Mul oli korraks illusioon, et meil on laupäev täiesti vaba, aga eile hommikul meenus, et meid kutsuti ju ühte restorani külla, et me nende roogasid arvustaks ja pilte teeks ja ühesõnaga, tellisid blogipostituse. Süüa mulle meeldib, restoranis meeldib ka käia, sest siis ei pea pärast nõusid pesema ja lauda koristama ja no kui see kõik veel tööna letti lüüa, siis pole nuriseda midagi. Ainukene “probleem” oli see, et restoran asus nii teisel pool linna, et võiks öelda, et lausa teises linnas. Kuna meil on hetkel kasutada Kia Sorento, siis ei tundunud ka see väga suur takistus, sest ma olen nüüd nädal aega ringi sõitnud ja isegi kõige võõramad kohad tunduvad praeguseks hetkeks gepsi abil täitsa kohale jõutavad.

Kokku oli lepitud, et tuleme peale Lende lõunaund, ehk siis otseselt konkreetset kellaaega mitte. Üldiselt magab Lents umbes kella ühe-kaheni, seega hiljemalt kolmest lootsime restoranis olla, et siis poole kuueks kodus olla. Kardole oli eile mingisugune üllatuspidu korraldatud, ala nagu naistel on babyshower, siis meestel on see ilmselgelt midagi muud, sest nagu ma nüüd tean, käidi põgenemistoas, saunas, limuga sõitmas ja linnas mööda baare tuiamas. Aga okei, ma ruttan endast ette, sest ma olen veel eilses hommikus, kus ma õndsalt arvasin, et suudan kogu selle logistika ära majandada.

Esiteks läks juba ärkamisega valesti, sest üldiselt on lastel juba 7-8 paiku silmad pärani lahti, eile magas Lende aga nagu tellituna pea poole kümneni. Lisaks näitas Mari absoluutselt kõiki külgi, mis hõlmavad solvumist, nutmist, jonnimist, kiusamist ja kraaklemist. Seega tuli mul geniaalne idee – nii kaua kuni Lende lõunaund magab, viime meie Mari Kohilasse, sest seal olid mu vanemad. Neil oli plaan Pärnusse veekeskusesse minna ja see plaan Marile isegi meeldis.

Muidugi suutsime me enne uksest väljumist veel natukene nuttu kuulata. Mari nimelt aeles kuidagi niimoodi diivani ees, et kui mina hakkasin maha astuma, suutsin ma talle jalaga täpselt näkku koksata. Kui Mari nägi, et tal huulest verd tuli (ju lõi hambaga vms), siis hakkas ta röökima, et ma pean kiirabi kutsuma. Ta nimelt jupp aega tahab endale iga asja peale kiirabi kutsuda ja ma ütlesin talle ükskord, et ainult siis kutsutakse kiirabi, kui palju verd tuleb. Ta lootis, et see hetk on nüüd käes, aga näed, pidi ikka leppima ka kiirabita edasi elamisega. Karistuseks rääkis ta KÕIGILE, keda ta nägi, et emme lõi teda jalaga näkku. Ma palusin teda, et kui vähegi võimalik, võiks ta selle info edaspidi enda teada jätta, mitte kõigile kuulutada, sest see oli ju ometi kogemata

Nii et ühesõnaga pidin ma võtma ette oma elu esimese maanteesõidu, pakkisime Mari asjad kokku ja võtsime suuna Kohila poole. Muuseas, peale esimese maanteesõidu sain ma ka oma esimese hääletaja peale võtmise kogemuse. Üks vana mutikene oli bussist maha jäänud ja me viskasime teda natukene maad edasi. Nii tore oli, et oleks tahtnud kohe tädikesega piltigi teha, aga see oleks juba väga imelik olnud. Igatahes oli ta maru tänulik, et ta jala kõndima ei pidanud ja mina sain linnukese kirja, et see ka nüüd siis tehtud.

Muuseas, mul sõbrad rääkisid, et nad kunagi võtsid heasüdamlikult hääletaja peale ja see kuses neile autosse, et enam ei julge võttagi. Ütlen kohe ära, et meil seda ei juhtunud ja kuna ma ise olen omal ajal suur hääletaja olnud, siis kui ma oma auto saan, siis raudselt võtan edasipidi kah.

Kohilasse jõudes kuulutas Mari esimese asjana: “Emme lõi mulle jalaga näkku, aga seda ei tohi öelda!”.

Nii, Mari maha raputatud, nüüd võtsime suuna tagasi Tallinna poole. Kuna Lende alles magas, siis tegin mina endale viisaka näo pähe, soengugi! Panin kleidi selga ja Kardo surus isegi triiksärgi selga, sest ikka restoran ja teeme pilti ja… Valisin Lendele ka nunnu kleidikese ja saime veel võimaluse seda mantlikest kasutada, mille ma Emmystore.ee‘st tellisin. Niisama oleks sellega vast jahe, aga autojakina on see piisavalt hea ja õhuke. Kuna ma muud mütsi siit remondi seest ei leidnud, siis sai Lents endale paraja beebimütsi ka pähe ja digimuutus kohe aasta nooremaks, hehe.

Ühesõnaga olime me kõik nüüd valmis lõpuks ometi kodust lahkuma. Googeldasin veel korra restorani aadressi ja tahtsin seda auto gepsu sisse lüüa. Ei lasknud, siis sain aru, et ahsoo. Linn pole ju Tallinn! Mul oli ükskord Viimsiga sama jama, kui laste sünnat tähistama läksime. Seega panin linnaks Viimsi, aadressi sisse ja asusime kiiresti teele – kõhud olid ju maru tühjad, olime juba tunde tegelenud restorani minekuks ette valmistumisega, seega söönud ei olnud. Ja Lende, vana nälgur, tahab ju kohe peale ärkamist süüa, aga ma mõtlesin, et ei hakka midagi andma, kannatab selle sõidukese ära, siis sööbki restoranis isuga, mitte ei hakka seal pirtsutama.

Kuni Peterburi maanteeni oli tee tuttavam, aga varsti keerasime juba mööda megaväikseid teid kuskile… ma ei tea kuhu. Tee oli pikk ja umbes 20da minuti peal hakkas Lende nutma, et tema tahab süüa. “Jaaa, kohe jõuame!” kinnitasime me talle, ise mööda maailma väiksemaid metsateid sõites. Ega geps ju ei valeta!

35 minutit sõitu röökiva lapsega, endal pinge juba max laes, et mis kuradi kohas see restoran asub ja mis X teid see geps meid sinna viib, teatas masin mulle, et me oleme jõudnud sihtpunkti. See oleks väga tore olnud, aga kahjuks avanes meile aknast selline vaade:

Ühel pool keegi riisus oma tagaaeda, teisel pool põletas teine kulu. Restorani ei paistnud mitte kuskilt. “Eee… no kui neil kuskil SIIN restoran on, siis ma ei imesta, et nad reklaami tahavad,” netis Kardo. Aga vot ei olnud mitte kuskil restorani. Lõin google lahti, et vaadata üle, et kas sai ikka õige aadress sisse, kui ma mõistsin, et ma oleks pidanud linna asemel panema Kaberneeme, mitte Viimsi. Lõin siis uue aadressi gepsis sisse ja palvetasin jumala poole, et uus aadress vanast kuigi kaugel ei ole, aga näed, kaart näitas nii:

Ütlesin kiirelt restoomanikule, et oleme täiesti vales kohas, saatsin talle sama pildi ja keerasin vandudes nina ümber, et hakata siis resto poole sõitma, kui Kardo pomises, et no tegelikult pidime me vähemalt neljaks kohal olema, sest nüüd jõuame me mingi viiest restosse ja siis ei jõua ta elusees oma peole. Palusin tal veel uurida, et ehk pole see mingi kella peale minek, aga väidetavalt oli. Kuueks oli esimene asi bronnitud ja edasi lükata ei saanud. Lende nuttis ikka veel näljast ja mina närvitsesin roolis, sest ma ei saanud aru, KUHU ma siis sõitma pean. Võõrad teed, geps ikka valesti seadistatud, me peame siis järelikult ju koju minema, tere tali!!!

Kui te nüüd kellaajale mõtlete, siis saate aru, et kesklinnast läbi sõitmine venis nagu tatt, Lende tahtis süüa, tahtis pissile, lasi oma tooli täis, nuttis nagu metsaline ja mina mõtlesin ainult, et palun jumal, ma tahan juba koju jõuda! Selleks hetkeks olime me sõitnud siis täpselt 22.8 km sinna valesse metsatukka ja siis sealt siis 23.1 km tagasi koju (pikem maa, sest noh, tulime läbi kesklinna).

Kodus andsime kiirelt Lendele süüa ja sõime ise ka, ma olin ise ka selleks ajaks viis tundi näljendanud, sest “kohe lähme ju restorani”. Kui me lõpuks söögi tehtud saime, ära söödud ja Kardo oma peole saadetud, sain mahti restorani ka kirjutada, et nagu näha, me ei jõudnudki täna, sest muidu poleks abikaasa oma peole jõunud ja me tuleme parem homme varasele lõunale.

“Te oleks võinud olukorrast juba eelnevalt või kiiremini teatada. See ei tundu õige, jätame selle asja ära, aitäh teile!”

Ma tegelikult inimesena saan aru, et ega nemad meiega autos ei olnud ja nemad ju ei teadnud, millal me tuleme või mitte ja neil polnud ka vast aimu KUST me tuleme. Et kui ma neile selle pildi saatsin, et meil oleks sealt võsast veel 35km tulla, siis nemad ei teadnud, et me juba 22km olime sinna suunas rahumeeli sõitnud ja ega nemad saanud ka teada, et meil kuskile kellaajaliselt veel jõuda vaja oli. Aga ENNE ma seda küll teada ei saanud anda, ega ka jooksvalt, sest… ma olen roolis. Tõesõna ma näen, et miskipärast saavad kõik teised hakkama nt valgusfoori taga telefoni näppimisega, aga vot mina ei saa. Kui ma natukenegi ringi passima jään, siis ma raudselt magan maha, kui foor muutub või keegi kuskile liigub ja tekitan ohtliku olukorra. Seega on mul põhimõte, et mina telefoni ei näpi sõidu ajal ja kuna me sealt võsast olime endast hetkeks elumärki andnud, ei arvanud ma ka, et see nii ajakriitiline oleks, et ma kohe peaksin nendega uuesti ühendust võtma. Ma ei tea, mis te arvate?

Igatahes, kuna MINA selle kogu keberniidi läbi elasin ja olin valmis neile vastu tulema, et oma vähestest alles jäänud nädalatest kuskile päris kaugele trippima ja 9 kuud rasedana ringi vaaruma nutvate laste ja valesse metsatukkadesse sõitmisega, siis miskipärast see “see ei tundu õige, jätame asja ära, aitäh teile:)” tundus mulle NII ebaõiglane, et ma mõtlesin sellest terve eilse õhtu ja veel tänasegi otsa.

Ma saan nendest aru, aga see ei tähenda, et ma nüüd ei või eilset päeva kirglikult põlata, persse läks teine.

Kui aga keegi kunagi satub NEEM restorani, siis andke mulle teada, kas need kammkarbid on nii head, kui ma neid eile endale viie tunni jooksul ette kujutasin, sest olgem ausad, mina sinna enam minna ei kavatse  Ilus koht tundub sellegipoolest, teie võite ju ikka minna.

Minul hakkab nüüd kolmepäevane raamatu kirjutamise maraton. Mulle on bookitud Swisshotellis tuba, kust ma ei kavatse enne väljuda, kui raamat valmis. Arvestades, et tuba on bronnitud teisipäevani, siis LOODETAVASTI saan ma teisipäeval teile rõõmsalt teada anda, et raamat on nüüd valmis ja siis oleks enne Marta tulekut valmis saada ainult remont, mille tegemisega ei saa mina ise kahjuks üldse kaasa aidata, sest töömehed on hetkel väga tublisti siin tööd vihtunud teha ja ma ise loodan, et äkki… nädala(!?) pärast saan teile juubeldada, et jess, remont ka valmis!

Äpp väidab, et 31 päeva sünnituseni. Eelmises UHs väideti, et Marta olla kolm nädalat kasvust ees. Paras võidusõit ajaga…Tuleb tegutsema hakata, mis muud :)

Täna olge siis 21.00 telekate ette naelutatud, sest nagu ikka kolmapäeviti on eetris “Malluka sügis”. Tänases episoodis teeme me igasuguseid asju, aga seda näitab ka, kuidas me Pere Optikas prille valimas käisime. Vaatasime Mari silmad üle, aga tal õnneks prille vaja polnud, seega sai tema endale päikseprillid valida. Ka Kardo silmanägemine oli imekombel paranenud, aga no ta viimati käis silmi kontrollimas 10das klassis…Igatahes oli tal imepisike miinus, kuid kuna mulle ta prillidega meeldib, siis ta ikkagi valis endale prillid välja. Ta ju istub nii palju arvutis, et oli korralikke klaase ette vaja – Kardo raamides on mingisugused Blue420 klaasid, mis on tehtud uuel tehnoloogial, kus sinist kiirgust blokeeriv kate on asendatud hoopis blokeeriva materjaliga ja see blokeerib umbes 90% sinisest valgusest, mis arvutist tuleb. No on ju prillidega nägus mees :)

Minul olid paar kuud tagasi saadud sinised Vogue prillid täitsa olemas, aga ausalt öeldes mõtlesin, et üks paar kuluks veel marjaks. Seega lasin ka uue kontrolli teha ja kae nalja – kui Kardo silmad ei olnud ka 12 aastaga hullemaks läinud, siis mul oli isegi paari kuuga natsa tugevamaid prille vaja kui enne. Raseduse rõõmud…

Enne kui te küsima hakkate, siis jah, ma käisin silmaopil, aga mul on silmas silinder, mis siiski ideaalsest visioonist mind lahutada tahab. Prillidega on ikka korralik HD ja kuna ma sõidutunnis neid kandma harjusin, siis üsna pea avastasin, et ei taha nendeta enam kuskile minna. Samas tervisekontrolli läbisin prillideta ja tegelikult kohustust mul neid roolis kanda pole. Lihtsalt endal on palju kindlam ja mugavam, kui ma 100% näen. Hirm tuleb peale, et kui ma kunagi prille loosisin, siis paljud kirjutasid, et ala tahaks võita, sest ma ei näe roolis midagi. Issand jumal, ärge ronige siis rooli! Ausalt kah, ma palun – või soetage normaalsed prillid, millega te näete ka, kuhu te lähete. Iseenda ja teiste turvalisuse nimel.

Pere Optika müüb üldse palju toredaid ja erinevaid klaase – neil on isegi spetsiaalselt autojuhtidele suunatud Prantsuse tipptootja Essilori klaasid, millel nimeks Road Pilot. Need sobivad nii neile, kellel on vaja tugevusi kui ka neile, keda lihtsalt igasugused peegeldused jms häirivad. Antud klaasid vähendavad öösel kuni 90% peegeldustest, kaitsevad kahjuliku UV kiirguse eest ja parandavad kontrastitaju. Lisaks on neid võimalik ka teha selliseid, et nad päikese käes (ka autos istudes) lähevad tumedaks. Praegu on neile ka käimas  allahindlus -30%, nii et kes palju sõidab ja uusi prille vajab, soovitan üle tsekata.

Mina seekord võtsin siiski niisama tavalised klaasid, sest jälle on käimas Vogue99 kampaania, mille raames saab raamid + klaasid kokku 99€ (Sinna hinna sisse ei kuulu nägemiskontroll). Seega on mul nüüd kahed Vogue prillid – need sinise raamiga ja viimasel korral valitud metallraamiga iludused. Kummad teile rohkem meeldivad? (Sorri, et pmst kõik mu selfid on roolis, kedagi oodates tehtud :D).

Peale tänast saadet soovitan ka mu instasse vaadata (@Mallukaz), sest seal saad kommentaarides teada anda, kummad prillid sulle rohkem meeldivad ja ma loosin võitja, kes saabki endale täpselt samasugused prilliraamid nagu mul. Klaasid saate muidugi ka, aga need tulevad ikka teie silma järgi .

Muuseas, ma viisin oma vanad prillid ka sinna ja lasin uued klaasid ette panna, seega on mul praegu lausa KOLMED prillid, jeee. Ma olen ikka tõesti prillifänn, pole midagi teha.

perekond prillipapad

Kuidas teil on? Meeldib prille kanda, või olete rohkem läätseinimesed?

Teate, mis mulle väga meeldib? See, kuidas mõned mu lugejad on super tähelepanelikud ja teadlikud, mis moodi turvaliselt liigelda. Ma ei ütle seda üldse irooniaga, sest see on tõesti suurepärane, et inimesed märkavad ja annavad nõu, kuidas parem oleks. Näiteks eile pidi Lende tegema väikse sõidu Mari toolis, mis ei olnud tema jaoks seadistatud. Ta nimelt jäi kohe magama, kui ta tooli sai ja nõnda käisime me hoopis söömas. Ma nägin küll, et see peatugi ei ole tema suurusele, aga mõtlesin sellega tegeleda siis, kui ta ärkab.

Kuna tema magas autos ja meie käisime söömas, siis jätsin Kardoga Facetime’i lahti ja ühe telefoni autosse, et Lentsu jälgida. Ma olin selle idee üle nii uhke, et panin instassegi pildi. No ja siis kohe tuli ära, et inimesed ütlesid mulle, et Lende on veel liiga väike, et nägu sõidu suunas sõita ja tõsi – on kah! Nii väiksed ei peaks olema auto turvavööga kinnitatud, vaid siiski turvaliselt varustuse enda rihmadega ja muidugi selg sõidu suunas. Tegelikult võiks muidugi Mari ka olla ja on kah – mõlemad lapsed sõidavad meil Axkid Minikid 2.0 toolides.

Alguses oli mõlemal Cybexi tool (ma SIIN kirjutasin), aga siis hakkasin ma aina enam kahetsema, et neile Minikide ei ostnud ja lõpuks vahetasin välja esiteks Lende tooli ja siis ostsin veel Marile ka juurde. Et isegi kui väga kaua kasutada ei saa, siis jääb Martale.

Lihtsalt hetkel on olukord selline, et üks meist (khmLendekhm), ei jõudnud oma häda koduni kinni hoida ja üks toolikatetest on pesus, seega sõidab Mari praegu jälle oma Cybex Solutions S-Fix (link) toolis. Ega see ka kehva tool ei ole, aga mida kauem laps SSS (selg sõidu suunas) on, seda parem. Muidugi see, kaua laps sinna mahub, oleneb kõvasti autost. Näiteks Kia Sorento on küll mahukas auto, aga tooli jaoks oli ruumi vähe ja seal oli Maril üsna ebamugav enda roosasse tooli pressida, seega sõitis ta seal ka oma Cybexiga ja Lende Minikidis.

Kuna Kardo on pikk ja autos oli vähem ruumi, siis sai Lende tooli ainult full on istuvasse panna, natukene rohkem lamamas on ka veits mugavam ma arvan.

Üldse on autod ja turvavarustus nii keeruline teema, sest tõesti võid endale selle parima mudeli välja valida ja siis avastada, et oih, tool ei sobigi. Mul õnneks on praegu see vaba voli, et valin auto ka suuresti selle järgi, kuidas toolid sisse mahuvad, seega on Peugeot 5008 selles suhtes meile hetkeseisuga väga sobiv tundunud. Tõesti on palju ruumi ja saame mõlemad lapsed SSS panna.

Mõni võib nüüd öelda, et nii suurel lapsel on ikka nägu sõidu suunas mugavam, aga tegelikult mitte, sest jalad rippus on palju ebamugavam olla, kui need enda ette krõnksu panna. No kui ma praegu tugitoolil istun, siis mõnusalt keras, mitte jalad alla rippu. Lastel sama teema, nad saavad erinevates asendites ennast väga mugavalt tunda:

Siin pildil Lende seletab midagi elu eest, aga näha on, kuidas ta jalad on mugavalt, ruumi maa ja ilm, eks! Ei tundu ju ebamugav.

Ma tõesti olen väga Minikidi usku ja julgen seda soovitada kõikidele lapsevanematele. Boonus on see, et seda saab kinnitada turvavööga, seega ei pea autos selle jaoks isofixi olema (sest noh kõigil pole).

Kasutatav umbes 6. eluaastani (25kg või 125cm)
Kõrged pehmendusega ääred pakkumaks turvalist kaitset ka külgedelt
Külgkokkupõrke kaitse – ASIP (Axkid Side Impact Protection)
5-punkti turvavöö (pingutiga)
Beebisisu
Reguleeritav kaldenurk 5-asendisse
Lihtne kinnitada 3-punkti turvavööga (sobib kõikidele istmetele autos)
Ekstrapikk tugijalg tagab mugava paigutuse erinevatesse autodesse
Reguleeritav peatugi 7-asendisse
Turvatooli kate on eemaldatav ja masinpestav 30° juures (ja eemaldub kergesti, me proovisime :)
Läbinud PLUS TESTI Rootsis
Axkid Minikid vastab Euroopas kehtivatele nõuetele ECE R44/04

PAIGALDUSVIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=8EYwDOF7e4M
Autode nimekiri: https://www.axkid.com/wp-content/uploads/2014/09/Vehicle-list-belt-attachment.pdf?x82936
Kasutusjuhend: https://www.axkid.com/wp-content/uploads/2018/01/Axkid-Minikid-instruction-manual.pdf?x82936

Ühesõnaga, häid toole on küll, aga arusaadav, et võib raske neid välja valida olla. Seega ma soovitan soojalt Minikid’i proovida. Turvalisus ennekõike ja ma paneks kõik oma lapsed hea meelega Minikididesse. Kahjuks Mari siiski varsti kasvab sellest välja ja Marta hakkab esiti sõitma ikka hällis, kuigi Minikid lubab, et võib sünnist kasutada, siis isegi maaletooja ei soovita seda. Enne ikka häll! Sellega seoses, ega kellelgi pole müüa Cybex cloud Q isofixi alust?

Kes nüüd tunneb, et Minikid oleks tema lapsele ka hea valik, siis soovitan ostuga kiirustada. Oktoobri lõpuni on hind 399€ asemel vaid 339€ (LINK SIIN), ehk siis päris hää alega! Üldse on seal praegu vist mingi allahindluste aeg, sest ma just otsin Cloud Q’le mingisugust kergkäru “ratasteks” ja vaatan, et seal City Mini pea 40% allahindluses. Wohhoo! Ma ise suur City Mini fänn, Maril oli see käru ja no MEGA hea. Aga okei, ma kaldun teemast kõrvale, sest ma lubasin juba pealkirjas, et ma loosin ühe Axkid Minikid turvatooli välja ka. Halli. Aga noh, olgem ausad, beebipood.ee’s töötavad nii sõbralikud ja vastutulelikud inimesed, et küllap nad võitjale ka enda soovitud värvi annavad, kui tal peaks olema mingi erisoov

Et loosis osaleda, siis pole vaja mitte miskit muud teha, kui esiteks hakata beebipood.ee sõbraks Facebookis (LINK), sest neil on seal alati palju häid pakkumisi üles riputatud. Ja teiseks jäta kommentaar kas siia postituse alla, või Facebookis selle postituse alla. Kommentaaris võiks olla kirjas, millega sinu laps praegu sõidab ja kui palju sina tead õige turvavarustuse valimisest. Juba nädala pärast loosin ühe õnneliku välja, kes oma last edaspidi väga turvaliselt transportida saab!

Palun keegi takistage mind Martale riideid ostmast! Ma anun teid! Ma läksin Paavli e-poodi, et endale pildiraame tellida, aga lõpuks oli mul ikka ostukorvis hunnik riideid ka. Ma ei saa midagi teha, need on nii väiksed ja armsad ja tunduvad täitsa uued. Mõned olid ka, silt isegi küljes, no kuidas ma siis jätan tellimata? Kõik asjad olid 0.5-2€, mis on tunduvalt odavam, kui samu asju Nexi kodukalt uuena tellida. Ma tean, sest noh, ma mingi aeg tellisin kah. Beebid ei jõua ju enamasti oma riideid “ära trööbata” ja neid antakse edasi pea uuena. Ma võin Marta varudega vist nelja-viit vastsündinut hiljem riietada, kui tarvis

Marile tellisin mõned t-särgid, mis olid kah tutikad, need on vist praegu üldse pesus, aga Lende sai endale üliarmsa ja uhiuue, siltidega ükssarvikutuunika ja peapaela. Ühe kleidikese ka. Hinnad olid ka mõnusad.

See on tegelikult komplekt, samasuguses rohelises toonis retukad olid kaasas, 5€.

Ükssarvikukomplekt 6€. Ja niiiiii pehmest riidest!

Aga tegelikult ma tahtsin oma pildimajandusest natsa rääkida. Nimelt olen ma väga korralik piltide ilmutaja. Keskmiselt kord kuus lasen jälle pataka pilte välja, mis tekitab iga kord mõtet, et krt kogu aeg näen, et Photopoint teeb erinevate blogijatega koostööd, et võiks ka teha, sest ma tellin iga kord ikka korraliku summa eest  Igatahes olen ma olnud ustav klient juba aastaid ja seda ma ei pea kartma, et kui arvutiga midagi juhtub, siis nüüd piltidest ilma oleks. Küll aga on nad lihtsalt ühe suuuuure karbi sees, sest ma pole viitsinud fotomajandusega tegeleda. Aeg-ajalt tellin mõne fotoraamatu ja lõuendi, aga üldiselt vedelevad nad seal karbis ja ootavad, kuni ma nad albumisse paneks. Ütleme nii, et ootama nad jääksidki, kui mul poleks pähe tulnud, et Tikker on selline, kellele meeldib nokitseda ja sorteerida, seega sain temaga kaubale, et saadan oma pildid kõik talle ja tema… teeb nendega mida tahab! Mul kivi südamelt, sest ma ise poleks NEVER viitsinud nendega tegelda ja sinna karpi  nad ka jäänud oleks. Proovin täna veel lastetoas kõik karbid läbi sorteerida, et ehk ilmub veel pilte välja ja saadan siis talle ära.

Nagu te aru saanud olete, siiis mulle meeldib, kui seinad on pilte täis. Jälle selline kodusoojuse värk minu meelest. Ja kui enamike jaoks on see vast liiga kirju, siis … mulle täitsa meeldib! Ma alguses tellisin hunniku suvaliselt erinevaid raame, sest ma mõtlesin, et ma värvin need kõik ühte värvi, aga nüüd vaatan, et ei. Sobib nii ka idekalt.  Või mis teie arvate? Hehe, nagu näha, siis ma ilmselgelt ei ole seda “riiulitel minimaalselt asju” tüüp

Mul on viis uut lõuendil fotot ka lähiajal saabumas, aga trepisein on ju sootuks tühi, seega paar aastat saan veel samas tempos jätkata, siis tuleb vist juurdeehitisi tegema hakata, hehe. Sest noh, Martabeebist on vaja lõuendeid ja meie perest, kui meid on viis, on vaja lõuendit ja lastest koos, kui nad veits suuremad ja perepildid iga aasta ja… Ma vannun, mu kodu on varsti nagu Fotoraadi galerii, aga no mis sa ära teed, mulle mulle niimoodi meeldib.

Kuidas teie oma pildimajandust haldate? Panete ka seintele? Albumisse? Hoiate üldse arvutis või kõvakettal? 

The post leiud paavli e-poest ja veits fotomajandusest appeared first on Mallukas.

Ma arvasin miskipärast pikalt, et ma pole supiinimene…Misasi on üldse supiinimene? Samas kui keegi mulle suppi pakkus, sõin hea meelega, aga ise kokkamisel oli supp viimane asi mu mõttes. Eks ma olen elus mingeid suppe kokku keetunud küll, nii elulisi kui kulinaarseid, hehe. Näiteks kõrvitsapüreesupp peekoni ja kõrvitsaseemnetega on üli hea! Mul isegi praegu üks kõrvits istub köögis, sai ta tigudele ostetud, aga no neil võtaks selle suure kõrvitsa söömine vist üsna kaua. Voh, kui homme viitsin, teengi kõrvitsasuppi!

Mis mind laisana hoiab, on.. mitte mis vaid kes – ikka Kardo. Nagu päriselt, oleks mul vaid nadim mees, siis ma peaks ise palju tublim olema, minu oma aga on kuidagi erakordselt hea. Näiteks pani ta mind putrusid armastama…Või tegi seda rasedus? Ma ei tea, aga igatahes teeb ta mulle pea iga hommik putru. Või noh, tegelikult teeb ta mulle kohvi ja siis küsib, mida ma hommikusöögiks süüa soovin. Mida soovin, seda teeb ka. Lihtsalt mul on viimasel ajal jube pudruisu, kuigi mulle enne pudrud ka ei maitsenud. Okei, sorri, sellest ei saa järjekordne pudrupost, mis praegu iga teine blogija teinud on, sest nii palju mul pudrust rääkida ei ole. Ma söön tavalist neljaviljakat võiga, ei tea, kuidas tehtud, sest Kardo teeb.

Ükskord küsis Kardo, et mis ma õhtusöögiks tahan (nagu ta iga päev küsib, sest ma olen rase ja laisk ja ei viitsi üldse kokata). Minu vastuse peale, et kana-klimbisuppi, pööritas ta silmi, sest ta polnud seda kunagi enne teinud. Aga hea mehena otsis ta netist retsepti ja hakkas aga tegema. Terve aja kurtis, et raudselt tuleb see nii halb, et ma ei võta seda suu sissegi, aga tulemus oli vastupidine. NII hea, et ma ei teagi, kas olen enne nii head suppi saanud kuskil?

Ja ega see tegelikult keeruline olnud, vaja oli ainult kanakoibi, Food Studio kanapuljongit, kartulit, porgandit, loorberit ja pipart. Kanakoivad paned enne ahju, siis koos kartulu ja porgandiga puljongisse. Klimbid koosnevad sulatatud võist, puljongist, munast ja jahust. Segad kõik kokku, kuni see on paksu hapukoore laadne mass. Kardo mässas klimpidega kõige kauem, sest ta arvas, et taigen võiks tihedam olla, aga tegelikult ei ole vaja neid klimpe enne supi sisse sulpsamist ju kuidagi vormida. Nad ise moodustavad supis selle… kuju. Lõpuks paned veel tilli ka peale ja… parim!

Täna saatsin Kardole igapäevase küsimuse peale selle video (LINK) ja ütlesin, et jah, palun seda suppi. Jälle oli Kardo olukorras, kus ta hakkas midagi esimest korda kokkama, aga nagu videost näha, oli see protsess super kerge ja supp sai jällegist väga hea. Palju parem kui purgiborš ja ma ei ütle seda üldse selle tooniga, et iuuu, mina küll purgisuppi ei söö äää, sest mulle maitseb purgikas ka täitsa hästi, aga see isetehtu oli ikka teine tera.

Muuseas, Lende õpetaja ütles ükskord, et kõigile lastele meeldib supp TÄIEGA. Et alati kui supipäev on, siis isegi kõige suuremad pirtsutajad söövad. Peale seda olen täheldanud, et tõepoolest on supp kindla peale minek. Süüakse ja nõutakse juurdegi. Kohe hea vaadata, kui lapsed söövad midagi peale jäätise

hapukoor peale ja läheb!

Mis suppi teie viimati tegite? Andke kommentaarides mullegi teada ja loosin esmaspäeval välja ühe, kes võidab endale kastitäie erinevaid Food Studio puljongeid, millega suppide valmistamine on konkreetselt kukepea! Kogu pikk puljongi keetmise protsess on sinu eest ära tehtud, pakki valatud ja poelettidele saadetud, sina ainult pane korvi ja tee endale umbes 15 minutiga toitev, tervislik ja mõnna supp.

The post supimaailm* appeared first on Mallukas.

Muust ma vist enam rääkida ei oska, mui söögist. Appi jumal, andke mulle vaid süüa ja ma olen rahul. Näiteks olen ma viimasel ajal ka täitsa pähklihull. Tõstsin endale tugitooli kõrvale ühe kausi, kuhu sisse ise pähklisegu teen. Mitte, et poes pähklisegusid müügil ei oleks, aga ma ei saa midagi teha, et ma lõpuks ikka nokin sealt pakist oma lemmikud välja ja siis need viimased mitte tahetud koostisosad pakist jäävad sinna kausipõhja vedelema, kuni ma uue paki ostan ja sinna peale valan. Kuigi rotid võtavad mu jäänused hea meelega vastu, siis tundus lõpuks loogilisem ikkagi segu ise valmis keerata, sest nii hea on teleka ees pähklit nosida nõnda, et suskad käe kaussi ja topid kohe kõige hea-paremaga suhu, mitte et uuri oma peotäit, et kas siin on see vastik jõhvikas sees või mitte. Ja no nii ka elada ei saa, et EI jõhverdaks kogu aeg kahe käega midagi suhu…

Tegelikult hakkas Yummikomme müüv pood Bionoria.com müüma ka pähkleid, ning saatis mulle ka parajalt suure kastitäie, et ma ka neid proovida saaks. Sellest ka siis see idee, et kui mul juba neid nii palju “varnast võtta on”, siis miksin endale kokku ühe imelise pähklimiksi. Mis ma sinna sisse panen? Esiteks mandleid (LINK), sarapuupähkleid (LINK), siis röstitud ja soolatud india pähkleid (LINK), magusaid aprikoosituumasid (LINK). Eraldi ostan poest juurde suuri tumedaid ja mahlaseid rosinaid ja siis neid pähkleid, mille nime ma ei mäleta…

Ainukesed pähklid, mida ma “paljalt” söön, on soolatud maapähklid (LINK) ja pistaatsiapähklid (LINK). Ma alguses panin pistaatsiakaid ka oma Malluka-Mixi, aga minu meelest nende soolakus rikkus mul teised head puhtad maitsed ära, seega edaspidi jätsin nad välja niisama söömiseks.

Ma niisama oma pähklisegu meisterdamas

Eriti hea on see, et pakid on taassuletavad, siis saab võtta just nii palju kui vaja ja ülejäänud paki sisu jääb siiski värskeks.

Minu “pesa”.

Kohe näha, et rase Snäkid, Rennie ja rasvane kreem kõhule määrimiseks.

Muidugi on hea pähkleid kasutada ka toidu tegemiseks. Näiteks tegi Kardo ükskord lausa video, kus ta pestot tegi, kasutades selleks seedermänniseemneid (LINK). Üli hea pesto tuli, millest ta tegi siis omakorda külma pastasalati.

Mina olen seedermänniseemneid kasutanud maksapasteedi tegemiseks (retsept siin). Tänagi mõtlesin, et ehk viitsin ühe laari teha, nii hea on lihtsalt! Näeb välja nagu ta näeb, aga maitse teeb selle tasa. Ja pähklid seal sees annavad üli mõnusa tekstuuri, proovige ise!

Ühesõnaga tahtsin lihtsalt teada anda, et Yummikommide lehelt saab peale kommide veelgi tervislikumaid snäkke, kui magusaisu vehkat teinud on. Nagu ikka annan teile ka sooduskoodi “mallukas”, millega saate 20% allahindlust – mitte ainult pähklitele, vaid tervele e-poe kaubale. Ehk tahate veel pähklikotile lisaks kommi kah . Muuseas, üle 30€ tellimustele on transport kah tasuta, nii et tasub tellida.

Aga kui jätad siia kommentaari, et mis pähklid sinu lemmikud on, siis osaled loosimises, kus loosin välja suure pakitäie erinevaid pähkleid. Juba esmasp selgub võitja!

The post mille kallal teie snäkite?* appeared first on Mallukas.

Vaatasin täna oma vanu blogipostitusi raseduste lõppudest ja no püha jeerum, kui palju viitsib ja jõuab üks inimeseloom hädaldada. Kuigi jah, ega see just meeldiv ei ole, äkki ma olen lihtsalt nende pidevate rasedustega harjunud, et enam vinguda ei viitsi. Selles suhtes, et küllap enamik lõpurasedaid teavad ise ka, et raske on olla ja matab hinge ja öösel ei saa normaalselt külge keerata ja aina peab pissile minema ja Rennisid mugima. Ega pikka pidu sellega enam ei ole, elan üle.

Täna öösel oli veits ebamugav olukord, kus ma olin kiilutud kahe lapse vahele, mega pissihäda ja õudsate kõrvetistega, samal ajal kõht 100% toonuses ja kivikõva. Kujuta nüüd ise ette, et sa suudaksid istuli tõusta, kui su sees on hargivahelt tisside alla välja kivikõva tsemendikott Mis seal ikka, rullisin ähkides ühe tite eemale, üritasin lõõtsutades ennast kuidagi küljele saada, et sealt õuduste pesast välja vingerada.

Emake loodus on ikka imeline, et nii usinalt elu ebamugavaks teeb, ei tundu ka see haiglasse minek ja sünnitus enam jubedad. Või noh, kartma ma pole veel kordagi hakanud, aga ega see midagi sellist ka pole olnud, mille kohta mõtleks, et oh, tahaks juba minna. Aga ma juba tunnen, kuidas igapäevaelu ja lihtsalt elus olemine hakkab juba vaikselt koosnema toonustest ja hingeldamisest ja oigamisest ja kõrvetistest, et see sünnitus tundub päris hea leevendus olevat kõigele sellele.

Aga rääkides uuesti vanadest blogipostidest, siis tundus päris huvitav meenutada, et mis oli viimane päev ENNE lapse saamist. Sest kui sul just pole esilekutsumine või plaaniline keiser, siis sa ei tea ju kunagi, millal see “issand, ma ei viitsi enam rase olla!” asendub sellega, et aa oih, mul on nüüd beebi, jee.

Enne Lende sündi jooksis Mari Männiku metsa ja ma ei saanud teda kätte (link). Järgmine postitus oli juba see, et omg mul hakkas limakorki tulema (iu) ja ma vist sünnitan täna (link). Sünnitasin ka muide. Mari oodates teadsin ma kohe varahommikul, et nii, täna ta vist tuleb (link).

Suht naljakas, et ma olen alati juba öösel/hommikul teadnud, et nii, see päev on käes, kuigi lapsed on alles õhtul sündinud. Enne pole ka seda hirmu olnud, et issand, äkki ma ei jõua haiglasse. Laias laastus pole see kord ka, sest noh minek tuleb ajastada enne oksendamist ja peale mõnda aega valutamist. Ehk siis kui ma juba oksendama kukun, siis on viimane aeg minna, kuigi ma ei tea, kas taksod võtavad sünnitavaid ja oksendavaid inimesi peale? Kiirabi vist ei kutsu, et kle ma sünnitan, viige haiglasse, või mis? Ah suva, eks näis. Ma usun endiselt, et küllap ma jõuan, küllap kõik läheb kiiresti ja hästi. Mis muud varianti seal ikka olla saaks.

Palusin teil pakkuda, et mis te arvate, millal ta tuleb. Väga paljud teist olid mari entusiastlikud, et äkki juba oktoobris. Ma ise seda ei usu, eeldan, et peale viiendat novembrit. Kuidagi tundub selline loogiline aeg, aga eks ma lähtun ju eelmistest kordadest, seekord võib kõik sootuks erinev ka olla, kes teab.

Aa teate mis on eriti normaalne v. Ma tulin AINULT seda kirjutama, et kas teie teadsite, et mõni inimene teeb võileibu nii, et paneb juustu PEALE? Nagu ma arvasin, et see on mingi naljaküsimus, et ala haha kas sa paned enne jalga soki või saapa, sest obv, et juust käib leiva peale ja siis selle peale omakorda käib muu kraam nagu vorst ja tomat vms. Aga et sa paneksid leiva peale vorsti, tomati ja SIIS juustu? Kes nii teeb? Ma pole 28 aasta jooksul iial sellist asja näinudki. Ahjusaial jah käib juust peal, aga niisama võikul? Mis värk sellega on? Kas ma olen terve elu võikut valesti teinud?!

Muuseas, ma käisin elus esimest podcasti tegemas, väga tore oli ja seda saate kuulata SIIT. Endiselt ma vihkan oma häält ja oma naeru ja nüüd mulle juba natsa tundub, et ma susistan mingisuguseid häälikuid ja räägin nagu maksimaalne tont, aga lõbus oli ja mulle kohe pakuti võimalust iganädalaselt hakata podcaste tegema. Eks näis, ma rohkem mikropeenistest rääkida ei oska, aga ehk millestki oskaks kah

Alguse pildiks polnd mul midagi panna, panin siis Lende, kes oma sünnal lasteaias nagu deemon välja nägi Aga tegelt meenus, et ma oleks võinud oma väsimuse kirjeldamiseks hoopis eilse pildi panna, kus ma maas lebasin ja lapsed ringi märatsesid, ma ei viitsind isegi liigutada, kuidagi selline rammestus oli peal.

No ja ma pean ikka ühe labase sitaloo ka lõppu rääkima, sorri. Igatahes eile olid töömehed siin ja parandasid eelmise töömehe uksepornot (viltu pandud ja ei käind korralikult kinni). Võtsid uksed lahti ja panid mingit vahtu vms vahele, öeldi, et 4h ei tohi uksi puudutada. Üks oli ka vetsuuks, aga vahet polnud, sest meil üleval ka vets ja alumine korrus on selline…ring? Et elutoast saab kööki, köögist esikusse, esikust elutuppa. Ehk siis kui üks uks vahelt kinni, siis liikuda saame ikka. Ühesõnaga, Lende käis potil ja Mari hakkas halama, et tema ka ei viitsi minna üles, et kas ta võib ka potti pissida. Ma ütlesin, et no okei tavai, ma ka ei viitsiks üles minna, kui saaks all teleka ees rahus pissida, eksole. Lihtsalt minu eas on see vist taunitavam.

“No okei, aga ainult pissid, eks?”

-“Jaa, ainult pissin!” kinnitas ta.

Mari istus potile, manas ette saatanliku naeratuse ja siis lisas ruttu: “Tegelikult situn…”.

The post ikka rase, võileibadest, podcastidest, ehk siis niisama loba appeared first on Mallukas.

Kardo on terve mu raseduse olnud ideaalne mees. Okei, ta on seda ka siis, kui ma rase pole, aga no ma mõtlen seda, et näiteks 9 kuud jutti mu jalgu masseerinud iga õhtu. Kui ma oigan, et oiii siit-sealt on valus/krampis/pinges, siis hea, et mind pikali ei lükata, et no las ma siis ometi mudin sind, jumala eest!

Süüa ma ei tee, ei viitsi, lihtsalt loetlen, mida tahan ja siis Kardo teeb. Täna tahaks vist pitsat…

Pole ebaharilik see, et ma kähisen abitult, et Kardo kle, kas sa viitsid minu eest tõusta ja teha. Noh, ala too vett, anna õuna, Lende pissis, Mari tahab Actimeli, otsi mu telefon. Mine too poest šhoksi. Reaalselt, Kardo on nagu mingi kaelast halvatud invaliidi hooldaja. Öösel on ka paar korda olnud, et togin ta üles ja anun, et too juua, too Rennit, too alt see hea kõva padi, mida jalge vahele panna.

Siinkohal on see koht, kus tuleb panna #blessed.

Lisaks saab ta imeliselt aru, et mul on VAJA enne Marta tulemist remonti teha ja kõike koristada ja kraamida. Ega ta ju ei taha, aga ta lihtsalt teeb, ohkab ja kraamib. Ta teab, et mul on VAJA et köök oleks korras, aga ma ei viitsi, suuda, jõua seda koristada. Seega on see tema tööks saanud. Pesu panen mina pesema, aga ma ei viitsi, suuuda, jõua seda kuivama panna. Seega tema tööks saanud. Nõude pesu – tema töö. Ela nagu kuninga kass.

Täna tassis ta jälle mingeid asju kuuri, sest “need on mul ees ja ma EI TAHA neid siia!”. Ma tegelt inisesin niisama, ma ei arvanud, et ta päriselt ka viib, aga viis! Ja voodipesu vahetab ka nii nagu mulle meeldib – et kõik kokku sobiks. Muidu ei saa ju elada. Ei saa olla nii, et padjapüürid on sajast erinevast komplektist ja tekid mingid X erinevat värvi. Lihtsalt ei saa! Kuidas ma sünnitaksin lapse koju, kus on kollased padjad ja mingi lilla tekikott, kui kardinad on roosad? Ma keeldun! Et olukorda lihtsamaks teha, andsin kõik voodiriided ära, mis ei ole hallid või roosad. Ehk siis suva, mis kokku satub, sobib ikka kokku.

Tegin Votexist tellimuse ka, tellisin padjapüüre ja tekikoti ja linu. Linu kulub täiega, eriti beebiga hakkab kuluma. Seega tegin tellimuse. Kõik halli ja roosaga, et Kardo ei saaks puusse panna ja pärast minu mölinat kuulama, et mida ta seal jälle korraldanud on, oma vale värvi tekkide ja patjadega. Segane! Muuseas, ma kasutasin koodi “marimell” ja sain oma tellimuse lausa 25€ odavamalt, niiet tänks Leenu.

See varustus tellitud, hakkasin mõtlema, et lambanahkasid on vaja. Noh, VAJA! Elada ei saa ilma! Uus nahkdiivan on küll ilus, aga veits libe ja veits jahe. Tahaks pesa teha. On vaja panna peale lambanahad. Siis on beebil ka hea seal lebada. Teistel beebidel (Mari ja Lende) ka. Mul ka. Juurdlesin pikalt, et kas tellin pruunid või valged või valge-pruuni kirjud. Mis küll kõige ilusam oleks, ah?

Aga oot, toolipatju on ka VAJA! Uusi kardinaid on vaja. Kollast pleedi on vaja! Kõike on VAJA. Tellitud!

Nüüd mõtlen, et esikupõrandale oleks ka midagi maha vaja, nagu suuremat porimatti vms, et päris mustust tuppa ei tassiks. Töömehed pidid nüüdse seisuga esmasp lõpetama. 22 oktoober siis. Noh, lepigus oli 24 eksole, aga mulle kohe meeldib meenutada, et 2.10 alustati ja öeldi, et no umbes nädal läheb, aga me paneme lepingusse alati PALJU kauem, igaks juhuks, aga et nii kaua ei lähe never ever, usu mind! Jajah, usun muidugi, ma ju usungi kõike Aga ma ei kurda, sest see mis on tehtud on täitsa kabe ja ma ausalt juba näen vaimusilmas, et see saab valmis. Ei saa ju imestada, et ma kurdan ja kopp ees, kui kõik on lihtsalt… selline:

Ja siis saab kõik olema remonditud ja ilus ja uus ja puhas ja uued kardinad ja lambanahad diivanil ja uus voodipesu ja… Kõik see pani mõtlema, et see “pesapunumise” aeg on nagu üritaksid impressida oma vastsündinud last. Et näed, siia sa saabusid, tule vaata meie kodu, see on max puhas ja ilus ja soe ja hea. Kui ta juba paari nädalane on, siis ta peab avastama, et aa tegelt kõik on koerakarvane ja must pesu igal pool ja muu säärane, aga kui ta KOJU TULEB, siis ootad nagu uut ülemust külla, et triigid veel asjad ka kappides ära – äkki ta vaatab?

Eriti haige on see, et see esikuremont eks. Et see pidi ju olema, et ah köök nii ilus, et võiks ju selle esikuseinakese ka ära värvida, no big deal. Ja sellest on kujunenud KUUDEPIKKUNE keberniit. Ma ei taha isegi neid sõnu välja öelda, aga ma lamasin vannis eile ja vaatasin neid kohutavalt viimistletud plaate ja vuukimistööd ja mõtlesin, et no kuidas ma toon Marta sellisesse rõvedasse vannituppa. Kuidas me üldse elame nii rõvedas vannitoas.. Et tahaks vannitoa ja vetsu remonti kah teha…

Üks osa minust ütleb, et vannituba on ju niiii väike ruum ja kui kaua ikka seda tehtaks. Vanad plaadid ja lagi maha, uued asemele, vann sisse, kraanikauss sisse – tehtud. Max üks nädalavahetus, kus me võiks lihtsalt ära minna? Teine osa minust ütleb, et ma olen sügava vaimse alaarenguga ja see võtaks vähemalt kaks nädalat ilma pesemisvõimalusteta elamist ja veniks nii kaua, et enne hakkaksid mõned lapsed siin kooliteed alustama, kui meie uue vannitoa valmis saaksime. Ja noh, also see maksaks mingi miljon eurot, mida mul ei ole.

Aga… tahaks.

Ma olen haige inimene.

Tellin nüüd oma lambanahad ära. Võtan need kirjud.

Parim leid vanakraami poest EVER. Ma ainult siin istungi nüüd.

Sinna akna ette on ju ka kollaseid kardinaid VAJA. SAate ise ka aru, eks. Aga muidu täitsa kabe vastsündinule muljet avaldamiseks, eks?

The post ma olen haige inimene appeared first on Mallukas.

Mul raseduse algusest saadik on käinud mingisugused sügelemishood. Lööb korraks naha super kuivaks ja siis ma muudkui käin ja kratsin nagu oleks mul mingi haigus küljes. Ma ütlen kohe ära, et ei ole, sest iga kord kui ma mainin, et ma sügelen, siis tuleb 10 inimest mulle kuulutama, et ma enda maksanäitajaid jne laseks kontrollida. Kena küll, aga mul on kõik õnneks korras, lihtsalt mingi järjekordne imeline rasedusega kaasnev värk.

Eks ma olen erinevaid kreeme proovinud ja katsetanud küll, nagu te võite arvata, siis saadetakse mulle neid päris palju ja päris kreemita ma elama ei pea. Mõni aitas täitsa hästi, aga need rasvased said mul üsna pea otsa ja need vedelad kehapiimad ja kreemid ei ole hetkel mulle eriti tõhusad. Mu nahk on lihtsalt nii kuiv, et paned kreemi peale ja see imendub sisse nagu veepiisk kõrbesse. Tõsijutt.

Hiljaaegu kirjutas mulle Eucerin, et neil on üks üks ERITI hea nahka taastav salv nimega Aquaphor, mis aitab nahas niiskust hoida, et kas ma tahaksin proovida. No miks ma siis ei võiks proovida, ega see tükki küljest võta. Ütleme nii, et tänaseks on see kreem pmst otsas, sest ma määrin seda igale poole. Näiteks pole mul kõht selle kreemi saamisest saadik sügelenud. See on lihtsalt NII rasvane ja niisutav, et jätab naha üli pikaks ajaks nn rasvaseks. Kellele see ei sobi, siis ei soovita ka proovida, aga mulle just meeldib, sest nii ma tunnen, et ikka korralikult on kreemitatud ja ei pea kratsima enda kõhtu nagu segane. Seega kreemitan ma enda kõhtu nii tihti, kui pähe tuleb. See on mul siin tugitooli kõrval lauakesel, et oleks kohe hea võtta.

See Eucerini kreem on kliiniliselt testitud, et ta sobiks ka kõige õrnemale nahale, samal ajal tehes pehmeks ka kõige karedamat nahka. No näiteks kannad, küünarnukid jne. Mis mulle meeldib – ta on ka 100% lõhnatu.

Eile tegi Kardo mulle sellega jalamassaaži ka ja mu kabjad meenutavad lausa nüüd pehmeid inimjalgu – ime on sündinud! See on tegelikult nii õrnatoimeline, et võib kasutada ka näiteks huulte peal, kui need külmaga narmendama hakkama peaks. Lisaks raudselt idekas ka neile, kellel kuivad käed.

Igtahaes võin ma peale katsetamist lubada, et tegemist on tuubikesega, mis asendab kodus iga jalakreemi, kätekreemi, venitusarmidevastasekreemi, huulepalsami ja ihupiima. Soovitan teilgi proovida, ma pean ise varsti uue jahile minema, sest hakkab teine juba otsa saama, aga talveks raudselt idekas asi öökapile. Kuskilt ikka kipun kuivama.

*Sain toote kingituseks

The post appi, ma kuivan* appeared first on Mallukas.

Ma siin mõtlesin, et enne kui mult kõik maine vara ära võetakse, peaks endale kuivati välja valima. Saaks beebiajalgi kasutada või nii Ma enne isegi ei olnud sellele väga mõelnud, sest mul tegelikult on 2 in 1 pesumasin-kuivati ja see kuivati osa on seal nii mõttetu, et kui midagi kuivaks saada tahan, siis tuleb sinna mingi 1 asi sisse panna ja lasta tal 5 tundi tegutseda, et SIIS ta hädavaevu teeb midagi poolkuivaks. Seega olen ma alati arvanud, et need kuivatitekiitjad on peast soodad ja pole mõelnud selle peale rohkem.

See muutus siis, kui ma lugesin Lipsukese blogi (link). Jah, tõsijutt, et mul on igal pool pesurestid ja pesumasin kogu aeg töötab ja musta pesu kuhjad ulatuvad laeni. No ei aita kaasa, kui üks pmst iga öö “õnnestuse” voodisse teeb ja jälle tuleb kõik pessu panna ja… Seega kui ma nüüd lugesin, et need 2in1 polegi kõige paremad ja inimesed soovitavad ikka võtta ainult kuivati, et see päriselt ka kuivatab ja lausa vähem kui 5 tunniga, siis see tundub paras unistus.

Lipsukese blogi kommid olid väga kasulikud, sealt lugesin välja järgmised soovitused:

• Vähemalt A+++ energiamärgis
• Kondenseeriv kuivati, ehk siis ta korjab selle vee kuskile paaki, et saab pärast ära valada ja ei pea ühendama veetorudega.
• Peab olema soojuspumbaga, mitte soojusvahetiga, sest need kulutavad 40% vähem elektrit.
• Vähemalt 7kg mahutatavus.
• Kortsumisevastane programm.
• Eraldi kiiruivatamise võimalus.
• Õrna kanga jaoks eraldi programm.

Minu jaoks on ka oluline, et kuivatit oleks hiljem hea ka Ekspressi toimetuses kasutada, kui see minult ära võetud on, et kui nad saaavad kellegi vastu erakordselt emmid olla ja ennast suurest mõnust täis lasevad, et siis saaks väheamalt püksipaarigi kuivama panna, mitte ei peaks iga kord koju uute pükste järgi tormama. Aga no nii kaua loodan oma käterätikud pehmeks kuivatada (olen kuulnud, et käterätikud kuivatis mega pehmeks lähevad?) ja ehk mõnda aegagi neid pisikesi titeriideid kiirelt kuivaks saada.

Nagu ikka, valisin ma esimeseks tingimuseks selle, et see oleks KOHE olemas, ehk siis laos saadaval. Ma ei viitsi ju oodata sada aastat, kui on võimalus, et ma saaksin ennast kuivatada rätikutega, mis ei meenuta liivapaberit! Huvitav, kas ma pean siis uued rätikud ostma, või saab neist vanadest ka veel asja? Teab keegi?

Igatahes mul on siis praegu valikus Smeg kuivati (LINK), AEG kuivati (LINK) ja Electrolux kuivati (LINK).

Sõbrannast abi ei olnud, ta ütles, et “küllap nad kõik kuivatavad okeilt”, aga ma loodan valiku tegemisel siiski teie abile. Kas teil on kuivati? Milline? Kui tihti kasutate? Osad väidavad, et ah nii mõttetu, et restil kuivavad keskküttega ka normaalse kiirusega, aga mul pole esiteks keskkütet… Okei kamina ees kuivab jah kenasti ära mõne ajaga, aga see rest ikka ees ja tahaks ka elada nagu ristiinimene, kuivatiga ja puha.

Millise nendest kolmest muidu võtaksite? Lipsuke, kas sa tegid ka mingi valiku ära?

The post kuivati, teil on v? appeared first on Mallukas.

Iga päev ärkab Mari üles, tormab akna juurde, kerib ruloo üles ja uurib, et ega lumi juba maha ei ole tulnud. Ei tea, miks ta nii väga lund ootab, ju tahab kelgutada ja päkapikke ja kõike seda ägedat, mis talvega kaasneb. Lumega on õues äge igasuguseid muid asju ka teha. Kardo on meil aeda näiteks suure lumeonni teinud ja Mariga lumesõda mänginud ja üldse on tali tore aeg. Lastele. Ma ise selline külmavares, et ma hea meelega veedaks november-aprill siseruumides kamina ees külitades.

Jajah, nüüd te võite öelda, et osta endale siis normaalsed riided ja nendega pole külm, aga mul tegelikult on jumala normaalsed ja soojad talveriided olemas. Näiteks see Liliputi kandmisjope (link) on super soe ja seda saab kanda ka ilma lapseta. St vahepaneeli saab ära võtta ja siis on ta lihtsalt selline pikk jope.

Mul on nüüd muidugi see asi, et seda talve ma autota mööda ei saada, seega saab mind veel eriti vähe huvitada, kui soojad mu riided on. Toast autosse kannatab iga hilbuga joosta. Lastega on teine tera, neil peavad ikka soojad ja kvaliteetsed talveriided olema, sest nad mässavad ju iga päev juba lasteaias õues.

Iga aasta on see tali nii ootamatult tulnud, et ma hakkan esimese lumega talveriideid kokku ostma. See aasta olin targem ja tegelesin sellega juba ammu. Näiteks tellisin ma Marile juba iidamast-aadamast Gugguu jope ära. Ega see nüüd suurem asi trööpamise jope pole, sest see maksab hingehinda ja näeb nii ilus välja, aga põhiliselt ikka selle pärast, et vabalt mängimiseks ja hullamiseks on minu meelest ikka kombekat vaja. Siis on kindel, et külm lumi kuskilt pilust sisse ei roni.

Ma ei hakka siinkohal laskuma teemasse, et kas on vaja või mõtet osta kasvavale lapsele kalleid talveriideid (kunagi kui ma neid Gugguu asju alles tellima hakkasin, siis paljud kommenteerisid, et kus nüüd ollakse alles raha peale vihased, et nii kalleid asju ostetakse) tahtsin hoopis soovitada, et kust saada head asja odavalt. Nimelt mäletate, ma tellisin Emmystore.ee‘st endale rasedariideid (LINK). Ma peale seda olen lausa kaks tellimust veel teinud, millest parimaid leide näitan teile ka. Nii paljud küsisid, et kuule, kas see päriselt ok koht, kust tellida või. Alustame siis nende samade talveriietega, sest Mari sai endale sealt MOLO talvekombeka 30€ eest. Ma ei tea, kust järelturult seda nii odavalt veel saaks. Jah, põlvedel olid üli heledad plekid (see oli juba kodukal kirjas ka), mida väga lähedalt uurides näha oli, aga kuna ma kavatsen selle nagunii lasteaiakombeks viia, siis ma ei loo illusioone, et see seal puhtamaks jääks. SIIT lingilt näed kõiki MOLO tooteid, mis Emmys on.

Sama pakiga sain Marile roosa kaelusalli ja kindad, Reima firmalt. Mõlemad 1€, no pole ju väga kallis, eksole. Salliotsakest on pildilt näha, kindad olid toas, sest Mari on nendel piltidel vanaema juurde minemas ja selleks kolmeks meetriks ei olnud mõtet sõrmkindaid kätte udjada.

Teistele lastele sain ka kraami. Jah, ma TEAN, et ma ei tohi Martale enam midagi osta, aga ma sain selle GAP lumivalgekese body ainult 2€ eest. Seisukord: rahuldav. Ma ei tea, minu meelest on jumala ilus, ei ole topiline. Mingi väike niidiots oli okei nööbi juures, aga ei ole topiline, pehmest riidest ja ilus.

Lendele sain kaks P.o.P pikkade varrukatega kleiti. Ülemine mõmmidega maksis naeruväärsed 1€ ja ta on NATUKENE topiline, aga mõnusalt venivast materjalist ja hea lasteaeda selga panna. Alumine kleit maksis 3€ ja on samamoodi pehme, veniv ja kabe. Ma olen neid poppe popi asju järelturgudel näinud küll, aga mitte sellise hinnaga. Mina olen rahul.

Lende sai autosõitudeks ühe nunnu jakikese ja ühe P.o.P titemütsi ka Ma tellisin selle tegelt Martale, aga vaatasin kodus, et ooih, see päris suur. Ja siis ükskord ma ei leidnud siin remondisegaduses mütsi ja nõnda see Lendele pähe läkski. Jakk oli 4€ ja müts eurone.

Igatahes mina tellin sealt raudselt veel, eriti kui neil mingid kampaaniad on, siis on seal päris korralikud aled ka. Praegu on nt kõik jalatsid -20%. Tsekka ise nende kodukat, vali välja toode, mida sina endale tellida tahaks ja ma loosin KAHELE välja 35€ kinkekaardi.

*Postitus sündis koostöös Emmystore.ee’ga

The post see emmystore.ee on normaalne koht v?* appeared first on Mallukas.

Jajah, ma olen üsna kindel, et ma elu jooksul veel remonti teen ja seega oma sõnu söön, aga no kui mul saaks millestki rohkem kopp ees olla, kui sellest remondist, siis ma tõesti ei tea, mis see oleks, seega ma praegu ütlen, et NEVER AGAIN!

Täna siis sai olema see päev, mil see õudus valmis sai. Las ma parandan ennast – valmis ta ei saanud, aga rohkem ma neist enam ühtegi uksest sisse laskma ei pea, nii et abiks seegi. Enam-vähem tegid nad oma töö ära ja jumal tänatud, et Kardo ja isa lõpetada lubasid selle, mis töömeestel tegemata jäi.

Ma tõesõna ei olnud kursis, et ma peaksin iga väikse detaili neile ette ütlema, mida ma tehtud soovin saada, sest mulle tundub loogiline, et remondikauge inimesena ei tule ma iga liistukese pealegi. Aga no seda ma ka ei arvanud, et kui ma ei täpsusta, et tahaks, et mu välisukse ümber ei oleks vaht, vaid liist, siis oleksin ma pidanud seda spetsiaalselt rõhutama. Et no ma oleksin eeldanud, et nad oleksid näiteks küsinud, et näete, väike esik on nüüd muidu valmis, aga ukse ümber pole liistu ja oleks vaja paigaldada uksepakk, et kas toote ise materjalid või toome meie. See oleks muidugi utoopiline palve, sest kuigi mina suhtlesin ja palkasin firma puhtas eesti keeles, olid minu töömehed nii paduvenelased, et nad ei saanud aru mitte sõnagi eesti keelt.

Näiteks ükskord ma sain kuidagi läbi kehakeele aru, et nad küsisid, et kas see asi mu laes on lamp. No mu vene keel on nagunii minimaalne, aga sõna “suitsuandur” puudub sellest täiesti. Mis mul muud üle jäi, kui lihtsalt piiksuma hakata, kuni ta aru sai, millega tegu.

Kui nad oleks osanud eesti keelt (või mina vene keelt), siis oleksin ma nende käest iga päev küsinud, et ou, kui te tund aega maja ees/toas trepil istute, youtube’ist videosid vaatate ja naerate, et kas te selle asemel midagi… teha ei võiks? Aga kuna ma kahjuks selline keeleoskaja ei ole, siis ma läksin ikka seda rada, et usaldan inimesi, et nad töö ajal päriselt tööd teevad ja kui nad trepil passivad, ju siis nad… ootavad millegi kuivamist või midagi.

Muidugi täna see töödejuhataja või… nende ülemus vms kes see ka oli ütles mulle ise ka, et oi ma juba ammu vaatasin, et nad tegid neid töid poole kauem kui oleks pidanud. Noh, jah… mis seal ikka, tänks, et siis enne tegid midagi selle suhtes, kui viimsel päeval. Kõige haigem oligi see, et see ülemus oli ise nii sõbralik ja tore ja asjalik ja need tema töömehed…

• Noh, esiteks munesid nagu oleks neil aega maa ja ilm (küsisin üle, ei saa tunnipalka).
• Suitsetasid otse välisukse taga, ehk siis suitsuhais tuli otse tuppa. Minu palve peale (pašalusta nje kuurjet tut?) suitsetati edasi. Kui ma ülemusele “kitse panin” astuti edasipidi kaks sammu eemale, millest ei olnud tolku, sest…
• Nad jätsid välisukse kogu aeg pärani lahti. ALATI! Ja kuna külm tuli sisse, siis panin elutoaukse vahelt kinni, et enam-vähem olla oleks ja harvad ei olnud need korrad, kui ühel hetkel sain aru, et töömehed on ära läinud ja…ukse pärani lahti jätnud.
• Lahkutakse sõnagi lausumata. Ei mingit “dasvidanjatki”. Oleks ma aru saanud, et millal nad täpselt lähevad, siis ma ehk oleks ämma abiga isegi mõni õhta midagi küsinud, et ala millal te seda, teist, kolmandat juba tegema hakkate, aga ei, nad hiilisid minema nagu tõusev päike, uks loomulikult pärani valla, mõnikord värav ka, aga õnneks Lottel pole enam kommet minema joosta.
• Tuldi, nagu jumal juhatas. Jutt oli, et käivad iga päev alates 9st, pühapäeviti ei käi. Vist kaks korda tulid nad üheksaks, või ei… pigem ühe. Mõni päev ei tulnud üldse. Üks pühapäev jooksen siin palja perssega ringi, kui rahumeeli tuppa astutakse.
• Jälle oli ju kokkulepe, et lihvitakse siis, kui me Tartus oleme (2-5 okt). Mulle helistati viiendal, siis kui me olime just bussi istunud, et oi töömehed pole pahteldamagi hakanud, just sayin’. “Tahtsin lihtsalt teada anda,” kõlas mega rõõmsameelselt telefoni teisest otsast. Vahva!
• Siis lubati, et no kuna me siis peame siin sees elama, siis lihvitakse mingi spets masinaga, mis samal ajal imeb ka ja lisaks antakse sellest enne teada, et teibitakse uksed kinni jne, et tubadesse tolm ei ei tuleks. Istun mina siis siin ükspäev toas, kui kukutakse lihvima. Käsitsi. Uksed irvakil. Ma jälle üritasin aru saada, et mis toimub ja nende vastus, et “tsut-tsut” eeldasin ma, et vb on mingi asi nagu ÜLI natukene vaja teha, et okei, lähme eest ära üldse kodust. Tagasi tulles oli KÕIK paksu pahtlitolmu kihi all. Tsutt-tsutt oli lihtsalt… lihvida. Pohuilt. Uste teipimine? Miks? Las nad olla lahti, suva, ega see nende kodu pole, et kahju oleks, et asjad tolmuseks ei saaks. Kirjutasin jälle ülemusele, sain vastuseks, et jah, me ikka mõtlesime, et liiga väike projekt vms, et tuua seda suurt masinat ja noh, sorri. Ei saa, aga töömehed on super hoolikad edaspidi.
• Teate, kui kaua nad värvisid mu elutoa lage? 10.00 -18.00.

Alguses ütles see ülemus, et umbes nädalake läheb, okei, võib olla 9 päeva, mitte enam. Aga ometi see aeg läks ja läks ja läks ja möödus päevi, kus keegi ei tulnud. Möödus päevi, kus saabuti nt kell 11 kolmekesti, siis nokitseti midagi 20 min, siis istuti trepil ja lasti jeed. Mõni päev tulid reaalselt pooleks tunniks ja kadusid. No näiteks paar päeva ei saand üldse midagi teha, sest oodati seda masinat, millega imeda ja lihvida korraga, aga siis meenus, et aa ei mul ju nii väike ots siin, mulle pole seda ikka vaja. Nagu… wtf?

Nädal tagasi lubati, et reedeks on remont kindlalt valmis. MAKSIMUM laupäevaks. Lubati, et esmaspäeval tehakse viimased lihvid ja ehitusprügi ära viia õuest. Esmasp tuldi, midagi siin jälle tehti ja… lahkuti. Ei näinud see esik küll selline välja, et see valmis oleks.

Eile tulid töömehed KOOS selle ülemusega ja ülemus oli siin tunde nendega koos. Ma pole elu sees näinud, et nad nii palju tööd suudaksid nii kiiresti teha. Pandi liiste ja tehti kõiki neid väikseid asju igalt poolt, mida oleks võinud AMMU trepil istumise asemel teha, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi, I guess. Eile ma saingi teada, et ah, mis, ei uksepakku küll meie ei tee, sa pole ju öelnud? Mis trepi alune liist? Sa pole ju öelnud! Välisukse ümbrune liist? Guess what, ma pole ju öelnud!

Ega nad eile ka valmis saanud, nad siiski nädalaid tühja passinud, ei jõua nii kiiresti inimesed teha nädalaid tegemata töid. Seega nad tulid veel tänagi tagasi. Pidid kell 11 tulema, aga see ei üllatunud mind enam üldse, et nad kell 1 tulid. See oli juba nii tavaline, et ma isegi ei tea, miks me kohvikust nii ruttu koju jooksime.

Päris hea oli ka see, et kui ma näitasin mingitele värvivigadele ja asjadele, siis kehitati õlgu, et eiei, seda tegid EELMISED töömehed, mitte meie omad. No… paranda ära siis, mis vahet mul on, kes selle vea teinud on? Mina olen maksnud ju esikuremondi eest, mis tähendab seda, et ma tahan lõpptulemusena saada ruumi, mis on ilusasti viimistletud ja VALMIS. Mitte, et töömees ütleks, et kle, aga siia seinale olid sinu lapsed enne sodinud, SEDA ma küll üle ei tee, sest see pole minu asi? Wtf nagu. See kõik oli minu jaoks sama loogiline, et ütleme, et ma tellin mingi väikse ruumi remondi. Ala WC remont. Ja siis mul vahetatakse pott ja kraanikauss ära ja pannakse plaadid seina ja öeldakse, et ok, tavai, tsau, meil valma. Aga ei, me ei vuukinud, sest sa ju ei öelnud, et me vuukima peaks. Ja et sa tahaksid, et vetsus uks ka ees oleks? Ei, sa ju ei maininud seda?!

Ma ei tea, vb ma tõesti nii remondikauge, et ei tea, et ma pean NII detailideni tegema töömeestele listi, et kui nad näevad ise, et midagi on puudu, nt lüliti keset seina, siis nad ei kehita õlgu, vaid ütlevad enne, et see on puudu, või ostavad selle ära ja panevad mu arvele otsa. Näiteks täna mu isa tõi neile ukseliiste, et nad need paika paneks, nad ise oleks jätnud näiteks nii:

See pakuosa – pole nähtavasti nende teema. Nad isegi ei teinud juttu sellest, et kle kas me peaksime sellega ka midagi tegema. Lihtalt… eeldasid, et jah, ma küll tellisin firmalt esikuremondi, aga ma lihtsalt TAHAN, et mul oleks uksepaku asemel imelik lagunev auk, kes ei tahaks?

Lisaks see osa, kus laudis lõppeb. Tunduks loogiline, et ekspert lõpetaks oma töö liistuga, eks? Oh ei! “Ei, meie pole siia küll midagi mõelnud, te ju ei öelnud?”.

Väikse esiku plaadid jäid ka üsna värviseks peale nende lahkumist, aga ma lihtsalt…. ei viitsinud enam nendega suhelda. Trepi ümber pole mingit liistu. Jah, enne ka polnud, aga ma arvasin, et see kuulub remondi juurde, et kõik viimistletakse ära. Eksisin, mis muud.

Suva, et siin lülitit pole, kas peaks üldse?

Te ei tahtnud sellist välisukse alust? Miks…?

Me läbustasime teie trepi värvidega ära ja kraapisime osadest kohtadest värvi maha, aga selle asemel katsime ta nüüd selliste latakatega, on ok v?

Trepi ja põranda ühenduskoht on küll piluga ja kole, aga pohh ju?

Sry, siin-seal läks veits värvi üle, ära pikka viha pea.

Ei sa ei öelnud, et sa tahad, et siin liist oleks ju?!

Mkm, meie seda värvi sinna ei ajanud, need olid need eelmised töömehed!

Meie ei teind!

Oot, sa tahtsid, et vannitoa ja esiku ukse vahel liis oleks? Imelik, sa oled esimnene..Kahju, et sa seda siis varem ei maininud, meie selliseid asju küsimata ei tee.

Mis seal ikka, tegelikult on need väiksed asjad õnneks Kardo ja isa vahel tehtavad ja ausalt mul on juba NIIII suva, peaasi, et see lihtsalt… läbi oleks. Ma ei suutnud enam minutitki selles sodis ja kaoses elada ja kui me võrdleme esikut enne ja pärast, siis noh üldises plaanis on erinevus väga suur ja kõik näeb palju parem välja, kui enne. Lihtsalt oleks tahtnud, et kui juba tehakse, siis faking korralikult, mitte, et käi ja anu ja luni, et pliis tee tööd, pliis tee lõpuni, pliiiiis noh!

Ma homme valges teen enne-pärast pilte ka, et te saaksite aru, et noh, midagi peale sita ja jama on siin ka tehtud, aga täna tahtsin lihtsalt ära halada. Ma selle tasumise suhtes ka ei tea, et ma olen neile ettemaksuna 50% arvest ära tasunud ja täna see ülemus ise ka ütles, et no ala et treppi korda teha tuleb see üle värvida ja lakkida, et kas ma tahan. Ma ütlesin, et ma olen siin iga sekund sünnitama hakkamas, et ma tõesti enam ei taha selle lakkimise ja värvimisega tegeleda, lihtsalt ei taha, las olla. Eks näis, milline see teine pool 50% arvest on. Homme pidin saama.

Teate, mis kogu selle asja juures jube imelik on v? Nad ju teavad, et ma olen blogija. Et ma näitan teile tulemust. Nende firma nime näitas “Malluka Sügis” saates. No shit, et ma kommenteerin ka lõpptulemust saates, telekas. Ma ei ütle, et ma nüüd mingi jumal taevas, et nad oleksid pidanud mingi nahast täitsa välja pugema MINU nimel, aga kui mina ise teaksin, mis mastaabis mu firma hiljem kajastust saab, siis jah, ma annaksin endast parima. Muidugi võiks remondifirma alati endast parima anda, aga sitta sellega. Vähemalt on nad läinud!

JEEE!

Ma hakkan ise homme esikukappi värvima, kui viitsin. Ma ei tahtnud seda neilt paluda, sest ma ei soovinud, et nad veel kuu aega kolmekesti kappi värviksid vms Lõpetuseks üks mega tõene screenshot nende kodukalt:

The post hea, et ma selline pohhuist olen appeared first on Mallukas.

Teate, ma ei taha üldse piriseda, sest viimased kaks päeva olen ma isegi normaalsemalt hingama hakata saanud mingil imekombel, aga paraku püüdis mind kinni mingisugune viirus ja see on räme. Ma läksin muuseas Lendet ka haigena sünnitama ja ega see meeldiv ei olnud. St sünnituse ajal ei pannud nagu tähelegi, et kas nina on kinni või kas on vaja nuusata, küllap see kohutav valu + taltsutamatu oksendamine juhtis tähelepanu mujale. Küll aga oli see vägagi märgatav peale sünnitust, sest esiteks oli mul hiiglaslik ohatis, mis muuseas vastsündinutele lausa eluohtlik on, mis tähendas seda, et ma ei saanud Lendekesele musigi teha. Lisaks on peale sünnitust niigi nadi olla, ilma, et enda kopse välja köhiks ja iga sekundi tagant nuuskama peaks.

Jah, aga ega lõpurasedana see ka tore pole. Iga kord, kui ma köhin, on mul tunne, et:

a) ma lasen end täis

b) keegi kukub mu seest välja

Nagu te teate, siis pole ei Mari ega Lende kumbki 40da nädalani vastu pidanud ja on enne välja karanud, seega ma ei hakka endale isegi illusiooni looma, et mul päriselt ka 19 päeva aega oleks. Mitte, et seal vahet oleks, millal ta sünnib, aga täitsa ausalt ma alles hiljaaegu ise leppisin selle mõttega, et me beebi saame ja nüüd mul on kuidagi nagu vähe aega olnud sellega kohaneda. Lihtsalt olen autopilooodil…rase olnud ja tegelenud saja muu asjaga. Pole olnud sellist “jeee, ma saan väikse beebi!” tunnet väga, vaid nagu nojah, okei, küllap saan siis.

Imelik kuidagi öelda ka, aga natikene olen peljanud seda kõõrdi vaatamist ka, et issand jumal naine, tee oma eluga muud ka, kui aina sünnita neid lapsi. Siis aga on õnneks meenunud, et ma olen päris palju teinud siin elus ja võin endale vist ikka lubada kolme last, ilma, et mind saaks liigitada nende naiste hulka, kes ainult lapsi välja pop’ivad ja kodus istuvad. Mitte, et kodusel emal midagi häda oleks, lihtsalt see ei ole see kuvand, millena ma ennast iial näinud olen. Ma tahaks endale ette kujutada, et ma olen ikka asjalik ja edukas ja ambitsioonikas. Et ma olen ema kõige selle kõrvalt, mitte AINULT ema. Aga see teema läheb vist lappama, sest eks igaühel olegi endale erinevad ambitsioonid ja mis teised teevad ja on, see mind kulmu kortsutama ei pane. Lihtsalt mul on nagu olnud selline visioon oma peas, et mu tütred kunagi saavad rääkida minu kohta, et vot minu ema oli ikka kõva naine, igal rindel pani! Muidugi on ka see armas, kui lapsed saavad öelda, et vot minu ema oli ikka kõva naine, pühendas oma elu ainult meile, nii et endiselt rõhutan, et mõtle ma midagi paha kodustele emadele. Kui mina oma tööd kodust teha ei saaks, oleks ma 100% kodune, sest oma lapsi vaid peale tööd ja nädalavahetusteti näha tundub mulle väga kurb.

Eks seda dilemmat ja mõtet tunnevad raudselt paljud emad, et kas ma peaksin nüüd olema pühendunud 100% kodule, või peaks ma ka midagi muud tegema. Võib-olla on see minust tobe niiöelda kahel rindel rabada ja võib-olla saan ma seda kunagi kahetsema, kes teab. Praegu mulle tundub, et kõik mängib kenasti välja, aga praegu ma olen ka alles kahe lapse ema, mitte kolme, alla viieaastase tütre ema. Tulevik tundub põnev, kas pole?

Kaalu mul kodus pole, seega ei oska ma absoluutselt aimata, palju ma kaalun. Ei, valetan! Eelmine nädal Swissis kaalusin ja seal olin ma 72kg, aga no seda ma ei tea, kas ma olen hakanud kuskilt alla võtma või juurde võtma ja ausalt öeldes see kaaluteema mind rasedana suurt ei huvita ka. “Tavainimesena” tahaks muidugi kabe olla küll, aga praegu olen siin hädavaevu elus ja suva, kas ma kaalun 72 või 82 kilo. Keda see ikka huvitaks?

Öeldakse, et laps peaks nüüd vähem liigutama ka, aga mina seda täheldanud ei ole. Pigem ütleks ma, et ta just rohkem seal rabeleb ja liigutab ja rullib. Võimatu on normaalselt istuda, kogu aeg mingi sabimine sees käib. Aru saada on, et ta on ikka… suur.

Kokkutõmbeid, või noh, seda, et kõht krampi läheb, seda on juba kuid olnud, viimasel ajal aina rohkem, aga mis siin ka imestada, lõpp on üsna lähedal ka. Kõiksugused muud sümptomid, mis ennustaksid peatset sünnitust, puuduvad täielikult. Öeldakse küll, et enne võib hakata limakorki tulema või midagi, aga kuna mu kaks eelmist sünnitust on nii üks ühele olnud, siis ma juba tean, et kui ma mingit pruunikat voolust nägema hakkan, siis ilmselt on sama päev minek.

Ainukene küsimus on mul nende lootevetega, sest ma reaalselt ei kujuta ette, millised need olema peaksid? Mul on nad alati esimese pressiga ära tulnud, seega ei ole ma aeg ajalt kindel, mida ma lekin… Ütleme nii, et kui aevastan või köhin, siis tuleb jalad ristis hoida, aga lootevett vist tagasi ei hoia, nii et ma pean leppima faktiga, et ma olen jõudnud punkti, kus korra-paar päevas naaaaatukene püksi lasta on ok.

Kõrvetised on seal maal, et umbes 10 Renniet päevas on lebo, kui mitte 15. Ma mõtlen pidevalt, et mul peaks juba hääl peenikeseks minema, sest see Rennie on paras kriidipuru ju. Aga noh, kaua ma enam seda nosima ei pea, seega suva. See isegi maitseb mulle (kuigi raseduseväliselt kunagi maitsesin ja siis tundus see päris rõve).

Uni on, iga väiksem liigutus võtab hingeldama ja ma tunnen, kuidas ma olen endale ebaomaselt kergesti ärrituv. Okei, ehk praegu on lisaks rasedusele ka muid “jamasid” millest mõelda, aga laias laastus on mul neist ju kõigist pohui, miks ma siis ei võiks rahulikult olla vana hea mina ise, kes ei ärritu, kui lapsed patju maha loobivad. Ma reaalselt läksin hommikul nii kurjaks, et ähvardasin Mari õhupalli katki teha, kui ta sellega krabistamist ei lõpeta. #aastaema. Nagu, mis mul viga on?!

suvaline käigu pealt tehtud pilt, this is my life now

Naljakas, ühest küljest tahaks veel aega, et lihtsalt… olla ja vedeleda ja nuusata. Teisest küljest tahaks juba seda kolme tütrega perevärki alustada. Noh, valida enivei ei saa, tuleb, millal tuleb. Ja kui tuleb, saab kindlasti äge olema, aga praegu olen ma lihtsalt väsinud. Nii väsinud. Sellele ei aita vist kaasa see, et ma ärkasin kell viis selle peale, et mu nina ja kurgu vaheline ala kuivas ja valutas nii hullult, et ma pidin alla tulema teed keetma.

Õnneks Kardo on asjalik ja paneb praegu mu haiglakotti kokku, ma ei viitsi isegi vaata, mis ta seal asjatab, aga tahate ma näitan teile ka pärast, mis ta kokku pani? Ma usun, et tal pole õrna aimugi Huvitav, kas ta taipas enne googeldada võib paneb mälu järgi, et ala mis ta arvab, et mul ja Martal vaja minna võiks?

The post 9 kuu rasedust – jep, ikka veel rase* appeared first on Mallukas.

Palun tehke mulle keegi selgeks, et kas ma päriselt elan mingisuguses paraleeluniversumis? Okei, mõnel määral ehk jah saan ma maailmaasjadest aru, kui teised inimesed, aga laias laastus tundub mulle, et ma olen nagu suht suvaline inimene ja saan asjadest sama moodi aru, nagu teised.

Et kui ma palkasin suvalised isetegijad ja need siin sitta keerasid, siis jah, tõstan käed ja ütlen, et panin puusse. Mis oleks järgmine ja targem samm? Minu loogika ütles, et palgata korralik firma, et vältida sama olukorda. Googeldasin ja leidsin sellise firma nagu Sinu Ehitus. Vaadake kodukat, tundub ju jumala korralik ja adekvaatne firma, eks?

Panime kirja punktid, mis on vaja remondi käigus teha, ehk siis ma loetlesin nii palju asju, kui mulle endale pähe tuli. AUSALT ei mõelnud ma, et ma peaksin minema nii detailidesse, et oleks pidanud mainima, et remondi lõpus oleks minu soov näha 100% valmis viimistletud esikut. Mulle tundus see iseenesestmõistetav. Umbes nagu minu jaoks on iseenesestmõistetav see, et kui ma tulen kellegi koju, siis ma ütlen talle tere, ei suitseta talle tuppa ja lahkudes sulgen ukse ja ütlen nägemist. Aga no ma ju ei täpsustanud seda, ju siis seetõttu ka neid asju ei tehtud :)

Lõpptulemust ma teile näitasin, täna sain nende ülemuselt ka kommentaarid selle porno kohta, mis tehtud sai:

Nende kommentaar:

“Pildil olevast lävepakust oli juttu tellija elukaaslasega võimaliku tööde mahu hindamisel. Kahe ruumi põrandate tasapinnad on eri kõrgusel ja servas olevad plaadid liialt kitsaks lõigatud. Korrektseks lävapaku paigaldamiseks tuleks osa plaaditud põrandast üles võtta ja uuesti plaatida. Selle selgituse valguses tundus kliendi elukaaslasele see liialt kulukas ning ta ei olnud vastu selle töö ise tegemisele.”

Jutt on ilus, aga see on kahjuks puhas vale, sest esiteks ei pakuks Kardo (also known as “elukaaslane”) elu sees seda, et ta teeb ise, sest see on nii kulukas, sest ta ei oska ega poleks elusees viitsinud õppida seda, kuidas põrandaplaate üles kraapida ja uuesti panna. Meil on palgatud ehitusmehed esikut remontima – see võiks olla nende töö, eks? Seda enam, et me oleme nagunii arvestanud remondi väljaminekutega, mitte lambist otsustab üks meist, et kle see üks väike jupp on LIIGA kulukas, et ärme seda tee. Kardo ütleb, et ta pole elu sees midagi sellist öelnud ja no paraku ma usaldan rohkem oma abikaasat, kui suvalist ehitusvenda, kes leiab, et see on valmis töö. Ja kuna mina olen see, kes töö tellis, siis kas poleks olnud proffesionaalne näiteks pöörduda minu poole, et näete, siin on selline pakk, teie abikaasa arvas nii ja naa, aga mida me teeme? Võiiiii, võib mulle valetada, et Kardo ütles, et nad seda ei teeks, sest “see on liiga kulukas”. Hästi kulukas on raudselt kolme plaati uuesti panna! Muud saame lubada, aga vot SIIN tõmbame piiri.

Panemata lüliti nendepoolne põhjendus:

Välisukse ümbruse kohta oli neil öelda nii:

“Töödega alustades oli majal teistsugune välisuks, mis oli kenasti seestpoolt viimistletud. Välisukse vahetamise ja palede viimistlemise teenus telliti kelleltki teiselt.”

Plätserdatud tepi kohta kostsid nad nii:

“Kuna meie tegevusest tingituna sai trepp kannata, pakkusime kliendile välja, et hea lõpptulemuse saavutamiseks värvime terve trepi oma kuludega üle. Tellija keeldus põhjendusega, et on ehitajatest tüdinenud ja tal ei ole siis võimalik päeval trepist üles- alla käia.”

Ee, ma olen veidi segaduses, et kas ma oleks PIDANUD nõustuma sellega? Et niigi on asjad veninud 100 aastat, ma olen 9 kuud rase, ma ei taha elada lakihaisus, ma tahan üles-alla kõndida saada ja ma tean nende tööde “kiirust” ja kvaliteeti, siis andke andeks, aga ma enne palkaks kolm pimedat koormaeeslit oma treppi üle värvima, kui neid vendi enam uksest sisse laseks. Jumal teab, ehk Marta kolmandaks minisünnaks oleks valmis saanud?

“Tavapraktika ehituses on, et põrandaliistud paigaldab põrandakatte paigaldaja. Meie tööde hulka ei kuulunud parketi paigaldamine ja tellija ei avaldanud soovi, et eelmise ehitaja tegemata töö tuleks meil lõpetada.” 

Jah, ma tõesti spets seda ei öelnud, aga see on jälle selline pisiasi, mis oleks minu silmis nagu väärtus firma poolt. Et ta ütleks, et kuule, näed, sul siin selline kole äär, kas paneme siia ka midagi, kas teeme korda? See muidugi oleks nõudnud keeleoskust, mida mu ehitusmeestel nagunii ei olnud, seega jah, see oli minu poolt vb utoopiline palve.

Nende kolme pildi kohta öeldi nii: “Pisiparanduste ja ümbertegemist vajavate tööde hulk onmeie hinnangul sedavõrd suur, et kõiki töid heat tajhtest ja oma kuludega me kahjuks teha ei saa.”

Kus ma olen öelnud, et ma soovin, et mulle heast tahtest ja oma kuludega midagi tehtaks? Ma rõhutan korduvalt, et oleks soovinud kasvõi seda, et keegi oleks öelnud, et btw kas sa ikka tead, et me ei tee seda kõike siin korda, kas sa sooviks sseda? Kas oled nõus juurde maksma? Ma oleksin vastanud, et jah, loomulikult tahan ma korralikku lõpptulemust ja loomulikult ei ole mul raske nende paari asja eest juurde maksta. Mitte seda, et ma viimasel päeval pean mõistma, et aaaaa nad ei kavatsegi seda teha.

Vannitoa ja esiku vaheline liist puudu. Nende selgitus: “Meile teadaolevalt ei teosta ükski ehitusettevõte oma kuludega töid, mida tellija tellinud ei ole.”

Ma ei saa aru, mis OMA KULUDEST nad aina räägivad, nagu nad oleksid mu käest küsinud ja ma oleks öelnud, et ei, ainult siis kui tasuta teete vms. Kuna nemad timmisid ära uksed ja paigaldasid ustele liistud ümber, siis kas oli utoopiline eeldada, et kui ÜMBRUSE liistud panevad, et siis panevad põrandale ka? Mulle tundus nagu loogiline, et seda tehtakse. MINU kuludel siis, aga ilmselgelt mitte.

Siinkohal küsingi nüüd teie arvamust, et… kas ma olen ise millestki valesti aru saanud? Olen ülekohtune? Kas ma oleksin tõesti pidanud iga pisiasja neile ette lugema, või on minu arusaam sellest, et korralik firma ise selliseid asju küsib ja pakub? Kas ma näen välja nagu vallavaene, et mulle pole mõtet pakkudagi, et raudselt tahan “nende kulul” vms? Parim on muidugi valetada, et Kardo keelas neil pakku teha ja tahis ise plaatida.

Mina isiklikult olen kogu selle teenusega rahul umbes… 40% kui üdini aus olla. Noh, sest värvitud ju sai ja üldmulje on nüüd normaalne. Aga kogu see venitamine, jauramine, ebameeldivad töömehed ja lõpptulemus on enam kui ebameeldiv. Seega jah, kahjuks ei saa ma Sinu Ehitus firmat soovitada. Või okei, äkki teil läheb paremini, kui te esitate neile korraliku nimekirja. Toome jälle näiteks pisikese WC, et selle remonti saada, on Sinu Ehitus firmale vaja esitada järgmine nimekiri:

Võtke vanad plaadid üles, minu kulul, ma maksan selle eest.

Pange uued plaadid, ausalt maksan.

Kui kuskil on olnud, või võiks olla pistik või lüliti, siis pliis, pange need ka tagasi.

Kui ise vetsu kasutate, palun pange prilllaud alla, mul on tütred ja nad kukuvad potti. Selle eest ma ei maksa, aga palun seda teha. (Ma joonistasin punase huulepulgaga potikaanele suure noole alla, peale seda kui Mari teist korda potti sulpsatas, kahjuks ei mõistnud nad peale emakeele ka noolekeelt ja prilllaud oli järjekindlalt üleval. APPI, kui närvi see ajas!).

Palun ärge suitsetage mu ukse taga.

Palun tulge tööle nendel päevadel, kui lubate.

Palun pidage kinni kellaaegadest.

Palun paigaldage vetsuremonti tehes ka uus pott. Ise ostan, maksan paigalduse eest.

Kui kuskil on mingi värvipritse, siis palun ärge jätke seda sinna, tehke korda.

Jah, ma soovin ka ukseliiste. Luban maksta.

Raudselt mul jääb sellest nimekirjast veel midagi puudu, aga ma olen nii vihane ja mul on nii kopp ees sellest kõigest jamast, mis toimub, et ma ei viitsi enam isegi “huumorit pastakast välja imeda”. Kopp NII ees. Seda enam, et vaata ma maksin neile 50% ette ja eeldasin, et peale seda pornot nad päris 50% veel juurde ei küsi. Uus arve oli 2x suurem kui ettemaksuarve

Mult küsitakse tihti, et kas sul on mõnikord tunne, et sa enam ei viitsi ja jõua?

Jah, nüüd on küll jah.

Persse raisk. Ma olen nii väsinud!

The post remondifirma põhjendab oma pornot appeared first on Mallukas.

Mul oli eile ikka päev läbi eriti närvihaige tunne peal. Iga asja peale kiunusin ja närvitsesin, nagu mingi segane. Häbi öelda, aga ma pole vist elu sees laste peale nii palju kisanud, kui eile terve päeva peale kokku. Küll mind ajas närvi, et nad diivanipatju loopisid, siis see, et nad aina kraaklesid ja õhtu lõpuks murdusin selle peale, kui nad laetulesid vilgutasid ja samal ajal kaklesid. Tõsiselt ka, ma pole vist elusees NII kõvasti üldse karjunud kellegi peale, kui too hetk, et nad sellest pagana lülitist eemale astuks ja ükskord selle igavese kaklemise ära lõpetaksid.

Endal ka väga paha tunne siiani sees, sest kuna ma muidu olen siiski normaalne inimene, kes oma laste peale ei kriiska, siis Mari sellega väga harjunud ei olnud ja solvus mu peale 100%. Ta hakkas nutma, ütles, et ta süda on katki ja magama minnes ei öelnud mulle head öödki. Üldiselt on issiga magama minek suur mangumine, et ei taha issit, tahan emmet. Eile vaadati mind nagu viimast tonti ja mindi kurjalt magama. Paras mulle kah, ei tohi oma pingeid laste peale välja elada, see ei ole kuigi täiskasvanulik.

Hommikuks ei olnud minul enam karjumisetuju ja Marikene ei olnud ka enam pahane. Jumal tänatud.

Lohutan ennast sellega, et ehk juhtub kõigil selliseid murdumise hetki ja peaks vast lihtsalt õnnelik olema, et selliseid momente pole rohkem olnud. Ja üldse on sellised murdumised küll inimlikud, kuid laias laastus ebavajalikud. Kuigi jah, mul siin praegu riburadamisi igasuguseid feile elus, aga mis mõttega ma neile ikka keskendun. Shit happens ja ainukene variant on nagunii edasi elada ja lahendusi mõelda, mitte kodus laste peale karjuda ja mossitada.

Seega, ei mingit kassimist enam, suur inimene võiks osata hinnata seda, mis on hästi, mitte nukrutseda selle üle, mis ei ole. Eks?

The post oluline vs ebaoluline appeared first on Mallukas.

Okei, insta ja Fb on täis lumepilte, aga meil siin Männikul on nulliring sellles asjus. Ei mingit lund. Küll aga on toas päris mõnus. Kamin põleb, toad on soojad ja siia-sinna olen ma visanud patju ja pleede, et hubasem oleks. Laste arust küll selle pärast, et oleks rohkem asju laiali loopida, aga no igale oma. Mis muud, kui ma loobin tagasi ja naudin neid põgusaid momente, kus asjad omal kohal on. Praegu on küll päevane aeg, aga kohe kui hämaramaks läheb, panen küünlad ka põlema. Jällegi asi, mis minu meelest on hubane, laste meelest tore tegevus neile – kakelda, kes küünlad ära puhuda saab. Elu õied.

Mul jõulutunnet siiski veel ei ole, aga jõulusöögist ära ei ütle ka. Maks&Moorits saatis meile hunniku head-paremat ja ma lihtsalt pean kiitma nende verivorste ploomi ja suitsulihaga. Mulle üldiselt üldse ei meeldi need “paksud” verivorstid ja söön eranditult ainult neid peenikesi, aga need ploomidega on niiii niiiii niii head.

Kardo siin tegi neid ükspäev õhtusöögiks ja mina mõtlen just, et kas ma peaks poodi ronima, et neid juurde osta, või lepin täna millegi muuga?

Tüüpiline värk, et sügisel hakkan alati sealiha, kapsast ja verivorsti õgima, et jõulude ajal juba mega kopp ees oleks. Samas esimese päikesega on vaja grilli sussutada, et siis juuni lõpuks ei tahaks enam grilliha nähagi Teete samamoodi ja olete juba jõulutoitu nosinud?

The post kas teil on juba jõulutunne? appeared first on Mallukas.

Mäletate, ma rääkisin, et kuivatit oleks vaja. Noh, jah muidugi on meil kohe kolm last ja ilmselgelt olukorda, kus kõik pesu oleks puhas ja kappides, pole ma ei tea mis ajast nähtud siin majas. Tegelikkuses täidab meie pesumasinat viimasel ajal 90% ajast hoopis voodipesu, sest miskipärast on Maril viimasel ajal tekknud väike probleem – häda tuleb kogemata voodisse.

Oeh, üldse kogu see mähkmemajandus ja potitreenimine ja asjad olid tema puhul omal ajal nii keerulised. Natukene olen nendest juttu ka teinud, aga päris palju olen meelega mitte kirja pannud, et vältida seda ilkumist, et appi, lapsel ju nii piinlik ja see ta isiklik asi ja nii edasi. No tegelikult on see kõik üsna levinud probleem ja häbitundeks põhjust pole, sest paljudel vanematel vaja sellega rinda pista. Oleks võinud kohe kirja panna, teaks praegu täpsemalt rääkida.

Ma mäletan, kui ta oli peaaegu kolmene ja IKKA potil ei käinud. Appi, kui palju kommentaare ma kuulsin selle kohta. Et noh, ma ju selline pohhuist ja ju siis mul on pohui sellestki, kas mu laps käib potil või mitte. Tegelikkuses proovisime me igasuguseid nippe ja trikke, mis netist leidsin.

Lasin tal märgade pükstega olla, panin ta potiga teleka ette, andsin talle potil telefoni kätte, premeerisin potilkäimist millegi heaga, lasin tal püksata olla. Issand,ma isegi ei mäleta, aga no kõik, mis te soovitasite, proovisin ma järgi. Miinus oligi see, et ta tegelikult ei tahtnud üldse potil olla, mistõttu oli nt raske anda potti tegemise eest preemiat, kui seda absull ei juhtunud. Lõpuks ma olingi seisus, kus ta ise tõi poti, küsis telefoni ja istus siis telefoni näppides potil, ei mingi plaaniga sinna midagi teha.

Kuidas see lahenes? AUSALT ei mäleta. Tuleb meelde, et umbes kolmeselt oli see, kui me käisime seal lastehaiglas uuringutel ja Mari andis mõista, et ta tahab pissile minna. Ja kui ma ta vetsu viisin, suurele potile, siis sinna ta oma häda tegigi ja kuidagi sujuvalt jäigi tal see väikse pissipoti aeg vahelt ära, hakkas kohe suure poti peal käima.

Sellega ta potiprobleemid siiski läbi ei olnud, sest esiteks oli tal mingi vastumeelsus number kahe suhtes. Ta KEELDUS seda potti tegemast ja nõudis selleks üli pikalt mähet. Täitsa ko-hu-tav aeg oli see, aga aju on ära blokeerinud vist, kaua see kestis. Konkreetselt ei teinudki enne häda, kui mähkme jalga sai. Ma isegi proovisin toona seda, et vot lihtsalt ei anna, aga ta suutis mingi neli (!!!) päeva kannatada ja nuttis, no ma ei suutnud niimoodi ka last piinata. Jällegi lahenes see ühel hetkel nagu täitsa ise, lihtsalt läks potile ja asi ants.

Lõpuks oligi nii, et Maril oli mähe uneajal. Lõuna- ja ööuneks panime alla, sest kuivaks ta ei jäänud. Mingi hetk jäi ta lõunaunne ilma ja nii hakkaski olema, et tal oli vaid öömähe. Sellega oli ka selline on-off värk, et ala kodus oli ööd kuivad, siis läks mu ema juurde, mu ema pani mähkme ööseks alla ja jälle hakkas öösiti alla tegema. Siis jälle harjutasime ilma ja noh selline see eluke oli, et muudkui pese voodipesu ja kiru seda, et sul kuivatit pole, sest kõik kuivab nii kaua ja ega päris jalaga ka segada pole seda pesuhunnikut, et oleks igaks nädalapäevaks uus võtta. Igatahes võttis jälle paar kuud, kui kõik paika loksus. Ei tulnud enam voodisse ühtegi õnnetust ja mina juubeldasin – ei mingit pissiloigus ärkamist enam! Mari magab ju enamasti meie juures ja eriti meeldib talle minu kaissu pugeda. Üli mõnus on ärgata selle peale, et sulle on lihtsalt peale pissitud… not!

Päris pikalt oligi kõik korras. Mari oli kenasti kuiv ja Lendegi hakkas täitsa suvaliselt, suht enda algatusel, potil käima. Ma siit blogist vaatasin, et mingi juuli-august oli see. Igatahes olin ma rõõmus, et näed, pole veel kaks ja käib kenasti potil, tubli laps! Läksin julgeks ära ja proovisin ka ööseks mähet ära võtta, aga kuna ma alles sain sellest elust välja, et piss iga nurga peal, siis seda kaua ei proovinud – näha oli, et seda ta veel hästi ei suuda. Seega oli (ja on siiani) Lendel öösel riidest mähe all, muul ajal on tavaliste pükstega ja õnnetusi juhtub vaid mõnikord harva. Mul on päriselt tunne, et see oli seotud riidest mähkmete kasutusele võtmisega, sest neid sain ma Lendel vist maksimaalselt kuu kasutada, kui ta juba tavaliste alukate peale üle läks.

Viimased paar kuud, ma ütleks, et eriti intensiivselt viimane kuu, on Mari hakanud öösel alla pissima. Minu meelest see jälle hakkas mu ema juures, et ema rääkis iga kord, kui Mari seal oli, et jälle juhtus õnnetus. Mina imestasin, sest kodus seda probleemi ei olnud, kuni noh… Hakkas kodus ka. Ja see on nii imelik, sest ta ju oli sellest juba niiöelda lahti saanud ja midagi ju juhtunud pole, et see komme tagasi peaks tulema, aga no tee või tina, praegu 5 korda nädalas kindlasti juhtub. No KINDLASTI. Ja see on nii väsitav.

Ma niigi jälgin õhtul, et palju ta joob, saadan ta lausa mitu korda pissile, ta ise ka räägib, et ei taha voodisse pissida ja… ikka juhtub. Ja veel nii imelikul ajal, et ala jääb kell 9 magama ja ma mõtlen, et kui ise ka lähen, siis enne ajan ta veel vetsu (kell 12), siis selleks ajaks on juba õnnetus juhtunud. Samas kui tund peale magama jäämist äratama lähen, siis ta enamasti ütleb läbi une, et ta ei taha, et ei ole pissihäda. Mõni kord on õnneks ka läinud, tõuseb püsti ja läheb ja voodi jääbki kuivaks, aga no see on harva.

On ka nii olnud, et ta ise ärkab selle peale, et pissihäda on ja läheb vetsu, seda siiski väga harva. Pigem juba siis, et natukene on voodisse tulnud, kui ta taipab ja vetsu läheb. Mis on igatahes parem, kui üleni läbimärjas voodis olla, aga no lapsest on kahju, sest ta ise on küll õnnetu selle üle, kuigi me pole üldse pahandanud ega praganud selle pärast.

Eile jäi Mari kell 9 magama ja kui mina voodisse läksin, oli õnnetus juba juhtunud. Jumal tänatud, et meil on veekindlaid linu ja madratsikatteid ja piisavalt voodipesu. Võtsin märjad asjad ära, viskasin masinasse, tänaseks on juba pestud ja kuiv, sest HALLELUUJA, kuivati! Aga igatahes hakkasin ma eile googeldama ja jõudsin SELLE blogipostituseni (LINK). Esiteks oli tore lugeda, et ma ainukene ei ole, kes selle probleemiga maadleb. Ma ju TEAN, et see on paljude laste probleem ja kindlasti veel vanematelgi, kui Mari. Ta ju alles sai viis, aga no ikka mõtled, et enamik lapsed on 2-3 aastaselt 100% mähkmevabad ja miks siis nüüd minu omal see nii raskelt tulema peab. Igatahes soovitas blogi autor mingit masinat nimega Wet Stop, mis on pmst aparaat, et laps alla ei pissiks. Et kohe kui masin niiskust tuvastab, hakkab piiksuma ja ajab lapse üles. Blogiposti autori last aitas see ÜHE päevaga, seega on minu lootus suur ja ma tellisin selle Amazonist Marile ka. Novembri keskpaigas peaks kätte saama, eks siis näis, kas aitab.

Igatahes, kui kellelgi lapsel on olnud sama probleem, siis kuulan huviga, et mida te tegite, et probleemist vabaneda. Ma olen aru saanud, et see võib olla ka stressiga seotud, et kuigi laps on rõõmus ja rõõsa, siis tegelikult hakkas ju jälle lasteaed ja uus beebi sünnib ja Lendega kraaklevad viimasel ajal kogu aeg ja… see kõik VÕIB mõjutada ja ma ei teegi siin lapsele etteheiteid, tahaks teda lihtsalt aidata.

The post kui laps pissib öösel voodisse… appeared first on Mallukas.

Viimastel päevadel olen ma Instas maru aktiivne olnud. Ei viitsi arvutit kätte võtta ja telefonis niisama rahvaga lobiseda tundub mugavam ja kuidagi…kodune või nii. Aga tegelikult on mul päris palju postitusi, mis oma järge ootavad ja mida ma teiega hää meelega arutaks, neid teemasid on jälle blogis lihtsam lahata. Kirjutades saan vahepeal mõelda, et oot, mis ma just öelda tahtsin, Insta storyd on rohkem sellised niisama “sutsakad”.

Sellega seoses on mul lugejatele üks küsimus: ma näen instas, et kuigi enamik jälgijaid on mu lugejad, siis on ka päris suur posu selliseid, kes mu blogi iial lugenud ei ole ja noh, ei hakka ka. Kui palju siin on sellisied lugejaid, kes loevadki ainult siin, aga nt Instas või Fbis ei jälgi? Lihtsalt selle pärast, et ma siis teaks, kui palju ma niiöelda sisu dubleerima peaksin siia-sinna. Ma küsisin seal, et kas loevad blogi ja sain sellise tulemuse:

See 8% vastanutest oli mingi 400 inimest, mis on päris palju. Eriti annab see tunda siis, kui ma lasen seal küsimusi küsida, sest mingi haige hulk “kui vana sa oled” ja “kas sa saad tütre?”, “mis nimeks paned?”. Ilmselgelt ei küsiks neid küsimusi ükski lugeja ja üldse olen ma aru saanud, et need on tulnud ka rohkem selliste nooremate jälgijate poolt. Noored ei viitsi blogisid lugeda, maksimaalne, mis viitsitakse on väike näpuklikk või swipe. Pole muidugi midagi ette heita, eks elu sinna suunas vast liigubki ja mis sinna ikka teha. Isegi kui mul on vahepeal sellised instatamisetujud, siis minu süda kuulub sellele blogile siin ja mul pole plaaniski insta peale üle minna, et olla rohkem selles teemas sees. Äri, raha, staaritsemine ja muu selline.

Eile küsis keegi instastooris minult midagi säärast, et miks mina ei taha, et minu bränd oleks rohkem professionaalne, nagu Paljal Porgandil ja et ka Marimell liikuvat sinna suunda. Et noh, sätitud pildid, hasshhtäägid, ajastatud postitused ja muu selline. Teate, miks ma ei taha? Sest ma ei tunne ennast kui bränd, ma ei taha olla… bränd. Jah, minu blogi on minu töö ja minu elatusallikas, aga see on tulnud ise. Ma ei mõtle, et oh, kirjutan sellest, siis saan klikki. Või et peaksin olema ilus ja seksikas, sest siis ma saan palju laike ja jälgijaid. Ja ma ei taha olla täiuslik või isegi teeselda, et ma olen täiuslik ja eriline ja, veel hullem, staar. Ma olen täitsa tavaline inimene, kohe kolme lapse ema, abikaasa, naine, sõber, inimene, mis iganes! Ainuke erinevus on see, et mul on üsna väike privaatsusevajadus ja mulle ei ole häbiasi paljudest asjadest rääkida või enda kogemusi, mõtteid jagada. Muus osas – jumala tavaline ja suvakas.

Üks 14-aastane tüdruk jättis mulle instasse küsimuse, et miks ma oma storydes nii kole ja sättimata olen. Ma sain aru, et ta ei mõtle seda selles suhtes halvaga, et ta päriselt lihtsalt ei mõistnudki, et ma ju vist nagu keegi olen, telekas olen ja instas palju fänne ja lihtsalt KUIDAS saab nii, et ma panen üles pilte ja teen storysid suvaliselt rääbakil juustega, kodudressides ja teist päeva sama pluusiga, endal pole meikigi näos.

Teate miks? Sest ma lihtsalt TAHAN! Ma ei taha olla mitte midagi muud, kui mina ise. Minus näiteks ei ole seda staarigeeni, mis osades on. Noh, näiteks esimene suvanäide on BSH – ta on küll veel noor ja uljas, aga ta on selline seksikas kaunitar ja bravuuri täis ja selline… staar noh. Ta teab, et ta on hot ja samas on äge, et ta näitab oma instas ka neid hetki, kus ta max malaka moluga kodus vedeleb. Hehe, ma loodan, et ta nüüd ei solvu, aga minu meelest see on äge. Inimene on sätituna selline sekspomm, aga ta ei pelga näidata oma fännidele ja followeridele, et on okei kodus ka suvakas olla ja ennast niimoodi näidata. Tal on kindlasti rohkem selliseid noori tüdrukutest fänne kui mul ka ja ma usun, et see on vaid hea eeskuju. Kõik ei pea alati olema perfektne. Ma tahan, et minu tütred ka seda teaksid, mitte ei imestaks kunagi, et omg sa käid ilma meigita poes väää, mark ju äääää. Seda enam ei kavatse ma mingi laivitamise ja stooritamise jaoks endale kodus meiki ette tegema hakata, sest muidu ma ei esinda äkki piisavalt profesionaalselt oma brändi-šmändi. Mind lihtsalt ei huvita noh.

Paljas Porgand on blogija ja niiöelda staar. St käib ja on ja teeb ja viitsib. Näha on, et veri ninast väljas inimene pingutab, et olla bränd. Et olla Paljas Porgand. Tegus naine, pole midagi öelda, mina nt ei viitsi. Mind ka kutsutakse kogu aeg igasugustele üritustele ja asjadele ja .. no pole nagu minu pleiss. Pole minu maa see “Eesti tuntud inimeste üritused” väga. Mis staar ma ka olen, ma olen Mallu.

Samamoodi väidavad Meelis ja Leen oma tänases postis, et nad ei ole blogijad, nad on staarid (link). No kui nad ennast nii tunnevad, siis miks mitte. Tõepoolest on nemad olnud need, kes avalikult arvavad ja kritiseerivad ja ütlevad, so be it. Mina seda ei taha, ma ei tunneks ennast mugavalt elusees kuskil kleite kritiseerida või rääkida asjadest, millest mina isiklikult essugi ei tea. Nemad teavad, nemad tahavad, andku tuld. Nad väidavad oma postituses, et kunagi eristas mind see, et ma olin “julge ja labane”. Hmm… julge ja labane. Aga nüüd olen nagu hall mass, kõik teised. Olen arg ja sünnis? Ma ei tea ja mind ei huvita ka, sest ma ei saa praegust mind ja praegust blogi võrrelda näiteks selle ajaga, kui Mari oli sündinud ja hakkasin niiöelda Mallukaks. Ma olin siis 22, noor, ütlesin, mis sülg suhu tõi, ei mõelnud mitte kellegi tunnetele, teen mis tahan #yololife. Ma ei ole muutunud, sest ma kardaksin midagi või üritaks olla keegi teine.

Leenu postist lugesin, et nad oleksid viimane aasta nagu ennast rämedalt tagasi hoidnud ja mitte olnud nemad ise ja ju siis nende puhul see nii ongi. Mina aga ei tunne, et ma oleks eelnevat ennast kaotanud, vaid lihtsalt… mul pole siis olla huvi julge ja labane… Kuigi ma ikka kogu aeg kuulen, et ma nii labane, seega ma sellest vast lahti ei saa Aga ma ei taha enam nii kirjutada, nagu toona, sest ma olen juba vana mutt, jõuetu ja väsinud Ei ole minus seda kärtsu, mürtsu, staari.

“Minu meelest räägitakse Eestis ülivähe telgitagustest, olgu selleks siis mistahes meelelahutus, ka blogijate päriselust blogitakse vähe. Ja kui ma siis julgen öelda midagi, on kohe OMFG ” Ütles Leenu oma fbis seda postitust jagades, aga minu meelest blogimise “telgitagustest” on räägitud ju küll ja veel. Või ma ei tea, mis siis nii suure saladuskatte all hoitakse, mida keegi teada saada ei tohiks? Blogijate “päriselust” blogitakse vähe? Minu meelest enamik blogijad blogivadki oma päriselust, oma harilikust argipäevast ja mõtetest ja päris tunnetest. See, et Leen miskipärast aasta aega alandlikult ennast tagasi hoidis ja millestki muust, kui “päris” asju kirjutas, see ei tee ju teiste blogisid vähem “päris” asjaks, või mis? Aga ma ei tea, äkki ma lihtsalt olen see loll, kes ise midagi aru ei saa, mis seal ikka. Lihtsalt viimane asi, mis ma viitsiks, oleks hakata mingit karakterit endale aretama, et oo blogis olen mega fierce Mallukas ja päris elus olen selline suvakas mutt, nagu ma olen. Veel naljakam oleks see, et muidu olen jumala normaalne, aga blogis kukuks ülbitsema ja mölisema, pärast ütlen kõigile, et aaa ära pahanda, see oli mu blogikarakter, ma päriselt ei arva üldse nii. Kas see on mingi thing, mida teha v? 

Ei hakka ma koostöö raames poolpaljalt instas või blogis poseerima, sest ega mul siin suurt millegagi lehvitada pole. Kellel on, andku aga tuld, ega ma kade ole. Ma saan aru, kuidas äri käib, ma lihtsalt ei viitsi sellega kaasa minna. Ei võta paljaks, ei hakka mega draamaqueeniks, ei hakka laksima kriitikat, et olla eriline, eristuda, staar olla. Ei viitsi, ei huvita. Nii kaua, kuni ma saan olla mina ise ja see veel leiva lauale toob, siis olen. Ja kui enam ei saa, siis on aeg edasi liikuda ja vaadata, mis või kes ma siis edasi olema hakkan. Sinna on vast veel aega, siiani paistab, et veel neid on, kellele ma sellise igavana ka sobin Ma ei taha ennast müüa ja turundada ja klikke kalkuleerida ja…

Ok, ma ei saa enam diipi peksta, ma pean minema lastega keksu hüppama. #influencerofkids #DIY #esik #blogger #lovemylife #blessed #kõhtontühi #päriselu

The post ma olen blogija, mitte staar appeared first on Mallukas.

Proovisin siin rahumeeli kõiki uusi autosid, sain kõikidelt firmadelt väga head pakkumised ja tahtsin endale autot liisida, nagu suur tüdruk muiste. Kahjuks unustasin ma fakti, et ma olen dekreedis ja eelmise aasta sissetuleku järgi, mil ma endale palka veel ei maksnud. Seega sain iga kuu eest nn miinimumi ja dekreedirahasid kokku 1600€. Palka endale teadupärast dekreedi ajal maksta ei või.

Tulemus? Panga silmis saab mu sissetulek olema järgnevad poolteist aastat 400€ kuus. See, et ma ÜTLEN, et Kardo jääb isapuhkusele ja hakkab isapalka saama (sama, mis Lende ajal, sest laste vahe on alla 2.5 aasta), see on panga silmis ainult minu ütlus. Nii kaua kuni jälle kontole 6 kuud pole laekunud stabiilset palka, ei huvita minu jutt kedagi. Arusaadav muidugi, muidu võiks igaüks ju pangas maad ja ilmad kokku lubada. Autoliisingule saab käendaja ka võtta, aga see käendaja peab olema AINULT abikaasa või elukaaslane. Seesama, kes viimati meie majas ametlikult sai raha aprillikuus, kui ta viimase isapalga sai. Heh, ehk siis Kardo on panga silmis üldse vallavaene.

Ehk siis ei mingit liisingut meile. Pole mõtet soovitada, et võta firma nimele, sest ma ei viitsi mingeid sõidupäevikuid pidada ja tegelikult ei tohi firma autoga ju niisama ringi paarutada ja ma ei viitsi ka hakata valetama, et jaa ausalt see ja too olid firmasõidud ja… Kui te vaid TEAKS, kui palju inimesed mu peale igasugustesse kohtadesse kaebavad, siis te isegi ei pakuks seda varianti. See on lausa hämmastav!

Näiteks kunagi mu isa ja Kardo ehitasid kuuri, mainisin seda blogis, saadeti meile LOV’i mingi mees aeda mõõtma, et kas ikka on õigetes mõõtudes ja ei vaja ehitusluba.

Kirjutasin, et Lottel on köha – saadeti mulle koju loomakaitse.

Kirjutasin, et Lende sai sõime – kaevati haridusametisse, et kuidas ta sai koha saaada, kui ta 3p tagasi oli kohast loobunud.

Kirjutasin, et mulle määrati 38daks nädalaks veel üks UH, kaevati kohe, et miks see Mariann saab haigekassa rahade eest ultrahelisid, mida tal vaja pole, et “oma räbala nägu vahtida”.

Ehk siis jah, saate ka ise aru, et igasugused sahkerdamised-mahkerdamised, ooüüütamised on minu puhul välistatud, sest esimese viie mindiga kaebaks keegi nagunii ära. Seega ei, ma ei soovi, aitäh

Samuti ei ole mul huvi oma vanematelt paluda nii suurt asja, et keegi meie asemel liisima hakkaks. Eks igaühel on omad väljaminekud ja uue auto liisimine ei ole just odav lõbu, seega jääb ka see variant ära.

Mis variandid siis jäävad? Esiteks uurisin sellist asja nagu täisteenusrent, aga issand jumal, ma peaks ikka raha peale jube vihane olema. Sisse maksad 4000€, mis ei jää isegi kuskile ettemaksuks või sissemaksuks vms, lihtsalt pmst paned 4000€ põlema ja siis maksad iga kuu 608€. Okei, selle sees on kindlustused ja hooldused ja what ever, aga see tundub mulle pigem ikka väga-väga kallis. Jah, ma saaks seda lubada, sest mul see 4000€ on täitsa olemas, oli plaanitud liisingu sissemakseks ja arvestades, et mul mõnikord taksoarved ka siin 400€ kuus olid, siis ega see vahe just üüratu pole, aga… ei tea, tundub LIIALT kallis, eksole?

Nii, seega on uus auto välistatud ja järgmine variant on “rondi” ostmine Ma endiselt rõhutan, et kui ma rontidest rääkisin, siis ma mõtlesin ikka mingit 300 eurist autot, millega saab vaid punktist A punkti B, aga ikkagi paljud solvusid, et minul on siin 5, 10, 15a vana auto, miks sa mind rondiomanikuks sõimad?! Ei üritanud ma siis kedagi sõimata ja näete, astun siis ka “rondiomanike” sekka.

Ma lihtsalt ei suutnud enam variante välja mõelda, sest pidevalt autot rentida on väga kallis, parem tasuksin selle eest liisingut või järelmaksu. Õues läheb külmaks, lapsi vaja aedadesse vedada, tahaks normaalselt kogu perega kasvõi suuremasse poodi aeg-ajalt minna, ilma, et tassiks mööda taksosid oma turvavarustust jne. Maru tüütu ja noh, eks ma sain selle ise sõitmise maitse suhu. Kahe nädalaga olen juba selline, et appi, kuidas ma enne elasin, ah?!

Seega tunuds mulle ainuke väljavaade see, et ma võtan enda sissemakseraha ja ostan selle eest mingisuguse auto. Noh, mis oleks enam-vähem normaalne, mis mahutaks meie pere, oleks automaatkäigukastiga ja… Ei laguneks enne ära, kui ma uue auto liisida saan, ehk siis ütleme suveni võiks ta elus püsida.

See on muidugi veel eriti tore, et ma ei tea uutestki autodest midagi, rääkimata siin kasutatud isendite vaatamisest ja sellise väikse eelarvega. Ma olin pikalt kahevahel (ja olen tegelt siiani), et kas ma peaksin jääma selle 4000€ piiresse ja leppima sealt parima valikuga, või reaalselt kraapima kokku kõik säästud maailmas ja panema paar tonni veel sellele eelarvele otsa, et natsa parem auto saada? MA EI TEA! Nats imelik on vaadata 4000€ eest autot, endal 2000€ vanker panipaigas, mida ma iial ei kasuta :D

Õnneks mul on paar sõpra, kes automaailmas väga sees on ja nemad hakkasidki eile Auto24 lehte mulle lappama. Need olid erinevad sõbrad, seega kui üks soovitas Sharani, siis teine karjus, et appi, see on JUBE! Üks andis ühe lingi, teine teise, mõlemad tegid teineteise valikuid maha ja… lõpuks jäi mõlemale sõelale üks Mazda 5. Ma tunnen ennast nagu mingi autotark, sest ma saan öelda, et jaa, ma tean, et Mazda tüüpviga on roostatamine, hehe. Aga õnneks Andra mehel on autotöökoda ja ta lubas oma kiirest päevast täna selle aja võtta, et auto üle vaadata.

Muidugi see oli ka hea, et kuulutuses oli müüja nimi, nii et ma nagu stalker lisasin ta endale FBi ja küsisin, et kas ta ema-isa surma nimel vannub, et auto ei roosteta ja mis vead tal ikka veel on ja kas ma jään lastega teepervele sellega. Tundus norm tüüp, vastas sõbralikult, et arvanud et ma saiko ja noh, lõpuks lubas ikka täna auto sauele Andra mehele üle vaatamiseks viia, kuigi ma ju usun kõiki ja mulle oleks piisanud sellest ema-isa surma nimel vandumisest kah.

Ühesõnagaaaa, nii palju siis minu “omg tahan aint tutikat autot”, sest ilmselgelt on tahtmine taevariik ja kui hästi läheb, siis olen ma lihtsalt järgnevad pool aastat rahul sellise loomaga:

Ega ta just ideaalne pole, aga noh, loodame, et on korralik ja ajab asja ära, sest mõnel mehel tiksus siin täna 38. rasedusnädal täis ja ma ei suuda enam selle autojamaga tegeleda. Jah, pole kõiki kellasid ja vilesid, nagu uutel autodel, aga no vähemalt kui ma ta ära ostan, siis ta on MINU ja oma asi, kui kuskil äärekivi vastu kriimud teen. Lihtsalt tahaks, et see õudus juba läbi oleks, hoidke pöidlaid mulle!

Aga kui kellelgi on veel ideid, mida 4-5K eest saada võiks kiiresti ja mis oleks normid autod, siis ma olen ka üks suur kõrv.

Eks ma olen kurb küll, et mu plaanid vett ei pidanud. Oleks kuu aega varem taotluse andnud, poleks absull probleemi olnud. Mul pole ühtegi teist kohustust, isegi järelmaksu pole! Sissemakse olemas, kõik kena, aga noh, ajastus, mis sa ära teed. Pole miskit teha, pean mugavuses järeleandmisi tegema, aga muidu ega vast vahet pole ka. Auto on ainult auto, kes mind ikka narrima hakkab :D (Ok nüüd raudselt kõik hakkavad ) Üldse peaks rahul olema, et midagigi lubada saab ilma laenudeta.

EDIT: Eile mõeldud, täna tehtud, nüüd olengi sellesama Mazda 5 omanik ja esimesed sõidud tehtud. Noh, ajab asja ära küll :D 

The post jälle autojutud ja söön oma sõnu ja muud sellist appeared first on Mallukas.

Kardo on nii hea isa, et ta ongi normaalse rihmata kasvanud. St tal üks rihm oli, mille ta kunagi oma isa kapist ära virutas ja siiani seda üsna räbalaks kantud asja kandis. Kuna mina panen väga väheseid asju tähele siin ilmas, siis ei taibanud ma pikalt talle uut rihma kinkida või soetada ja mehed, mehed nagunii ise selliste asjadega ei tegele, sest vana ju veel “töötab”. Seega kui Von Baer, kellega mul juba pikalt koostöö olnud on, kirjutas, et kas ma Kardole ei tahaks midagi isadepäevaks välja valida, tuli mulle küll pähe, et vot, vööd oleks ju vaja. Ja mis oleks parem, kui täisnahast korralik ja kvaliteetne püksirihm. Arvestades seda, et Kardo eelmine rihm oli vanem kui tema ise, siis venitab sellega veel mingi 30a välja.

Püksirihmasid on Von Baeri lehel pmst kuute erinevat sorti, aga arvestades, et igaühel saab valida ka pandla värvi, siis on valikuvariante tegelikult tunduvalt rohkem. Okei, üks pruun on hetkel laost otsas, aga muidu üldiselt on nad kõik sellised klassikalised ja ilmselt mõeldudki 30a kasutamiseks. Ma ei tea, palju rihmasid inimesel tavaliselt on? Mul nt pole elusees ühtegi olnud, ma ei osta endale liiga suuri pükse, mis rihma vajaksid

Mina valisin Kardole selle klassikalise musta rihma musta pandlaga, 49€ maksab (LINK). Peale lasin graveerida lihtsalt K.T, kuigi vöö peale võiks idee poolest pika monoloogi teha lasta, mahuks ju nagu küll, siis seekord piirdusin sellega. Mul üks sõbranna oli eriti blond, saatsin talle rihmast pildi ja ta oli nagu… aga mida see K.T tähendab? Et nagu issand jumal, kindlasti mitte Kardo Treimann eks, see võib ka tähendada “kobe tükk”. Või “kena tagument”. Variante on, kõik sobiks.

Ja kuna isadepäev siiski ukse ees on, siis tellisin ühe hoobiga isale ka kingituse ära. Jajah, kaks nädalat on isadepäevani aega ja nüüd ma “rikun üllatuse”, aga see on blogijate raske elu, mis muud. Üli tihti olen ma pidanud enne oma kingid blogis ette laduma, sest reklaami kingiideedeks tuleb ju ikka enne püha teha. Õnneks ei ole keegi siiani seetõttu väga kurb olnud, et nad oma “üllatusest” ilma jäävad ja lihtsalt natukene enneaegselt kingitused kätte saavad.

Talle ma vööd osta ei osanud, sest selle jaoks tuleks mõõta vana vööd ja kuna mul tema rihmadele ligipääsu ei ole, siis läksin klassikalisema kingituse peale – rahakott. Ma ei teadnud tegelikult, kas tal seda vaja ka on, aga no kui kohe pole, siis eks elu jooksul saab ikka kasutusse võtta. Kui sa just ei ole nagu minu vanaisa, kes TERVE ELU sama rahakotti kasutas, mis ta klassivend talle kunagi ise tegi.

My’le valisin siis välja sellise münditaskuga rahakoti, kuhu lasin peale graveerida väga orginaalselt “Head isadepäeva”. Riki on siis mu väikevend (jeesus, ta on juba niii suur, et varsti on imelik väikevend öelda) ja mina olen siis Mannu. Keegi muu mind muuseas Mannuks ei kutsu, kui ainult My ja Riki. Okei, mu ema on vist ka paar korda öelnud, aga enamasti just nemad kaks. Seega tundus paslik see ka rahakotile graveerida lasta. Hehe, Mannu. Minu meelest max imelik hüüdnimi, aga no mis sa hädaga ära teed, kui säärane hüüdnimi kunagi külge jäi.

Kas teil on enda isale kink olemas? Aga lapse isale? Ma muidu olen seda meelt, et lapsed võiksid ikka isadele ise kingitusi teha, aga mis sa hädaga ära teed, kui mõnikord lapsed nii väiksed ja ega ise võib ju ka lisaks enda isale oma laste isale teinekord meelehead teha. Eriti, kui väärt mees ja isa on, siis miks mitte.

Kumba teie kingituseks vajaksite? Vööd või rahakotti? Millist? Andke mulle teada ja  loosin välja ühe õnneliku, kes isadepäevakingituse üle muretsema ei pea. Kui valite rahakoti, siis saate valida ka rahakotti issile sobiva graveeringu. Kui püksirihma, siis saavad sinna peale teie valitud initsiaalid. Muidugi saabub kingitus teieni kaunis kinkepakis, et saaks kohe issile edasi anda. Teeme nii, et selle nädala lõpus, pühapäeval, loosin võitja välja, siis saate kenasti isadepäevaks kätte

*Postitus sündis koostöös Von Baer’iga

The post head isad, need kasvavad rihmata?* appeared first on Mallukas.