Ma elasin mingisuguses illusioonis, et välisukse valimine näeb välja selline, et astud poodi sisse, ütled: “Tere, palun üks seda ja toda värvi välisuks.” Müüja vastab, et jah, palun, siin on meie valikud, millist tahate. Mina valin ukse, ta ütleb, et aitäh, see teeb 100€ ja ulatab mulle ukse.

Selgus, et kõige odavamad välisuksed hakkavad sealt 400€ piirimailt ja need on suht kehvad. Ma tean, sest selgub, et ma eelmise välisukse valisin ehituspoest, kategooriast “andke kõige odavam, mis pakkuda on”. Nii sain ma kõige odavama uksega kaasa ka kõige odavama lingi ja kõige odavama luku. Tulemus – uks pole aasta aega korralikult lukku käinud ja ukse vahelt tuleb täiega külma sisse. Link on ligadi-logadi ja no… tulemus – vaja uut ust.

Seega mõtlesin, et olen suur tüdruk ja valin endale nüüd korraliku ukse. Eelmine sai ostetud 4a tagasi ja tegelikult oleks ma kohe korraliku väljamineku teinud, ei oleks mingit probleemi olnud. Nüüd on aga nii, et ikkagi uut ust on vaja. Nimelt ma ju võtsin esikust vaheukse ära, seega peab uks olema VÄGA korralik, hoidma sooja ja olema korralikult ekspertide poolt paigaldatud. Seega võtsingi ühendust konkreetselt oma ala eksperdiga, mitte ei sadanud kuskile suvalisse ehituspoodi sisse. Uksetehas.ee salong oli muuseas täpselt mu küünesalongi kõrval, seega panin endale aja kinni ja astusin läbi. Mul veel kerge lootus oli sees, et toimub see, tere, palun, võtke see hea uks ja andke 100€ vastu, aga ei läinud nii. Läks hoopis nii, et hakati uurima, millist ust ma tahan, näidati katalooge ja lisaks oli seal sein ka uksi täis, mida näppida.

Mul oli ainult välja mõeldud, et uks peab olema pruun. Alguses tahtsin valget, aga siis sai loogiline mõistus võitu, et pruun uks sobib kollase seinaga ju ideaalselt. Lisaks on ka aed ja katus pruunid, seega jah, tumepruun. Näidised olid kõik suvalistes värvides, aga tellida saab neid seda värvi, mida tahab. Mul oli räme kiusatus erkpunast või kollast tellida, aga EIII, pruun! Veel üks nõue – natsa võiks ikka klaasi ka olla, et esikusse valgust tuleks. Kuigi meil on välisukse kõrval seinas suur laeni aken, aga no ega küll küllale liiga tee. Seega:

Kandidaat nr 1 (LINK) armastab jalutuskäike rannal, päikseloojanguid ja kodu varaste eest kaitsmist. Välimuselt vist kõige haardkoorim, metallist ja ühe pika pikliku klaasiga. Turvahinged, värgid-särgid. Hinnaks 859€.

Kandidaat number 2 (LINK) armastab rutiini, istuda ühe koha peal ukseaugus ja inimesi enda kaheksa silmaga passida. Kahekordne tihendus, et külmapoiss sisse ei pääseks ja piisavalt klaasiosa, mis valgust tuppa laseks. Minu meelest päris nägus kandidaat. Hind 946€.

Poissmees number 3 (LINK) armastab lapsi, loomi ja stabiilsust. On väga lahtine ja avatud, kuid suudab vajadusel “suu” kinni hoida. Minu silmis kõige klassikalisem välisuks. Piisavalt klaasi, piisavalt ust. Samuti topelttihendused sooja hoidmiseks, turvahinged. Mida sul eluks veel vaja? Näppisin teda ka kohapeal – oli teine selline jõuline ja tihke. Ainult kahjuks ei suuda teda praegu vaimusilmas pruunina ette kujutada, aga no valgena ka väga kabe. Minu lemmik uks vist… Hind 836€.

Muidugi tuleb lisaks uksele valida veel link (miks see ei võiks uksega kaasa tulla? keda huvitaks jumala eest mingi lingivalik :D?) ja lukusüsteem. Veel üks suur lisakulu on see paigalduse tellimine, aga no see on minu puhul hädavajlik, sest ma tõesti tahan, et see nüüd KORRALIKULT sinna külge saaks ja peaks kaua-kaua aastaid vastu. Muidugi on tore raha säästa, aga on mingid asjad, mille pealt vist ei peaks kokku hoidma.

Ahjaa, kas ma ikka mainisin, et mul tegelt oli kaht ust vaja? Meil on välisukse kõrval trepialune “konku” ka, aga no sinna mingit uhket ust nagunii ei vali. Tavaline valge käib kah, näete, selline (LINK).

Ja MUIDUGI pole kubmki nendest ustest standartmõõtu, seega lisandub ukse hinnale veel umbes pool tema hinda. Halleluuja…

Ütleme nii, et läheb vist rohkem kui 100€…Ja ega kohe kättegi saa. Öeldi, et kui ära valin nüüd, siis u sept lõpuks on käes.

Aga milline uks teile kõige rohkem meeldib? Milline välisuks teil kodus on? Kas karjusite appi ja nutsite, kui ukse eest tasusite? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Kui kellelgi on päev läbi tunne olnud, et krt tahaks kellestki parem olla, siis ma pakun enda näol imelise võimaluse. Nimelt teen ma puhtsüdamliku ülestunnistuse, et ma o-len-gi vist siin ühiskonnas suur räpakoll. Vähemalt selline tunne on jäänud küll, kui vaatan erinevaid arutelusid, mis netis silma jäävad. Täna siis #kogumispäeviku arutelu teemal, et kas inimesed kannavad koduriideid.

Laias laastus mul vahet pole, mida teised kodus kannavad või ei kanna, aga ma lugesin sealset arutelu ja hoidsin peast kinni. Ma olen vist tõesti valedes elanud, aga põhimõtteliselt sain ma alles täna teada, et koduuksest sisse astudes tuleb koduriided selga panna. Miks?

“Sest ma tahan ennast kodus mugavalt tunda!” tundub mulle lamp argument, sest ma tahan ennast igal pool mugavalt tunda, seega ma jube ebamugavaid riideid ei kanna. Seega kõiki neid, kes veendunult rääkisid, kuidas koju jõudes kohe MUGAVAD riided selga saada, siis neid kujutan ma koduväliselt sellisena:

Veel naljakam tundus mulle see oih ja aih: “Kujutate ette, et ma istun KOHVIKUS ja kõik riided lähevad räpaseks ja siis tulen nende räpaste kohvikuste riietega ja istun oma puhtal kodudiivanil?”. Nagu ma ei tea, mis kohvikus inimesed käivad, et nad seal maru räpaseks lähevad. Lapsed muidugi võivad minna räpaseks, minu omad läbustavad veel toiduga korralikult, aga kui mul on nt kleit seljas, siis mina üldiselt kuskil kohvikupõrandal ei püherda ja ma pole enne tänast isegi mõelnud, et ma võiks peale kohvukus istumist nii must olla, et peaks riideid vahetama tormama. Kohviku-bakterid mu riietel!

Ärge nüüd valesti aru saage, et ega ma nüüd mingi nädal aega ka samade riietega ringi ei lase ja kui on VAJA, ehk siis riided lähevad mustaks või katki või ma ei tea… midagi juhtub nendega, siis ikka vahetan välja. Ja ma saan väga hästi aru, et kui ma käiks kuskil tööl, kus ma hästi ametlikult peaks riietuma, siis ma ka vahetaks kodus kohe riideid. Ja kui mul ebamugav hakkab, siis ma ka ikka vahetan riideid ja üldse ON olukordi, kus vahetan, aga kui ma räägin üldiselt, siis ei, koduriiete selga ajamist ma ei harrasta igapäevaselt. Kannangi lihtsalt selliseid riideid, mida sünnib kanda nii kodus kui küla peal ja elan nõnda, et nende riietega, mis hommikul panen, olen õhtuni, kuni pessu ja magama lähen.

Ehk võtan ma seda kogu teemat seal praegu nii isiklikult, sest konkreetselt tekib tunne, et olen kohutav ema, kes juba eos oma laste elud ära rikub, sest ei harjuta neid koduriideid kandma. Kõik need bakterid ja uuh kui ebasanitaarne ja raudselt sellised lapsed haisevad ka veel ja ei vaheta KUNAGI riideid ja… No ma ei tea…

Muidugi on see värk ka, et kui MINA midagi ütlen, siis need, kellele ma ei meeldi või kes minust mingi maru negatiivse kuvandi loonud on, need võtavad iga asja rünnakuna või mõnitusena või ma ei tea. Et ma ei tohigi kaasa rääkida või naljatledes midagi öelda, sest kohe “otsin tähelepanu”. Aga ma ei saa ju mitte naerda, kui inimesed maru tõsiselt räägivad, et OBV ma vahetan riideid, et sina Mallukas istu jah siis kalahaisusena kodus :D Nagu ma ööd päevad läbi praeks ballikleidis kala või miskit.

Üks naljakas põhjendus oli veel, et kui lastega väljas käid, et siis istud pingil, kuhu asotsiaalid oksendavad ja pärast ei saa ju nende riietega kodus istuda. Mul on sellele ka ülihea lahendus – proovi MITTE asotsiaali okse sisse istuda või nii…

Arusaadav on ka see, et ma saan ju rääkida vaid enda vaatenurgast ja kui mul oleks mingi megarange riietusega kontoririietus must have igapäevaselt, siis ma muidugi oleks harjunud riideid vahetama koju jõudes jne, aga noh, kuna mul on vaid enda “koduse” inimese vaatenurk (kuigi see oli sama ka siis, kui ma töötasin kontoris) siis halastage mulle ja ärge mind, vana räpakolli, mättasse lööge.

Kuidas teil lood on? Kas teil on spets koduriided? 

Minu ideaalne snäkikott bussireisiks sisaldaks täiesti ausalt kokakoolat, hapusid pudelikujulisi komme, shokolaadiküpsiseid ja võib-olla mingi mõnus saiake ka sinna otsa. Ma usun, et see nägemus klapiks mu laste omaga ka, aga paraku on isegi minus üllataval kombel mingisugune osa, mis tunneb survet ikka lastele tervislikumat kraami pakkuda. Või noh, ma vähemalt üritan – eks nad tegelikult saavad ju ikka aeg-ajalt kõike, ei saa salata.

Ühesõnaga sõidame meie täna Luxexpressiga Riiga ja sealt edasi Jurmalasse. Bussireis tuleb ikka omajagu pikk ja selles suhtes nadil ajal, et lõunauni on selleks ajaks ammu ära magatud ja seega tuleb kõik need viis tundi sihtpunktini lapsi rõõmsana hoida. Ma olen kotti pakkinud mänguasju, raamatuid ja tegevuskaarte, aga no sööma peab ju inimene ka. Lisaks on Luxexpress bussides ka need tahvlid, millest saavad nad multikaid vaadata ja snäkkida. Nagu öeldud, ikka HEA emana hakkasin siin vaatama, et mida ma siis snäkkimiseks kaasa suskan.

Hiljaaegu tõi Maped meile kingituseks “piknikukomplekti”. Ma olin neid muuseas just enne seda Selveris näppimas ka käinud, hakkas lihtsalt silma mingi väjapanek värviliste karpide ja pudelitega. Maped firma oli mulle enne meelde jäänud rohkem joonistustarvete müügiga, seega uudistasin seal veits, et mis nad siis nüüd pakuvad. Ühesõnaga, nad pakuvadki joogipudeleid ja toidukarpe. Eks see vist rohkem väljamaale suunatud ole, kus enamik koole ja lasteaedasid sooja toitu ei paku ja lapsed ise oma söögi kaasa võtma peavad. Selle jaoks on need karbid/pudelid küll tõesõna ideaalsed.

Meie maal saavad lapsed lasteaias sooja toitu ja sinna sööki kaasa vaja pole panna, küll aga on kodus kogu aeg selliseid karpe vaja, et ülejäänud toit külmkappi panna ja jalutama minnes vett kaasa võtta. Ja noh, täna snäkkide pakkimiseks kah.

Terve komplekt oli pakendatud säärasesse termoskotti, mis mahutab kenasti kaheosalise karbi, joogipudeli ja paar puuviljagi lisaks. Nagu näha, hoiab kott ka sooja/külma, seega saab karbiga näiteks tööle sooja toidu kaasa võtta ja ta jahtub palju aeglasemalt, et ehk jõuad isegi lõunal soojendamata sooja toitu süüa. Kui ei joppa, siis kõik Mapedi karbid on mikrokakindlad, seega saab neid rahumeeli ka mikrokas soojendada, kui vaja on.

Suure karbi sees on väiksem karp, mis on muuseas lekkekindel. Et saad omale sellise lõuna kaasa pakkida, niiet hoia ja keela. Karpi supp, karbi all on veel ruumi, sinna saad oma leiva-saia panna. Kõrval veel ruum puuviljadele või jogurtile. Jep, sinna mahub terve jogurtitops külili. Või no see väike ikka, mitte suur, eksole.

Mina panin karpi viilutatud vilju, karbi alla puuviljasnäkke ja tühja koha peale ühe smuuti.

Tundub juba päris asjalik snäkikott, eks?

Mida ma veel kiita tahan, on see pudel! Neid on tegelikult kaht sorti müügil. Suuruselt on nad samad, aga see konkreetne isend käib kerge nupuvajutusega lahti ja on ka alt lahtikeeratav, et saab selle kenasti ära pesta, mitte ei pea seal pärast mingi pudeliharjaga udjama. Kõik tükid pudelist käivad lahti ja on väga kergesti pestavad. Lisaks on pudel 100% lekkekindel, sest joomiseks tuleb sinna peale natukene huultega suruda. Lendel võttis tsutt aega, et see ära õppida, aga nüüd saavad mõlemad hakkama. Pudeleid saab Apollost näiteks :)

Leidsin enda instast selle teise pudeli pildi ka. Kork käib tõmmates lahti, mitte nupust. Põhi pole ka avatav, aga sellegipoolest aus veepudel!

Ühesõnaga said kaasa võetud Pombeli smuutid, sest neid läheb meil küll päevas mingi kolm tükki vähemalt. Alles oli külmik neid täis, nüüd juba jälle võtsin viimased kaks pakki panemiseks välja. Siis veel paar pakki Mysnack puuviljamaiuseid niisama snäkiks ja lisaks koorisin õunu ja tükeldasin paar minipaprikat. Tundub, nagu ideaalne snäkikott eks? Ok-ok, mul on endal seljakotis veel Yummikommide pulgakomme ja pakk kummikaid ka, et päris kommivaba see reis olema ikka ei saa. Ega ma mingi loom ei ole!

NALI. Mari leidis mu koti üles, rüüstas karbi enda kätte ja sõi rahulikult selle tühjaks. No mis seal ikka, pean nagunii poest läbi käima, toon siis seekord rohkem puuvilju. Hea, et mul kaks komplekti karpe on, saan lastele eraldi moonakotid teha, muidu istu seal bussis ja kuula seda kiunu, et kes mida rohkem sai ja kes mida kellelt ära võttis. Tüüpiline…

Mari väitmas, et ta “ei söönud kõike ära”. Jajajah, isegi vee kulistas sisse, sindrinahk!

Ühesõnaga, minu meelest on väärt komplekt ja poodides müüakse neid kuni sügiseni soodushinnaga, seega soovitan pilgu peale visata. Ma ei tea, kus neid veel on, aga kindlasti on Selverites, sest seal mina neid nägin. Ja kes minu seletustest ja piltidest aru ei saanud, siis näete, siin on üks komplekti tutvustav videokene kah:

Kas tahaksid endale ka sellist Maped Piknic kombot võita? Ma lilla võtsin endale, aga samasugune helesinine on veel teile ära kinkimiseks. Ehk siis termokott, suur karp ja see uhkem pudel. Tahad? No ikka tahaaaa-aaaad, eks? No selle jaoks polegi vaja mitte midagi muud teha, kui jäta kommentaar, et soovid ka komplekti loosimises osaleda ja juba esmaspäeval loosin ma võitja välja :) Võite ka öelda, et mis on teie lemmik reisisnäkk, ma lähen just poodi, äkki tuleb millegi hea isu!

*Postitus sündis koostöös www.skizze.ee poega

13.00

Lende on juba mega väsinud, tahaks lõunaunne, aga meie ei lase. Oleks ju palju mugavam, kui ta bussis magaks. Mõtleme talle miljon tegevust ja hoiame üleval. Aega bussini on nii-iiii-iii palju. Peaks ehk poodi minema, aga aega on nii palju, varsti lähen.

13.30

Tea, kas peaks poodi minema? Ah, aega on.

14.00

Aega on nii palju, pole veel mõtet kuskile liikuma hakata, pakime viimaseid asju. Mida võtta, mida jätta? Nean ennast pakkides, et ma sellega enne algust ei teinud, aga kogu aeg ju aega oli veel nii palju. Nüüd vist poodi ei jõua, asjad vaja ju ära pakkida!

14.30

“Kardo, kas ma peaks takso tellima?

 -“Ah, kell veel nii vähe, mis me seal bussipeatuses ikka istume,” arvab Kardo.

Vaatan taxify appi, taksosid ei ole. Yandexiga sama jama, taksos pole. Lähen juba närviliseks, sest buss väljub 15.20 ja arvestades, et kui takso siia päraperse tellid, siis läheb 10 mintsa vähemalt. Sõit bussikasse veel 10-15 mintsa. Ja no tahaks ju bensukast ka läbi käia, et bussis siis nüüd midagigi snäkkida oleks.

14.39

Olen pea 10 mintsa üritanud tulutult äpi kaudu taksot saada, helistan Tulikasse, ehk saab sealt. “Takso tuleb 20 minutiga,” teatab tülpinud hääl.

14.40

“KARDO ME EI JÕUA SELLELE BUSSSIIILEEEEEE!”

14.41

Saan Taxify takso, mis lubab siin olla 11 minutiga. 11 minutit on parem kui 20 minutit.

14.50

Seisame maja ees, pott kaenlas kotid selgas ja Mari kilkamas, kuidas me lähme kohe bussi peale ja siis suurde veeparki.

14.51

Tuleb takso ja asume Pääsküla poole sõitma. Mina vaatan iga 20 sekundi tagant kella ja üritan üleval hoida Lendet, kes ei suuda silmi lahti hoida.

15.06

Oleme Pääsküla bensukas. Unustan kogu oma hommikuse jutu tervislikust snäkikotist ja loobin korvi kõike, mis silma alla jääb. Saiakesed. Krõpsud. Coca. Kommid. Ah, võtame õunu ka, siis nagu oleks juba midagi. Lapsed poetavad korvi veel kõrrejoogid ja Mari uhiuue TY kaisuka. Suva. Võtke mida iganes ja jooooooookseme bussipeatusesse!

15.18

Seisame bussipeatuses ja ootame. Jumal tänatud, me jõudsime! Asjad said pakitud, Lende on nii viimase piiri peal, et jääb bussis kohe magama, mina saan rahus pildid ära töödelda ja õhtuks oleme kenasti Riias.

15.19

“Miks me igale poole alati nii viimasel hetkel jõuame, et alati nii tormama peame… Ma ikka ei õpi never,” vangutan ma pead.

15.21

Ette sõidab uhke Lux Express. Paneme ühe seljakoti alla pagasnikusse, Mari kilkab, et LÕPUKS saab bussi, inimene on ju seda terve päeva oodanud.

15.22

Ulatan bussijuhile piletid.

15.23

Vaatame peatusest, kuidas Lux Express minema sõidab. Jah, oleks võinud ju lastele ka dokumendid kaasa võtta.

Mis seal ikka. Tellisin takso, tulime koju tagasi. Mul nutt kurgus, kurat, miks ma nii loll olen? Esiteks kogu see rabelemine, lapse üleval hoidmine, kiiruga pakkimine, jooksmine. Ja vaene Mari. Ta ju nii tahtis Jurmalasse minna, me oleme sellest päevi rääkinud, et lähme sõidame bussiga ja siis lähme suurde veeparki ja…

16.10

Vaatan Lux Expressi kodukale. 17.20 bussile on viis piletit. Kõik erinevates bussiotstes. Juurdlen, kas ükski nendest kohtadest meie kõrval oleks nõus kohta vahetama, et me vähemalt Lendega kõrvuti istuda saaks. Mari saab rohkem omaette hakkama, aga no hea oleks, kui see inimene tema kõrval KA oleks nõus kohta vahetama. Kui suur on tõenäosus, et bussis on kaks emmi, kes ütleksid, et ei, ma ei ole nõus kohta vahetama, et te lapse kõrval istuda saaks? Ämm arvab, et selliseid võib palju olla.

16.20

APPI, mida me teeme nüüd siis?! Lähme, või ei lähe? Lende muidugi juba magab. 17.20 bussiga jõuaksime me alles pool 10 Riiga, sealt veel vaja Jurmalasse edasi sõita, aga vähemalt ei läheks hotelli broneering raisku ja homne kava Jurmalas ei oleks ka rikutud.

16.25

Okei, suva. Lähme! Ostan siis piletid, küllap keegi ikka nii palju vastu tuleb, et laseb meil kohta vahetada, inimesed on ju normaalsed, eks?

16.28

Kõik piletid on välja müüdud. Liiga kaua mõtlesin.

16.29

Võitlen nutuga ja näen silmanurgast, kuidas Mari hiivab poekotist paki komme välja ja läheb neid teise tuppa nosima. Las läheb…

16.30

16.35

Meenub, et reis oli spets ajastatud nii, et me diivanipuhastuse ja pelletkamina paigaldamise ajal siin ei oleks ja lapsed ees ei koperdaks. Ei no tore.

16.36

Läheks äkki kuskile mujale spasse? Kell on juba nii palju, kõik viimase hetke pakkumised on kirved ja minu tuju -288488484. Las see Lende magab siis pealegi, ehk tuleb hiljem mõni parem mõte. Laman veits looteasendis maas ja tihun nutta. Ja siis söön need krõpsud ära, mis ma bensukast ostsin…

Ma siin rääkisin, et meil käis JÄLLE diivanipuhastaja. Ma ütlen jälle, sest alles juunis lasime ta ära puhastada, nüüd on august eksole. Aga no diivan nägi kohutav välja ja kui PuhastusEst mulle kirjutas ja küsis, et kas mul oleks nende teenuseid vaja, siis ma ei kõhelnud sekundiks ka. Ma pidin eelmine kord diivani selle veekindla Nanospreiga üle laskma peale puhastust ja natukene pihustasin ka, aga see oli nii õhukene kiht vist ja mitte piisavalt korralikult tehtud, sest mu diivan oli lihtsalt õudne. Noh, eks aeg ka siin selline. Esiteks Lende potitreenimise algus = pidevalt kogemata diivanil püksi tegemine. Lisaks on lastel komme diivanile ronida sööma (kuigi ma keelan, aga no ikka tullakse). Sest noh, ma ka söön diivanil :D Ja rotid. Mari tahab kogu aeg rotte paitada, siis tuleb need diivanile panna ja kas te teate, et väljend “kuserott” pole mitte asjatu. Seega jah, diivan vajas puhastust.

Ignoreerige seda, et diivan tundub eri värvi, see pildil valgusega muutus veits vist nii, aga no näha on, et diivan oli plekke ja laike ja jama täis. Lisaks tuleb tänada ka Lottet, kes TEAB, et diivanil käia ei või ja minu silme all seda ei teegi, küll aga leian ma iga hommik diivanilt hunniku koerakarvu. On salakaval koer…

Ühesõnaga, ma tegin need ENNE pildid ära, sest ma teadsin, et ülehomme puhastajad tulevad ja tahtsin võrdluspildid ära teha, et muidu äkki unustan või nii. Kahe päevaga suutsime me kambaga selle diivani VEEL rohkem ära läbustada. Ma ei tea, kas asi oli siis selles mentaliteedis, et ah, nagunii tehakse kohe puhtaks, aga no veits piinlik näidatagi neid pilte

Noh, selline oli siis vaatepilt, mis puhastajatele avanes. Ma eeldasin, et selle läbu koristamiseks läheb neil sada aastat, seega ma koristasin rahumeeli üleval, kuni nad hüüdsid, et valmis sai. Reaalselt alla tunni läks raudselt, ehk isegi pool? Ma ei tea. Igatahes oli töö kiire ja korralik, sest kui nad ära läksid, oli tulemus selline:

Puhas nagu prillikivi! Samas natukene veel märg, seega viisime lapsed hoopis ujuma, et keegi meie värskeltpuhastatud diivanit ära ei läbustaks. Kuivas ta päris kaua. Kella 1 paiku käidi pesemas, no ütleme, et 24h pärast oli ta juba 100% kuiv, enne ikka veits niiske. Selle pärast oleks hea ajastada puhastus ajale, mil ise kodus ei ole. Samas saime nii ka hakkama ja nüüd saame elada puhta  diivaniga, jeee.

Ma mõtlesin, et ma olen jube kaval ja laotasin pleedi diivanile, et kui Lotte jälle magama tuleb, et siis vähemalt teeb ainult pleedi karvaseks. Kahjuks arvas Lotte, et pleed on lõks ja vältis seda ala elu hinnaga, magades ülejäänud diivanil laiutades… Õnneks karvu saab lihtsamini maha kui pissi ja sööki, oleme siiani suutnud seda ka puhtana hoida. Eriti, kuna siin remondine olukord on, viskasin üldse pleedid peale, kunagi koorin ta jälle välja.

Igatahes, sellised lood siis meie majas. Millal teil viimati diivan 100% puhtaks tehti? Muuseas, PuhastusEst puhastab ka peale diivanite madratseid ja vaipu. Mõlemad sellised asjad, et peaks vist endale ka tellima. Vaip on tänu koerale üsna räsitud ja madrats võiks ju värskendust saada, eriti kui kodus on lapsed, kellel kipub öösel õnnetusi juhtuma. Meil muidugi on veekindlad voodilinad ka, et madratsit säästa, aga no puhastus on ka hea üleüldiseks tolmust puhastuseks jne, mida ise kodus teha ei saa.

Mille puhastust teil kõige enam vaja oleks? Kas diivani, madratsi või vaiba? Anna kommentaariumis teada, ole PuhastusEst sõber Facebookis (LINK) ja juba esmasp loosin välja kolm võitjat, kes igaüks saavad enda soovitud asja tasuta puhtaks. Kahjuks on loos ainult Harjumaa lugejatele, sorri.

*Postitus sündis koostöös PuhastusEst’iga

Ma tahaks tagasi “algusesse” minna, ehk siis blogida teemadel “mis ma täna tegin”. Just sääraseid postitusi meeldib mulle endale aeg-ajalt üles otsida, sest päris tore on ju meenutada, mida millal tehtud sai. Asjad ja emotsioonid ununevad nii kiiresti. Ehk siis palun väga – siit tuleb minu tänase päeva heietus.

Tänane hommik algas Lende esimese sõimepäevaga. Ma otsustasin, et ma kustutan selle eelmise kogemuse ajust, sest jehhuuu, Lende sai ka Hellikusse koha! Tegelikult oli ta juba ammu seal nimekirjas, aga kuna ma lootsin, et saan elu mugavamaks teha, viies lapsed ühte aeda, ütlesin ma Helliku koha üles. Seega ei olnud mul mitte mingit lootust, et ma ta sinna nimekirja tagasi sokutada saaksin, sest praeguseks on enamik ikkagi endale sobiva aia leidnud ja ära valinud. Rääkisin Mari endise õpetajaga Hellikust, kes ütles, et just SAMA päev oli üks ema öelnud, et sai ikka koha kodu lähedale ja annab oma koha tema rühmas ära. Muuseas, see sama ema ka kirjutas mulle, et meie koht jäi vabaks, helista Hellikusse. No ja ma helistasin ja saimegi selle koha endale. Ma olin nii õnnelik, aga ma ei julenud enne hõisata, kui asi ametlik ja kõik tehtud. Täna saigi kõik ametlikuks ja nagu öeldud, oli Lende esimene päev Hellikus.

Nii hea oli sinna minna. Jah, umbes kilomeeter kaugemal, kui eelmine aed, aga no kui ma pean päevas läbima 4km rohkem, et mu lapsel oleks mõnus ja hea, siis ma olen valmis seda tegema. Pealegi, eks need load ka varsti-kunagi tulevad, siis on veel eriti lebo. Igatahes oleks nagu koju läinud, kõik olid nii tuttavad ja õpetajad ka teada juba ja no mõnna. On tõesti ikka vaks vahet, kas tegu on ainult lastesõimega, või sõimega suures lasteaias. Ei mingit aedikut, vähe rahvast (ainult kaks rühma), lapsed mängivad kõik koos, kõik teavad kõiki. Mõnna.

Mari esimesel päeval Hellikus

Lende esimene päev Hellikus

Lendel oli tuju hea ja mul on tunne, et ma oleksin võinud kohe minema minna. Lende uudistas seal ringi, lasi liugu, kiikus, mängis liivakastis – kõike tegi. Mina kirjutasin paberitele alla ja valisin Lentsule kapi ja viisin sinna mõned asjad ka, isegi mähkmeid, kuigi Lende praegu nii tublilt käib potil (va ööuni).

Paar tundi mängisime õues, siis hakkasid lapsed sööma ja peale seda tulime Lendega koju ära. Lendel oli lõunaune aeg, seega läks ta vanaema juurde magama, ma koristasin maja natukene inimlikumaks. Ma pean homme või millalgi ennast kätte võtma ja esikutest pildid ära tegema, et ma saaksin mõelda, mis värvi ma kuhu panna võiks. Muidugi vaikselt loodan siin teie abile ka, ma ise nii vaimuvaene. Tean ainult, et ÜKS sein peab kindlasti kollane olema, aga milline? Mis värvi teised? Mul juba maalerid olemas ja ootavad ainult märguannet, et tulla, aga enne on vaja uksed ära vahetada. Need jõuavad alles 29dal. Siis saavad nemad ukseaugud pärast kenasti ära viimistleda ja seinte kallale minna.

Sellega seoses googeldasin jupp aega, et kuhu me nii kauaks minna võiks. Selle värvi ja ehituse sees enam küll olla ei tahaks, seega vaatan, äkki lähme hoopis Tartusse. Vspa ongi veel külastamata ja Marile meeldiks absoluutselt iga koht, kus ujuda saab. Kahju, et Nõmme ujula paariks päevaks lõõgastuspaketti ei paku :D Igatahes on Vspas igasuguseid hoolitsusi ja värke rasedatele ka ja ausalt ma VAJAN neid. Mul on tunne, et ma olen pundunud ja väsinud ja ma pole tihanud viimasel ajal Kardolt massaaži ka kerjata, sest ta nii usinalt paneb meil majale laudist (vihkab iga sekundit sellest, aga ikka teeb ) ja tundub imelik peale seda, kui teine iga päeva 8+ tundi rügab, et kle tule ja mudi hoopis mind nüüd Seega oleks vaja mingi eksperdi poole pöörduda.

Ma võib-olla lähen juba unistustega liiga kaugele, aga äkki leiaks Tartus mingi lapsehoidja, et saaks Kardoga kahekesti kuskile sööma minna, aga see tundub juba liigne luksus. Tallinnas saaks mu vanematele anda või Gellu/Kerli kutsuda, aga ma Tartus ei tea vist küll kedagi, kellele usaldada…

Okei, see-selleks. Mida ma täna veel kasulikku tegin? Hmm… Ohatise suutsin endale hankida – taaskord just “õnneks” enne võttepäeva. Ehk siis “Malluka sügis” esimeses osas olen ma oma loomulikus olekus – mädanen näost, win! Et jah, uus hooaeg tuleb, jälle 12 episoodi, ehk siis kolm kuud. Just enne Marta sündi jääb kõige põnevama koha pealt pooleli, eks näis, kas siis tuleb Malluka talv ka või. Igatahes tore on, et saade on meile palju uusi fänne toonud. Lugejaid ei saa öelda, sest uued fännid on enamasti vanuses 1-5 . Marile ükskord Selveris üks poiss ütles, et “sa oled ju see tüdruk, kes telekas “pepu” ütles!”.

Kasuliku koha pealt-  värvisin ära esimese kihi trepipiiret, et veenduda selles, et seda on nii suur keberniit teha, et jätsin asja peale esimest kihti katki. Ehk nädalavahetusel tuleb jälle tuju jeblada, siis teen lõpuni. Veendusin värvimise ajal, et ma olen kohutav värvija ja ma peaks ennast õlale patsutama otsuse eest seekord maalerid palgata.

Hull pakipäev oli mul täna ka. Saabus kolm lõhna Iluversumist, üks parem kui teine. Yummikommid saatsid kastitäie pähkleid, mida nüüd nende sortimendist leida võib, üks hea lugeja kinkis oma bandaaži mulle, see tuli kohale ja lõpetuseks sain kätte hunniku Peppa asju Lendele. Üks pakk oli Kardo nimele ka. Pakis oli…virtuaalne vibu. “See on Marile,” ütles Kardo ja läks õue tagasi. Eks näis, mis see vibu siis tegema hakkab :D

Nüüd passime siin lastega, hakkame magama sättima, nad veel ligunevad vannis. Ma plaanin, et peaks tited magama panema ja hakkama külmkappe googeldama, meil oleks vist uut vaja… Oskate soovitada ehk?

Selline tänane loba siis oligi. Mis ise?

Huvitav, millal ma esimest korda Paavli kaltsukas käisin? See oli vist ilgelt ammu, vähemalt 4 aastat tagasi kindlasti. Kui panna google otsingusse “mallukas paavli” siis leiab päris mitu postitust, kus ma oma saaki näitan. No näiteks SIIN ja SIIN. Raudselt neid postitusi on veel olnud, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel leida ja no ega see oluline ka pole. Paavli e-poest olin ma enne kuulnud, esimest korda vist Miiu kunagi kiitis, et Paavlisse ei jõua kuidagi, aga e-pood oli abiks. Ma toona ikka ise tellimust ei teinud, aga ühel hetkel ämm rääkis, et ta tahaks Paavlisse minna, aga ta ei saa ju teisele korrusele. Siis ma näitasingi talle e-poodi ja tellisin endale ka hunniku asju, mida näitasin SIIN.

Nüüd oli aga Paavli e-poel sünnipäev tulemas ja sünnipäevanädala raames näitasin ma teile viiel päeval instas midagi, mis Paavli e-poest pärit. Kes mu instasõber ei ole, siis näitan teile ka siin kraami ette:

Peppa kleit ja traksikleit, mõlemad 4€

K/S mantel, 20€

Uhiuued saapad 8€

Pehme kleidike Lendele 3€

Villane tutikas siltidega kleit 8€

Sünnipäevanädal veel läbi pole, ka terve nädalavahetuse lisandub e-poodi mitu korda päevas uut kraami, nii et soovitan silmad lahti hoida. Koodiga SÜNNIPÄEV saab kaubalt veel 10% alla, nii et niigi headest hindadest saavad veel paremad hinnad. Muidugi tuleb aega varuda, sest kaupa on e-poes mega palju, aga noh, kes viitsib scrollida ja vaadata, siis andke aga tuld. Saad endale paki mugavalt koju tellida ja kui midagi ei sobi, saab selle ka tagasi saata.

Anna teada, milline minu Paavlileidudest on sinu lemmik ja võida 50€ kinkekaart Paavlisse. Vahet ei ole, kas e-poes shoppamiseks, või kohapeale minekuks.

*Postitus sündis koostöös Paavli kaltsukaga

Mul on tunne, et kogu see remonditeema võtab juba varsti mu elu üle. Ainult üks kuupäevade arvutamine, et millal mis jõuab ja kes millal mida teha saab ja kui palju see maksab ja kui palju raha mul üldse on ja kuhu me selleks suuremaks värvimiseks lähme ja üldse mis värvi me mida teeme? Lõputu õudus, aga ma tean, et kui see valmis saab, siis küllap ma eluga rahule jään. Ma avastasin täna õudusega, et issand, mul on juba kolmas trimester käimas. Mismoodi see nüüd nii ruttu tuli?

Igatahes ei saaks öelda, et palju teha pole, aga no palju on tehtud ka! Alustame siis seespoolt. Esiteks saime trepi valmis. St viimistletud veel ei ole, aga vaip pealt ära võetud, lihvitud, astmed lakitud ja astme…eee…tagused(?) valgeks värvitud.

Trepp alguses

Trepp peale seda, kui ma ta raevukalt vaibast koorisin ja teda lihvima hakati.

Sealt on näha ka, kuidas see ülemine piire on enne olnud tulipunane ja ma olen talle juba ühe kihi valget peale pannud. Eks näis, kas ja millal ma teise viitsin peale panna

Ma kujutan ette, et kui see tumelillakaspunane sein hele on ja need seinad saab ilusasti viimistletud ja värvitud, siis on üldmulje ka veel sada korda parem, aga ma olen nii rahul, et Kardo ta selliseks sai ja ei tasu ütlemata jätta, et tegelt lausa hämmingus. Kardol on PALJU häid omadusi, aga ma pole teda kunagi suuremaks meistrimeheks pidanud, nüüd ta järjest tõestab seda, et ta ongi vist ideaalne. Shit… ma peaks ennast ka käsile võtma ja parem naine olema vist :D

Siinkohal nüüd küsimus number üks. Mis värvi peaks see trepi koht olema? Ma ise mõtlesin koridorides (all ja üleval+trepiosa) mängida valge-kollase ja hästi heledate pastelsete rohekassiniste värvidega, et haakuks nagu terve maja värvidega. Aga mis ja kuhu? Kas oleks okei, kui selle tumelilla asemel oleks tibukollane, teine sein jääks valgeks ja tibukollasel seinal oleks siis tumepruun käsipuu? Või peaks teine sein valge asemel olema ikkagi mõni nendest heledatest rohekatest toonidest? Et oleks niiöelda valge asemel?

Ma näitan nüüd tervet alumise korruse koridoriosa. Ma loodan, et on aru saada, aga näete, selline ta hetkel on:

Välisuksest sisse astudes on siis erkpunane väike vahekoridor, miks, ma ei tea. Paremat kätt jääb hästi kõrge aken, seega võtsin ma selle vaheukse ära ja tahan selle jupi ukse kohalt ka ära lammutada lasta, et ta oleks sama kõrge, kui esikukoridor on. Kuni laeni siis suur ukseauk niiöelda, avatud. Aga mis värvi väike esik teha? Lihtsalt valge on äkki liiga pläss?

Sama vahekoridor teiselt poolt vaadatuna

…ja veel veits teise nurga alt.

suurest toast vaadatuna – kuni laeni tahan, et avatud oleks see vaheesik siis koridoriga ühes. See lamp tuleb ka välja vahetada, ma ise mõtlesin, et panen kolm rippuvat lampi, aga vb peaks lihtsalt ühe seinalambi panema sinna, kus vasemal see hõbedane kuplimoodi asi on?

See on siis uksest sisse astudes selline vaatepilt. Paremat kätt on Kardo arvutituba, otse ees on elutuba ja paremat kätt on WC ja vannituba, sealt otse edasi köök. Köögist saab omakorda elutuppa, selline avatud korrus, ringiga ümber korstna :D Selle kapiga, mis Kardo ehitas, ma mõtlesin alguses ta valgeks teha, aga … äkki midagi muud? Elutuppa tuleb tumepruun klaasidega siseuks, sama värvi mis põrand. Kardo toa uks ja WC ja vannituba, neil tulevad samasugused tumepruuunid uksed, aga ilma klaasita.

Esikust köögi poole vaadates. Sry, see enam nii sassis pole, enne oli :D

Köögist esiku poole vaadatuna.

Ma ei tea, kas te saate üldse midagi mu keerulisest seletusest aru, aga no andke pliis ideid, et mida siis mis värvi teha? Ma alguses mõtlesin, et kõik, mis hetkel on tumelilla, oleks kollane ja muu jääks valgeks, aga no uued ideed, uued ideed… Mis te arvate ja pakute?

Näitan ülemist koridori ka:

Trepist üles minnes.

Ülemine koridor trepi pealt. Paremal, kus see stuff ripub, on meie magamistuba, vasemale sealt jääb lastetuba.

Ma ei tea, miks ma olen kapiustele kümneaastaste kunsti teinud :D

trepist alla vaade

Sellised lood siis esikurindelt, see on see “in the making” osa, aga päris palju on juba valma ka. Näiteks pandi meile vahepeal pelletkamin. Neli päeva jamamist, aga seinas ta on! Sellega seoses selgus, et ma olin kõvasti alahinnanud selle tolmu ja sodi kogust, mis selle käigus tekkis, mistõttu ma lasin pooled asjad tolmuseks saada. Selle pärast praegu esikupiltidel kõik nii tühi ongi, ma lihtsalt võtsin nüüd KÕIK eest, mida ma eest võtta sain. Elutoa katan ka kinni, kui ära lähme :D

Sellise läbu sees olime vahepeal. Uuh!

Nüüd on siis olukord selline. Kuidagi maru… nurgeline teine, aga mis seal ikka. See kaminatagune tuleb ära pahteldada ja värvida. See osa jääb ikka valgeks, nagu enne oli. Kamina ette tuleb maha väike klaas.

Suurim muutus on toimunud õues. Enne oli see selline:

Nendel piltidel pole nii hästi aru saaada, aga no see valge “laudis” on tegelikult mega sitane ja seina küljest lahti olev plastikust kate, mille all kõik puit mädanes. Kardo ja mu isa kiskusid selle maha, soojustasid villaga ära ja panid uue puidust võrestiku peale. Siis oligi ta tükk aega nii, sest ma eeldasin, et ju siis mu isa KELLEGAGI koos seda laudist panema hakkab. Selgus, et see “keegi” oli hoopis Kardo ja ta sõber. Isa näitas korra ette ja edasi on nad ise pusinud. Nagu ma reaalselt EI SAAKS uhkem olla Kardo üle. Tegelikult kah!

See oli vahepeal lihtsalt nii – kile all.

Siin nad just alustasid laudise panemist, oligi vist esimene päev.

Ja täna oli olukord juba selline – nagu KUI ÄGEEEE!!!

Hoovi poolt töö alles käib. Pildil elus pettunud Kardo, sest ta VIHKAB ehitamist ja VIHKAB kõrgust ja VIHKAB kõike seda, aga ikka teeb

Välisuksed valisin ka ära. Trepialusele hoiuruumile tavalise pruuni (LINK) ja välisukseks ikka pruunina selle (LINK). Et valgust tuleks noh! Mulle meeldib see, et osad ohkisid, et issand, klaasi küll välisuksele ei paneks, samal ajal kui ma ütlen, et ma pole pmst elusees ust lukkugi keeranud :D Nagu jah, klaas on viimane asi, mille pärast ma muretsen. Ja lukkudest rääkides, ma tellisin sellise asja nagu NUTILUKK. Ehk siis kui võti maha jääb või ära kaob, siis saan äpist ka lahti teha. Ütleme nii, et tere tulemast 21. sajandisse :D

Vot, sellised värgid siin maja peal käimas ongi. Asi edeneb, tasa ja targu. Ütleme nii, et paari nädala pärast on ehk kõik nii valmis, kui sel aastal teha jõuame. Eks järgmisel mõtleme neid vundamente ja terrasse ja muud edasi. Nii kaua olen lihtsalt rahul ja naudin seda, et midagigi tehtud sai :D!

Ma olin lõpuks tubli ja kirjutasin oma raamatut edasi. Wohhoo, 1/7 raamatust on valmis ja mulle tundub, et issand, ma olen nii alguses alles sellega, et hoia ja keela. Ma ei imesta, kui see raamat lõpuks vähe paksem tuleks, kui esialgu planeeritud, aga ega selles pole vast hullu miskit. Ma lihtsalt üritan seda kirjutada nii, et ka need, kes on täiega kaua aega mu blogi lugenud ja niiöelda mu eluga kursis, et ka neil oleks sealt midagi põnevat leida. Praegune plaan näeb välja selline, et ma räägin oma elust alatest sünnist kuni tänase päevani ja sinna sisse põimin siis erinevad arvamusi ja mõtteid, mis mul praeguseks elust kui sellisest tekkinud on. Aga kurat, papast ei saa ikka kirjutada ilma, et pisar silma ei tuleks, ükskõik, kui naljakas see ka ei oleks

Ma tahan raamatusse panna peatükke armastusest ja sellest, mis suhetes ma olen olnud ja mis ma nendest õppinud olen. Ma tahan rääkida, kuidas mu süda on murtud olnud kümnel erineval põhjusel ja ma tahan rääkida, kuidas ma olen tundnud nii suurt rõõmu, et see ei mahu mu sisse enam ära. Ma tahan rääkida, kuidas ma kasvasin emaks ja kõige enam ma tahan rääkida sellest, mida mulle kõige rohkem ette heidetakse. Et kuidas ma küll julgen olla selline pohhuist ja kuidas minust säärane kasvanud on. Väike pohuismi käsiraamat, näitena “Mallukas” isiklikult. Hehe.

Muidugi räägin oma blogist ja kõigest mis blogimisega kaasnenud on. Ja sellest, kuidas ma olen ja jään surmani parandamatuks tähelepanumaniakiks. Ja kui nad lubavad, siis ma panen Mangi-saaga ka sinna kirja. Siis vähemalt on põhjus neid meile läbi käia. Kavatsen ka vastu vaielda mõnele M.Raua teooriale, mida ma tema raamatust lugesin, aga millistele, selle teada saamiseks peate vast natsake ootama.

Ma räägin oma kõige piinlikumatest momentidest ja oma suurimatest vigadest ja oma kohutavatest harjumustest ja jõuan ikka ringiga selleni, et tegelt on pohui ju milline ma olen. Ja millised teie olete, see on ka pohui. Sest kui juba minusugune pohuist võib rahumeeli panna käe südamele ja öelda, et ma olen IGAS enda jaoks olulises elu aspektis õnnelik ja edukas, siis see on juba vist palju rohkem, kui enamik inisejaid öelda võiks. Aga teate mis, mul on pohui

Andke mulle aga heaga teada, et esiteks, kes kavatseb mu raamatut üldse soetama hakata, ah? Osad siin aeg-ajalt virisevad, et ma “kirjutan liiga pikalt”. Uskuge mind, raamat on veits pikem kui blogipostitus, aga eks seda võib ka peatüki kaupa lugeda ja teeselda, et see on blogi  Teiseks: mis teid veel huvitada võiks, mis raamatus olla võiks? On teil ehk mingisuguseid teemasid, mida te tahaks näha mind lahkamas või mingeid küsimusi mulle, millele te blogis vastust pole saanud? Üldse küsimusi blogimaailma kui sellise kohta jne? Olen üks suur kõrv ja hindan teie panust väga. Kohe nii väga, et kõikide kaasarääkijate vahel loosin välja 50€ sularahas (ok ilmselt ma seda ikka päris peo peale ei lao, aga kannan üle :D)! Näete, ei ole ma mingi orjapidaja ja ei taha, et lugejad mulle tasuta tööd teeks  Kolmapäeval loosin võitja ka, seega lobisege julgelt. Kes raha võita ei taha, siis rääkige ikka kaasa, võin teha ka soovitud heategevusse annetuse või miskit, kui see mõnele sobivam on.

Ma siin mainisin, et ma hakkan uut külmkappi valima. Meil tegelikult vana veel töötab, aga ma ei tahaks selle ostuga jääda sellesse aega ka, kus eelmine on pillid kotti pannud ja siis on paanika, et kohe ja nüüd on vaja valida ja osta. Eriti kuna ma tean, et lähiajal uue soetamiseks nagunii läheb. Esiteks on põhjuseks see, et külmik jäätab suvalisi asju. Ei, mitte sügavkülmas, vaid täitsa tavalises külmkapis – kui miski on tagumisele seinale liiga lähedal, siis see läheb jäässe. Ja kui see jää kuskilt sulab, siis on alumine sahtel vett täis. Ämm väidab, et KÕIK külmikud teevad nii, aga ma tahaks loota, et siiski mitte?

Lisaks läheb sügavkülm ka superjäässe. Meil on seal all üks sahtel, mida pole paar head kuud lahti saanud, sest see on lihtsalt nii kinni sulanud. Aga nagu ma aru saan, on see masin üle 10 aasta vana ja tegelikult on ta oma ea kohta päris kenasti vastu pidanud. Lihtsalt ma tahaks sellist külmikut, kus kõik toit mahub kenasti ära, püsib värske ja midagi ei lähe jäässe. Nii kopp ees on kinnisulanud jääkastide lahti sikutamisest.

Nüüd neid pilte vaadates nendin, et tegelikult sobib meile hõbedane külmkapp küll. Ma miskipärast esimese laksuga kohe mõtlesin valge, või sootuks mõne värvilise peale, aga no nüüd ikka mõtlen, et ei paneks ka hõbedasele kätt ette. Sobib ehk rohkemgi, kui valge.

Muidugi rohkem kui värv, on külmiku puhul sada muud asja, mida vaadata tuleb. Esiteks – mõõdud. Meie praegune on 170 cm pikk ja umbes 60cm lai. Arvestades, et meie köök on 2.7m kõrge, siis kõrgusesse annab nagu veel omajagu minna, laiustki saame me 20 cm juurde venitada, sest see külmiku kõrval olev kapp ei ole kuskil kinni ja seda saab nihutada ukseaugule lihtsalt lähemale.

Energiaklassidest soovitatakse vaatama hakata alates A+ märgisest, parimaks hinna/kvaliteedisuhteks loetakse aga A++ energiamärgist. Et võtab vähem elektrit (külmkapp on ju kogu aeg sees) ja lisaks on parema energiamärgisega külmikud ka vaiksemad. Samas ma muidugi ei tea, kui lärmakas üldse külmkapp olla saaks, sest meie vanur küll mingit lärmi ei tee ja ma ei usu, et ta nüüd mingi A++ oleks. Hea, kui ta A’gi on. Ma ei teagi üldse, kust ma leiaks inffi selle külmiku kohta, samas vist vahet pole ka. Igatahes kui keegi oskaks mulle inimkeelde panna, et kui suur vahe on nt A+ ja A++ ja A+++ külmikul, ma oleks väga õnnelik.

Kardol on miskipärast soov, et meie külmkapi uksest saaks jääkuubikuid. Minu jaoks see küll mingi vajadus ei ole, sest mulle reaalselt ei meenu ühtegi korda, millal mul oleks hädasti jääd vaja olnud, aga tema miskipärast kujutab ette, et me hakkame siin kunagi pidama suurejoonelisi kokteilipidusid, mille käigus on täiega jääd vaja… :D

Veel on mulle segane, et mis see “no frost” on? Kas see ongi see, et asjad kindlalt ära ei jäätu kapis? Ja et sulatama ei pea?

Igatahes, ma näitan siis külmkappe, mis mulle silma jäänud on.

Kui me räägime nüüd ainult välimuse põhjal, siis minu lemmik on küll vaieldamatult see kollane SMEG külmik (LINK). Noh, muidugi on tal peale värvuse ja retrovälimuse tegelikult häid omadusi veel, et A+++ märgisega ja puha, aga mis mind häirib on kahjuks see, et see on esiteks maru väike, ainult 151 cm. Teiseks tahaks ma, et sügavkülmauks ja “põhiuks” oleks eraldi. Meie perele kahjuks liiga väike, aga vaadakem korraks sellegipoolest seda iludust pikemalt. See sobiks mu kööki ideaalselt!

Selle (LINK) valisin ma küll ainult Kardo soovi kohaselt välja, ma tegelikult isegi ei saa aru, kas sealt august tuleb jääd või vett?  Vist ikka ainult vett? Ta on ka ainult A+ energiamärgisega ja firmagi on mulle võõras, ei ole enne kuulnud. Samas tundub üsna mahukas ja meie praegusest külmikust lausa 15cm kõrgem, seega mahub rohkem asju. Hind 499€. Ma olen kuulnud, et alla viie soti pole mõtet külmikut osta, et tihendid võivad alt vedada ja üldse on mõttekas külmikusse investeerida, ehk siis maksa vähemalt 500€. Noh, 499€ on umbes sama, eks

Kui minna nüüd ikka sinna retrolainele tagasi, siis peale SMEG’i (mis on ikka no päris kallis) on ka taskukohasemaid variante. Jällegi minu jaoks võõras firma, Bravatec Retro (LINK) hinnaga jälle 499€. Hea kõrge, mahutab palju (209 liitrit) , A++ energiamärgisega ja näeb äge välja ka. Veel ägedam oleks, kui ta oleks tibukollane, aga kõike siin ilmas ka tahta ei saa. Samasugust on ka sellist, et sügavkülm on üleval (LINK), mis on sellest küljest hea, et siis ei saa lapsed endale ise jäätist krabamas käia, aga samas üldiselt on vist ikka muagavam, kui sügavkülm on all. Mis muidu seal kõige all hoida, mille järgi küürutada?

Minnes nüüd tuttavamate firmade juurde, siis Whirlpoolilt jäi silma säärane isend (LINK). Hinnaks 669€, aga samas seni vaadatutest kõige kõrgem ja seetõttu ka kõige mahukam. 201 cm, nii et lõpuks ometi selline, mis Kardost ka pikem on (ta on 193cm ja kogu aeg naerab, et ma ei näe asju, mis on kõrgemal kui mu silmapiir, nagu KUIDAS ma neid nägema peaks :D?). Sügavkülma maht on ka väga suur teistega võrreldes, kuigi meil see ei ole niiöelda hädavajalik, sest meil on keldris see külmakirst ka. Kuigi ma käin keldris kord aastas, seega ei oska ma isegi aimata, mis seal olla võiks…See on ka NoFrost versioon, et siis järelikult see ei lähe siis absull jäässe jah? Kirjas on veel “elektrooniline juhtimine”, mis see tähendab?

Jälle tagasi mitte nii tuttavate nimede juures, samas ega ma nende firmadega enivei kursis ei ole. Igasuguste näitajate poolest tundub meie perele jälle igati sobiv olevat ja pole ka kõige kallima hinnaga. Scanbergi külmik hinnaga 599€ (LINK). Hea kõrge, 201 cm, mahutab palju, lausa 266 liitrit, mis peakski meie viieliikmelise perekonna ideaal olema. A++ energiamärgisega. No Frost ja LED tuled. Tundub hea tehing, ei?

Jõuame siis kõige kallima variandini reaalsetest valikutest (sest see kollane SMEG on ju imeilus, aga no ma ei hakkaks teda päriselt ostma, mul liiga suur pere). See Boschi külmik (LINK) maksab küll vaid 10€ rohkem, kui eelmine Whirlpool, ehk siis hinnaga 679€, aga ta on A+++ energiamärgistusega, mis on siiani nagu parim selle suhtes. Keegi võiks mulle ainult selgeks teha, et mis see plusside rohkus rahas tähendab? Et ala, säästad elektri pealt 5€ kuus või miskit? Ma pakkusin suva summa, aga no sellist reaalselt elulist infot tahaks, need plussid ei ütle ju ise midagi… Samas rohkem plusse ikka uhkem? Ta küll ei ole nii kõrge, on 186cm, aga no tegelikult piisab sellest ju küll. Sees on LED valgustid, siis ei lähe see pirn vist seal sees ever läbi, mis on jälle hea? Mahutatavus on väiksem, kui eelmisel, 192 liitrit. Öeldakse, et peaks olema 50 liitrit per pereliige, meil saab juba viis olema, siis peaks üldse selle loogika järgi 250 liitrine külmik olema, aga see tundub juba ikka VÄGA suur, või ei?

Samas sellel Boschil on mingi umbes samasugune upgrade ka, suurem ja muidugi suurema hinnaga (LINK). See on lausa 1099€ ja selle mahutatavus on lausa 279 liitrit. 203 cm kõrge, ka A+++ energiamärgisega. Lisaks on kirjas, et seal on WIFI. Miks on külmikul WIFI vajalik? Mis sellega huvitav teha saab?

Lisaks olla see puutetundlik (kust?) ja kõige väiksem müratase, mis ma täna ringi vaadates nägin. Üldiselt on see number 42 olnud, sellel 36. Siis mingi selline asi, nagu kiirkülmutus? Issand ma ei tea, ma ei kahtlegi, et see on väga hea külmkapp, aga samas saaks selle raha eest juba kaks väga korralikku külmikut, et kas tasub päriselt ära ka või pigem mitte?

Lähme korraks ebatraditsioonilisema raja peale. Kas selline suur külmkapp (LINK) oleks too much? Ma küsisin sõbranna käest, ta vastas, et külmkapp ei saa kunagi liiga suur olla. Tal on see uhke kahepoolsete ustega, aga mulle sellised ei mahuks ära. See mahuks sentimeetri pealt. A++ energiamärgis, külmiku maht lausa 400 liitrit! Sügavkülm on ka nii suur, et Kardo vb ikka saaks enda kokteilipidusid pidada :D Hind 999€. Mis te arvate?

Üldse ma tahaks, et iga külmiku juures oleks tutvustav blogipost, sest need tehnilised näitajad on mulle tume maa, aga kui saaks lugeda, et Mallel Keilast on näed külmik number kolm ja tema lemmikosa selle külmiku juures on see ja see ja natukene häirib see ja kas mahub terve pere söök ära ja kas asjad on kauem värsked ja kas külmiku tagasein tõesti jäätub/ei jäätu ära, siis oleks seda valikut palju lihtsam teha, tõesõna.

Seega pliis aidake – kui teil on miski eelnimetatutest, siis rääkige kaasa, kas oli hea ost? Või linkige ära külmik, mis teil on ja soovitage/laitke, olge head. Muidu saan kogu aeg puid alla, et ma kõiki otsuseid nii pliuh-pläuh teen, nüüd tahaks siis SELLE õige valiku teha. Haha, ma otsisin laste isa ja meest ka vähem aega, kui seda paganama külmikut, ma eilsest saadik googeldan siin erinevaid artikleid ja foorumeid .

Tänasesse vihmasesse õhtusse sobib nagu valatult Malluka suve viimane episood. Nimelt oli see juhtumisi meie ainukene võttepäev, kus ka vihma sadas, nii et võib öelda küll, et isegi saade teadis, et nüüd on lõpp käes. Nii paljud on minult saate kohta uurinud, seega mõtlesin tänasel märgilisel päeval siis sellest natukene rääkida ka ja vastata küsimustele, mis ma kokku korjanud olen.

“Kuidas enda saate said?” Kuna me tegime sama tiimiga ka “Me saame lapse” saadet ja jäime nendega ka saateväliselt suhtlema, siis tekkis kuidagi idee, et nemad tahtsid suvesaadet teha ja mina tahtsin suvesaates OLLA ja kuidagi nii need asjad liikuma hakkasid. Mõte suveks midagi teha tekkis juba sügisel, seega jah, sai veits planeeritud ja mõeldud ja kanalile pakutud ja oligi olemas.

“Kas ja kui palju teksti on sulle ette kirjutatud?” Tõesõna, midagi ei ole. Me panime enne paika, et mida me suve jooksul umbes teha tahaks ja jooksvalt siis suve jooksul tegime mingisuguseid asju meie enda nimekirjast. Ei olnud nii, et nüüd lähete sinna ja teete seda. Kõik asjad olidki meie enda suve osa, täitsa ausalt. Midagi ette kirjutada on kah päris võimatu, sest noh, miks ja mida neil meile ette kirjutada oleks? :)

“Kas saite saate eest raha?” No ikka.

“Kui palju oli nö musta materiali ja kui palju saates reaalselt nàitamisele tuli?” Saade on ju maru lühike (KAHJUKS), seega tervest päevast lõigati välja 24 minutit. Võtted hakkasid tavaliselt varahommikul ja lõppesid alles õhtul. Noh, muidugi vahepeal ikka lapsed magasid ja me sõime jne, et jutti ei filmi, aga ikka VÄGA palju jääb kahjuks välja.

“Mis oli vôtteperioodil kôige raskem?” Ma ise ütleks, et sisutihedad päevad. Mulle meeldib lastega tegutseda ja lustida ja käia ja olla, aga ma eelistan teha ÜHT asja päevas. Võttepäeval tuli teha-käia kahes, kolmes, neljas kohas ja see oli kohati väsitav.

“Milline tegevus kôige rohkem meeldis?” Tead, kõik meeldisid, me ju ise tahtsime neid teha ja valisime ise oma käigud.

“Kas Kardo oli kohe nôus saates osalema?” Muidugi!

“Kas Maril ja Lendel mingit nö kaamerahirmu pole?” Ei ole üldse, Lende teab tiimi juba sünnist ja Marile meeldib nende perekond ka väga. Lapsed ei pane seda kaamerat isegi mitte tähele.

“Kas oli ka olukordi kus avalikus kohas olles keegi suvaline keelas enda filmimise ja pidite oma plaane muutma?” Avalikes kohtades (turg, poed, apteegid) küsiti enne ikka luba ja ei keelanud keegi filmimist.

“Kas on keeruline oma sôpru nôusse saada kui mônel üritusel kaamerad kohal olid?” Absoluutselt mitte. Kes ei tahtnud kaamera ees olla, see sai seda öelda ja neid lihtsalt ei filmitud, ei olnud nii, et kõik peavad tingimata telekasse ronima :) Siin on ka muidugi tegu suuresti ka sellega, et see pole ju päris tavaline “reality”, kus kõike üle võlli keeratakse jne. Tiim on meie sõbrad ja nad tulevad meile alati vastu, seega ka meie sõprade palvetele.

Esimest osa saab vaadata SIIT ja siin korraldasime me sõpradele suve alguse peo. Minu meelest on alguses veel näha, kuidas me oleme natsa… puised ja polnud veel kaamera ees olemisega nii väga harjunud, aga no pidu oli tore. Kooki tegin ka, aga ma ei eeldanud, et keegi seda jama sööma peaks. Sõid ikka

Teises osas oli meil plaan matkama minna ja seda saab vaadata SIIT. Merje kirjutas, et saade on nii räige reklaam, aga tõesõna oli ainus koostööpartner Maxima, mis polnud ju meie teha. See, et Kardol on hea matkakott ja et roti jalg katki läks, see oli lihtsalt… elu. Telkimine läks pekki ja see telk istub siiani kurvalt avatuna meil aias. Lisaks ei olnud ka sisse kirjutatud, et me kuskile mujale ööbima minema peaks, ma lihtsalt ei viitsinud ilusa ilmaga koju tagasi minna, tegelt kah.

Kolmas osa, SEE, oli siis kui me käisime lastega Vembutembumaal, see oli väga äge ja siis märatses Kätlin mu köögis veekeedukannuga. Ilusad ajad! Aga nüüd on mul tänu sellele ilus köök, nii et pole üldse lugu Kätu, no worries  Ma pole ka siiani julenud uut kannu soetada, saame ilma ka hakkama vast.

Neljandas osas, SIIN, käisime Pärnus, ma näitasin oma lapsepõlvemaad ja lisaks käisime me keset suve jõuluvana otsimas. Leidsime ka, mega äge koht! Boonuseks nägin ma terve osa mega pekine välja, kaamera lisab tõesti 73773 kilo .

Viiendas osas, SIIN, tegi Kardo mulle romantilise üllatuse ja me läksime veiniga maalima. Miskipärast oli välja jäetud koht, kus me teineteise portreed maalisime, need olid nii haiged. Kardo silmis olen ma vist mehe näoga transvestiit. Mina joonistasin muidugi ideaalse Kardo… Ma peaks need pildid üles otsima ja teile näitama, need on liiiiga head. Fotoraadiga käisime perepilte ka tegemas.

Kuues osa oli söögist – SIIN. Tegime ise aias süüa ja käisime tänavatoidufestivalil ritsikaid nosimas.

Ma tahtsin endale ammu ratast osta, saate raames saime normi ale, mistõttu seitsmendas osas, SIIN,  ostsime mulle ja Marile rattad. Parim ost ever, mulle täiega meeldib rattaga sõita! Mari on siiani kahevahel, ta vist ikka veel natsa pelgab. Käisime Viikingite külas ka, kus oli väga tore, aga see kala surnuks peksmine on nii jube :(

Kas kellelgi mulle pakikale kinnituvat rattatooli oleks müüa? Pliis, tahaks Lendet rattaga lasteaeda viima hakata!

Kaheksandas osas, SIIN,  uurime Kardoga Säliselli sünnituskotti ja mina näitan, kuidas ma beebit pildistan. Lõpuks kui töö tehtud, saime lastega natukene jalutama minna ja mina sain metsa alt kellegi sitaseid truspareid koristada. Win! Inimesed, kes oma sodi metsa alla viskavad, on JOBUD!

Üheksandas osas, SIIN, käisime lastega liikluslinnakus, õppisime Kardoga teooriaküsimusi ja lõpuks tuldi minuga veel sõidutundigi kaasa. Liiklusteemaline episood ühesõnaga. Nalja sai omajagu ja Mari räägib siiani, et tahab liikluslinnakusse tagasi minna.

Kümnendas osas, SIIN, käisime paadiga Pirital sõitmas ja saime Kadrioru lõbustuspargis kõige kehvema kogemuse osaliseks maailmas. Mõttetu urgas. Esimene kord, kus ma eetris närvi läksin :D Ma küll ei arvanud, et see sisse jääb, aga no upsss, mis seal ikka.

Üheteistkümnendas osas, SIIN, sai jälle palju pulli. Lasime Lotte PetCitys ära kasida ja käisime loomade varjupaigas koertega jalutamas. Muuseas, Käbike sai saate eetrisse mineku ajaks juba uue kodu, jeee! Lottel sai Kardo ja isa abiga kuut ka valmis, mis tänaseks päevaks on juba kaaperdatud.

“Mis sa vahid?!”

Tänane saade on ausalt mega naljakas. Mina üritasin aeda veel natsa sättida, sest vend tegi mulle megailusa… lillevärgi, seega käisime Horteses ja ostsime igasugu lilli. Siis hakkasime ämmaga neid istutama, kui padukat tulema hakkas. Jumal, kuidas me naersime. Et terve hooaja olen vaest ämma keldris hoidnud, aga nüüd vihmaga lohistasin ta välja tööd tegema, tüüpiline mina

Seda me täna siis istutamegi, tundub lebo eks?

Noh, oli päris lõbus

Igatahes oli mul väga hea meel, et Kanal2 otsustas ka saadet sügiseks edasi osta, mistõttu septembris jätkub Malluka suvi. Või noh, temast saab “Malluka sügis”. Muutub eetripäev ja õnneks hakkab saade ka varem olema, sest kammoon, enamik fänne on väiksed nunnud, seega saavad kõik lapsed sügisel enne uneaega Mari ja Lende tegemised ära vaadata. Kes üleval olla ei jaksa, see vaadaku järelvaatamist :)

Esimene võttepäev on ära olnud, vaikselt tüürime edasi ja anname endast parima, et teil ka tore vaadata oleks. Ja ausalt, ma ALATI enne võtteid mõtlen, et teen ennast hullult korda ja olen hullult ilus ja kena, aga tegelt olen alati räsitud, ohatisene, magamata ja Kardo poolalasti :D Sorri! Igatahes loodan, et vaatate meid sügisel edasi. Ma varsti saan teile ülinaljakat bloopersite videot ka näidata :D

Vot! Sellised lood! Aga täna vaadake kindlasti Malluka suve viimast osa, juba poole tunni pärast!

Ps! Kui on mõtteid, et mida te tahaks näha sel sügisel, siis võite kaasa rääkida :) Andke häid ideid, kuhu minna, mida teha, mida näha. Igasugused ägedad mõtted on teretulnud!

Viimasel ajal jääb mulle aina enam silma see, et inimesed muudkui käivad ja otsivad ennast. Ühel instakontol oli foto, mille pealkiri oli umbes midagi sellist, et ala olen siin tegelenud iseenda otsimisega juba mõnda aega ja uskuge mind, varsti ma saan juba öelda, et ma armastan ennast ja siis mina, suur õpetaja, jagan kindlasti oma teadmisi ka teiega ja kui me kõik ennast leiame ja armastame, siis on rahu  maa peal #peaceandlove. Okei, sõna-sõnalt mitte, aga ütleme, et umbes midagi sinnakanti. Kommentaarid olid ka kõik sellised, et issand-jussand, sa oled ikka selline inspiratsioon! Ma tegelen just ka siin enda otsimisega ja enesearmastuse leidmisega, aga tänu sinule ma tunnen, et ma suudan seda, sest kui juba sina suudad, siis mina suudan! Kui ma ühe säärase kommentaatori kontot huvi pärast vaatasin, siis oli see tüdruk umbes 17-18 aastane.

Nagu… sa oled värske noor inimene? Kust sul ennast leida on? Kuhu sa üldse arvad, et sa kadunud oled olnud?

Mis toimub?

Teate, mis ma teile ütlen, inimesed! Te ei peaks tegelema mingi paganama eneseotsingute ja muu säärase juraga, kui te lõpetaksite lihtsalt oma elu elamast nii, nagu teised seda teevad. Tehke seda, mida TEIE tahate ja ärge huvituge sellest, mida TEISED ütlevad. Kui te ajate oma asja, siis te oletegi “sina ise” ja ei pea kuskil mööda tsakralaagreid ja hingerännakumatkasid ringi jooksma, sest kui sa lõpetad kellegi teise mängimise, siis sa oledki sina ise.

Me ükskord arutasime Kardoga ka, et inimesed on nii kinni selles, et mida teised neist arvavad, et karju või appi. Alustame sotsiaalmeediast – sa pead olema sätitud, sest kammoon, iga naine tahab ju ENDA jaoks 24/7 hea välja näha! Sa ei taha või? Issand, milline labane ja räpane mats! Kindlasti pead sa olema fit ja trimmis, sest igaüks tahab ju enda tervise jaoks vaeva näha ja veeta vähemalt tunni päevas trenni rügades. Sa ei taha või? Issand, sa ei hooli endast ikka üldse! Saate ju aru küll eks? Ma ei mõtle, et peabki räämas ja pekine olema või midagi, aga no ÜLDINE surve on ikka see, et ole sale, ole ilus, ole moodne jne. Kogu sotsiaalmeedia ainult seda käiabki ju. Kõik naisteajakirjad (kui keegi neid üldse loeb) seda käiavadki.

Selle valguses ei tohiks ma imestada ka, et inimesed hakkavadki “kaduma”. Keegi ei taha ju tunnistada, et me oleme need, kes “endast ei hooli” ja muu säärane jura. Siis tõmmatakse endale bikiin või nabapluus selga ja hakatakse pildi peal vigurdama. Olete ju näinud küll neid pilte, kus inimesed näitavad ennast tavalisena ja siis pildi jaoks, kõht sees ja X asend sisse väänatuna. “icc icc, ärge uskuge kõike, mida te netis näete!” jagavad nad neid pilte. Mis paneb mind mõtlema, et kas nad ise iga päev selfitades ja vääneldes ei mõtle, et suht imelik on sada aastat “parimat nurka” otsida. Ja oma iga pilti to the max töödelda ja muud säärast. Muidugi on see väsitav. Ja siis leiad ennast kuskilt joogalaagrist, kus kõik jooksevad kasteheinas ringi ja teevad hingamisharjutusi ja saad aru, et kedagi ei huvita su eilne selfi ja mitu laiki see sai. Vabadus! Ma LEIDSIN ENNAST! Ma võin veel iseennast armastadagi, appii!

Kõige iroonilisem on see, et seda juttu ajavadki tavaliselt need, kes on peale vaadates piltilusad, saledad ja kabedad. Nagu… mida sa tõmbled, sa oled ammu valmis, sõbrake. Armasta ennast nüüd täie hooga, mida sa kogud ennast ja otsid ennast, lihtsalt tee oma kaks silmaauku lahti, vaata peeglisse ja aktsepteeri seda, et võib olla sellel ühel piffil instas on sinust 1% vähem keharasva, aga pohui ju. Äkki tal on hemmoroidid? Oled ikka kade või?

Võib-olla sellel vanal kursaõel on väiksem nina, aga pohui ju. Äkki tal on kubemetäid.

Võib-olla kolleeg saab kanda XS suuruses riideid ja kurdab alati moe pärast, kuidas saab vaid lasteosakonnast asju, sest tavaline XS on ju NII lohvakas, samal ajal kui sina kahtlustad, et kogu maailm toodab liiga väikest L suurust, mistõttu sa vaikselt XL peale üle pead minema, aga pohui ju. Äkki tal on jube väikese emmiga mees, kes kodus kogu aeg röögib, et oma emmi suurusele mitte mõelda?

Me ei tea teiste elusid ja seda enam ei saa ma aru, mis häda on ennast kogu aeg teistega võrrelda? Mis see annab? Et kui me nüüd paugust oleksime kõik sama fitid ja ilusad, siis me armastaksimegi kõik ennast. Hehe, lubage naerda. Siis ikka keegi arvaks, et see Kaie Tapalt, tema sai kuidagi ikka veits ilusamaks ja kõhnemaks kui teised, ning punt naisi jälle nosiks kuskil tatrabatoone, et Kaie moodi saada. Siis saaks ju ennast ehk lõpuks armastadagi, eks!

Mis mis täna seda kommentaari ajendas kirjutama oli ühe blogipostituse lõik, kus imekaunis naisterahvast autor imestas, et kui keegi teda kirjeldas, et ta kirjeldas tema iseloomu, mitte tema pekist peput või kitsaid huuli või mida iganes. Ma lihstalt istusin ja mõtlesin, et appi, kas on veel täiskasvanud inimesi, kes saavad alles nüüd aru, et inimesed on nii hõivatud iseendas vigade otsimisega, et kui sa just niimoodi ringi ei jookse, et sul otsaees teine perse kasvab, siis suurem osa inimestest ei märka seda never-ever. Kedagi ei huvita, millised teised välja näevad, va siis kui nad näevad nii head välja, et kadedust tundma hakata võiks :D Aga üldiselt see volt, mida sa ise kodus peegli ees öökides vahid ja instapiltidel kõhtu sisse tõmmates varjad – mitte kui kedagiii ei huvita.

Me Kardoga arvasime, et inimestel on vist liiga palju vaba aega, kui neil on aega juurelda teemadel, et kas ma armastan ennast, või “kes ma olen? kas ma olen ehk….kadunud?”. Ma ei ole vist kunagi väga sellel teemal juurelnud, va pubekaajad (jah, te võite raudselt nüüd leida mingi postituse, kus ma ulun, et ma olen kadunud ja otsin ennast ) ja mina arvan, et teie ei peaks ka selle üle juurdlema. Te olete need, kes te olete. Ei rohkem ega vähem. Leppige sellega ja tehke asju, mis teid õnnelikuks teevad ja ongi elu ilus.

Kõik raha, mis te muidu tsakralaagri alla pannud oleks, võite mulle kanda.

Namaste!

(ma ei tea, mida namaste tähendab).

PS! Üks asi veel. Iga kord, kui keegi mulle ütleb, et tead Mallukas, jää ikka iseendaks, siis tekib mul küsimus, et kas ma olen kuidagi oma jutuga tekitanud hirmu, et on mingigi võimalus, et ma lõikan ennast ümber meheks nimega Vello, võtan Ukraina kodakondsuse ja hakkan lõvitaltsutajaks või KELLES ma veel jääma ja saama peaks, kui mitte… iseendaks?

Kes mu Instat jälgib, siis nägi arvatavasti, et ma üritasin ise “puuviljarulle” teha. Laenasin sõbrannalt toidukuivataja ja mõtlesin, et esimese katsetuse teen natukene lihtsama versioonina. Igasugused retseptid soovitasid küll ise püree valmis teha, aga mina võtsin kasutusele Pombeli smuuti. Lihtsalt selle pärast, et seda oli mul endal kohe olemas.

Siin on paremal näha ka toidukuivatajat. See on vist mingi võimsam variant, ma olin enne ainult selliseid väikseid ja ümmargusi näinud, aga see on ikka teine tera. Me oleme nüüd mitu päeva hoogu võtnud, et korjaks aiast kuivatitäie õunu ja prooviks ise õuna ka kuivatada, kuni sõbranna selle imemasina tagasi viib, aga no … ehk täna jõuame!

Ma alguses mõtlesin, et proovin kohe iga maitsega ühe restitäie teha, aga esiteks sai mul küpsetuspaber sobival ajal otsa ja teiseks mõtlesin siiski lõpuks ka seda, et äkki läheb pekki ja ma ei taha ju head smuutit raisku lasta. Seega võtsin ühe rohelise Pombeli ja määrisin ta küpsetuspaberile laiali.

Mida ma nüüd takkajärgi teisiti teeks, oleks see, et teda tuleb panna paksu kihina. Need kohad, kus mul paber läbi kumas, tuli “rull” mega õhuke ja väga raske oli teda sealt paberi küljest kätte saada. Ülejäänud tuli ludinal maha, kuigi mingit vaheainet nagu õli ma sinna ei pannud. Seega on asja võtmeks piisavalt paks kiht. Lisaks oleks hea panna vist kaks kihti küpsetuspaberit ka, üks läheb maru “lötsiks”.

Minu uhkel masinal oli temperatuuri juures soovitused, et mida mis temperatuuriga teha, seega minu puuviljarull küpses umbes 4-5 tundi 150 kraadi juures ja lõpptulemus oli mul selline:

Veits nägi välja nagu mingi norilehe rull, aga jube maitsev oli küll ja hea vaheldus näksidele. Lapsed sõid kõik kuus rullikest ära, mis mul sellest pakist teha õnnestus. Mida ma aga sellest teost õppisin ja teinekord teisiti teeksin?

• Mida paksem on püree, seda tihkem “rull” tuleb. Kui ise rulli jaoks püreed teeksin, jätaksin selle pigem paksema, kui vedelamana.
• Valmispüreed kasutades jätta võimalikult paks kiht püreed.
• Mida pikemat aega küpsetad madalal temperatuuril, seda mõnusam tekstuur tuleb.
• Poole küpsetamise pealt võib sisse puistada ka mingisuguseid seemneid.

Vot, selline uhke katsetus siis Pombeli smuutidega. Oleme nendega terve suve koostööd teinud ja nad on meile nii palju head smuutit saatnud, et ma võin kohe rõõmuga öelda, et nad on üks magus ja mõnus kaaslane olnud meil siin. Päästnud mitmed hommikud, kus on kiire ja vaja lastele ruttu midagi süüa anda. Ja muidugi minu pikad tööpäevad stuudios, kus teinekord pole lõunatamiseks lihtsalt aega. Seega kinnitan, et need smuutid on MEGA head ja tervislikud!

Ja viimast korda tahaksin veel välja loosida kastikese Pombeli erineva maitsega smuutisid. Tahaksite, eks? Loosis osavõtmiseks ei pea te tegema muud, kui olema Pombel smuuti sõbrad FBis (LINK) ja jätma mulle siia kommentaari, et mis oli viimane uus asi, mida sa köögis katsetasid. Juba reedel loosingi kasti välja, mille Pombel teile kätte toimetab

*Postitus sündis koostöös Pombel smuutidega

Sellest ajast peale, kui mulle sõiduõpetaja ütles, et mul on sõitudega vähemalt pool maad veel ees, on mul selline “neeh” tunne olnud. Eriti kuna teooriat sai siin täiel raual õpitud ja power tuli sisse ja ENDA arust sõidan jumala normaalselt ja siis öeldakse sulle, et oled alles poolel teel. Et võtab nagu motti maha, et no pekki küll, kuidas ma siit paremaks minema peaks, ah?! Sellele ei aidanud kaasa see, et terve augusti õpetajaga normaalselt sõita ei saanud. Kavatsesin küll täiega sõita, aga kord oli ta puhkusel, siis üks automaatauto katki ja mingi jura oli, et alles täna sain õpetajaga kaks augustikuu esimest sõitu tehtud.

Suur aga oli mu üllatus, kui õpetaja ütles, et kuule, sul on siin ainult natsakene veel sõita vaja, et pole siin pikka pidu üldse! Ja pani mulle esmaabikoolituse aja. Ja libedasõiduaja. Ja pimedasõiduaja. Ja MA LÄHEN ESMASPÄEVAL TEOORIAEKSAMIT TEGEMA!

Ei tea, kust mul siis see lisaoskus sõiduks tuli, aga tõesti ma tunnen ennast sõites jumala hästi, teed hakkavad vaikselt pähe jääma ja ju siis see teooria tuupimine aitas ka sõidule kaasa. Ei no takka targemaks, kõik läheb ikka ainult ülesmäge, mis seal muud. Ühesõnaga on siis nii, et täna teeme tähistamiseks väiksese kinotamise Kardoga, terve nädalavahetuse õpin hüsteeriliselt teooriat ja esmaspäeval lähen üritan siis selle kooliteooria ära teha. Eks näis, kas saan hakkama või mitte. Proovida ju inimene võib.

Teisipäeval sõidame perega juba Tartusse Vspasse, te siis kiitsite seda nii väga, et ma kibelesin kohe minna, aga pidin selle ajastama nii, et saaksime kenasti töömehed meile selleks ajaks tööd tegema sättida, kuni meid ei ole. Me küll tuleme neljapäeval tagasi, aga vähemalt suuremad “tolmutamised” ja värvimised peaksid selleks ajaks tehtud olema, seega on sellega hästi.

Ehk siis raamat läheb ludinal (juba 100 000 tähemärki valmis, ehk siis 1/4 raamatust olemas!) ja seda ainult pmst nädalase kirjutamisega, naiss! Load edenevad, LÕPUKS! Ja remont saab ka valmis. Mida veel üks inimene tahta võiks, ah?!

Ps! Päisepilt on random, aga ilma pildita oleks nadi posti üles riputada. Igatahes mu emal oli eile sünna ja Mari läks teda sünna puhul kallistama ja sünnipäevalaulu laulma. Kogu istumine oli tore, kuni Lende ennast täis lasi. Aga noh, ikka juhtub! Ma praegu nii õnne täis, et yolo noh!

EDIT: Sõber helistas mulle ja seletas kõik kenasti lahti. Tore, et ma siiani aru saanud polnud, et misasi see parema käe reegel on  Pildid on ka ikka eriti nadid, sest SÕITES pole mul kunagi tekkinud liiklusohtlikku olukorda, kus ma aru ei saaks, mis ma tegema pean, aga teooria ja need pildid, huh, õudukas!

See testide lahendamine ajab mind juba hulluks. Ma pole veel ühtegi korda täna alla nelja vea saanud, maksimum oli üheksa viga kümnest küssist. Ma olen vist geenius… Geenius vigade tegemisel! Igatahes on minu jaoks suurimaks komistuskiviks need pildiga küsimused, et kes sõidab teisest enne. Esiteks on paljud pildid NII kehvasti joonistatud, et ma ei saa absull aru, et kes neid märke näeb või ei näe, teiseks ma lihtsalt… ei saa aru. Toon teile mõned näited, ehk keegi oskab mulle inimkeeli seletada?

Ma ütlen kohe ära, et kui ma testis ei tea vastust, siis ma vahepeal panen huupi, et lihtsalt pärast näha, mis see õige vastus oli. See leht märgib need nii ebaloogiliselt ära ka, et see mis on punane, on valesti pandud ja õige vastus (ka vastuse puudumine) on roheline. Ma nummerdan nad ära ka, siis teadjamad saavad ehk aidata?

1.Mul on nagu mälestus, et kui võib otse sõita, siis võib paremale ka pöörata… Või see sinine tähistab seda, et seal A tee peal on ühesuunaline, et selle pärast sinna ei või?

2. Siin ma olen randomilt õigesti vastanud, aga ma tegelikult küll aru ei saa, et miks sinine punasele teed andma peab?

3.Jälle olen segaduses. Õige vastus on siis, et sõita tohib tramm otse, mis tundub loogiline, sest ta rööpad mujale ei vii :D Loogiline on ka, et sinine auto võib paremale pöörata. Aga miks see punane siis ei ….aaaaaa… nõõd näen seda punast seal vasakut kätt, selle pärast vist ei võigi :D Krt, esimese laksuga jäävad kohe märkamata sellised pisiasjad.

4.Arusaamatu. Vasakpöördeks on ta vasakus reas, ootab kuni must auto ja tramm ära lähevad ja saab minna ju, või ei?!

5. ESITEKS, ma ei näe ühtegi halli autot, üks on neist küll sinine, aga oh well. Õige vastus on siis, et kollane ja punane on õigesti parkinud, aga need parkimise küssid ajavad mind ka hauda. Kust ma tean selle pildi järgi esiteks, et kas see on ühesuunaline? Ma siis veel nõustuks, et kollane on õigesti pargitud, aga miks siis see punane ka?

6.Rohelisel on anna teed märk, teistel pole, seega tundub loogiline, et ta on viimane. Aga hoopis sinine on? Miks? Miks punane esimene on? Ma olen supersegaduses :D

7.Õige vastus olla, et tramm, valge auto ja siis mina- Aga miks? Mul on ju roheline? Samas päris maailmas ma enivei ootaks ära kuni kõik ära sõidavad, et ikka kindel olla :D

8.Ootan jälle selgitust, miks ületab kollane auto just teisena ristmiku? Okei, sinine läheb otse ja otse minejal on üldiselt eesõigus, seega siis on kollane teine, sest ta on kuidagigi peateega seotud või? :D

9.Ma ei saa aru, miks ma olen? Mul on ju roheline, mul on peatee ja ma sõidan otse. MIKS?!

10.Lihtsalt ei tea, miks just see sinine viimasena minema peaks, kõik ju lähevad otse?

Ausalt, ma oleks nii tänulik, kui keegi mulle päriselt ära ka seletaks need vastused, siis oleks ehk edaspidi kuidagi loogilisem neid lahendada ka, sest siiani olen ma neid õigeid “kes läheb enne” asju lihtsalt pähe tuupinud, ilma aru saamata MIKS nii on… Nuuks!

Ma olen ennegi teile kirjutanud ja teie abi palunud, kui kellelgi on oma loomaga mingi probleem olnud ja alati oleme koos kenasti hakkama saanud. Loodan, et nii läheb ka seekord, kuid sedapuhku ei taha kassiomanik lihtsalt niisama teie rahalist abi, vaid pakub midagi vastu kah. Aga no asjadest järjekorras. Nimelt on tudeng Laural suur mure. Nädal tagasi viidi tema must kiisu kopsutursega loomade kiirabisse. Juba esimese kahe päevaga läks arve pea 550€, iroonilisel kombel oli just enne seda arstiabi vajanud Laura teine kass. Nagu ikka need pahad asjad juhtuvad korraga. Murphy! Ja ega arved veel otsa lõppenud pole, sest kassi tervis vajab veel turgutamist.

Kuna tudengina ei ole Laural sissetulekut ja juba esimesed arved võtsid säästud endale, tuli tal kiirelt idee: Laura oskab teha küünlaid! Nii telliski ta kiirelt kõik vajalikud materjalid ja uuris minult, et ehk ma aitaksin infot levitada, et selliseid musta kiisu küünlaid tema käest osta saab. Minagi võtsin kohe mitu tükki, sest kohemaid kui sügis tuleb, siis tahan mina küünlaid põletada, ma olen juba kord selline küünlafänn või nii. Seekordne musta kassi laar olla mustikalõhnaline!

Kes tahab kiisu ravile kaasa aidata ja sealjuures endale mõnusa käsitööküünla soetada, siis tellimiseks võiks kirjutada meilile: mustakassikyynal@gmail.com. Küünla hinnaks on 5.50€ ja Tartus kesklinnas saaks käest kätte, Tallinnas ka kokkuleppel nädalavahetustel või siis nt smartpostiga. (Postiga lisandub veel postikulu 3€, seega võtke siis juba mitu tükki, eks :)

Muuseas, naljakas lugu ka teile. Küsisin Lauralt, et mis kiisu nimi ka on, aga selgus, et ongi must kass Algselt tuli ta koos oma vennaga  lihtsalt Laura juurde hoiule. Nad olid alles pisikesed kassipojad, aga vajasid pikka nohu- ja parasiidiravi, seega jäid hoiule pikkadeks kuudeks. Laura  ei tahtnud neisse kiinduda, sest tal juba oli Kassiabist võetud vana hambutu kass kes ei tundunud väga õnnelik pisikeste kiisude üle, seega ei kutsunud ta neid ELSi poolt pandud nimedega ega pannud ka uusi.. ja nii saidki kassipoegadest Hall Kass ja Must Kass. “Teised hüüavad teda vahepeal Miisuks ka, aga minu jaoks on ta ikka Must. Igatahes lõpuks ma ei suutnudki enam neist loobuda ja nüüd ongi mul kolm kassi (+ Tallinnas ka perekonna kass, kelle ma kuskilt luba küsimata koju tassisin, sest kahju oli). Ja noh, lisaks sellele olen ma lihtsalt äärmiselt halb nimede panemises,” naerab Laura ise.

Käisin ükspäev ühes poekeses. Kuna ma olin ainukene klient (või mega kahtlase näoga), pani turva mulle kohe pilgu peale ja hiilis mul nii kaua järgi, kui mul imelik hakkas ja ma poest lahkusin. Liikudes turvaväravate poole hakkas mul süda taguma, et issand, oota, äkki ma ikka varastasin midagi?!

Sellest “hirmust” tulenevalt muutusin ma automaatselt Kõige.Kahtlasemaks.Inimeseks. Ma hakkasin ringi kõõritama, et kus see turvamees on. Ei julgenud midagi puudutada ja hakkasin paaniliselt käsi taskusse panema, juhuks kui ma enda teadmata siiski röövi sooritanud olen. Hea, et ma poest nuttes välja ei jooksnud, ise kisades, et “ma ei varastanud midagi!”.

Kui ma veel suitsumees olin, siis iga kord kui ma suitsetades politseid nägin, tekkis mul tunne, et ma peaks suitsu selja taha peitma ja jällegi, minema jooksma.

Bussiga rohkem sõites oli mul alati pilet olemas, aga sellegipoolest hakkas süda kontrolöri nähes peksma ja mega hirm tuli, et kohe “jään vahele”. Kuigi polnud nagu millegagi vahele jääda, aga kartsin sellegipoolest.

Ajaga on tekkinud kaks uut hirmu. Esiteks netis millegi müümine/ära andmine. Mõlemal juhul võid kindel olla, et kuulutust läbi ei loeta ja mitte kunagi ei või olla see nii, et sa lihtsalt riputad kuulutuse üles, saad oma asjast lahti ja elad edasi.

Kui ma kirjutan, et müün 469€ eest ostetud turvatooli 300€ eest, siis loomulikult peaksin ma juba eeldama, et kuulutusega kaasneb vähemalt paar kirja sisuga “sott ja tulen kohe järele!”. “Mis on vähim, millega ära annate?” Nagu… kui ma panen müügikuulutuse, siis see hind, mis ma sinna panen, ONGI vähim, millega ma ära annan, või mis? Kindlasti mitte ei pane ma hinnaks 300€, aga sellisele kirjale vastan, et oh sind kavalpead, et küsid, sest tegelikult kõige vähim, millega ma ära annan on 25€.

Kui ma kirjutan, et “Nelgi 37 aadressil on ära anda rotipuur”, siis ilmselgelt saan ma X arvu kirju sisuga: “Oleksin puurist väga huvitatud, kuhu saab järele tulla?”. Ma saaks aru, et kui üks inimene ei märka aadressi, aga reaalselt umbes viis inimest kirjutasid smamoodi, et kuhu saaks järele tulla, palun aadressi. Nagu kui ma konkreetselt kirjutan oma aadressi, siis kuidas ma veel täpsemalt saaksin kirjutada, et kuhu järele tulla? Joonistan kaardi? Lähen kaarikuga ise järele ja toon nad enda juurde? Nagu, mida veel?

Tuleks vist loobuda ka netis igasuguse nõu küsimisest, sest ma olen vist sellest kuidagi valesti aru saanud. Näiteks ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kogu aeg ma muudkui pean seda diivanit puhastada laskma ja see läheb aina mustaks. Eriti feil oli just nüüd see, et JUST puhastati diivan ära, ma viskasin veel pleedid peale, et remondi käigus tolmuseks ei saaks miski ja ühel päeval võtan pleedi maha ja avastan, et diivan näeb välja, nagu see oleks bordellist välja lohistatud. Suuuuuured plekid ja ma ei tea mis jama kõik peal, ilmselt läbi pleedi siis kuidagi imbunud ja rahus ka sinna ära settinud. Mis siis ikka, tuleb uus diivanipuhastuse aeg kirja panna, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki peaks nahkdiivanile mõtlema üldse?

Ma olen alati arvanud, et mulle need nii väga ei meeldi, aga paar tükki, kus ma külas istunud olen, on päris mugavad olnud ja võib-olla oleks see laste ja loomadega parem variant? Kuna aga nende välimus minu meeelst pole mulle siia tuppa päris sobiv, siis mõtlesin ideaalsele lahendusele: ma küsin nõu spetsiaalsest FBi grupist, kus ongi sisekujunduse teemad. Seal tihti inimesed küsivad, et ala kellel on kodus see või teine, et näidake, kuidas ja milline on jne.

Minu lootus oli, et saan veits inspiratsiooni, või julgustust, et on ka ILUSAID ja mõnusaid nahkdiivaneid, millega tõesti mõnusam elada, kui aina diivanit pesta või välja vahetada, aga tulemuseks sain hoopis teada:

• lapsi tuleb kasvatada, siis nad ei tee diivanit mustaks.
• süüakse köögis, ega tuba sigala ei ole!
• minul küll kodus diivan must ei ole, kuigi mul on laps(ed), kuidas sul olla saab?
• külalisi võõrustatakse ka köögis, mitte elutoas diivanil.
• nahkdiivanid on nii koledad ja ebamugavad ja higistad kohe ennast täis, kui peale istud.

Okei, sekka näitasid paar inimest diivaneid ka, seegi tore.

Veel üks hirm – ma kardan, et ma tundun inimestele mega ülbe. Et ala keegi saab öelda, et jaa, mina nägin selle Malluka kommentaare ja ta on NII mega ülbe, aga no proovigem nüüd jääda super viisakaks ja sõbralikuks, kui teemas on miljon vastust, millest minu küsimusele vastavad kümme ja ülejäänud peavad mulle vajalikuks anda kasvatusnõu ja ütlema, kus mina või mu lapsed enda kodus sööma peaksime, et diivan puhas oleks. Ja sa vastad ühele, et jah väga tore, aga kas sul muidu pilti nahkdiivanist ka on: EI, SEST MUL ON TEKSTIILIST DIIVAN JA SEE EI LÄHE KUNAGI MUSTAKS!

Küsida nõu ei maksa, see on nüüd selge. Aga ei ANDA ka ei maksa, tundub mulle. Ma olen seda enne öelnud ja ütlen veel – vähemalt X korda päevas saan ma kirja, et “tere, lugesin su blogist asja X kohta, aga ei leia seda linki, kas saaksid anda?”.

Nii, mida mina teen?

Googeldan “Asi X+mallukas”, saan koheselt õige lingi ja kopin selle küsijale. Palun väga. Esimesele. Teisele. Kolmandale. Neljandale juba ütlen, et ole nii hea ja googelda. Viiendale ütlen, et ma ei viitsi su eest googeldada, googelda ise. Kuuendale ütlen, et APPPI, KAS SUL ON RASKE GOOGLE OTSINGUSSE ISE KIRJUTADA “Asi X+Mallukas”????????

Eile ka kirjutati, et kle sa käisid seal jõuluvana talus, et kas see ongi suviti ka lahti ja kus see asub. Esiteks mainime ära, et see oli päevas umbes viies küsimus, mida kenasti gooogeldamisega lahendada saab, mistõttu ma vastasingi, et jah, see on lahti ja asukohta saab täpsemalt googeldada.

Mulle vastati, et üritas googeldada ja palju erinevaid vastuseid tuli ja no “pohh kui nii raske öelda on”.

Ma üritan seletada, et ma ei oska ju anda asukoha juhiseid, kui mind viis ja tõi sealt võttemeeskond, mistõttu mul pole õrna aimugi, kuidas sinna saab.

“Ma ei tahagi teada, kuidas sinna saab vaid kus kandis asub, nime või midagi, et kas harjumaal, pärnumaal, hiiumaal või kus, aga kui seda ka öelda ei oska, nojah siis”

Ma ausalt juba tundsin, kuidas mul närvid tõmblema hakkasid. Nagu jeesus küll, alusta siis sellest, et tere, mis selle jõuluvana talu nimi oli, et ma ei tea. Mitte, et kas see suvel lahti ja kus see asub, nagu jumala eest, mingi Eesti kaardi koostamise agentuuris töötan või? Ma eeldan ausalt vaikimisi, et kui inimene küsib mult midagi, millest ma olen blogis kirjutanud või instas näidanud, et seda pole nii raske uuesti üles leida ja küllap saaksid nii ka nime teada, et edasi otsida.

Vastuseks sain, et kle kammoon, ma loen su blogi üldse nii harva, et sealt ma küll seda infot ei saanud.

Tõesti, wow, suur au, et proua üldse elus minu alamklassilist blogi avanud on, las ma kohemaid googeldan su eest kõike, mis sul vaja ja ehk saan veel millegagi aidata

Muuseas, pannes otsingusse “jõuluvana talu” tuleb nagu esimesena see korstna talu info, et ma ei tea, mis erinevaid vastuseid inimene sai, et kohe üldse abi palumata edasi elada ei saanud, aga näed. Issanda loomaaed on kirju.

Ja selle kõige sees pean ma kogu aeg max sõbralik, vastutulelik ja rõõmus olema, vastama igale küsimusele ja palvele, sest muidu ikka keegi peab ära mainima, et nojah, see ju see MALLUKAS, see ongi ülbe ja ära tõusnud vms. Nagu jeesus küll, laske elada lihtsalt…

Muidu mul viimasel ajal on vist endal enivei suuri raskusi selle zenyolo oleku säilitamisega, sest isegi minu kuus aastat vett pidanud teema, et “meie Kardoga ei tülitse” on jõudnud sinna punkti, et üks päev, oleks mul vaid eesti.ee’s võimalus olnud, oleks pannud sinna lahutuse kasti taha linnukese ja välja kolinud :D Aga see on vist juba mõne teise postituse teema. Sain hingelt ära rääkida

Nagu ma ütlesin, siis eelmise nädala lõpus pakkus sõiduõpetaja mulle välja, et kuna mul on kõik teooriatunnid läbitud ja vajalikud testid tehtud, siis võin ma ükskõik millisel esmaspäeval tulla autokooli teooriaeksamit tegema. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni ja hakkasin usinalt teooriateste lahendama. Ütleme nii, et kuigi ma olin ka neid enne lahendanud, siis … valesti. Selles suhtes, et kuna minu autokooli leht annab peale teooriatesti läbimist ainult teada, et kas tegu on õige või vale vastusega, siis hakkasin ma tihti vale vastuse korral ise genereerima, et miks see vale oli. Selle asemel, et kelleltki küsida või nii.

Alles siis, kui sõbrad hakkasid minuga koos teste lahendama (ja teie mind ühe postituse peale aitasite, eriti Kristat, kes mulle meilile pika seletuse saatis, miks ja kuidas mingid vastused tulevad) hakkas juba mingi loogika tekkima ja lahendamine läks aina lihtsamaks. Terve nädalavahetuse tegelesingi ma suhteliselt usinalt erinevate testide lahendamisega ja vastuste tuupimisega. Alles täna taipas üks sõbranna, et tema e-autokoolis on palju parem süsteem kui mul, nimelt, et kui valesti vastad, siis tuleb ka põhjendus, et miks antud vastus on vale või õige. Nõnda oli kohe palju lihtsam õppida. Näete, nii:

Ühesõnaga alustasin ma tänast päeva nii, et jooksin esiteks hommikul vara libedakoolitust tegema. Kõik rääkisid, et libedakoolitus on NII lõbus ja NII tore, aga ma pean ütlema, et ma tegin selle küll kenasti ära, aga meeldiv see küll ei olnud, pigem tekitas sellise tunde, et ma loodan, et mul päris elus kunagi sellist libisemist ei tule. Aga noh, selles suhtes jälle hea, et vähemalt tunne on kätte saadud ja natsa nüüd tean ka, et mismoodi või kuidas ka sellise libeda puhul käituda.

Libedakoolitus edukalt sooritatud, ühe suure miinusega. Ma suutsin enda käe vastu autoust nii lüüa, et lõin küünest tüki välja. Mul pole kunagi enne küüs nii katki läinud, eks nad mul lühikesed ka, aga mul polnud ka normaalne niimoodi edasi elada, sellise käega, sest me ju homme Tartusse. Õnneks ma sain oma küünetehniku juurde kiirelt aja ja ta tegi mul selle korda.

Ma ei hakanud peale seda koju tulemagi, sõitsin otsa linna, istusin Argentiinasse maha, sõin ja lahendasin kaks ja pool tundi jutti liiklusteste, kuni mul oli juba niiii-iiiii-iiii kopp ees neist, et karju appi. Ega teha polnud midagi, kuna ma olin juba lubanud kohale minna, siis läksin ka ja… kukkusin haledalt läbi. Vigadeks siis mingisugune viljakombaini küsimus (wtf), kindlustuse küsimused, mootorrattaga seotud küsimused ja paar sellist, kus oleks saanud vastust tõlgendada nii ja naa. Et ala kaks on õiged, aga mina panin ainult ühe õigeks, teise jätsin panemata. Mingisugused lollakad vead, mis tulevad lihtsalt sellest, et ma ei puutu väga mootorrataste või viljakombainidega kokku.

ÜHESÕNAGA jah, kukkusin läbi.

Õpetaja ütles mulle, et ma nüüd rahulikult homme Tartusse sõidaks, spaataksin ja paar päeva mitte ühtegi testi ei lahendaks, sest ilmselgelt on mul aju juba kokku jooksnud. Nojah, ma tegin ühe sellise vea, kus ma märkisin vastuse valeks, sest lugesin sealt välja “reguleerimata ülekäigurada” kuigi seal oli kirjas “reguleerimata ristmik”, sest nii mitmes testis oli pidevalt juttu just reguleerimata ülekäiguradadest ja siis kõik küsimused ja vastused sulasid lõpuks kõik kokku mu peas. Ja kuigi ma saan mõistusega aru, et ega õpetaja mind ju mu kauni välimuse ja hea südame tõttu läbi lasta poleks saanud, ma tegin piisavalt vigu ja nii, siis ikka oli nii suur pettumus sees, seda enam, et ta ütles, et ta näeb ise ka, et ma oskan seda teemat ja lisas, et ARKi teooria teeksin ma juba praegu vabalt ära, et kooli oma ongi keerulisem. Ei no tere tali, eks.

Istun siis mina seal, kurb, nutt kurgus. Arutasime õpetajaga, et järgmise nädala lõpus on mul see esmaabikoolitus ja 20dal see pimedakoolitus, kui ta ütleb siis, et “no ja peale 20dat saad sa siis vaikselt hakata maanteeameti poole liikuma.” Ma mingi eeee, täis oled või, ma just kukkusin teooria läbi ja sõitu pole ma ju ka teinud, mille peale ta arvas, et tulen järgmine esmaspäev uuesti, teen raudselt lebolt ära ja teeme uuel nädalal mõned sõidud ka ja siis kohe sõidueksami otsa, sest sõita ma ju oskan ja ta ei usu, et sellega probleemi tuleks.

Et noh, ühest küljest tunnen ma ennast hetkel räige läbikukkujana ja teisalt mõtlen, et… oota ma päris nii läbi kukkunud vist ei ole ka, kui inimene mulle peatset ARKi minekut ennustab? Või siis ta üritas mind ainult lohutada ja andis mulle valelootust, et ma ta hinge rahule jätaks ja koju ära läheks, ilma suurema nutustseenita Ma jään siiski positiivsema vaatenurga poole ja ennustan siis ise ka, et ehk saan ma tõesti selle kuuga kõik autokooli asjad ühele poole, et siis hakata ARKi eksameid tegema. Ausalt, see ARKi teooria tundub mulle juba praegu lebo ja sõitu pole ma kunagi peljanud, okei, va alguses. Mul sõbranna ka just teeb lube ja alguses sai endale ARKi sõiduaja 16.10, aga tsekkis iga päev seda lehte ja nagu nalja on tal homseks nüüd aeg olemas, seega ma ei usu ka, et mina ka kauem kui paar nädalat ootama peaks. See on täitsa ok aeg ka, sest siis saabki veel selle aja enda õpetajaga ja veel ehk mõne võõrama õpetajaga ringi sõita, et siis eksamiks paremini valmistuda. Seega tundub täitsa teostatav enne Marta sündi tutikaid lube omada, kui kõike seda arvestada. (Noh, seda muidugi ka, et mul ARK’iga koostöö ja nad mulle load lubasid koostöö raames, nagu naised saunas rääkisid omal aal )

Igatahes ma teen nagu soovitatud, et nüüd paar päeva teste ei lahenda ja siis uuel nädalavahetusel kordan need eksamiküsimused paar korda veel üle. Vaatab, ehk saab siis ühele poole selle autokooliteooriaga.

Niiet jah, ühest küljest olen ikka natsa pettunud ja kurb, sest ma lootsin, et ehk ma ikka täna selle eksami ära teen, aga no laias laastus mul pole ka vahet, et kas tegin täna või teen uuel nädalal. Suuremat kassimist võite oodata muidugi siis, kui ma järgmisel nädalal ka läbi kukkuma peaks, aga optimist minus ütleb, et vaevalt, et see juhtuma peaks.

Samas see pessimist minus tahaks ikka veel pisara panna ja jonnida.

Et vot jah, selline ilus päev mul siis. Vähemalt mind rõõmustab teadmine, et homme juba on Tartu ja Vspa ja kaks pikka massaaži ja hoolitsust mind ootamas. Ja et mul õnnestus kolmapäevaks lastele paariks tunniks hoidja leida, mistõttu saame Kardoga kahekesti ka olla. Ma isegi ei tea, kas me peaksime sellel ajal sööma minema, või hoopis spa saunadesse, kuhu me lastega nagunii ei pääse never ja siis tuppa süüa tellima midagi vms, aga no eks vaatab. Ma nüüd kassin natsa edasi.

#nuux

The post faaaak ja jeeee käsikäes vist? appeared first on Mallukas.

Ma ei tea, kui vanad teie olite, kui teie esimest korda bowlingus käisite, mina ise ei mäletagi, kui aus olla. Mari polnud ka veel käinud, Lendest rääkimata. Ja kui meid kutsuti O’Learyse spordirestorani/meelelahutuskeskusesse, siis ma mõtlesin, et ega seal vist suurt midagi muud meiesugustel teha pole, kui bowlingut mängida. Mitte, et sellel midagi häda oleks, aga ma kujutasin ette, et see on mingi õllesaal, kus on mingisugused mänguautomaadid ja noh.. bowlingurada. Mis seal ikka, kutsusime Mari sõbra kampa ja läksime.

See bowlingu osa oli nendevanuste lastega nagu ta oli. Algus oli ilus, Maku tõi Marile veel lillekese ja läksime keskusesse sisse, see asub Kristiine keskuse uuemas osas. Ma olin täitsa hämmingus, sest all oli küll selline spordirestorani osa, aga teisel korrusel oli nagu mingi täitsa teine maailm. Noh, alustades selle bowlingu osaga. Alguses proovisime nii, et suured ühel rajal ja lapsed teisel, aga lõpuks läks neil omavahel ikka väga keeruliseks oma korda oodata ja me andsime oma raja ka neile, et las veeretavad siis rahus enda kuuli. Jonni oli kamaluga, miljon korda seletamist, et mismoodi see järjekorravärk ikka töötab, aga noh, lastel oli valdavalt siiski tore, kui nad just ei nutnud või solvunud teineteise peale.

Lastel sai rajaääred üles tõsta ja lisaks said nad kasutada sellist krokodilli, et palli suunata.

toppisime pallid pluusi alla

Kui olime tunnikese bowlinud ja kraaklemist kuulanud, vaatasime, mis seal veel teha saab ja noh, ütleme nii, et VÄGA palju! Ausalt, kes vähegi tahab lastega midagi vägevat ette võtta, siis minge vaadake sinna. Mõne asja jaoks oli Mari natsa liiga väike, aga aasta vanem Maku juba täitsa asjalik ja paraja suurusega. Samas väga lõbus oli mõlemal.

Mariga mängisime koos õhuhokit? On see õhuhoki eks?

See oli nii naljakas asi, Mari sõitis virtuaalselt rongiga ja üritas asju krabada ja kätte saada :D

Kardo proovis ka ära!

Väike motoäss

rallit sai sõita!

mägironimist sai proovida

golfi sai mängida

Nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik. Seal sai veel erinevaid virtuaalseid mänge mängida, aga need pakkusid rohkem rõõmu rohkem isadele, khm. Siinkohal hea idee, et ideaalne koht, kuhu mees lapsega lustima saata. Garanteeritult on mõlemal MAX lõbus! Ma ise ei ole nii… virtuaalelu peal väljas, aga ehk mõni teine ema on, ma ei taha diskrimineerida siin, eksole . SIIT näed kõike, mida Olearysel pakkuda on.

Igatahes, kõigile kes küsisid – jah, soovitan minna ja lähme ise veel terve perega uuesti. St meie Kardoga käisime juba uuesti, proovisime selle kinorestorani ära, aga sellest mõni teine kord. Selle postituse tahaks hoopis ühe ägeda loosiga lõpetada. Nimelt loosin välja ühe rajakasutuse tervele perele tunniks + snäkid ja joogid O’Learyse meelelahutuskeskuses. Loosis osalemiseks klikka like nende FBi lehel SIIN ja jäta kommentaar, et soovid ka osa võtta, muud tegema ei pea :)

*Postitus sündis koostöös O’Learysega

The post käisime O’Learys* appeared first on Mallukas.

Mul on nüüd mingi nädal aega magamistoas pimendavad rulood olnud ja juba ma mõtlen, et ma olen ikka loll, et ma juba kevadel selle peale ei tulnud, sest ma ei suuda kahe käe sõrmedel ka kokku lugeda, mitu korda lapsed umbes kell kuus hommikul ärkasid, sest päike paistis ja õues oli mega valge. Niisama kardinad olid meile enne ka ees, aga ega need mingit valgust eriti kinni hoia.

Kunagi mul ühes korteris olid pimendavad rulood, punased ja sellest eeldasin ma miskipärast, et heledad kardinad ei saagi olla pimendavad. Ma vist ei mõelnud, et on 21. sajand siin ilmas on kõik ammuilma võimalik. Igatahes tundus mulle, et suvi on läbi ja kohe on pime nagunii ja mis ma nende ruloode tellimisega ikka jaurama hakkan, järgmisel aastal saab ju ka vaadata.

Siis aga kirjutas mulle ettevõte nimega Print Decor, kes tegelikult rohkem keskenduvad lastetubadele ja erinevate piltidega ruloodele, mis lapsi rõõmustada võiksid. Tjah, ega meil lastetoas oli ka ainult õhukene kardin, aga kuna seal ju ometi kellelgi magada ei kõlba, siis seal ei olnud ruloo ammugi hädavajalik. Igatahes läks nii, et saime Print Decorilt kingituseks kahed rulood. Nii lastetuppa kui ka meie magamistuppa. Valida oleksime võinud midagi nende disaineri tootevalikust, aga kuna nad pakuvad ka võimalust ise täpselt näidata, millist mustrit sa soovid, siis kasutasime me seda ära. Lastetuppa tuli hallide ja roosade südametega valge ruloo, mis sobib kenasti seinaga.

Meie magamistuppa samuti samades värvides, kuid teise mustriga ruloopoiss. Ma ei teagi, kuidas neid kutsuda. Nooled? Midagi sinnakanti vist jah.

Tjah, “valmis” magamistuba ei ole, sest nagu te näete, on meil seal 180cm lai voodi ja selle kõrvale laotud üksteise otsa veel kaks 90 cm laia madratsit. Ma tellisin sinna veel ühe otsa, peaks kuu lõpus kätte saama, et siis oleks korralik seinast-seina voodi kah niiöelda, sest kuskile tuleb need lapsehordid öösiti mahutada.

Tõesti see ruloo on elupäästja. Me oleme siin isegi 9ni magada saanud, sest tuba on päriselt PIME! Milline luksus, tõesõna! Samas ma saan aru, et enamike lapsed ikka magavad OMAS toas ja päris äge oleks ju neile lasta teha nt nende lemmiktegelastega ruloo? Või kes on rohkem tänapäeva skandinaaviastiili austajad, kus värvilistele multikategelastele ruumi ei ole, siis kindlasti saab sellisel juhul mingi ägeda mustri välja mõelda. Meie lastetoa oma on ju ka üsna tagasihoidlik, aga igaüks saab ise valida muidugi.

Ps! Facebookis Malluka lehel on käimas ka loos, kus võid endale ka tasuta ruloo võita, mine vaata!

The post saagu valgus? mkm, pimedus! appeared first on Mallukas.