollased ja punased asjad kah!

Kui keegi tahab ennast jõuluaal “treatida” või kellelegi teisele mega kvaliteetset üllatust teha, siis koodiga “MARIANN” saate kõikidelt toodetelt 10% allahindlust. Kood kehtib kuni 24.12, nii et jõuludeni on aega otsustada ja vaagida. Ma kujutan ette, et emale idekas kink. Ma ka ema, selle pärast ma ka nii rahul Näiteks SEE sall on üks soodsamaid diile nende poes, samas kvaliteedilt ei jää ta muidugi teistele alla :)

Ühe selle sallikese loosiks teie vahel välja ka, selle jaoks ei pea tegema muud, kui klikkima LIKE kašmiir.ee Facebooki lehel SIIN ja jätma kommentaari, et soovid loosis osaleda. Juba reedel loosin võitja välja

*Post sündis koostöös kasmiir.ee’ga

The post veidi luksust – kašmiir!* appeared first on Mallukas.

Ma olen korduvalt teile jaganud mõtteid ja retsepte, kuidas VÄGA KIIRESTI süüa saaks. Näiteks SEE ja SEE pastaretsept. Või SEE supikene. Mul on söögiga sellised naljakad lood, et ma teinekord hea meelega võtan lausa tunde, et kokata, kuigi seda pole päris ammu juhtunud, aga no oli periood, kus ma reaalselt võtsin seda kui puhkust muust elust. Läksin kööki, vaatasin mingit sarja silmanurgast ja vaaritasin. Siis aga läks kõht liiga suureks ja enam lihtsalt ei viitsinud, mistõttu võttis Kardo köögitoimkonna üle.

Kolme lapsega on see söömise osa veelgi kaootilisem. Kogu aeg on midagi teha ja siis paugust tuleb pähe, et appi, aga mis õhtusöögiks on? Ja muidugi siis on lapsed juba näljased ja jällegi on kiire, ei mingit tundide viisi vaaritamist. Seega ma tahangi tänada siinkohal FS Goods tooteid, sest need on meil nii mõnegi õhtu päästnud. Nende pastakastmetega saab teha eriti kiireid ja maitsvaid pastaroogasid ja nende valmispuljongitega saab kokku keeta kiire supi. Reaalselt 10-15 min ja maitsev supp on laual. Te võite nüüd öelda, et ah ma ei oska suppe teha, aga kui sa oskad puljongi potti valada, kartulit-porgandit ja proteiini sisse tükeldada, siis oskad küll. FS Goods’i FBi lehel on muuseas ka hunnik videosid, mille järgi on veel eriti lihtne oma supid valmis teha, neid näed SIIT.

Supid on meil ka laste lemmikud, seega kui üks õhtu jälle viimasel momendil taipasime vaaritama hakata, keeras Kardo umbes 12 mintsaga kokku kohasupi ja see oli IMELINE. Kaks fileed koha, lillkapsas, kartul, porgand, maitseained ja kindlasti basiilik. Koha ja basiilik käivad käsikäes. Põhjaks loomulikult kalapuljong ja no sa vahi, kuidas Lendele meeldis!

Lastele panime suraka hapukoort ka peale, et kiiremini ära jahtuks, aga no üli hea söök, mida kiirelt lauale tuua.

The post tänks, FS Goods! appeared first on Mallukas.

Miiu blogis oli huvitav teema (ja veel huvitavam kommentaarium) jõulukingitustest. Nimelt räägib Mirjam, et ta ei taha läbimõtlemata ja “valesid” kingitusi, pigem jääb üldse ilma. See pani mind mõtlema – mäletan põhikoolist aega, kus jõuludeks PIDI kõikidele midagi kinkima. Lunisin vanematelt raha ja ostsin kokku keraamilisi inglikujusid ja muud träni, mida ära pakkida ja edasi kinkida. Miks, seda ma ei tea.

Mida aastad edasi, seda vastumeelsem see kingimajandus mulle on. Mulle MEELDIB kinke teha ja saada, aga teha ainult juhul, kui ma päriselt tean, kas see inimest rõõmustab ja saada vaid siis, kui see on midagi, mis mind rõõmustab. Ma alles eile kraamisin lastetuba ja ohkasin omaette, et no küll on palju asju. Miiu küll oma blogis rõhutas, et ta ei võta neid asju vastugi, mida tal vaja pole, aga ma ikka enamasti võtan. Sest noh, kui ma vaid vajadusepõhiselt kõiki koostööpakkumisi vastu võtaks, siis läheks vorsti leivale panemisega keeruliseks

VAJA ei ole mul ju mitte midagi, aga tööna pole muud miskit, kui ikka proovin ja võtan vastu ja katsetan ja kirjutan ja siis… annan üldiselt ära. Sest see, et minul või mu lastel seda vaja ei lähe, see ei tähenda, et teistel vaja minna ei võiks. Ma teen nt väga tihedalt koostööd MTÜ Garderoobiga, kuhu saan anda pmst kõik asjad, mis endal üle on. Neil on aga nn “tasuta asjade pood” kust siis abivajajad ise endale asju valida saavad. Win-win. Mina saan töö tehtud, tasu kätte ja keegi teine saab hiljem selle toote üle nt rõõmu tunda. Ja ärge arvake siinkohal, et ma nüüd kiidan suva asja ära ja annan suvalt edasi. Pigem ikka nt see, et kui mu lastel on 3 tubast turnikat/liumäge, siis ma võin kaks ära anda ja asi ants. Isegi kui nad kõik on ägedad, ei ole mu maja kummist. Sama igasuguste ilutoodete vms kraamiga.

Ära andmisega kaasneb aga teistpidi nähtus. Inimesed arvavad, et tühja käega tulla on nadi ja siis toovad mulle… asju vastu. Okei, mul pole midagi ühe korraliku õuna vastu. Või näiteks eile just üks preili saatis mulle vastutasuks isetehtud piparkoogitaigent – igati armas ja tore asi, mida kinkida. Aga teate, mida enamik inimesed pihku suruvad? Tumeda šokolaadi… Ja teate, vinguda pole kingi üle ilus, aga iga kord, kui keegi mulle selle ulatab, siis ma mõtlen oma peas, et mida ma sulle halba teinud olen, et sa mulle midagi nii ilget annad. Miks?! Ma nimelt jälestan tumedat šokolaadi. Krt, see pole ju isegi magus! Miks üldse keegi mõrudat pruuni massi süüa tahaks, see jääb mulle arusaamatuks, aga ma mõistan, et on ka selliseid. Kui ma vaid mäletaks, kes mu sõbrannadest tumedat shoksi armastas… Kui sa ennast ära tunned, siis ütle, mul on sulle midagi anda

No ja kahju on, et keegi kulutab oma raha “tänutäheks” asjale, mida ma ei taha. Jäta oma raha kenasti alles, ütle ilusasti “aitäh” nagu hea laps ja mul polegi rohkem vaja, ausalt ka. Eriti tumedat šokolaadi. Ja okei, šokolaad on vähemalt veel selline asi, et tarbid ära. Kui mitte mina (kindlasti mitte mina, ma ei taha seda maiustust teesklevat asjandust silmaotsaski näha), siis keegi sõbranna ikka. Aga mulle on tänutäheks toodud ka mingit nii suvalist jura, et ma ei oska mitte midagi muud teha, kui imestada. Näiteks vildist välja lõigatud loomakujutis. Mis sellega teha tuli, ma ei tea. Ükskord sain paki, kus sees oli 2 purki pihustatavat lund. Miks? Ma ei tea… No ühesõnaga – kui keegi nüüd loeb seda ja tunneb ennast solvatuna, siis palun ärge ikka solvuge, eks. Ma ei arva, et sellised suvalised kingitused oleks märk sellest, et keegi jube loll või kehv inimene oleks – ma tean, et paljud solvuks hoopis selle tühja käega tulemise peale ja seetõttu ongi tekkinud inimestel harjumus, et on vaja midagi VASTU ANDA, aga ma kirjutan seda siia selle pärast, et edaspidi inimesed teaksid, et mulle pole vaja midagi vastu anda, tõesõna. Ma olen väga hea meelega valmis enda üleliigset kraami ära andma, et ruumi juurde saada ja ma tõesti ei taha asemele muud kraami, mis selle vaevaga tekitatud ruumi jälle ära sööb.

Siinkohal räägin ma muidugi võõrastest inimestest ja ma ei hakka elu sees solvuma, et nad ei tea, et tume šoks mulle jälk on. Üldse mõtlen, et kas ma ÜLDSE solvuks mingi kingituse üle, mida keegi mulle teeks. Vist mitte, mis siin ikka solvuda. Kui ma ei taha, siis annan järgmine kord MTÜ Garderoobile kaasa ja asi ants Jääb üle ainult loota, et kingitegija ise ei solvu, sest öeldakse ju, et kingitud asja pole sünnis edasi kinkida. No ma ei tea, on või ei ole, aga ma olen enamik kingitusi kuskile edasi saatnud. Võib-olla ma lihtsalt nii õnnelik inimene, et ma saan liiga palju kinke, kes teab.

Mul on homme Martal katsik. Kõik küsivad, et mida tuua. Aga meil ON kõik vajalik olemas. Seda suutsin välja mõelda, et ok marlilappe vb kuluks paar tükki ära ja ühele külalisele ka seda ütlesin, aga ülejäänutele kinnitan, et kui ma ütlen, et pole midagi vaja, siis ausalt ei ole ka. Ma ei taha suvalisi mähkmeid, sest ma eelistan kasutada neid tooteid, mis ma ise välja valinud. Mul on titekreeme ja -kraami kapid täis ja mingisugused lutiketid ja pehmed mänguasjad… No milleks? Ma luban, et ma ei soovi neid ja meile piisab lihtsalt sellest ka, et tulete külla ja kiidate, kui ilusa beebi ma valmis tegin. Tõesõna.

Ja jõulud, võeh. Ma ei taha mitte midagi! St ma tahtsin villasokke, aga neid ma juba sain (aitäh, Kaisa!) ja ma tahtsin kaamerakotti, mille ma täna leidsin Von Baeri kingikotist, nagu… jah, ma olen selle kingi üle küll VÄGA õnnelik! Aga muus osas tahan ma oma sõpradega seapraadi süüa ja juttu puhuda ja pilte teha ja ehk mõne ägeda videogi, mida oleks tore aastate pärast vaadata ja mõelda, et kurat, lahedad jõulud olid.

Muuseas, mul kunagi üks sõbranna kinkis jõuludeks kaks suurt lõuendit, kus peal olid kõik mu kirjad Marile. See oli nii armas ja ilus, et ma hakkasin lausa nutma. Aga siis ta sai uue mehe ja minuga enam suhelda ei tohtinud, mistõttu ma ükskord veinisena need enda seinalt maha kraapisin ja dramaatiliselt lõkkes ära põletasin. Haha, ma nii täiskasvanulik ikka Aga kink oli tore!

Aaa. Eile ma ostsin kingitusi! Maril oli lasteaias laat ja ma ostsin sealt igasugu isetehtud kraami jõulupakkidesse. Nagunii sealt “pidi” ostma ja ma mõtlen, et isetehtud asjadega ei saa väga puusse panna. Eriti, kui need pärast ära süüa saab. Lisaks ostmisele suutsin ma varastada Selverist ka ripsmeduši, mille suhtes ma ei ole kindel, kuidas edasi talitada. Järgmine kord kaasa võtta, et tere, see oli abikaasa ostetud sussipaari sisse jäänud, sooviks maksta?

Krt, kümme korda tahan teemat lõpetada, kui tuleb uus asi meelde. Nimelt kunagi mu ema kinkis mulle jõuludeks lambi ja vaiba. Ma olin NIIII pettunud. LAMP ju! Praegu mõtlen, et kui mul oleks vaja lampi ja vaipa, siis oleks ju eriti hea, kui keegi need mulle kingiks, hehe.

Ok, aitab minu kingijuttudest. Rääkige teie ka, mis on lihtsalt kõige sitem kink, mis te saanud olete, ma tahan naerda!

The post kehvad kingitused appeared first on Mallukas.

Eile oli üks NENDEST õhtutest, kus Lende ainult vingus. Reaalselt see inin ajab mind juba vaikselt segaseks, sest suuremat sorti nutt tuleb nii väikeste asjade peale, et ise ka ei saa aru, kes selle lapse katki tegi. Näiteks on Lende lohutamatult nutma puhkenud järgmiste asjade peale:

Ma puudutasin ta plastiliini.

Ma kõnetasin teda.

Talle anti vett, aga kaks sekundit liiga hilja.

Ma julgesin küsida, kas ta tahab potile.

Telekast ei tulnud Peppa.

Esikus on saapad, mida ma keelasin kuuse alla tassida.

Kuuse küljest ei tohtinud kuule maha kiskuda.

Külmkapis polnud seda, mida ta tahtnud oleks.

Ma palusin tal lõpetada enda ila mulle pähe määrimise.

Ta ei tahtnud tagumikku pühkida.

Ausalt lõpuks tekib selline tunne, et issand jumal, laps! Kas ma midagi sinu meelest õigesti ka teen, või ma lihtsalt olengi nii kehv ema ja kohutav inimene, kelle vaatamisest juba pisar silma tuleb. 

Ma saan aru, et uue lapse sünd on talle selles suhtes raske, et ta ei ole enam pesamuna ja ju siis see teda ikka mõjutab küll, kuigi ta Martat fännab täiega. Lisaks on ta noh…kaks. Ja ilmaasjata ei öelda “kohutav kahene”. Ma Mariga seda ei tajunud, aga Lendega küll. Õudne! Pidev “ise!” ja nutt ja hala ja piiride katsetamine ja enesekehtestamine käib. Ela nagu hullumajas.

Igatahes eile oligi üks nendest päevadest, kus Lendel polnud isegi eriti põhjuseid vaja, et muudkui haliseda ja nutta, aga Mari sellegipoolest oli talle varmas neid põhjuseid pakkuma. Küll keelas ta Lendel enda asju puudutamast (ja muuseas KÕIK siin majas olla Mari asjad), küll jooksis eest ära, küll käis Lendet kõdistamas, siis korrutas talle nagu mantrat: “Sa EI SAA Peppat!”, mille peale Lende röökis nii südamest, nagu oleks keegi teda vähemalt reide pussitanud. Noh ja muidugi ei suutnud ta südamevaluga muud moodi leppida, kui läks Mari juurde ja näpistas teda ja siis Mari nuttis ja andis talle tou piki pead ja siis nad mõlemad nutsid ja kisasid ja mina ainult vaatasin enda süles magavat Martat, kes läbi une naaa-aatukene naeratas ja mõtlesin: “Küll ka sinust ühel päeval deemonike kasvab.”

Kui nüüd mu isa kirjutas, et kle me lähme spasse, et kas Mari tahaks kaasa tulla, siis hea, et ma teda juba täisriides ukse taha ei lükanud kohemaid. Et kas ma tahan, et siin oleks üks laps vähem? Jaaaaa!!! Palun võtke, viige spasse, jaaaa! 

Muidugi ma pidin Mari natukene veenma, sest ta alguses väitis, et ta ikka ei taha ujuma minna, aga ma tegin korralikku veenmistööd ja nõnda pakkis ta oma ujumisriided kokku ja läkski kenasti ujuma.

Ma tahaks öelda, et majale langes õnnis vaikus, aga ei. Lende muidugi nuttis edasi, dramaatilistel põhjustel nagu vale värvi vaip elutoas, surve pissida potti, mitte maha, patsikummid juustes ja kõik muud tähtsad asjad. Mul oli Kätu ka külas ja ta on tunnistajaks, et eile oli Lendel raudpolt deemon sees. Aga vähemalt üks kisaallikas, Mari, oli ära.

Hilisõhtul avastasin, et mu ema on mulle helistanud. Helistasin siis tagasi ja no MIDA ma kuulen. Mari oli TUNDE tagasi spas kukkunud ja veel niimoodi, et mu ema pidi temaga emosse minema ja lõuga õmmelda laskma. Nagu… Mu last on õmmeldud ja mina ei teadnud sellest mitte kui essugi, sest ma jagasin siin kahte lehte lapsi laiali ja juurdlesin selle inina sees, et kas laste suhtes oleks viisakam ennast tahahoovi või kuuri üles puua. 

Oiiii jeerum, kus ma eile õhtul süümekaid tundsin. Kuigi Mari paistis telefoni otsas väga rõõmus ja rääkis, et ta kukkus ja ta nägi KIIRABI ja tundus päris kabe, siis endal oli küll kehv. Eriti kui üks lugeja kirjutas, et ta nägi Mari emos ja kuulis kuidas ta õmblemise ajal sündatlõhestavalt kabinetis karjus. 

Sellistel hetkedel tekib küll tunne, et apppi, ma olen ilmselgelt vale inimene kolme lapse emaks olemisel. Üks vihkab oma elust iga sekundit ja nutab kogu-freaking-aeg, teine saadetakse silmagi pilgutamata võimalusel asumisele, kus ta saab suuri kehavigstusi ja kolmas… Kolmas veel ei tea, kuhu ta sattunud on. 

Almaš taevaiša, palun aita mul säilitada seda vähest kainet mõistust, mis mul veel alles jäänud on.

Lõpetuseks pilte mu telefonist, sest keegi kurtis, et Martast jube vähe pilte jagan. Noh, järelikult te pole mu instasõbrad, seal ma ju muud ei teegi, aga no eks tõesti nii nunnukesest võib blogis ka neid rippuda, miks mitte. 

Sain eile kõigest nädal hiljem kokku ka kolmanda detsembri video, mille kohta ma Kardole sada korda rõhutasin, et see EI OLE vlogmas, sest vlogmas peaks iga päev olema, aga me pole nii palju filminudki ja ei viitsi ka. Mida teeb Kardo – paneb suure pealkirja, et see on vlogmas… Ema, anna kannatust

Ja takkatipuks sai Lotte korraks väravast välja ja esimese asjana püherdas kellegi sitas, nii et ta selg on paksult pruuni pasaga koos. 

APPI! :D Vähemalt viisin selle väikse piriseja täna lasteaeda ja Kardo ja Marta magavad alles ja mina lihtsalt istun tuima näoga ja ignoreerin seda pasast koera, kes terrassiukselt mind vahib sellise näoga, et ma võiks ta sisse lasta. Selle peale oleks ta enne võinuld mõelda, kui ta kuskil kodutusita sees külili keeras ja aroome nautis. 

The post aasta ema…not appeared first on Mallukas.

Ei mingit keerutamist, ei mingit käojaani – pole saladus, et enamik kotte siin majas on Von Baerilt kingituseks saadud. Ma ei tea, mis elu ma enne seda elasin, aga nüüd on meil igaks elujuhtumiks kvaliteetne märss olemas. Näiteks põhjatu haiglakoti pakkis Kardo just musta VB kotti. Meie rahakotid on VB omad, Kardo spordikott on sama “haiglakott” sest sünnitamas ma nii tihti ei käi, kui Kardo trennis. Kardo vöö on VB oma. Mu isa rahakott on VB oma. Kardo kaarditasku on VB oma. Minu seljakott on VB oma. Kardol oli ka seljakott, aga kuna minu oma läks manalateed, võtsin tema oma endale, ups. 

Nüüd jõuludeks sain VB pere käest veel kaks kotti meie kogusse: minule oma reisikoti ja mis kõige ägedam – kaamera/arvutikoti. Mu kaamera on küll paranduses, aga edaspidi kannan ma teda sellises tibukeses, et katki ta enam iiiiial ei lähe! Wohhoo – ja kui jumalama ilus ta on, ma ei või! Saab käe otsas kanda või seljakotina ja no – täpselt minu maitse!

Mul on hea meel, et mul on nii äge koostööpartner, kes mulle nii ilusaid ja vajalikke kinke teeb. Ja veel rohkem on mul hea meel, et ma teile saan ka kinke teha. Seega jõulu eriloos, võiks öelda, et eriäge ka – võitja saab Von Baeri lehelt valida endale ÜKSKÕIK, millise toote. Rahakotist arvutikotini, ise teate!

Et loosi võita, on vaja teha kolme asja:

Olla Von Baeri fänn Facebookis (VAJUTA SIIA)

Olla Von Baeri fänn Instagramis (@vonbaerbags)

Jätta siia postituse alla kommentaar, et mille sina endale auhinnaks valiksid. 

Juba reedel loosin võitja, nii ägeeee

The post Von Baer on parim* appeared first on Mallukas.

Kui ma eelmise postituse lõpuks taevaiša palusin, siis uskuge mind, ma ei mõelnud selle all seda, et ta aitaks mul näha, kuidas olukord saaks hullem olla. Sest nüüd tabas meie pere kõige väiksemaid kõhutaud, nii et peale pasase koera on meil üldse olukord pask. Ja kuigi see olla tuleviku väetis, siis ma eelistaks rohkem seda väetist, mis on kuiv ja tuleb graanuli kujul. Ma lihtsalt olen näinud, et sellist on ka. 

Vähemalt nüüd ma saan mõelda, et kui Lende sellest sekundist, kui ta lasteaiast väljub, kuni ta magama heidab, ainult vingub, siis asi on selles, et tal on nadi olla, mitte, et ta sees on deemon või midagi. Kuigi see deemon võib seal lisaks viirusele olla, sest kui ma Lendele lasteaeda järele läksin ja küsisin ta käest, et noh, mis sa täna lasteaias ka tegid, siis tuli üks väike tüdruk ja käratas: “Näpistas päev läbi!”. Täitsa pekkis noh, kodune vägivald on levinud ka mujale. Aga noh, nüüd saab siis karistuseks kodus keset pasanteeriat lamada ja ainult koduseid nüpeldada, nagu viisakam on. Annaks jumal, et see komme varsti üle läheks, aga ma ei tea mida teha ka otseselt. Lasteaias öeldi, et nemad ka rohkem ei tee, kui keelavad lihtsalt, ma ka keelan ja seletan, et ei tehta ai-ai, aga kui sa arvad, et see meie minihitlerit huvitab, siis oh ei.

Marta puhul ei saa aru, et tal midagi väga viga oleks, sest ta elab ikka oma tavalist söön-magan režiimil, aga vahepeal oksendab konkreetselt viimse tilgani kõik välja, mistõttu ma pean teda 2x tihemini söötma. Ega mul kahju pole, aga mu vaesed tissid arvavad, et piima on vaja ka 2x rohkem toota ja ma näen välja nagu Pamela Anderson.

Võib-olla on asi selles, et ma ei oska oma lapsi kasvatada, nagu üks kommenteerija pakkus. Et kui ma oma beebisid väiksena kussutanud oleks, nagu normaalsed emad normaalsete beebidega, kes NUTAVAD, siis võib-olla ei oleks nad praeguseks sellisteks vingatsiteks kasvanud. Ega jah, iial ei tea. Eks ma edaspidi üritan seda Martat läbi une rohkem solgutada, et ta ikka tunneks, et keegi hoolib. Muidu on ka piinlik, et endal kolm last, aga õige ema ei ole, sest mul pole ju nutvaid beebisid olnud. Kas see ei loe, et mul on üks igisev kahene, kelle mute nupp on katki?

Lisaks on kindel ka see, et ma ei oska peale emaks olemise ka blogija olla. Lugejad kurdavad, et liiga palju olla beebijuttu ja lastejuttu. Ma tean, et see on minust väga ebaviisakas, sest arvestades kõiki mu sadu tegemisi iga päev, nagu langevarjuhüpped, narkopeod ja presidendivastuvõtud, blogin mina, vana kanaema, ainult lastest ja nüüd ka kanaemale kohaselt olen jõudnud punkti, kus räägin ka juba kakast ja muust säärasest. Andke andeks ja ma omakorda luban, et ma edaspidi kajastan kõiki oma muid tegemisi rohkem, mis lapsi ei hõlma. Näiteks on mul plaanis täna duši alla minna. Ilma lasteta! Tuleb vast põnev lugemine, oodake vaid ära!

Üks lugeja lausa ähvardas, et kui ma kohe põnevamaid teemasid ei leia, kaovad mu lugejad ära ja ma pean PÄRIS tööd tegema hakkama. Esiteks haha, nali on teie kulul, sest iga loll teab, et mis päristööd minusugune ka teha oskaks, isegi Maximasse mind ei võetaks, sest ma ei oska vene keeltki. Samas pean tunnistama, et juba siis, kui ma veel Mari ootasin, sain ma aeg-ajalt kommentaare, et oodaku ma vaid, kui laps ära sünnib, kes seda igavat blogi siis ikka enam loeb. Ka peale seda olen pisteliselt saanud ennustusi, et mu blogi on “so yesterday” ja “hääbuv” ja muud säärast. Ma vaielda ei taha, selles suhtes ei hakka ka isegi, võib-olla ongi see tõsi. Mul nimelt iga aasta lugejanumbrid aina tõusevad ja tõusevad, aga ka inimestel pidi enne surma parem hakkama, nii et võib-olla need tõusvad lugejanumbrid ongi see enne surma virgumine, eks näis.

Ehk suudan ma ikka välja mõelda mingi lahenduse, kus keegi mu blogi ikka lugeda viitsiks? Tööle ju minna ei saa, midagi peale lebamise ma enam ei oska…Loomulikult väldin ma edaspidi lasteteemasid, sest keda need ikka huvitavad. Eriti beebijutud. Kammoon, inimene juba 18 päeva vana, kaua ma seda kummi venitan, võiks eluga edasi liikuda, eks?

Lõpetangi selle postituse siirate vabandustega, et ma ei oska olla ei õige ema ega blogija ja lähen tänan kiirelt siiski taevaiša otsuse eest nahkdiivan osta. Üks siit perest otsustas salaja vedelal number kahel käia ja ilma pühkimata peega diivanile potsatada. Eks te ise arvake, kes. Ma vihjena ütlen, et MINA see ei olnud, aga ülejäänu jätan lahtiseks. 

Võtab lausa ohkama, ei oska ma muust kirjutada, kui sitajutte. Kui piinlik ja labane!!! Mõni ime, et ma hääbun

The post midagi ma ei oska appeared first on Mallukas.

Ma pole suurem asi ravimitarvitaja. Mitte, et mul hullud põhimõtted oleks, aga ma üldiselt lihtsalt ei viitsi püsti tõusta ja otsida kuskilt ravimikarbist vajalikku rohtu. Ega tihti vaja ka pole, aga no kui pea valutab, siis üldiselt lähen lihtsalt magama. 

Nüüd olen aga olukorras, kus ma pean võtma seda ja teist rohtu peoga sisse ja mul on kohati selline tunne, et issand jumal, laske mul lihtsalt parem rahus valgusesse minna. Kas te olete lugenud ravimite kõrvaltoimeid? Igas pakis on need kenasti kirjas. Ma koukisin oma karpidest kasutusjuhendid välja ja sain teada, et ravimid, mis peaksid mind teoorias terveks tegema, põhjustavad muuhulgas ka järgnevaid asju:

Ülakõhuvaevusi, iiveldust, metallimaitset suus, kõhukinnisust ja kõhulahtisust, väljaheite värvumise tumedaks või mustaks, söögitoru haavandumist ja kitsenemist, seedetrakti limaskestal tumedaid laike,  iiveldust, oksendamist, südame rütmihäireid, emaka hüpertoonilisust, sünnitustegevuse liigset tugevust ja sellest tingitud loote emakasisest asfüksiat.

Nii et kui edaspidi keegi jälle kuskil küsib, et tra kes see Mallukas on, siis te saate öelda, et ah on üks mutt männikult, kes üheaegselt oksendab, situb, iiveldab, endal üllataval kombel ka kõht kinni. Tema seedetrakti limaskestal olevaid tumedaid laike võib näha juba kilomeetrite kaugusele ja mitte kellelgi siin linnas pole nii hüpertoonilist emakat, kui tal. 

Ehk siis valik on: vaevle ja situ tervenedes, või… ära saa terveks

The post laske mul lihtsalt minna appeared first on Mallukas.

Ma olen sellise saksapreili eluga harjunud, et ma ei raatsi peaaegu midagi osta. Alati mõtlen, et ah, ei ole ikka vaja raha raisata, eriti kui me räägime endale mõeldud asjadest. Aga no lasteasjadega on sama asi, sest tegelikult on meil riideid ju lastele küll ja veel ja eks neid ka kingituseks tulnud on, aga täna ma lõpuks mõtlesin, et kui ma ikka sada korda midagi vahtimas käinud olen ja ohates akna sulgenud, siis LÕPUKS võin ma ju ikkagi midagi ära osta kah, mida ma seda kummi venitan. 

Aga niiii kahju hakkas rahast, et ma mõtlesin, et ega ma enne ei osta, kui olen midagi eest ära müünud, et saaks rahuliku südamega uued asjad osta. Ja ei sentigi rohkem ei tohi ma maksta, kui ma lasteasjade müügiga instas teenin. Ega kaua aega ei läinud, sortisin paar asja ära, mis Martale väiksed või mida enam vaja pole. Nii usin olin, et käisin juba kenasti asju pakiautomaati ka panemas, et saaks ikka kõik tehtud ja asjatatud, et hiljem südamerahus oma paganama online shopingu ära teha.

Pakke oli päris mitu, seega võttis see üsna kaua aega seal neid ükshaaval sisse toksida, mistõttu nägin ma, kuidas üks vana onu poe ees seisis, dramaatiliselt veel uduvihma käes ja puha. Kardo läks poodi sisse, ma veel kohmitsesin midagi viimase pakiga ja kui ma sisse hakkasin minema, siis see habemega vanake pöördus minu poole ja küsis, et ega ma talle euro 30 anda ei saa. Nüüd mind huvitab, et miks nii täpne summa, või mis ta selle 1.3€ eest saada tahtis, aga mul, kurat, polnud sentigi sularaha. Pangakaart õnneks oli ja automaat oli ka sealsamas, seega mõtlesin, et võtan siis onule viieka välja.

Andmata ma jätta ei saanud, sest kui mul on üks nõrk külg, siis on need vanad mehed. Võite saata vana mehe mult ükskõik mida küsima ja ma annan. Ma füüsiliselt EI SAA vanale mehele ei öelda, sest ma alati mõtlen, et see on ju kellegi papa ja issand jumal, kui see oleks minu papa ja ta küsiks kellegi käest 1.3€, VIHMASAJUS, et dramaatilisem oleks ja keegi ei annaks, kui õudne see veel oleks. Seega kraamisin kenasti kaardi välja, aga vot automaadis viiekat polnud, andsin kümpsi. 

Onu oli niiiiiii õnnelik. Ütles alguses, et oi, teil on vale täht sattunud, ma ütlesin miskipärast hoopis “aitäh” ja põgenesin poodi. Mul on alati kuidagi nii kohmetu olla, et mis ma nüüd ütlema peaksin või tegema, seega ajuerroris “aitäh” kähisedes ma poodi plagasin.

Nägin onu muuseas poes ka ja piilusin ta korvi: seal oli purgisuppi ja leiba ja makarone ja noh, pudel jõuluõlle ka, aga ega inimene võib ju endale väikse jõuluõlle lubada, kui talle kümps sülle sadanud on, eksole.

Nüüd tulin koju, lahutasin oma tänastest tuludest kenasti selle kümpsi maha ja kukkusin kohemaid oma kauaigatsetud oste tegema. Okei, by “kauaigatsetud” on vist palju öeldud asjade kohta, mis ma alles hiljaaegu avastasin, aga no ikkagi. Ikka tore ju, kui ma midagi tahan ja siis mõtlen välja, kuidas ma selle saaksin ilma suuremaid kulutusi tegemata. Ma muidu olen ilge venitaja, aga täna oli vaja ja niks naks, tehtud, wohhoo.

Päris mõtlematud ostud need siiski ei olnud, sest mõlemad ostud sooritasin ma naabritelt – Läti disain! Esiteks Rock&Mouse e-poest. Nendega ma tutvusin nii, et nad ise kirjutasid mulle instasse ja saatsid Marile, Lendele ja Martale väiksed kingitused ja ma olin kohe müüdud. Eriti meeldis mulle Lende kleit (näe see). Selline paks ja kvaliteetne materjal, soe ja mõnus sügiseks ja talveks. Lasteaeda idekas. Mari kleit (see) on ka megailus, aga mulle meeldib Lende kleidi lõige lihtsalt rohkem. 

Rock&Mouse brändi lõi üks äge Läti ema siis, kui ta oma esimese lapse sai, aga nüüd on tal sama seis nagu meil – kolm tütart! Mõni ime, et ta siis nii ägedaid asju teeb, just tüdrukutele (poistele ka).

Eks seda mustrit võiks kanda nii poiss kui tüdruk, aga mina võtsin Marile selle lühikese varrukaga kleidi (LINK), sest tema on ju meil “pintsess” ja ta armastab igasuguseid kleite. Ma juba mõtlesin välja, et selle toob mõni päev päkapikk, seega ma rikkusin oma reeglit, et ma päkapikukraami ei osta. Aga no ma ei taha niisama kätte anda ja kuuse alla ma panen talle ainult selle ÜHE kingi, mida ta täiega tahtis (see haikala sealt multikast), et mitte vähendada kingirõõmu, kui korraga posu sülle sajab. Martale siis matchiv body (LINK) ja peapael (LINK), Lendele klambrike (LINK) ja t-särk (LINK).

Kolme tütre rõõmud, sest kunagi päranduvad Lende ja Mari asjad ikka Martale – need tunduvad juba nii kvaliteetsed, et ma ei kahtlegi, et nad nii kaua vastu ei peaks. Nii ma ennast vähemalt lohutan selle eest, et ma nõnda priiskasin. Upssss. Õnneks tegi olukorda paremaks see ka, et nad andsid mulle sooduskoodi “mallukaz15”, seega säästsin oma ostukorvilt mingi 15 euri, woohoo. Te võite ka seda koodi kasutada, ma ei keela, aga ma rõhutan ära, et see postitus ei ole neilt tellitud vms ja oma asjad tellisingi endale ise, omal tahtel ja soovil. Sest noh, nii ilusad ju :) (see kehtib kuni jaanuari lõpuni, nii et andke aga hagu!)

Teiseks oli mulle silma jäänud jälle Läti pood nimega HEBE. Nordic Bebe müüb ka nende kraami, aga keegi hea inimene kirjutas mulle, et neil praegu enda kodukal ka aled ja neid ära kasutades tegingi ma tüdrukutele teise tellimuse veel. 

Lendele lasteaeda kassiprindiga kleidi, millel on kaelus ka, ehk siis hea soe vähemalt, lisaks megaägedale mustrile. Marta sai seekord kõige rohkem, lausa kaks kassidega hõlmikbody (see ja see) ja püksid. Pükste puhul meeldib mulle lasteriietel väga see lai värvel, eriti beebidel, et ei hakkaks vatsa soonima. Marile sedapuhku üks uhke kassiseelik. 

Vat, nüüd on kõik raha ära kulutatud, aga summade poolest olen samas seisus, mis hommikul, nii et väga halvasti ennast ei tunne ja ehk on kellelgi teisel ka tolku sellest postist ja saate enda pudinatele ka midagi ägedat soetada. 

Aga homme kirjutan ma juba riidest mähkemest, riidest sidemetest (iuuu omg kui hipi!) ja riidest rinnapatjadest. Saab alles intrigeeriv olema. Ma kavatsen pealkirja “mallukas” ka panna, et rohkem klikke saada

Kui mina siin juba “pattu jagasin”, siis südamelt ära – mis teie viimane netiost oli? Plz god, et keegi ütleks, et meetrine must dildo vms

The post kergelt tulnud, kergelt läinud appeared first on Mallukas.

Nagu te mäletate, siis ma hakkasi Lendega riidest mähkmeid kasutama. Pikka pidu nendega ei olnud, sest Lende otsustas kohe peale seda potil käima hakata. Ei tea mina, kas sellel oli seos riidest mähkmega või lihtsalt kasvas nii suureks, aga ma ootasin põnevusega Marta sündi, et saaks ka temaga riidest mähkmete maailma avastada.

Näete, SIIN on üks post riidest mähkmetest, SIIN pakun välja 5 põhjust riidest mähkmete proovimiseks ja SIIN kirjutan ka sellest, kuidas ma neid Lendele essat korda tellisin. 

Kui Marta sündis, siis saime proovimiseks paar pakki Bebe Cash mähkmeid (mis on samad, mis sünnitusmajas olid) ja lisaks saadeti meile ka veel Bambyo ökomähkmeid, mis samuti nii väikses suuruses, et patt oli neid raisku lasta. Seega kasutasime esimesed kaks nädalat ainult tavalisi mähkmeid, või no vähemalt mitte suvakaid pamperseid. 

See oli muidugi selles suhtes pisike viga, et ma ise eeldasin väikest beebit oma hiiglaslapse asemel ja ma olin talle tellinud 12 pop in vastsündinumähet ja paar mõne teise firma vastsündinu oma, mis talle väikseks jäid. Ainult ühe Bambooty (LINK) sain talle ÜHE korra jalga ja kõik. Siin on sellest fotojäädvustus. Ühesõnaga need on kuni 5.5 kilo ja pigem ikka pisikesele beebile esimeseks elukuuks. Tundub nagu oleks mõttetu ost, aga tegelikult kuu aega saab seda ikka korralikult kasutada ja pärast lihtsalt edasi müüa. Riidest mähkeme turg on suur ja lai (FBis on ka olemas grupp Eesti kasutajatele Riidest mähkmete KKK). Mina müüsin need eila maha, hea et ühegi pildi jalas sai

Õnneks tellisin ma Opadii.ee lehelt ka kaks viiest komplekti Baba+Boo mähkmeid (LINK) ja praegu on need ideaalsed! Mulle meeldib, et need on krõpsuga ja mina ei näe nende kasutamisel küll mitte mingit erinevust, kui tavamähkmeid kasutada. Ei leki, on lapsel mugavad ja no minul nii ilus vaadata neid erinevaid pilte ja värve, mitte mingit tavalist valget mähet. Ainult riideid ei saa väga ümber selga panna, sest riidest mähe võtab vähe rohkem ruumi, aga minu meelest näevad beebid selle suurema tagumendiga nunnud välja, nagu väiksed keeglikurikad

Mida rohkem ma neid pilte instas jagan, seda rohkem kirju saan, et kas raske pole kasutada ja tundub nii rõve ja… Ma ei tea, minu meelest jumala lebo. Sisse käib selline mähkmepaber, mille sisse suurem paks sisse jääb, selle viskan ära. Kui mähkmed veits mustad, siis pihustan neile SEDA (keskmine stain remover) peale ja viskan 60 kraadiga masinasse. Kõik läheb kenasti puhtaks ja sisusid kuivatan ma kuivatis ka, seega kuivavad mega kiiresti ära. Mul hetkel ongi 10 vastsündinu BB mähet (pluss mega palju one size omi ka, aga need on trukkidega ja ma eelistan praegu krõpsudega, mulle tunduvad mugavamad). Kuna aga kuivati on olemas, siis kümnest piisab, sest ööseks paneme ikka selle ökomähkme, mida ära visata. Mugavuse värk

Eestis saab mähkmeid veel tellida mahkmed.eu lehelt ja ma arvan, et proovimise mõttes tellin sealt Martale ka jõulukingi, et teised lapsed ei vaataks, et miks neile on kink ja Martale pole. Ma ei ole mingi riidest mähkme ekspert ja ma ei tee absull vahet, mis on taskumähe ja hübriidmähe ja mis iganes veel. Ma valin vaid välimuse järgi, mis seal ikka, eks kasutades nagunii näen, mis meeldib ja mis mitte. Baba+Boo nt väga meeldib ja soovitan soojalt! Ja ma ei tea, mis “sort” ta on, hea mähe on lihtsalt. 

ÄRA JÄRGNEVAID LÕIKE LOE, KUI SA EI TAHA INFOT MU VERITSEMISEST JA VAGIINAST :D Sorri. 

Miks ma veel neid riidest mähkmeid kiidan – ma tõesti usun, et need on lapsele PALJU mugavamad, kui tavalised mähkmed. Ma räägin selles suhtes omast kogemusest, et kuigi ma tavaelus olen tampoonikasutaja, siis peale sünnitust tampooni kasutada ei või ja pidin kasutama sidemeid. Appi, ma VIHKAN sidemeid. Veits liigset infot teile, aga kuigi ma iga vetsuskäik ennast käsiduššiga üle uhasin ja sidet vahetasin, siis tekkis mul lõpuks “mähkmelööbe” taoline asi. Mingi verine paberilaadne toode vastu tutti ei ole mugav ja krabiseb ja ajab sügelema ja ausalt ma vahepeal kaalusin juba oldschool teed minekut ja metsa sambla otsa istuma minna, sest ma ei suutnud neid sidemeid taluda. Määrisin endale mähkmekreemi peale ja piinlesin. Kuni mulle meenus, et mul on ju kaks taaskasutatavat sidet ka. Jaja, olen max gross ja mida kõike veel, aga kui ma seda esimest korda kasutasin, tahtsin pisara panna. Nii pehme ja mõnus mu va’j’j’ vastas, mitte mingi vastikrõve side. 

Mul on näete NEED, aga mahkmed.eu lehel on palju suurem valik (SIIN). Ma päris ausalt soovitan neid peale sünnitust kasutamiseks, sest need imavad sama hästi ja üldse pole rõve, nagu ma alguses arvasin. Ja no pärast viskasin lihtsalt masinasse ja pesin ära, ei solberdanud kuskil jõe ääres oma verise lapiga

Jeesus, ma ei tea, miks ma seda kõike teile räägin, vb jah nats too much information, aga ma leian, et vb aitab kedagi teist ka selline teadmine, sest mul oli enne päris kimbatus, kui neid kasutama hakkasin. Tahtsin müüti kummutada, et see mingi imelik ja rõve värk. Muidugi ma siiski EELISTAN tampooni, aga no mõni eelistab sidemeid ja peale sünnitust pole enivei tampoonivõimalust, seega julgustan katsetama. On ka pestavaid pesukaitsmeid, tunduvad täitsa normalid asjad. Ja kui ma mõtlen, mis vahe enesetundel mul oli, kui ma kasutasin tavalist sidet, vs riidest pehmet sidet, siis ma tõesti ei taha lapsele ka enam tavalist mähet alla toppida. Las tal ka olla pehme ja mugav.

Riidest rinnapadjad on mul ka, aga need ma tellisin kogemata liiga suured, seega kasutan ikka ühekordseid. Ma lahman niimoodi piima, et need riidest padjad ujusid kohe läbi, aga vb hiljem, kui see piimavärk stabiliseerub, saan jälle riidest versiooni kasutada. 

Igatahes mina soovitan riidest kraami katsetada. Need on niiii ilusad ja armsad, näiteks eile avastasin SELLE lehe, no on ju nunnum, kui haisev Pampers jalga tõmmata beebile. 

The post lapp püksi ja minek appeared first on Mallukas.

Netikiusamine on suur probleem, aga päris elu kiusamine on ikka kõvasti hullem. Neti saad välja lülitada ja arvuti kaane kinni panna, aga kui sa ikka päris elus puid alla saad, siis proovi sa seda nii kergesti ignoreerida. Ja kui seda teevad veel su enda sõbrad… Siis on olukord seda hullem.

Ühesõnaga mul oli siin väike Marta näitamise istumine ja no paratamatult pidin ma Martale vahepeal süüa andma. Et vältida paari aasta tagust olukorda, kus üks teatud blogija nii tülgastunud oli sellest, et ma enda kodus vastsündinut tema ees imetasin, siis lasin kõikidel ruumisviibijatel allkirjastada notariseeritud lepingu, et nad selle pärast mind hiljem blogis ei narri, millele nad viisakalt alla kirjutasid. Kraamisin oma udara välja ja noh, olgem ausad, välgutasin seda vist liiga palju. Marta, kuram, ei taha ÕIGESTI haarata ja imetamise algused on alati sellised, et ma oma tissi talle üht, teist ja kolmandat pidi suhu toppida üritan, ise “TEE SUU ROHKEM LAHTI!” pobisen.

Ühel hetkel sain aru, et kõik kõõritavad minu poole. Umbes nagu ma ükskord teile rääkisin, kuidas Lotte mind vahib, kui ma söön. Et nagu OTSE ei vahi, aga istub täpselt mu ees, pea ära pööratud, aga mõlemad silmad punnis minu poole suunatuna. 

“Pole enne tissi näinud või?” porisesin ma sõbrannadele, ise ikka veel tissi lapsele suhu toppides.

“Ei no, nii suurt nibu küll mitte,” ütles üks sõbranna ja ma võin vanduda, et ta samal ajal taganes ja lõi ristimärki ette.

“Mõni ime, et ta suud nii lahti ei saa, kui vaja,” nentis teine. “See on sama hea, kui keegi sulle tervet leivapätsi korraga suhu topib ja veel vingub ka, et tee suu rohkem lahti.”

“Mis nad on sul alati SELLISED olnud või?” võdistas kolmas õlgu.

Ülejäänud olid vait ja jõllitasid õudusega mu monstrumnibusid. Ei saand sõnagi suust. Nüüd ma hakkasin juurdlema, et võib-olla see esimene eelmainitud blogija ei olnud ka tülgastatud mu imetamisest, vaid mu vaalanibudest??? Ja mina olen nüüd rahulikult oma hiigelnibudega edasi elanud, ilma teadmatagi, et mul selline probleem on. Ma küll häguselt mäletan, et mul kunagi olid väiksemad, aga no päris poolde põlve nad ei ripu ja kõndides otsa ka ei komista, seega ma arvasin, et VÄGA suur see probleem ei ole. Selgub, et ma eksisin.

Ma olin selle juba peaaegu ära suutnud unustada, kui üks sõbranna alustas täna vestlust nii: “Ma olen just poes ja siin on megailus valge ja pehme sall, mõtlesin selle su nibudele kingiks võtta, aga kas 1 sall per nibu piisab? ”

I love my friends…

The post karm tõde appeared first on Mallukas.

Nii nõuab Mari iga õhtu sellest ajast peale, kui me kingituseks Okasroosikese mängu (LINK) saime. Ma esiti kartsin, et tal pole kannatust reeglid selgeks saada, aga ma pean tunnistama, et see mäng on tõesti nii keeruline või raske, kui sa ise seda mängida tahad. 

Põhimõte on kerge – labürndi kaudu tuleb jõuda kas lossini või lossist välja. Mõnikord võib mängu tulla ka tuld sülgav lohe, kes printsi ja printsessi lahus hoida tahavad. 

Mari oli meil innovaatiline ja tal ei oota mitte printsess lossitornis, vaid üldiselt paneb ta sinna printsi ootama, sest ta tahab ju ise lossini rännata ja hoidku jumal, et ta PRINTSI kujukesega mängiks. Ei, ta on ju “pintsess”. 

Ma vaatan, et Henry kirjutas ka samast mängust (SIIN) ja tema lapsed tunduvad tera nupukamad, sest mingisugseid radasid Mari küll ei mäleta, vaid iga jumala kord lihtsalt hakkab kuskilt otsast pusserdama ja kui välja ei tule, siis räägib omaette: “Ah, ronin siit üle, keegi ei näe…” seega võidab Mari IGA kord Seega peaks see hea näide olema, et seda mängu saab mängida igasuguses vanuses ja tasemel laps, sest põnev on ta igal juhul. Karp ütleb 3+, aga isegi Lende lohistas oma nupukest Mari eeskujul mööda radasid. 

Marile meeldis ka raamat, mis mänguga kaasa tuli, see andis mängule veel nagu vürtsi juurde, et näed, see on see sama Okasroosikeseprintsess, kes seal raamatus oli jne.

Minu meelest tore kingitus, nii jõuludeks kui niisamagi, seega kui sa seda soetada soovid, saab seda teha nii Aasageko e-poest, kui ka järgnevatest kohtadest:

– Apollo
– Rahva Raamat
– Ahhaa Teaduspood
– Tallinna Tartu, Keila ja Saaremaa Kaubamaja
– WePlay!
– Kodu & Kontori kauplused
– T1 Super Skypark: „Kink & Teadus“

Ühe Okasroosikese mängu loosime välja ka ja selleks ei pea sa mitte midagi muud tegema, kui jätma vaid kommentaari, et soovid osaleda. Juba esmaspäeval loosin võitja, kellele auhind lähimasse pakiautomaati saadetakse!

*Mängu saatis meile kingiks Aasageko

The post “hakkame mängima!”* appeared first on Mallukas.

Maikuus alustasin eksperimenti investeerimisega Bondoras. Ma ei ole kunagi enne kuskile investeerinud ja ma arvasin, et ei tee ka seda kunagi, sest juba see sõna tundus midagi keerulist ja võimatut, mis nõuab hirmus palju teadmisi ja finantse. Seega kui Bondora pakkus, et ma nende lehel investeerimist prooviksin, olin ma skeptiline. Ma ju ei oska! Nad lubasid, et keeruline ei ole – kannad palju tahad ja kogud tootlust. Mida rohkem kannad, seda rohkem juurde tuleb. 

Mul muidugi miljoneid kõrvale panna ei olnud, seega alustasin maikuus nii, et kandsin oma Go&Grow kontole 500€ ja iga kuu järgnevad pool aastat 100€ lisaks. Mida ma siis selle eksperimendiga nägin: esiteks tiksus mulle selle ajaga 30€ tootlust. Enne korjasin raha swedis eraldi kontole, samuti 100€ kuus, aga “juurde” ei tiksunud poolt sentigi. Jah, ega 30€ nüüd mingi teab mis varandus pole, aga aastaga oleks järelikult tiksunud 60€, mis on juba päris hea summa lihtsalt boonuseks saada selle eest, et omad piisavalt kannatust raha koguda.

Päris ruttu tekkis tegelikult see harjumus, et iga kuu 100€ kõrvale panna ja ma pean tunnistama, et selle puudumist ma ei märganud, küll aga oli tore näha, et mul kuskil väike rahavarukene kasvab ja niiöelda mustadeks päevadeks midagigi kõrvale pandud on. Ega iial ei tea, millal vaja on. Aga kui on kohe vaja, siis saab Bondorast ka kohe kätte, ma ju ükskord proovisin (LINK sellele postitusele), et umbes päevaga oli raha kenasti mu kontol ja ei mingeid probleeme sellega ei tekkinud.

Ega see raha kogumine raketiteadus polegi – vajab lihtsalt kannatust ja järjepidevust. See 6 kuud, mis ma teinud on köömes selle kõrval, kuhu võiks jõuda. Kui ma suudaks sama järjepidevust järgmised 18 aastat hoida, oleks pere pisemail korralik kooliraha iseseisva elu hakul, ja seda ainuüksi juurde tiksunud tootlusest. Eesmärke aga võid seada milleks iganes – puhkusereisiks, kodu remondiks või auto ostuks.

Jah, kõvad investeerijad on käinud blogis virisemas küll, et NEMAD küll paigutaks raha mujale, aga mina ütlen ausalt, et kuigi eksperiment nendega on läbi, jätan ma oma raha sinna sellegipoolest edasi tiksuma, see vast peakski kõik ütlema. Muidugi võib olemas olla võimalusi, kuidas kiiremini ja rohkem investeerimisega kokku kraapida, aga Go&Grow on nii lihtne ja lollikindel, et ma parem jätkan sellega. Ei oska mina neid portfoolioid teha ja riske hajutada ja… ehk kunagi liigun sinna edasi, aga praegune viis rahuldab mind küll.

Ja loomulikult lisaks sellele 30€ teenisin ma veel lisa – natukene alla kahesaja euro on kogunenud ka selle pealt, et kui keegi minu lingiga liitus ja ka investeerima/koguma hakkas, sain mina väikse protsendi endale. Üldse näitab Bondora leht, et minu teenitud lisa poole aastaga kokku 210,27€. Seega mina olen oma eksperimendiga rahul ja julgen päriselt ka teistele soovitada, ei ole siin mingit petuskeemi vms. Korjad lihtsalt raha, täpselt sellises summas iga kuu, mis ise tahad või saad ja lased rahus summal kasvada, muud kunsti polegi.

Mida varem kogumist alustad, seda suuremaks jõuavad säästud kasvada. Kui nüüd tuli tuhin peale, siis selle LINGIGA registreerides saad 5 eurot stardiraha.

Marimell kirjutas oma blogis eesmärgist 10 000 eurot aastaga kõrvale panna. Ma küll sellist summat ei usu, et meie kõrvale panna suudaks, sest see teeks pea 850 eurot kuus ja selliseid sissetulekuid meil kindlasti pole, hetkel see 100€ samas kõrvale panna on lebo ja äkki prooviks seda siis kahekordistada? Kolmekordistada? Ma ei tea – sel aastal on see boonus, et veebruarist hakkab Kardo ka jälle isapalka saama, nii et koos on kindlasti kergem kõrvale panna. See on aga kindel, et mis iganes summa kuus – koguma hakkan seda Bondora lehel ja seda ka ilma igasuguse eksperimendi ja koostööta. Miks mitte lisakopikat enda kogutule teenida?

Hmm, nüüd ma ei teagi, mis on selline ADEKVAATNE summa, mida igakuiselt kõrvale panna? 100€ on tehtav, seda ma nüüd nägin, 800€ veits palju… Palju teie igakuiselt kõrvale panete? Või kui ka ei pane, palju te panna saaks?

*Postitus sündis koostöös Bondoraga. Tegemist pole finantsnõuga. Investeerimine on seotud riskidega ja ei pruugi sobida kõigile. Konsulteeri vajadusel asjatundjaga.

The post eksperiment läbi: pool aastat Bondoraga* appeared first on Mallukas.

Minu meelest mõtlevad inimesed alatihti sellele, et mida teised neist arvavad ja peljates halvakspanu, teevad oma elu keeruliseks. Umbes nagu kui ma mainisin, et mul on koristaja, siis kiskusid mõned kommentaatorid teema üles, et issand, kuidas ikka nii saab, et kaks kodust inimest ei saa koristatud. Pfft, minu jaoks on asi lihtne – kõike, mida ma SAAN, ei pea ma tegema. Elus on nii palju asju, mis on mõeldud mugavamaks ja stressivabamaks kulgemiseks, miks siis mitte seda ära kasutada? Ega teised su elu ei ela, ikka sina ise.

Kui mulle kirjutas Washi.ee, et tahavad mulle lapse sünni puhul enda teenuste kinkeka kinkida, siis ausalt, see oli parim kink maailmas. Ma soovitan just SEE kinkida igale äsjasünnitanud emale, garanteerin, et ta tänab teid. Ah, tegelikult on see sobiv vist igale väikelapse emale, aga just peale sünnitust oli võimalus ükskõik mis pessu saata lausa kuldaväärt.

Nimelt on Washi.ee selline teenus, kus saadki kutsuda kulleri ja KÕIK pesu vajava kaasa anda. Saapad, vaibad, vankrid – you name it. Minul oli kaks vaipa, mis mind kohutavalt häirisid oma plekkidega, sest lapsed ja koer olid nende peal midagi läbustanud. Samal ajal kulus meil hordide viisi voodipesu. Esiteks muidugi lapsed, kellel ühel öösel õnnetusi juhtub ja teine, kes avastas, et naljakas oleks öömähe ära kiskuda ja siis voodi täis lasta. Ehk siis pmst iga öö laste voodipesu pesta, oh rõõmu! Ma ei tea, mida ma veel oma kuivatita teinud oleks sel perioodil, ilma selleta ma oma elu küll enam ette ei kujutaks. Tõesõna. Kui keegi mu lugejatest on nagu mina, kes mõtles, et ah, saab ju ilma ka hakkama, siis jumal, kui õnnis on mu elu ilma jalus vedelevate pesurestide ja pesu kuivama riputamisteta. Ja muidugi klassikaline – vedelevad restil, kuni keegi need selga paneb, mitte kappi. Hehe. Mul näiteks on SEE Smeg kuivati ja soovitan teda soojalt, aga eks on ka teisi temasuguseid, mis samamoodi oma peremeeste elu lihtsamaks teevad. 

Lisaks pidin ma peale sünnitust ka meie voodipesu pmst iga päev vahetama, sest hormoonid elasid oma elu, mistõttu ma higistasin esimestel nädalatel nagu loom. Tõesõna pidin öösel vahepeal tekki teistpidi keerama, et kuivem nurgake leida, mille all magada. Lisa sinna juurde veel kohutavad piimalekked ja.. ilmselgelt ei saanud selle voodipesuga kaks ööd magada. No ja muiudugi enda riided, mida tuleb 5x päevas vahetada, beebiriided ja no ülejäänud perel ka ikka kulub neid. 

Ehk siis kui ma sain anda Washi.ee kullerile kaasa oma kollase sügismantli, mis oli suht ära läbustatud, sai teda omajagu kantud ka, kaks vaipa ja hunnnniku voodipesu, olin ma enam kui õnnelik. Ja kui ma veel oma asjad ilma vaevata tagasi sain, puhtalt, siis ma oleks õnnest pea pisara pannud. Saate aru, ma sain oma voodipesukomplektid tagasi pestuna ja TRIIGITUNA. Kes viitsiks ise oma voodiriideid triikida?! Ma ei viitsinud neid hästi pestagi, aga triikinud ma vist ise kunagi isegi ei ole oma voodipesu. Seega sain esimest korda kodus triigitud linade vahel magada ja no tõesti i-me-li-ne. 

Enam ma nii loll ei ole, et ise nende voodipesudega siin mässan. Ostan paar komplekti juurde, et ikka jaguks ja siis hakkangi nt kord kuus Washit tellima. Sellise mugavuse eest ma olen 100% nõus maksma ja kui midagi teeb mu elu nii stressivabaks, siis peab see ju väärt teenus olema. Võite öelda küll, et hull stress, asju pesta, aga kui teil kuhjub masina kõrval köögikapiserva kõrgune voodipesu hunnik, sellele lisaks kaks pesukorvi enda, beebi ja lasteriideid, siis tekib küll tunne, et APPIII, see pesu ei saa iial pestud. Ja see tekitab minul vähemalt küll stressi, nii et no more! Annan hea meelega oma stressitekitaja Washile. Ja kui ma saan lisaks sellele veel triigitud ja pestud puhta voodipesu vahel magada, siis on see vaid boonuseks! 

Teenuse kasutamine ei saaks lihtsam olla – lähed nende kodukale, valid välja mida ja kui palju sul pesta vaja on ja tellid kulleri kraamile järele. Kui arve on üle 15€, on kuller tasuta. Minusugustele mugavatele on võimalus ka see, et viskad kõik mustad asjad kotti ja nad ise sordivad need ära, pesevad ära ja saadavad sulle lihtsalt arve. No kas saaks elu VEEL mugavamaks teha?

Mina saan nii palju teha, et saan teile anda sooduskoodi “Mallu”, millega saate teenuseid 10% odavamalt tellida. Ausalt soovitan teil ühe korra proovida ja ma usun, et te jääte ka rahule nagu minagi. 

Kingiloosi saan ka teha – jäta kommentaar, et mis sina esimese Washi laariga pessu saadaks ja hakka Facebookis Washi.ee sõbraks SIIN. Auhinnaks on 50€ väärtuses kinkekaart Washi.ee’s. 

Postitus sündis koostöös washi.ee’ga*

The post elu tuleb võimalikult lihtsaks elada* appeared first on Mallukas.

Ma mäletan kunagi tiinekana avastasin ma enda jaoks mingisuguse saidi, kust sai viie naela eest jalatseid tellida. Jumal teab, ehk on see sait siiani alles, aga no point oli selles, et ma tellisin endale kohe hunnikute viisi jalatseid, mille kohta ma praegu vaatan, et neid võiks kanda näiteks transvestiidist strippar, mitte 17-aastane noor neiu, kes isegi kontsadega käia ei oska. Vahet pole, et need ei olnud mugavad, koperdasin nendega mööda ilma ringi, aga tundsin ennast seksika ja ägedana, endal jalad karjusid jumalakeeli appi. 

Teate, mis ma endale hiljaaegu soetasin? Saapad, mis näevad välja, nagu ma töötaks kuskil köögitoimkonnas – noh, sellised mustad ja laia ninaga. Need on suht vaieldamatult kõige ebaatraktiivsemad saapad, mida ma iial omanud või isegi näinud olen, aga ma tahtsin endale barefoot jalatseid ja käsi südamel, need on NII MUGAVAD, et korvavad mulle nende välimuse 100%. Ei taha siin maru labane olla, aga kui ma nad esimest korda jalga panin, siis ma kirjeldasin Kardole, et nagu ma oleks oma jala vagiinasse libistanud. Mitte, et ma iial oleks jalga vagiinasse libistanud, aga nii pehme ja soe ja mõnus Näed, SIIT soetasin. 

Ma tegin suvel selle vea, et tellisin lastele barefoot jalatsid ja siis endale barefoot tennised ja plaks, muid asju enam kanda ei saa. Tavalised conversid – JAKK! Niii ebamugavad! Tavalised talvesaapad? Appi, mu jalad niii valutavad nendes. Seega nean hetke, mil ma oma jalad mugavusele tutvustasin, sest mu eelmise aasta jalatsitele tuleb nüüd nägemiin öelda. Nüüd mu lest teab, mis on hea jalats ja muud ei taha, seega pean leppima, et edaspidi lasen ma ringi just säärastes kotades, ise mõnust mõmisedes. 

Ma tegelt oleks megarahul, kui ma leiaks ilusad barefoot talvesaapad, aga kuna nende point ongi ju see, et saaks varbaid liigutada, siis väga kitsaid neid nagunii ei eksisteeri ja no olgem ausad, kes mind ja mu jalgu ikka niiväga vahib…Vanamutt juba. Kui soemaks läheb, siis selliseid K/V jalatseid on barefoot jalatsite seas kabedamaid kah.

Ega see elu vaid jalatsite suhtes ei muutu. Näiteks täna sain ma jälle kirja, et kuhu ma kadunud olen ja vanasti oli mu blogi nii põnev ja mis minust saanud on. Nali naljaks, samal hetkel istusin ma piimasena ja poolalasti diivanil, sest Marta jäi sülle magama ja ma ei raatsinud EGA viitsinud ennast liigutada ja kuigi mul on mitmeid mõtteid, millest blogida, siis sülle mahub vaid üks. Ja kui ma pean valima, siis Marta võidab, sorts!

Ma oleks nii õnnelik, kui ma leiaks endale ühe paari enam-vähem mugavaid pidulikke kingi, et ma saaks nuttes kõikidest oma Irregular Choice saabastest ja kingadest lõplikult loobuda. Ma ju nagunii ei kanna neid! Oskab keegi soovitada v?

Aga jah, aeg läheb, elu muutub. 

The post vanadus ei hüüa tulles appeared first on Mallukas.

Nagu te ehk olete märganud, siis olen ma juba jupp aega Iluversumiga koostööd teinud. Ma olen tänu sellele saanud igasuguseid põnevaid tooteid katsetada ja teile ka kinkida, mis on väga äge. Sedapuhku saatsid nad mulle hoopis jõulukingituse ja täitsa ausalt ei saa ma ühegi nende kohta öelda, et need liigituksid “halva kingi” alla, sest need on kõik vajalikud või asjad, mille headuses ma juba enne veendunud olin. Selliseid kinke on lust saada, tõesõna.

Esiteks Elizabeth Ardeni White Tea kinkekomplekt (LINK). Ma olen juba teile rääkinud, et see lõhn mulle väga meeldib ja taskukohane on ta ka. Kuigi mul eelmisest pudelist veel pool järel on, siis on ju puhta rõõm juba see, et keegi mäletas, mis mulle meeldis. Ja ega lõhn leiba küsi, las olla kapis ja oodaku, kuni ma ta eelkäija ära kasutan (kõlab kurjakuulutavalt eks). 

Kui keegi veel ei ole Elizabeth Ardeni 8 hour cream’i proovinud, siis ma ei tea, kus kivi all te elanud olete. See on superniisutav ja teeb kuivad ja katkised huuled ööga kenasti korda. Koorijat mul veel polegi olnud, peangi ta kohe täna käiku laskma, sest huuled ongi praegu maru kuivad. Proovin ikka tublisti vett juua ja huuled sisse kreemitada peale koorimist, sest kuivade huultega kipuvad mul ohatised tulema. Igatahes tõesõna väärt komplekt (LINK)!

Ma praeguseks olen veel uusi lemmikuid leidnud, aga see sinine Joico komplekt (LINK) oli väga pikalt mu lemmik. Imelise lõhnaga ja jätab juuksed ka pärast pehmeks ja mõnusaks. Lisaks on see selline šampoon, et kulub jube vähe – mul kestis üks pudel pool aastat julgelt, aga no ma ikka vahepeal kasutan muid ka, mul ju neid aeg-ajalt ikka ilmub siia koju ja vaheldust tahaks nagu ka, aga see komplekt sobis minu õhukestele ja kuivadele juustele idekalt. 

Sidebar küsimus: kas te kasutate korraga ühte šampooni ja palsamit, või olete nagu mina, et vannitoas on 3-4 avatud pudelit ja suvalt kasutate seda, mis tol hetkel kätte jääb?

See hiiglasuur silmameigipalett (LINK) on samuti täitsa huvitav kingitus. Ma ei ole väga osav silmameigi tegija, aga ma juba jupp aega mõtlen, et kui ma juba nagunii siin passin kodus, et ma võiks ju PROOVIDA, et kui raske see ikka olla saab. Aga ma olen kõik enda lauvärvid erinevate koristamiste käigus ära andnud, seega ei olnudki mul miskit muud, kui paar väga neutraalset värvi, millega midagi eriti silmapaistvat teha ei annakski. Mis te arvate, kaua läheks, et ma oskaks midagi sellist teha ?

Ja no mis kingitus see kärakata oleks? Ja kui kangemat kraami parasjagu ei tarbi, siis on üks korralik alkoholivaba glögi (LINK) alati jõulutaadi kingikotti paslik kingitus, vähemalt mulle meeldis see küll. Jõuluõhtal korgin lahti ja kulistan sisse! Hind on tal ka hea, tuleb lausa kinkekarbis, nii et palun väga, kingiidee kellelegi, kellele oleks vaja alla 10€ kinki osta. Selle joob saaja rõõmuga ära. 

Muuseas, kuni neljapäeva südaööni pakub Iluversum tasuta transporti kõikidele tellimustele, et kui kellelgi miskit veel vaja on, siis praegu on viimane aeg tellida :)

The post 5 head kingitust! appeared first on Mallukas.