Mul on söögitegemisega kahetised lood. On aegu, kus ma naudin söögitegemist täiel rinnal. Kohe meeldib kööki minna, panna arvutist MKR tööle ja ise rahulikult kokata, kuni Kardoga lastega tegeleb. Mulle tudub, et My Kitchen Rules’i vaatamine annab sellist kokkamispowerit ka juurde ja automaatselt üritan ka mina oma toitu kaunilt serveerida ja endale märkamatult hakkan isegi teinekord kaasa kiirustama, kui osalistel seal viimased minutid tiksuvad.

Samas on ka teistsuguseid aegu. Näiteks praegu oleneb täitsa päevast: mõni päev on hea olla ja teen rõõmuga süüa. Teine päev on aga süda nii paha, et ei taha, et isegi Kardo süüa teeks, sest ma ei taha, et mitte mingi söögilõhn kuskilt tuleb. Ajab lihtsalt öökima. Muidugi teisi ei aja, seega pean ma lihtsalt leppima, et vahepeal maja söögi järgi “haiseb”.

Tänu nendele “appi, kõik on niii rõve ja süda on paha” päevadele olen ma rohkem hakanud hindama söögi tegemist ja söömist ennast ka. Jube nadi on ju olla, kui kõht on tühi, aga kõik tundub vastik. Seega kui pole vastik olla, siis võtan kohe rõõmuga ette turult ostetud värsket kraami ja teen sellest midagi head. Peab ju paika see, et kvaliteetsete toiduainetega saab ka kvaliteetset toitu valmistada.

Mulle endale meeldib ka erinevaid toiduaineid reisidelt kokku osta. Te peaksite nägema, mis kotitäie maitseainetega tulin ma eelmine kord Kreekast tagasi. Ka Tenerifelt naastes toppisin kohvrisse kõike, mida ma meil siin näinud ei ole ja millega katsetada tahaks. No ma ütlen, see on see MKR’i vahtimine – kujutan ette, et olen ise ka nüüd jube meisterkokk! Mitte, et selles midagi halba oleks, ega vabal maal on igal inimesel voli endale ette kujutada, mida ta vähegi tahab.

Seda enam suutsin ma ennast kohe ühele lainele viia Ketteriga, kes kirjutas, et tema käis Kreekas ja avastas sealt nii head oliiviõlid, et tundis kohe vajadust neid hakata ka Eestisse tooma Oliivikas firma nime all.  Tõsi, ka mina tõin Kreekast paar õli kaasa, aga kuna ma neid kuskilt nii väga ei valinud, siis mingit erinevust tavalise õliga ma ei märganud. Ketteri aga oli kindel, et kui ta enda oliiviõlisid mulle katsetada toob, näen ma erinevust. Nõnda ilmuski ta mulle ühel päeval kastitäie hea-paremaga värava taha.

Karbis oli erinevaid õlisid ja paar erinevat oliiviõlist käsitööseepigi.

Nüüd olen õlisid katsetanud ja pean tunnistama, et tõepoolest on väärt kraam. Muidugi ega mina mingi õliekspert ei ole – küll aga kontrollivad iga partii üle päris “õlieksperdid” ja veenduvad, et õli oleks kõige kõrgema kvaliteediga. Kui ei ole, ei saadeta seda ka välja – lihtne! Ju vast seetõttu ongi need õlid mitmesuguste auhindade ja sertifikaatidega pärjatud.

Muidugi õli võib ise väga kvaliteetne olla, aga kui ta sul sada aastat kuskil poeletil külitab valedes tingimustes, siis kaob ka tema hää omadus ja mekk. Oliivika õlides võib kindel olla, sest mulle kirjutanud Ketteri toob neid oma käega maale ja rohkem vahendaid õlil ei ole. Seega saab kindel olla, et saad värsket ja head kraami.

Mis mulle Oliivika kodulehte uudistades meeldis on see, et müügil on palju erinevaid maitseid ja suuruseid. Rohkem on korraga ju alati soodsam osta ja seetõttu saab endale koju rahumeeli 3-5 liitrise kanistri soetada, mida endale väiksemasse õlianumasse ümber valada. Aga et proovida, mitte kohe ehku peale viieliitrist tünni osta, siis on palju väikseid pudeleid ka. Proovid ära ja tead, mis sulle rohkem meeldib.

Mina nt olen nii hull küüslaugufänn, et lisan seda nagunii iga toidu sisse, seega on minu lemmikuks just see küüslauguõli.

Salatikaste on mul pea alati sama: oliiviõli+sidrun+dijoni sinep. See DOPIA õli on selle jaoks ideaalne, sest igasse salatisse see küüslaugumekk jälle ei sobi. Muuseas, see DOPIA on hirmus eksklusiivne – seda sorti oliivitaimi ei ole palju, millest säärast õli saab!

Kreekas avastasin ma ka kombe saia õli sisse kasta. Enne polnud ma seda proovinud, sest ega ma vast nii häid õlisid ei ostnud ka. Praegu võiksin ma kaks kasti saia õlis ära leotada ja sisse süüa, sest kõik need Oliivika õlid on sellise tapase laua jaoks justkui mõeldud. Üldse on neil väga palju kasutusvõimalusi. Näiteks sidruniõli guacamole sisse, küüslauguõli pastaroogade peale niristamiseks, apelsiniõli porgandikoogi sisse ja loomulikult grillkala ja grillliha marinaadi valmistamiseks.

Ootab porgandikoogi valmistamist.

Keegi jättis mulle natukene aega tagasi blogisse kommentaari, et küll mul on hea elu, et tööl ma ju ei käi ja ainult istun ja kerjan asju kokku, millega teised inimesed peavad roppu vaeva nägema, et neid asju ausal teel osta. Kommentaar kommentaariks, sest kuna oli ilmselgelt mingi suvalise ärapanemiskatsega, siis ma ei näinud põhjust seda isegi üles lasta. Aga sellegipoolest mõtlesin ma teile rääkida, mismoodi sünnivad minu blogipostitused ja mis tööd ma siis õigupoolest teen. Ega see kerjamine siin naljaasi pole!

Te ei kujuta ette, mitu korda ma olen kuulnud seda, et peaks ka blogijaks hakkama, et muudkui aga kirjuta oma päevast ja muud ei peagi tegema. Firmad saadavad hordide viisi asju ja sina muudkui ela nagu kuninga kass, ise ei pea lillegi liigutama. Muidugi eks need asjad on poolnaljaga öeldud ja päris negatiivse suhtumisega mina kokku puutunud pole. Küll aga rääkis Kardo mulle, et kuidas ta käis kuskil üritusel, kus üks vana tuttav üritas talle selgeks teha, kui õudne on ikka, et tema naine see MALLUKAS on ja kuidas saab nii olla, et Kardo muudkui laseb mul kirjutada heast peast nende perest igasuguseid asju netti. Et keda see üldse huvitav ja miks Kardo laseb sellel sündida.

Kardo vastas selle peale, et no arvestades, et kogu meie pere saab kodus olla ja ära elanuks sellega, siis ta ei näe küll põhjust mind kuidagi keelama või käskima hakkama, et mida ma tegema peaks. Selle peale läksid härra silmad suureks, et oota misasja, ta saab RAHA selle eest või?! Siis tundus juba päris normaalne, et ma “sellise asjaga tegelen”.

Keegi siin hiljaagu küsis ka: “Ausalt ja otse- Kardo ja Malluka blogi-tugev mees küll, aga kas konsulteerid enne posti ja lased redigeerida tal või kuidas? Isegi viskaks aeg- ajalt miskit elukaaslase- nalja interneedusesse, aga eriti ei söanda.” Ma ütlen siinkohal kohe ära, et Kardo ei ole mitte kunagi elus mulle öelnud, et kuule, võta see või too maha. Ja ma ei ole kunagi ka tundnud, et ma peaksin mingisuguseid postitusi temaga konsulteerima…Võib-olla kui mul oleks plaanis kirjutada, et täitsa pekkis, Kardol on šlongi otsas mega imelik tüügas, ei teagi nüüd, kas on nakkav või peaks laskma sellel lihtsalt olla… Siis ma vast enne küsiks kah Kardolt, et kas ma või ta peenisest blogis juttu teha.  Või noh, ma arvan, et sellest ma ei kirjutaks kah, isegi kui see tüügas seal eksisteeriks (krt, nüüd kõik raudselt mõtlevad, et tal ongi nokutüükad, ei ole! :D).

Pigem on nii, et Kardo ise on oma naljade ja ütlustega nii rahul, et tal pole midagi selle vastu, et ma neid jagan. Nali on ju tore asi, mida jagada. Iseaasi on see, et huumor on erinev ja seetõttu ma väga räigeid nalju ikka üles ei pane. Las midagi jääb siin koduseinte vahele kah, eks!

Aga no tagasi selle juurde, et kuidas ma tööd teen. Mul on arvutis üks väike leht, kuhu ma panen suvalisi mõtteid kirja. Praegu on ta selline:

Suvalised lausejupid või lingid, millest ma olen juba juttu teinud, või inspiratsioonipuhangul hakkan tegema. Enne, kui ma selliseid asju kirja ei pannud, siis mul oli mitu korda nii, et tuli hea mõte, aga mõtlesin, et ah, täna ei viitsi, ega see nagunii meelest ei lähe, nii hea mõte ju. Jaaaaaa, never ei tulnud enam meelde! Ega alati nendest mõttevälgatustest ei saa posti ka, aga hea ikka, kui mingid mõtted kuskil ees on. Saite nüüd piiluda mu mõtetesse, kuidas ma olen aeg-ajalt emm ja tahan sülekoer olla :D

Ühesõnaga, minu töö on minu blogi. Ma mõtlen kogu aeg, et ma peaksin olema sellega proffesionaalsem ja huvituma rohkem statistikast ja klikkidest ja postitamise kellaaegadest ja muust säärasest, aga tegelikult ma armastangi oma blogitööd, sest ma EI PEA seda kõike tegema. Ma VÕIKS, aga ma ei pea. Ja nagu näha, siis mingi taevaisa halastuse või muu säärasega on see sellegipoolest tööle läinud, kui nii võiks öelda. Mul on rohkem FBi fänne kui ELU24 ja Kanal2’hel. See on tegelikult ju äge ja suur saavutus. Arvestades, et nad on kõik suuuuuured ettevõtted ja mul olen…mina. Facebooki fännide statistikat näeb Metrixi lehelt.

Eks on sellele edule aitanud see, et mul on vahepeal läbi aastate olnud mingisugused emotsioonilised pursked, kus ma ei kontrolli absoluutselt, mida ma suust välja ajan. Mõni ime, et mul on plaanis postitus sellest, kuidas ma vahepeal emm olen. Eks ma ju olen olnud ka. Mulle meeldib kirja panna asju emotsiooni pealt ja eks mõnikord on see hea, mõnikord kehva. Oleneb teemast. Näiteks seda Mangi teemat olen ma jaanuarist saadik vaaginud ja oodanud ja mitte teile midagi kirjutanud, sest see olukord on lihtsalt hirmus keeruline olnud. Ütleme nii, et eks varsti näeme, kas saan juba rääkida ka või mitte. Kuigi mitu korda on selline tunne, et ah suva, kirjutan, mis siis ikka saab, siis mingi ajuraas on mu säilinud ja olen suutnud ennast tagasi hoida.

Eks inimene elab ja õpib.

Muuseas, ma siin planeerin ka raamatut elust blogijana – peakski mingi kondikava kokku panema, sest tegelikult on see teekond praegusesse hetke ikka omajagu põnev olnud ja on ka palju jäänud blogikaadritest välja. Ma muidugi ei tea, kui paljusid inimesi huvitaks säärane raamat ja kes seda üldse ostaks, aga proovida ju võib. Ma olen üldse suur proovija, nagu te tähele pannud olete. Ja kuigi mulle heidetakse pidevalt ette, et jätan üht ja teist pooleli, siis ma tahaks alati öelda, et tänan selle ilmselge vaatluspõhise arvamuse eest. Ma tean seda ise ka. Aga õnneks jällegi elu on selline, et proovin, teen kui tahan ja kui ei taha või ei saa, siis enam ei tee. Kellele ma sellega ikka liiga teen, kui ma ala autokooli pooleli jätan (igaks juhuks mainin, et pole jätnud :D) või näiteks selle Melu TV? Kõik ei saa ka siin ilmas välja kukkuda, oleks päris hämmastav, kui ma iga asja ära ka lõpetaks. Hämmastav, sest ma olen selline püsimatu hing ja ma tahan kõike kohe ja nüüd ja olen sellise “suva, proovime! vaatame, mis saab!” suhtumisega.

Ei teagi, kas see iseloomujoon kunagi veel muutub? Vanust on piisavalt, aga mina ikka samasugune :D Aga see ei tee mind kuvaks. Vabaks teeb kuidagi hoopis. Ei viitsi põdeda asju, mis välja ei tule, mõtlen uued asjad välja, või tulevad need ise mu teele. Elu on ju huvitav ja vaheldusrikas. Nii kaua kuni sellel teekonnal teistele liiga ei tee, ma loodan, et ma ei ole teinud.

Kuhu ma ise veel jõuda tahaks, on mingi süsteemsus blogitöö tegemisel. Et peakski tegema klientidega konkreetsemad lepingud ja värgid, sest kuigi mul on olnud üli palju rahulolevaid kliente, siis on ka neid olnud, kes ütlevad, et noh, ei tulnud eriti müüki su postituse pealt. Eks kahe otsaga asi – mõni teenus on selline, millega ei saagi ehk kohe täiega tulla. Et hea on ka see, kui see jääb netti üles ja igaüks, kes googeldab, sinna jõuda võib. Teisalt võib vabalt asi olla ka minus ja selles, et võib-olla just see post sai tehtud kuidagi ülejala ja kiiruga. Või äkki olen ma hiljem mõistnud, et issand, ma ei oska selle värgi kohta ju midagi öelda! Õnneks mingisuguseid suuremaid kemplusi koostöödega ei ole olnud ja kellegagi halbade sõnadega lahku pole läinud. Aga alati võiks ju parem olla.

Naljakas tegelikult üldse, et mul selline huvitav töö sai olema. Blogija. “Mis töö see ka selline on?” kuulen ma tihti. Ma vastaks kohe, et päris hea töö on. Need hetked, kus on kiire ja ei “jõua” on enda tekitatud. Kuhjuvad reklaamartiklid, vahepeale tahaks ju enda mõtteid ka kirja panna, olla mina ise mitte ainult “töömallu”, kes jälle midagi tutvustab ja reklaamib. Aga ma tean, et te saate aru ja olete minu jaoks siin ikka olemas. Isegi, kui ma vahepeal emm olen :D

Üldse blogijate (ja avaliku elu tegelaste) vigade üle on hea tänitada, sest me laotame need teile ette. Kuigi ma usun, et kui igaüks meist peaks sama avameelset blogi kui mina, siis leiaks kõigi meie eludest ja käitumistest kohti, mille kallal nokkida. Me oleme kõik inimesed. Aga kõige parem “kaitse” selle vastu on vigade tunnistamine, seega ma olen alati esimene, kes ütleb, et issand, ma olen mõnikord nii ebameeldiv inimene, et ma ise ka ei taha endaga suhelda ja mul on tõesti probleeme asjade lõpetamisega ja ma tõesti viitsin naeruväärselt vähe detailne olla ja ma ei ole hea reeglite kehtestaja ja ma solvun üsna kergesti ja mul on natukene pekisemad käevarred kui ma tahaks ja õigekiri ei ole mul ka maailma kõige parem. Aga, mis siis? Lõppkokkuvõttes olen ma ikka lihtsalt üks suvaline Mallukas, kes elab oma elu ja jagab seda teiega.

Head reedet, kallid lugejad. Patsutage ennast täna õlale ja öelge endale minu poolt midagi ilusat :D Ma ei tea, kuhu ma oma suva lobaga jõuda tahtsin, aga siin me oleme! Muuseas, teate, mis minul alati tuju heaks teeb? Kui te kaasa lobisete, et mulle ei jääks tunne, et ma siin omaette soiun :D

Alustasime siis sellega, et ma midagi lõpuni ei tee ja jätkame sellega, et ega inimene kõike ise lõpuni teha saagi. Iga suurema “sammu” taga on üldiselt palju inimesi, kes kõik koos aitavad ja abistavad. Mul on selliseid inimesi ülipalju, mitmekümneid tuhandeid. Ja ma olen 100% kindel, et kui minul peaks kunagi mingisugust X väljamaa ravi vaja, siis teie kõik aitaksite mind. Ma muidugi loodan, et mul kunagi seda teooriat tõestada tarvis pole, aga arvestades, kui palju ägedaid inimesi ma siin kommentaariumis näen ja mis numbrid mulle statistikas vastu vaatavad, siis mina enda üle ei muretse.

Kahjuks ei ole kõik “Mollukad”, kellel abistajaid varnast võtta. Nimelt kirjutas mulle täna üks naisterahvas lühikese kirja: “Tere Mallu! Mina tavaliselt ei tegele selliste asjadega, kuid see.lugu läks hinge. Tegin ka ise pisukese annetuse, kuid 3 lapse kõrvalt ja renoveerimist vajava ning puuduoleva veevärgiga maja kõrvalt rohkem pole võimalik. Äkki sina ja sinu armsad lugejad saavad natuke aidata. Panen sulle lingi :) Oled imeilus inimhing ning tean et kui vähegi saad siis aitad:) http://m.naistekas.delfi.ee/article.php?id=82056783“

Lugesin siis loo läbi ja tõepoolest, mulle läks ka hinge. Kuigi tegu ei ole tüüpilise kurva looga haigest lapsest, mis inimeste rahakotiraudu alati kiiremini avab, siis pani mõtlema. Enamikele inimestele on rutiin ja harjumused turvatunde aluseks. Meil on oma töö, mida me oskame ja oma kodu ja oma inimesed – mõtle, kui midagi olulist siit rutiinist ära võetakse ja sa pead elama teadmisega, et paremaks ei lähe, ainult hullemaks.

57-aastane Indrek tundis aasta aega tagasi pöidlas imelikku tuimust ja praeguseks hetkeks on ta juba ratastooli aheldatud, ning kõneraskustega, mis tähendab seda, et võõrad ei pruugi ta kõnest enam aru saada. Seda kõike tegi lühikese ajaga haigus nimega ALS -amüotroofiline lateraalskleroos: motoneuroni haiguste gruppi kuuluv ja kiiresti progresseeruv haigus, mille korral tekib seni teadmata põhjustel lihasnõrkus ja lihaste kõhetumine.

Indrek on kolme lapse tubli isa ja tore abikaasa oma naisele, kuid ma ei taha mõeldagi, mida ta tunneb, saades teada sellisest haigusest ja veelgi enam, kogu selle haiguse kiire arenguga. Ka suudan ma ennast panna Indreku abikaasa olukorda ja mõtlen kurbusega, et mõelda kui meie oleme Kardoga kunagi 57-aastased. Meie lapsed on siis juba täiskasvanud inimesed, meie elame siin kahekesti oma elukest oma Nelgi tänavas, kui ühel hetkel hakkaks tal imelikud sümptomid, mis väga kiiresti päädiks sellega, et ta on ratastoolis. Kogu meie ühine, turvaline ja mõnus elu – kõik pahurpidi. Imselgelt ei saaks ta enam tööd teha ja meie kogu ülejäänud elu mööduks selle valguses, et kuidas ometi haiguse kulgu peatada. See oleks pehmelt öeldes ainult mõttena hirmutav, mistõttu on mul väga kahju, et Indrek ja Marju peavad sellises reaalsuses elama.

Nad on proovinud kõike, mis neile vähegi kättesaadav on, aga paraku praegu paistab aitavat vaid ravi Hiinas. Haigekassa seda muidugi ei kata, seega peavad nad elama teadmises, et kuskil kaugel on võimalik vaid nelja nädalaga Indreku elukvaliteeti parandada, kuid see maksab nii palju, et oma taskust seda kinni maksta võimalik ei ole. 32 000 eurot. Kas see pole mitte õudne.

57-aastane on veel täies elujõus ja ei peaks jääma ratastooli vangi, kus ta kiiresti edasi invaliidistub. Kes sellist elu tahaks? Mina ei tahaks seda ei endale, enda isale, ei enda naabrimehele, ega ka kõige suuremale vaenlasele.

Mina seda Indrekut ega tema pere üldse ei tea ja ma ei oska siin rääkida suuri lugusid, kuidas Indrek on parim mees maailmas. Küll aga oskan ma öelda, et iga inimene väärib võimalust inimväärsele elule. Ja ükski ravi ei tohiks jääda raha taha. Jah, ma tean – see ongi kahjuks karm elu, aga see ei tähenda, et meie ei võiks appi tulla ja tõestada, et elu võib karm olla, aga inimesed on ikkagi üldjoones head.

Ja nüüd mõtle enda isale, onule, vennale, vanaisale. Kas sa tahaksid, et Eesti rahvas talle appi tuleks, kui tal seda vaja oleks? Kui jah, siis otsi välja enda pin-kalkulaator või mis iganes vahend, millega sa netipanka saad minna ja aita nii, kuidas rahakott lubab. Ma ütlen statistika põhjal, et täna loeb seda postitust umbes …. 10 000 inimest kindlasti. Mõtle, mis erinevuse me saaksime kellelegi elule teha. Ja mõtle kui äge oleks pärast mõelda, et mina olin ka selle pundi sees, kes aitas. Kes muutis kellegi elu! Vot need on need tõelised õnnetunded, mitte arutu asjade ostmine, nagu ma ennist rääkisin ühes postis.

Ma mõtlesin ka täna, et tahaks endale terrassile ripptooli osta, kus lebotada. Tahtmine olla taevariik eks, aga ma saan rippumata ka hakkama, Indrek ilma rääkmisvõimeta ja hingamisvõimeta hästi ei saa. Ma lugesin, et enamik ALS diagnoosiga inimesed kannatavad tõelise depressiooni all, sest noh…ma oleks ka depressioonis, kui ma saaks teada, et mul on haigus, mis lõppeb sellega, et ma ei saa enam hingata, olles enne invaliidistunud. Niiet sõbrad, kark alla ja pange oma panused teele. Näitame Indrekule, et häid inimesi on maailmas olemas ja saadame ta ravile nii ruttu kui võimalik, sest seda paremad on tulemused!

Eraisikud saavad teha annetusi otse Indrek Olmaru pangakontole ( SEB Pank EE421010010818919017), juriidilised isikud saavad ülekande teha tulumaksusoodustusega MTÜ Janno Puusepa Fond kontole (EE184204278605413008 ), kasutades märgusõna „Indrek Olmaru”.

Ps! Ma saan aru, et kõigil pole võimalik rahaliselt aidata, aga see on küll see koht, et isegi iga sent aitab kaasa. Seega ära mõtle, et “mis minu pisku siin ikka” vaid löö kampa. Kui üldse rahaga aidata ei saa, jaga postitust sõpradega, kui nendest kasvõi üks kaasa lööb on juba super tulemus!

Ma kunagi tegin postituse, kus ma kiitsin viimase aja head klienditeenindust ja siis osad kukkusid inisema, et mida mina ka päris elust tean, et KÕIK ju raudselt teavad, et ma olen ju Mallukas ja teevad mulle head teenindust selle võrra rohkem. Ma muidugi ei käi ringi ja küsi klienditeenindajatelt: “Tere, kas te teate, kes ma olen?”, sest kui ma seda teeks, oh jumal, mis jutud sellest sünniks eks!

Eile käisin ma igatahes linna pääl asjatamas ja kõik klienditeenindajad, kellega ma kokku puutusin, olid nii toredad, et ma PIDIN kohe kiitma tulema. Esiteks läksin ma Swedbanka, kus ma tahtsin uut kaarti tellida ja ei suutnud ennast sellele neiule selgeks teha, kes seal ukse juures aega kirja paneb. Ma peaks vist suhtluskoolitusele minema, või enda hääletooni kontrollima, igatahes ütles ta mulle lõpuks, et jah, istuge maha ja oodake, aga et te ei pea kohe ärrituma. Ma omast arust ei ärritunud, aga ma igaks juhuks vabandasin, kui ma seal oma asjad aetud sain, sest ma ilmselgelt olen kaotanud võime inimestega suhelda normaalsel kombel. Igatahtes jäi tema väga sõbralikuks ja võttis mu vabanduse ka kenasti vastu, nii et igati tore.

Mind teenindanud naisterahvas oli ka väga tore ja aitas mind üli kiiresti, muidugi ma mitte kellegi nime tähele ei pannud. Igatahes sain ma asenduskaardi ja uus saadetakse postkasti ja ma olen NII kaua olnud ilma kaardita, et ma eile ajutist kaarti saades olin NII õnnelik, et otsustasin kohe shoppama minna. Okei, ma tegelikult pidin toidupoodi minema ja mõtlesin endale sellise uhke asja, nagu highlighter, osta. AGA ma sattusin hoopis Sketchersi poodi ja ostsin sealt Lendele tossud ja Marile sandaalid.

Ka seal oli teenindaja super sõbralik ja abivalmis, mõõtis mulle seal sisetaldu ja soovitas mudeleid ja lõpetuseks soovitas teha kliendikaart, millega sain MÕLEMALT paarilt 10€ alla. Vot see on alles võit. Lende armastab oma uusi jalanõusid nii väga, et käis nendega terve eilse päeva ringi ja täna kui ärkas, tõi need meile, et need talle jalga pandaks.

Ja lõpuks oli mul nii muhe Prisma kassatädi, kes minuga seal nalja viskas ja takkatipuks ka äge taksojuht, kes mind koju tõi.

Jep, ma pole just eriti konkreetne teenindaja kiiitja siin, sest nagu öeldud, mitte kellegi nime ma ei mäleta – aga no ikka hea on hüva emotsiooni jagada. Mul oli eile nii hea tuju ka, sest mul oli edukas sõidutund, mille lõppedes õpetaja (sõitsin temaga essat korda), ütles, et “Nju tjäitsa njormaalne! Suuri vigu ei tee!” nii et abiks ikka :D

Kohe kahju, et ma kedagi kohapeal kiita ei taibanud, aga oleks vist imelik öelda, et kuulge, te olete IMELINE klienditeenindaja :D Või samas, äkki pole ka?

Teine sai mustaks ja oli parasjagu Kardo käes loputusel :D

Ma imestan, et ma olen elus ainult ühe korra oma telefoni ära kaotanud, sest võtmed ja pangakaardid lähevad mul nagu soojad saiad. Võtmetest pole mul tegelikult tolku, sest meil on enamasti uks nagunii lahti (palun ärge mind paljaks röövige, me oleme ise ka kodus ja üsna imelik oleks see olukord vist meile kõigile, kui keegi mind suure hurraaga röövima tuleks ja siis minuga tõtt vahtima peaks). Pangakaardiga on aga nadim lugu, sest suur sularaha kaasaskandja ma ei ole (kes tänapäeval oleks?) ja nõnda luban ma endale alati, et SEEKORD hoian oma kaarti ilusasti ainult turvalistes kohtades, aga lõpuks kehitan ma ikka õlgu, sest kaart on kadunud.

Kaardi kadudes ei ole ainukene miinus see, et ma pean nüüd eelmise kaardi kinni panema, uue tellima ja nii kaua asenduskaardiga leppima. Suurem miinus on see, et mu arvuti salvestab alati mu kaardi andmed ära, seega kui ma netist midagi ostan, tulevad need andmed automaatselt ette ja ma ei pea ennast sellega vaevama. Seda enam, et isegi kui kaart kadunud pole, on ta alati jumal teab kus (huvitav küll, miks ta aina ära kaob :D) ja elu on niimoodi palju mugavam. Aga kui kaart kaob ja see kinni pannakse, ei saa temaga ka enam maksta. See tähendab mida? SEDA, et ma ei saa uue kaardi saabumiseni üldse netis midagi maksta, mis mu kaardi andmeid nõuab.

Viimane kord kui kaart ära kadus, oli omast arust jube kaval. Nimelt IGA KORD, kui ma uue kaardi teen ja asenduskaardi kätte saan, leian ma enda kaardi muidugi üles. Eriti kindlasti veel kohast, kuhu ma sada korda vaatasin. Igatahes seekord mõtlesin ma vana hea Murphy üle kavaldada ja läksin tegin endale küll ajutise kaardi, aga uut kaarti ei tellinud. Olin kindel, et juba pangas käimine “aitab” ja kaart tuleb välja.

See oli kaks kuud tagasi ja ainus mis ma leidsin, oli mu üleelmine kaart, mille Kardo leidis pesumasina kuskilt pilust. Vähe abi, eks. Aga sain hakkama. Netis sain maksta, sest arvuti mäletas mu koode “peast” ja poes käisin ainult Kardoga, et siis tema maksaks. Ajutine kaart on, aga selle pin koodi unustasin (proovi ise iga kuu uut koodi meeles pidada, eksole!) ja nõnda ma nüüd elan, nagu vaeslaps. Iga päev mõtlen, et kui kuskile panga lähedale satun, siis teen uue kaardi ära. Ükskord sattusin lähedale. Lausa nii lähedale, et astusin panka sisse, ootasin 15 mintsa järjekorras, et avastada, et mul pole kaasas ühtegi isikut tõestavat dokumenti. Sama targalt läksin ma koju tagasi ja elasin nii kaua kaardita, et lausa hull lugu.

Elu on ainult raskemaks läinud, sest vähe sellest, et ma ise kuskil kaardiga maksta ei saa, sest ajutise kaardi pin-kood ununes, ei saa ma ka enam netis asjade eest tasuda (kui tegu pole just läbi swedi maksega), sest mul oli mingi arvutijama ja ma kustutasin kogemata KÕIK oma paroolid ära. Ehk siis ela nagu kiviajas…

Selline pikk sissejuhatus siis sellele, et vähemalt ühte asja siin ilmas saan ma teha ilma krediitkaardita ja selleks on äppide eest tasumine, mille saan kenasti Tele2 arvele juurde lisada. Ega ma neid äppe just iga päev ei osta, aga mõnikord on vaja küll – tihtipeale maksavad need ülivähe, paar euri, aga on tunduvalt mugavamad kui tasuta variandid. Näiteks tõmbasin ma endale kolm äppi, millega teha seda iganädalast kõhupilti, aga nad on nii reklaame täis ja käisid nii pinda, et nüüd ostsin uue, ilma reklaamideta. Maksis 2.69€. Kasutada saan veel 6 kuud, ehk siis 27 nädalat, seega ei ole just suur summa.

Nagu näha, siis ka Play poes olen ma lühikese ajaga kasutanud juba kaht erinevat kaarti, need kumbki ei tööta ja kuigi Tele2 all on mingi punane tekst, siis ma vajutasin muud valikud – Tele2 arveldus ja läks nagu naks läbi. Peaks nüüd kiirelt oma sellenädalase kõhupildi ära tegema, sest 13 nädal saab muidu enne läbi, kui ma selle tegemiseni jõuan. Nüüd ju kallis äpp ka ostetud ja puha :D Ps! See punane kiri, et “ei ole ette valmistatud”, see tuli sellest, et ma pidin panema oma Google parooli sinna sisse, siis hakkas kõik tööle ja need punased kirjad kadusid.  See on lihtsalt väike turvalisuse aspekt.

Ainult, lapsevanemad, olge ettevaatlikud, sest kui laps saab aru, et sinna vajutades mingit kinnitust ei küsi (mul kaardiga makstes ikka küsis, sest ma ükskord ostsin 40€ eest mingile kass Tom’ile politseikostüüme) ja nõnda võib laps sulle paraja jama kokku keerata, kui su telefoni kätte saab! Sellisel juhul ongi hea, kui ta vähemalt seda Google parooli küsib ja seepärast ei maksa ka paroolide panemist telefonis automaatseks panna.

Rohkem infot teenuse kohta saab SIIT! 

Kahju ainult, et rohkemates kohtades ei saa “telefoniga” maksta. Et noh, lähed poodi, lased telefoniga kauba üle ja lomgid koju. Kuigi siis ma vist kaotaks rohkem telefone :D

*Postitus sündis koostöös Tele2’ga

Mõni aeg tagasi mainis Mari korra, et ta ei saa hambaid pesta, sest hammas teeb haiget. Noh, ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest hambapesust viilimiseks võib igasuguseid asju öelda ja peale seda ei olnud pikalt juttu, et hammas valus oleks. Kuni ühel hetkel hakkas Mari seda juttu mitu korda rääkima. Hambaarst oli aga puhkusel ja kuna otseselt väga valus tal ei tundnud olevat, va et mõnikord nentis, et hammas on katki, siis mõtlesime, et kannatab puhkuse lõpuni oodata küll.

Üleeile õhtul rääkis Mari jälle, et hammas valutab ja õnneks oli ka arst puhkuselt tagasi – saime Gaili juurde juba järgmiseks päevaks aja kirja panna. Läksin mina siis lastega magama, mõlemad jäid suht kiiresti tuttu ja mina lamasin veel voodis telefonis, kui äkki Mari nuttes ärkas ja korrutas, et hammas on valus. Reaalselt niii kõvasti ja haledalt nuttis, rääkis aina, et “minu emmeke, minu emmeke” nuuksus ja habises. Täitsa hirm tuli nahka. Saime ta kuidagi magama, aga poole tunni pärast ärkas samamoodi ja magama jäi alles siis, kui me talle palavikualandajat andsime, ei osanud midagi muud teha ka. Otsaesine küll kuum ei olnud, aga keha lausa huugas. Lõpuks sai ka tema sõba silmale.

Järgmisel hommikul viis mu ema ta hambaarstile, aga tulemuseks oli see, et suud ta lahti ei teinudki. Gaili sõnul oli seal väike põletik tekkimas, aga kuna sundida on last ka üsna keeruline, siis leppisime kokku, et proovime täna uuesti õnne. Ööseks läks Mari mu ema juurde ja hommikul helistaski minu ema uudistega, et Maril tekkis öösel kõrge palavik ja takkatipuks paistetas pool nägu nii üles, et isegi silm on kinni paistetanud. Vaene laps!

Kuna mul oli tolleks hetkeks töö tehtud, siis läksin ka hambaarsti juurde, et nendega seal kohtuda. Gaili viis Mari üksi kabinetti ja see kisa mis sealt tuli… No täitsa õudne oli seda kuulata. Isegi vastuvõtus istuv naisterahvas vaatas kaastundlikult sinna ukse poole, aga no ei olnud midagi teha. Tuli see hammas lahti puurida, sest ega see niimoodi ju jääda saanud. Kui ta sealt lõpuks välja tuli, siis küll kenasti hambaarstiga käest kinni, aga no näha oli, et ega see tujuke kõige parem ei olnud. Rõõmsaks ei teinud ka teda fakt, et ta sinna ülehomme tagasi peab minema.

Lubasin talle, et kui ta läheb, siis saab endale uue Lego valida ja mida kõike veel, aga Mari raputas ainult konkreetselt pead. Eks näis, mis ta neljapäeval seal hambaarstil tegema hakkab…

Koduteel pidime välja ostma ka antibiootikumid. Ma pole kunagi lastele enne antibjotse andnud, aga no ega pole neid ka välja kirjutatud – sedapuhku aga pole midagi teha, no täitsa õudne ikka, milline vaene laps välja näeb. Tänaval, teel apteeki, vaatasid inimesed mind ka sellise näoga, et küllap ma vaesekest peksan või midagi. No vaadake ise…

Ma panen teile kõigile südamele, et lastega tuleb vähemalt kord poole aasta jooksul hambaarstis kontrollis käia. Ma ütleks muidu aasta, aga no see auk ja põletik tekkis küll nii kiiresti, et aastaga oleks tal vist ma ei tea mis asi seal juba juhtunud. Ei saa muidugi väita, et nüüd kõigil juhtub, aga parem karta kui kahetseda, eksole. Praegu on olukord selline, et kuna põletik juba välja löönud on  (eks palavad ilmad mängivad ka rolli), siis on olukord lapsele päris valus ja teeb teda väga õnnetuks. Tõesti ko-hu-tav on teda nii näha ja otseloomulikult süüdistan ma ennast, et oleks võinud ju kohe kuskile tormata, aga tõepoolest ei osanud aimatagi, et asi nii hull on.

Iga kell võtaks tema valu ja põletiku endale, aga no ei saa, seega peame tegema endast kõikvõimaliku, et tal kuni paranemiseni hea oleks. Õnneks ei ole me selles üksi, sest Lego tiim nägi Instagrammist, et Maril selline kurb päev on ja saatis meile ukse taha suure paki, et haige lapse tuju natukene paremaks teha. Kaks suurt Marile ja ühe Lendele ka, et tema ennast täitsa kõrvalejäetuna ei tunneks. Tõepoolest, tal on hetkel nohu ja lisaks lõi Mari eile tal vannitoaukse üle varba, nii et pool küünt tagurpidi, seega on ka tema kingituse ära teeninud.

Mari enda saagiga.

Suurem kui laps ise.

Kumba enne kokku panna?

Lende on oma karbikese üle ka väga õnnelik – nagu näha!

Kardo rääkis, et kui tema väike oli, siis sai ta alati peale hambaarstil käiku väikse Lego. Tõsi ta ju on, et suur vaprustükk nõuab head kingitust ja kui muidu on Mari esmavalik poes üllatusmuna, siis magusat ei hakka ju lapsele ostma, kui teine poolpaistes on ja hambas auk. Ei mingit magusat! Muidugi ega ta vist ei tahaks ka, sest ta pole täna mitte midagi söönud, ainult vett joonud. Aga Lego, see on ideaalne kingitus, sest neid kulub ju alati marjaks ja müügil on ka pisikesi pakke, mida saab olemasolevatesse kollektsioonidesse lisada. Ma ju näitasin ühes postituses, et meil on lausa Legolaud meisterdatud ja selle kõrval olev kummut on kolme sahtli jagu legosid täis.

Kuna lapsi on ja tuleb juurde, siis on nendel Duplotel kindlasti pikk iga ja pole üldse kartustki, et need seisma jäävad. Peale selle, et arendavad peenmotoorikat, siis on lastel ju endal ka tore igasuguseid rollimänge mängida ja ehitades fantaasia tööle panna.

Issi abiga pandi kokku terve lõbustuspark

Ma võtsin lihtsama ehitustöö enda kaela ja panin koos Lendega väiksema lego kokku.

Igatahes mina leian, et lapsel on igati õigus haiguse ajal saada natukene rohkem poputatud  – suur aitäh Legole märkamast ja vaest last haiguse ajal rõõmustamast. Ta mängib praegu juba teist tundi enda komplektidega ja ei ole veel kordagi meelde tulnud talle see, et valus on. Ja see on ainult hea!

Ja eks aeg-ajalt vajab iga laps lohutust. Olgu see siis haigus või ükskõik milline muu häda, siis on ju hea, kui “varulohutus” on kodus varnast võtta. Ei, ei, ärge valesti aru saage, et ainult ASJADEGA last lohutama peaks, aga üks mõnus kingitus, mis rõõmu toob raskel ajal, on ju endagi hea saada, rääkimata lapsest, eks? Aga kui teil juhtumisi sellist varu kapis pole, siis hea meelega saadan teile ka. Ega Maril nii palju ka vaja pole – mõni laps ei saa sünnaks ka nii uhket komplekti. Kuna meil kaks kingituseks pakkuda, siis teen nii, et ühe paki loosin välja blogis ja teise FBis. Et blogiloosis osaleda, siis pole vaja teha muud, kui räägi kaasa, et kuidas sina haiget last lohutad ja vali välja, kumma lego sa endale koju igaks juhuks ootele võtaks, kas farmi või linnamaja.

*Legod kingina saadud

Ma ei saa aru, kui kaua see paganama iiveldus kestab? Mul on ta sedapuhku väga viisakalt eriti hommikuti, nagu nimigi lubab, aga õhtuti on teinekord olukord, kus otseselt paha olla pole, aga millegi järgi isu ka pole. Või kui on, siis on see isu nii spetsiifiline,  et ülejäänud pereliikmed seda õhtusöögiks ei liigitaks. Näiteks olen ma mõni õhtu sisse söönud ainult maasikaid, värskeid hapukurke ja herneid. No mis teha, kui isu on selline.

Enamasti võtab siis Kardo ohjad enda kätte ja kukub kokkama, aga mõnikord võib endale pisukest laiskust lubada, ERITI kui veel üks meist rase on ja nii. Seega olen ma viimasel kuul juba mingi 3-4 korda Wolti koju tellinud. Mõni söök on ka selline, et ei viitsi ise kokata, aga tahaks ikka. Ega ma üldiselt oma Woldisöögist pilti ei tee ja isegi sooduskoodi pole mul teile pakkuda, aga paar pilti viimasest satsist leidsin küll, mida sõbrannale saatsin.

Mulle tuli peale taltsutamatu kitsejuustusalati isu, lastele ikka friikad (ühele kanaga, teisele lõhega), Kardole burks ja mulle veel üks seene-peekonipasta, juhuks kui ma ikkagi ei taha kitsejuustusalatit. Rasedad naised ja nende isud.

Tegelikult mulle ju üldiselt meeldib ka kokata, aga no mõnikord lihtsalt ei taha ja ei viitsi ja ei jõua, siis on Wolt üli heaks lahenduseks. Kuigi miinuseks võin ma öelda, et kuna ma elan nii taga Männikul, siis 80% söögikohtadest jäävad mulle kättesaamatuks ja siia “kaugele” süüa ei too, aga no hakkama ikka saab, kui häda käes.

Nagu ma ütlesin, siis minul endal teile sooduskoodi pakkuda pole, aga kui te panete sooduskoodi lahtrisse sõna TORT, siis saate te sellega esiteks ühe tasuta kojuveo ja lisaks osalete suures tordiloosis, kus võite võita enda lapsele 5kg pidupäevatordi, mille teeb valmis “Eesti parim pagar” võitja! Rohkem lisainfot kampaaniast SIIT.

Lõpetuseks tutvustan teile ühte “retsepti”, kuigi retsept on selle kohta maru palju öeldud. Lihtsalt see on nii hea ja tervislik snäkk, mida ma esimest korda sain Tenerifel – Pimientos de Padron!

Ma enne polnud neid kuskil märganud, aga nüüd leidsin need Prismast ja no kindel laks ostan neid täna juurde, kui ma juba Kristiine kanti satun (mul on sõidutund). Pmst viskad kuumale pannile hea oliiviõli sisse need väiksed kaunad, maitsestad rohke soolaga ja pruunistad neid umbes 3-4 mintsa, rohkem pole vaja. Need pole ÜLDSE vürtsikad, pigem sellised…paprikalaadsed aga 100x paremad, sest soe paprika mulle väga ei istu. See pakk maksis ka mingi 1€ millegagi, seega soovitan kõigil proovida. Tenerifel serveeriti neid eelroana, niiet kui kellelegi veiniõhtut korraldad või niisama sõbranna külla tuleb, siis pakkuge talle neid. Kõige parem on, kui nad on kuumad või soojad, aga no ma sõin eile kaks viimast jääkülmana ka ära, sest appi, kui hea!

Jumal tänatud, et mina ei jõudnudki Mangiga kokku saada ja seetõttu on minu sünniauk selle vanamehenässi poolt puhta puutumata ja sellest #metoo postitust ei tule. Küll on aga möödas viis kuud sellest, kui ma tegin lolli vea ja kopeerisin oma blogisse esiti kalade kohta rääkiva Mangi horoskoobi ja seejärel lugejate palvel kommentaaridesse ja teiste tähemärkide horoskoobid.

Selles hetkest algas viie kuu pikkune saaga, mis tegelikult ei ole veel läbi ja suure tõenäosusega ei saa läbi aastaid. Lihtsalt praeguseks hetkeks on mul selle Ekspress Grupi vigurdamisest, valetamisest ja sahkerdamisest kopp nii ees, et otsustasin – mina ei pea teps mitte vait olema, kuigi seda nad just sooviksid. Aga alustame siis algusest:

Neljanda jaanuari hommikul tegin ma siis selle suure patu ja jagasin lugejatega nende horoskoope. Ma enam neid kellaaegasid ei mäleta, aga minu postitus (koos kommentaaridega) jõudis üleval olla umbes 30 minta, kui ma sain esimese kõne, et selline postitus ei sobi (helistati kas Delfist või Maalehest, see oli nii ammu, ma ausalt ei mäleta). Esimesest kõnest sain mina aru, et SELLES ULATUSES ei tohi postitus üleval olla. Selge – võtsin maha 2/3 kõikidest horoskoopidest ja kirjutasin alla lingiga, et ülejäänu loe Maalehest.

Jupi aja pärast sain uue kõne, et ikkagi neile ei sobi, et niimoodi jagan. No okei, tulin koheselt vastu ja kustutasin kommentaaridest kõik teiste tähemärkide horokajupid. Jätsin vaid selle väikse jupi kalade oma, mis oli orginaalpostitus, kus all veel link, et loe edasi Maalehest.

Meedias kurtsid nad hiljem, et olin kuidagi vastutulematu ja ülbe(?) kuid tegelikkuses elas mul laps seljas ja ma võib-olla tõesti ütlesin neile telefonis, et jajah, okei, muudan ja tegelen – peale mida ma seda ka esimesel võimalusel kohe tegin. Ei tea, kui palju koostöövalmim ma veel olla saanud oleks ja ülbeks olemist ma nagu ka ei tahaks tunnistada, aga eks see on selline tooni tunnetamise küsimus ja pole hetkel ka oluline. Igatahes mina ei näinud põhjust ülbitsemiseks ja tegutsesin vastavalt juhistele, nagu ma neist aru sain.

Õhtul 9-10 paiku (ehk siis 12h peale postituse avaldamist) kirjutati mulle advokaadibüroost TRINITI. Kirja autoriks Maarja Pild. Kirja sisu ma ei teagi, kas ma siia kirjutada võin, sest kirja all oli suurelt kirjas, et see on SALAJANE, mistõttu ma pole tihanud ka enne neid jagada. Igatahes võiks öelda, et selle kirja saamisel hetkel oli mul küll nagu, et okeiiii, shit just got real, sest kuna ma nii kiiresti reageerisin ja tegin, nagu nad tahtsid, siis ma PÄRISELT ei arvanud, et sellest nüüd mingi mega värk tulla saaks. Kiri oli aga mega ametlik, 4 A4 pikk ja sealhulgas oli seal loetletud üles ka e-mailid, kes Facebookis mulle artikli all enda e-maili jagasid ja ütlesid, et saada mulle ka. Sellest eeldas Ekspress Grupp, et mul tõepoolest pole paremat teha, kui kõikidele soovidele vastu tulla ja nõnda olid ka neeed kenasti üles loetletud ja niiöelda “levitamisena” kirja pandud.

Ma läksin kohe päris paanikasse ja mõtlesin, et oh shit, what have I done? Seega võtsin ma kiirelt maha selle väikse jupi kalade horokat, mis mu blogis veel alles oli, kustutasin ka fbi postituse (nagu kirjas nõuti) ja takkatippu olin veel nii puhtsüdamlik, et ütlesin lausa mitmele tuttavale ma horoka edasi saatnud olin, et keegi ei saaks öelda, et ma midagi maha salanud olen :D #puhtsüdamlik.

Kirjas oli ka rõhutatud, et minu horoskoobi jagamine oli pahatahtlik ja tasu nimel jagatud. Vastasin ka neile, et mina ei teenunud selle jagamisega mitte ühtegi senti tasu, sest minu sissetulek EI OLENE klikkidest, vaid mul on reklaamfirmaga FIX tasu ja seega klikid ei mängi siin mingit rolli, kui nad seda arvavad.

Ehk siis – peale esimese kirja saamist täitsin kõik nende nõuded, lükkasin ümber nende valearusaama ja tegin seda kõike KOHESELT.

Viienda jaanuari hommikul sain Maarja käest uue kirja, kus ta täna mind kiire reaktsiooni eest ja ütles, et minupoolne info on kliendile edastatud. Sama päeva õhtul, natukene enne viit sain Maarja käest uue kirja, mis alustuseks oli suunatud “Marianne Treimannile” ja sisu oli see, mis mind päris paanikasse ajas, kui te veel mu nutuvideot mäletate :D Ehk siis mulle tundus, et kõik on nagu korras ja lahendatud, kui PAUH! NÕUE! Kiri oli pikk ja lai, aga no kõige tähtsam osa siin:

Kui ma olin esimese hüsteeriahoo üle elanud, siis sain aru, et ega ma üksi nende vastu enam ei tegutse. Mul on küll paar sõpra, kes on juristid ja teavad sellest omajagu, aga kui me arvestame siin kohe kohtu võimalusega, ei saanud ma nendele lootma jääda, sest teatud põhjustel ei saa nad mind kohtus esindaja. Seega oli mul vaja leida “keha”, kes saaks. Nõnda pöördusin ma Eesti Õigusbüroo poole, kus mulle määrati juristiks Janno Perv.

Volitasin ta enda esindajaks ja saatsin talle 8. jaanuaril vastulause, mis ta siis Ekspress Grupile edastas. Näitan seda ka teile:

VASTUS

Nõudekirjale ja hagihoiatusele,  mis on saadetud 5.01.2018 e-mailile marianntreimann@gmail.com AS Ekspress Meedia lepingulise esindaja advokaadibüroo Triniti poolt.

Vastaja: Mariann Treimann, Mallukas.com omanik.

1. SEISUKOHT ESITATUD NÕUDELE JA SELGITUSED
   1. Käesolevaga annan mina, Mariann Treimann, teada, et ei asu täitma 05.01.2018.a esitatud nõuet summas kokku 6424 eurot, mis moodustub nõudes esitatud informatsiooni kohaselt Ekspress Meedia AS Üldtingimuste rikkumise trahvidest ning otsesest varalisest kahjust õigusabikulude näol.
   2. Nõuet ei asu ma täitma, kuna nõude aluseks olevad Ekspress Meedia AS üldtingimused pole saanud müügilepingu osaks. Selgitan alljärgnevalt.
   3. Võlaõigusseaduse (edaspidi ka VÕS) § 35 lg 1 sisustab tüüptingimuste mõiste, öeldes, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
   4. Ekspress Meedia AS Üldtingimused on tüüptingimused, kuivõrd need on Ekspress Meedia AS poolt välja töötatud, nendes ei ole eraldi läbi räägitud ning kasutaja ei ole võimeline mõjutama tingimuste sisu. 
   5. VÕS § 37 lg 1 sätestab, et  tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Maalehe artiklit telefoniga ostes, tuleb sisestada oma telefoni number, peale mida saadetakse kinnitust kood ning seejärel saab asuda kohe lugema artiklit. Ei enne ostu, ega ka ostu ajal, ei viidata võimalikele üldtingimustele. Seetõttu ei ole nõude aluseks olevad üldtingimused saanud müügilepingu osaks ning nendes sisalduva trahvi küsimiseks puudub alus. 
   6. Selle üle, et Ekspress Meedia AS Üldtingimused on tüüptingimused võlaõigusseaduse mõistes pooled ei vaidle. Kuigi käesoleval ajal ei ole need tüüptingimused saanud müügilepingu osaks, ei kohalduks nad sellises määras, nagu esitatud nõudes on toodud. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Käesoleval juhul ostsin ma ühe artikli mis sisaldas 12 tähemärgi horoskoopi.  Tegemist oli ühe teosega, mida ma avaldasin ühe korra. Vähemalt võiks minuga sarnane mõistlik isik ka saada aru, et tegemist oli ühekordse avaldamise ning rikkumisega. Lisaks võib tulla siin kõne alla ka tüüptingimuse tühisus.
   7. Riigikohtu lahendeid eelmainitud küsimustes on palju. Näidetena võin tuua välja: 3-2-1-109-11 (tüüptingimuste saamine lepingu osaks) ja 3-2-1-12-14 (tõlgendamine teise kasuks); 
   8. Olen kindlasti valmis vaidlema kohtus selgeks, kas tüüptingimused on saanud lepinguosaks või mitte ning kui mitte, siis kas selline 17 kordne korrutis, on igaühele sarnaselt mõistetav, kuidas teie seda tõlgendate.
   9. Viitan, et ma siiski vaidlen vastu nõudekirja punktis kaks kaks (2.2.) esitatule, kuivõrd minu hinnangul reprodutseerisin ma teost vaid ühe korra (terviklikult). Ka selle olen valmis kohtus selgeks vaidlema.
   10. Samuti ei ole ma nõus õigusabikulusid kandma, kuivõrd ma ei olnud tõrges olukorda lahendama vaid lõpetasin koheselt autoriõiguste rikkumise, kui mu tähelepanu sellele pöörati, lisaks oleksin ma kompromissikorras olnud nõus tasuma ka eeldatavate lugejate eest artiklitasu, see aga kedagi enam ei huvitanud. Seega selline kulutus advokaaditasudele on ebamõistlik ja ka ebavajalik. Minu hinnangul on Ekspress Meedia AS esitanud valeinfot minu koostöövalmiduse kohta. Annan järgnevalt ülevaate toimunust, kuidas mina neid nägin.
       1. SELGITAN:  Panin blogipostituse üles umbes kell 11.00, võib-olla, et mõned minutid varem. Kell 11.07 helistati mulle Delfist. Telefoni otsas oli naisterahvas, kelle jutust ei olnud päris täpselt aru saada, mida ma valesti olen teinud ja mida edasi tegema peaks. Mina sain aru, et täismahus ei tohi artikkel minu blogis üleval olla. Nendin, et tõesti ei olnu mul sekundi pealt aega sellega tegeleda ja kell 11.23 helistati mulle juba Maalehest. Kuivõrd ma olen 2 lapse ema ja tegelesin parasjagu nendega, püüdes neist väiksemat toita, sest ta oli näljane ja pahur, siis võis minu kõne tunduda jäik. Lubasin selle küsimusega esmases järjekorras tegeleda ja võtsin esimesel võimalusel maha kommentaarides olnud horoskoobi sisust 2/3. Iga tähemärgi lõppu kirjutasin, et edasi loe Maalehest, kuna nii olin ma telefonis antud juhtnööridest aru saanud. Siinkohal on minu meelest oluline ka mainida, et nii Maaleht, kui ka Delfi oleksid võinud mulle telefonis anda täpsemad juhised või viidanud üldtingimustele, mille kaudu oleksin ma oma veast koheselt aru saanud. Kell 11.53 helistati mulle uuesti Maalehest ja öeldi, et ikka on liiga palju infot üleval, mille peale ma võtsin kohe kommentaaridest kogu horoskoobi maha. Jätsin alles 1/3 kalade horoskoobist. Rohkem kõnesid ei tulnud ja arvasin, et nüüd on asi korras. Minu hinnangul olin ma koostöövalmis ning järgisin mulle antud juhiseid. Minu hinnangul on laimav meedias esinemisega jätta muljet, nagu alles advokaatide tõttu eemaldasin ma kõnes oleva horoskoobi oma blogist. 
   11. Lisaks soovin viidata ka tõsiasjale, et Ekspress Meedia AS on aastate jooksul kopeerinud, reprodutseerinud erinevates talle kuuluvates veebiportaalides veebilehe https://www.mallukas.com sisu (sealhulgas ka erinevaid videod, üks nendest oli tehtud otse sünnitusmajast). Kõik need kasutatud materjalid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Kuivõrd mul ei ole leppetrahvi, siis trahvida ma ei saa, kuid õigus nõuda õiglast autoritasu, on mul siiski. Seetõttu, kui te leiate, et soovite siiski pöörduda minu vastu kohtusse autoritasu saamiseks, siis olen valmis esitama vastuhagi ning paluma kohtunikul välja mõista mõistlik tasu kõikide nende autoriõiguste rikkumiste eest, mida Ekspress Meedia AS on aastate jooksul läbi oma erinevate veebiportaalide teinud.  Siin on vaid mõned kasutatud materjalist, mis on leitavad: 
       1. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/mallukas-millal-hannes-vorno-selle-suure-kiviga-piki-pead-sai-et-nii-lolli-juttu-ajab-voi-on-tegemist-kaasasundinud-vaimse-probleemiga?id=79731484 (kopeeritud 14 lauset);
       2. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/mallukas-lahkub-poliitikast-selle-viie-paevaga-sain-rohkem-vihkamist-tunda-kui-viimase-12-aastaga-blogi-pidades?id=79180070 (Kopeeritud 12 lauset);
       3. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/staarblogija-mallukas-sukeldub-poliitikasse-ja-kandideerib-valimistel?id=79141454 (Kopeeritud 8 lauset);
       4. http://publik.delfi.ee/news/kino/staarblogija-mallukas-jai-mart-sanderi-sarjas-rollist-ilma-ma-ise-leian-et-ma-sobiks-taitsa-kenasti-litsi-mangima?id=77046492 (Kopeeritud 4 lauset);
       5. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/otse-sunnitusmajast-onne-staarblogija-mallukas-sunnitas-teise-tutre-ja-teatas-sellest-lugejatele-videopildi-vahendusel?id=75854079 (Kopeeritud 4 videot);
       6. http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/vaata-humoorikas-voi-mitte-mallukas-togab-evelin-ilvese-jutusaadet?id=75703563 (Kopeeritud 1 video);
       7. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/kuum-video-skandaalne-blogija-mallukas-toestab-humoorikas-libareklaamis-miks-noored-alati-kondoomi-peaksid-kasutama?id=75233639 (Kopeeritud 1 video).

1. 1. KOKKUVÕTE
      1. Ma ei nõustu AS Ekspress Meedia poolt esitatud nõudega ning ei asu seda täitma. Olen valmis vajadusel vaidlema kohtus selgeks tüüptingimuste kehtivuse, mõistlikkuse, saamata jäänud kui ka saadud tulud ning selle, millised tehtud õigusabi kulud on mõistlikud ja millised mitte.
      2. Olen valmis sõlmima sellise kompromissi kokkuleppe, kus tasun näiteks 500 inimese eest artiklitasu 1,99 €. Minu hinnangul on see kordades rohkem, kui tegelikult seda artiklit mu blogis lugeda jõuti. Palun andke teada hiljemalt 15.01.2018.a, kas olete valmis sõlmima sellise kompromissi.

Lugupidamisega
Mariann Treimann

PS! Antud kirja sisu on konfidentsiaalne ning selle avaldamine, refereerimine, reprodutseerimine või meedias avaldamine on keelatud! 

***

Selline kiri läks siis teele 8. jaanuar ja nõnda me ootasime vastust. 17dal küsisin ma J. Pervilt, et ehk on talle mingit vastust tulnud, aga ei olnud meile Triniti poolt midagi vastatud. Samal ajal oli meedias sellest suur skandaal, lugejad saatsid mulle nõude jaoks raha ja Maaleht kinnitas, et ma pean neile kindlasti maksma, või läheb asi kohtusse. Mina ei julenud aga midagi öelda, sest ma ei teadnud ju, kuhu see edasi läheb ja kas ma üldse tohin sellest rääkida, või see ajab draakoni veel kurjemaks. Igatahes saime me vastuse lõpuks 26. jaanuar ja huvitav-huvitav, enam ei kirjutanud meile TRINITI advokaadibüroo, vaid hoopis Aavik & Partnerid advokaadibüroo.

Selleks hetkeks olin ma tegelikult kuulujutte kuulnud, et Triniti büroo advokaat Maarja Pild tegutses Ekspress Grupiga kooskõlastamata ja esitas nõude EG’ile teadmata suuruses. Noh, ütleme nii, et ma kuulsin seda mitmest kandist, sest 40 000 lugejaga on neid kõrvu siin ja seal, aga eks levib igasugu kuulujutte ja ega neid kõike tõsiselt võtta ei saa. Ega võtnudki enne, kui meile ootamatult kirjutas täiesti teine advokaadibüroo, kelle kiri ei olnud ka enam nii ründav ja nõudeid täis. Kiri oli jälle pikk, aga lõppes sellega, et nad soovisid teha minuga kohtumise:

Ei no väga tore –  olin valmis nendega kohtuma kohesel, aga paraku läks J. Perv veebruari alguses puhkusele ja pakkus neile kohtumiseks 19-23 veebruari. Sellele kirjale ei vastatud jupp aega ja lõpuks saime kohtumise aja paika: esimene märts nende brüoos.

Tuletan meelde, et selleks ajaks kuulasin ma iga päev kümneid küsimusi: “NOH, mis su mangi asjast sai?”. “NOH, mis sa rahaga tegid, kulutasid ära jah?”. “NOH, miks sa meile midagi ei räägi?!”. Ma üritasin tegutseda võimalikult kiiresti ja saada asjale lahendust, ma pakkusin neile isegi 1000€ ja kohtuvälist kompromissi, aga seda ei soovitud. Seega ei olnudki mul muud teha kui vait olla ja oodata esimest märtsi, et näha, mida mulle seal kohtumisel räägitakse. Kas tõesti oli esimene nõue esitatud mulle ilma Ekspress Grupi teadmata? Miks vahetas Ekspress Grupp advokaadibrüood? Kuidas läks meie esimene kohtumine? Seda kõike räägin ma teile juba järgmises postituses!

Nii kauaks rääkige aga julgelt kaasa: mida teie minu asemel oleksite teinud? Kas teile tundus, et asi võib NII tõsiseks minna, või olite nagu mina ja arvasite, et see suht suva teema? Ja kõige põnevam: pakkuge, mida huvitavat meie kohtumisel juhtus? Ütlen etteruttavalt ette, et sellist karauuli on raske kirjeldada, aga õnneks olen ma kõike jooksvalt kirja pannud ja seetõttu on hea teile siis nüüdki vähemalt kirja panna, mis sai.

Rõhutan ka, et kõik minu postituses esinevad faktid on kirjadega tõestatavad (va siis spekulatsioon Maarja Pildi omavalitsemise kohta, see oli KUULUJUTT, mis etteruttavalt sai kinnitust ka meie kohtumisel advokaadibrooga).

Lõpetuseks ütlen, et Ekspress Grupp on teinud endast KÕIK oleneva, et ma seda saagat oma lugejatele EI avaldaks, seega olge aga lahked, jagage, kommige, trükkige raamatuks või tehke sellest saagast laemaaling, mind ausalt enam ei huvita :D 

Kui veel lumi maas oli, kirjutas mulle Kivvi esindaja ja küsis, kas ma olen nende toodetest midagi kuulnud. Ausalt öeldes ei olnud, aga kui ma sain aru, et tegu on Lätis toodetud looduskosmeetikaga, olin nõus katsetama küll. Noh, ikkagi Ecocert sertifikaadiga pärjatud, vegantooted, ei ole testitud loomadel ja täiesti alkoholivaba. Mul on üsna tundlik näonahk ja alkoholiga tooted ei sobi mulle kohe üldse.

Et ma saaksin Kivvi tooteid täiel rinnal “testida” saadeti mind esiti Helen Heinroos Hair salongi, kus mulle tehti Kivvi näohooldus koos masssaažiga. Ma olen kuulnud, et minu vanuses (hehe) naised peaksid vähemalt kord paari kuu jooksul kuskil sügavpuhastavas hoolduses käima, aga no kuidagi ei leia nagu seda aega ja ei ole ka endale oma näonahka prioriteediks seadnud. Noore inimese värk – kuni otseselt probleeme pole, siis ei näe põhjust kah.

Aga hooldus oli eriti mõnus ja minu jaoks oli selle tipphetkeks see, kui mulle mätsiti peale väga tihke koostisega mask, mis lõhnas nagu šokolaadi ja vetikate segu, mis kuivas mu näkku kummimaskiks ja hiljem tõmmati see ühes tükis üle pea maha. See on näiteks üks Kivvi toodetest, mida koju osta ei saa ja selle mõnusid saab nautida ainult salongis. Eks seda oleks vist endale raske teha ka, sest see on alguses jube vedel ja selili vedeledes oleks raske ka maski näkku panna.

Peale hooldust olin ma küll natukene laiguline (sest mind natukene pigistati ja putitati) aga nahk lausa säras ja põsed olid nunnult punased ja nägu korralikult niisutatud. Seega kellel parasjagu nägu turgutust vajab, siis 30€ eest saab peale näohoolduse ka mõnusa näo- ja käemassaaži!

Koju sain kaasa kingikoti ka, millest kaks võtsin kohe esimest päevast kasutusse. Esiteks dušigeeli, sest mul oli eelmine just otsa saanud ja alles oli ainult poolik pudel mingit kookoselõhnalist FA dušigeeli, mille haisu ei suuda ma rasedana silmaotsaski sallida. Küll mul oli hea meel, et saan nüüd lõpuks midagi naturaalsemat kasutada.

Ps! Ma saan aru, et vigade üle ei ole ilus naerda, aga kui ma teile praegu seda linki otsisin, siis ma hakkasin täiega naerma, et ei tea, kas see konkreetne dušigeel oligi otseselt kohe mulle mõeldes välja vaadatud, või oli kokkusattumus juhuslik. Igatahes natukene naeru kulub igasse päeva ja miks mitte kasutada pesus “litse niisutavat dušigeeli”. Ka lits tahab niisutust… :D

Dušigeelist endast rääkides, siis alguses valasin seda suure hurraaga nuustikule ja mõtlesin, et oot, kas see on üldse dušigeel või? Koostiselt tundus rohkem nagu selline valge ihupiim ja esimese sekundiga ta kohe vahutama ka ei hakanud. Aga kui paar nuustikuringi ära teed, siis vahutab nagu vana mees ja lõhnab ka nii mõnusalt taimeselt.

Teine asi, mille ma kohemaid kasutusele panin oli silmakreem. Ma tean, et MINUEALISED peaksid seda ammu kasutama, aga ma pole jälle sellega pühalikult tegelenud. Seega mõtlesin nüüd tubli olla ja panin mustsõstraekstraktiga silmakreemi kenasti vannituppa nähtavasse kohta. Muidugi ma nüüd kodukalt loen, et ma oleks pidanud seda hommikuti kasutama, ma just olen õhtuti peale pannud, et see siis öösel mu silmaauke niisutada saaks. Ma küll 10a noorem välja ei näe, aga äkki olen ma nüüd midagi teinud, et mu kanavarbad suuremaks ei läheks.

Pakis oli ka kehamarmelaad rasedatele naistele, mida ma alguses ei hakanud isegi avama, sest ega mul ju pole veel mingit kõhtu ja see tundus olevat rohkem sellise suure kõhu sissemäärimiseks, aga ühel hetkel polnud kätekreemi käepärast ja tegin potsiku lahti. Püha pele, kus see alles niisutab! Tõsiselt ka, mu käed olid 4h peale määrimist ikka veel mega niisutatud. Mulle tundub, et seal on kookosrasva ja… noh, igast muud head kraami ka, aga kuna ta nii hästi niisutas, siis määrisin ühel ööl oma kabjad jalad ka sellega kokku ja hommikuks olid nad tõesti pehmemad. Ega nad muidugi kaua pehmed püsinud, sest mu kannad oleks nagu tellisest tehtud, aga no kui ma viitsiks iga öö selle niisutusega tegeleda, saaks ka vb inimese jalad. Igatahes peaks seda ikka kõhu jaoks säästma, kuigi mul venitusarme tulnud ei ole ja ei karda ma neid ka sedapuhku.

Huulemarmelaadi sain ma vaid korra kasutada ja siis pidin ma ta ära viskama. Täitsa kurb lugu, sest see oli mõnusalt niisutav ja piparmündine, aga kuna mul tekkis kohe peale seda väike ohatis, siis ma ei julenud seda uuesti kasutada, sest ma olen igasuguse ohatisepoisile nii tundlik, et ma oleks raudselt teinekord seda määrides uuesti villi huulele saanud. Kellele aga meeldivad sellised õrnad ja “õhulised” huulepalsamid, mis rohkem isegi oma sheavõi sisalduse poolest läiget meenutavad, siis soovitan proovida.

Kas tahaksid ka midagi Kivvi toodetest proovida? Kui jah, siis mine vaata nende kodukale SIIN, vali välja üks toode, mis sinu iluarsenali marjaks kuluks ja juba esmaspäeval loosingi ühe õnneliku, kes saab enda valitud toote kingituseks!

*Postitus sündis koostöös Kivviga

Ma olen lihtsalt nii väsinud ja põhjuseid on kaks. Esiteks vist rasedus, sest ma ei tea, et ma muidu nii jõuetu oleks. Muidugi ma vahepeal ei tunne absoluutselt, et ma rase oleksin ja unustan selle peaaegu üldse ära, aga siis jälle on süda paha, pea käib ringi ja uni murrab.

Teine väsimuse põhjus võib ka olla eilne pidu. Selle jaoks valmistumine, võtted ja muu säärane võttis lihtsalt nii läbi, et ma mõtlesin, et ma vajun jalapealt ära. Pidu ise oli hea – batuudid, mullitünn, näomaalingud ja auhinnad, aga noh, ma oleksin võinud muidugi selle peale ka mõelda, et oleks võinud kas ise rohkem pilti teha või fotograafi ka tellida, sest praegu on mul pakkuda hunnik telefonipilte. Muidugi 4. juunist alates saate Malluka suve Kanal2 pealt vaadata ka, nii et päris jäädvustamata ei ole.

Nodi.ee‘st tellisin viimasel hetkel (ja sain juba järgmine päev kätte!) hunniku karikaid, sest ma teadsin, et sõbrad on oma kostüümidega palju vaeva näinud ja tahtsin neid kuidagi motiveerida. Ikka ju tore karikat saada! Näitan teile kohe kahe esimese koha saaja kostüüme ka. Flamingo ja elevant! Mis te arvate, kumb esimese koha sai?

auväärne kolmas koht – päris OK kostüüm ju

Muidu oli hästi tore, saime mängida ja süüa ja juua ja juttu puhuda ja vees hulpida ka.

Ei, mu ninasõõrmed ei ole suuremaks läinud :D Mullivanni tellisime siit: http://www.efektaed.ee/mullivanni-rent

ma ei tea mis ma teen

Laste rõõmuks oli meil ka kaks suurt batuuti, mis olid pärit SIIT. Mega lihtne – vooluvõrku, vajutad ühte nuppu ja kahe mintsaga olid batuudid täis. Lastele meeldisid TÄIEGA!

Tõsine krokodill

Krokodill ja elevant

Kui lapsed kell 22 ära vajusid, vajusin mina ka. Selline tunne oli, et olen 727 päeva üleval olnud ja kogu see päev oli nii intensiivne ja melu täis, et pole ka ime, et uni murdis. Noh, ärkasin ma 4.20. Ma ei tea miks, aga just see kell ma silma lahti tegin ja sellest ajast saadik ma üleval olnud olen. Aga nagu öeldud, eks te varsti saate ise näha. kuidas ma peoks ette valmistusin ja näiteks koogi tegin. Ta tegelikult pidi vähem vulgaarne olema, aga eks sedagi näete telekast, mis pildi järgi ma seda tegin.

Lõpetuseks kaunis foto Kardo “mantoest” ja sellest, kudas see oli piduliste seas hitiks. #eiolepiinlik #egalabane #võimasvarustus.

Homme uutele seiklustele – nimelt lähme me perega esimest korda TELKIMA! Oh sa jutt, nagu Mari ütleb, saab see alles tore olema. Kes on lastega käinud, mida KINDLASTI peaks kaasa võtma?

Juba 11 päeva pärast lähme me terve perega Maltale ja me oleme seda juba pikalt oodanud. Ma loodan, et minu iivelduse vähenemine jätkub jõudsalt ja seega peaks see teise trimestri hiljutine saabumine minu jaoks oodatud leevenduse tooma. Kuna nüüd on iga päevaga aina parem olnud olla, siis ma usun, et sellega on okei.

Suur planeerija ma teadupärast ei ole, seega olin ma enam kui rahul Go Traveli pakkumisega Maltale. Nemad kuulasid ainult, millal me minna tahame, mis on eelarve ja mida me kohapeal saada tahame. Saime pakkumised ja Malta valisimegi just ju tänu teie soovitustele. Nüüd lugesin siin Marimelli postitust teemal, kuidas tema ainult noaähvardusel Maltale tagasi läheks, seega mõtlesin ikka natukene rohkem mingeid asju ette planeerida, et ise seal olles kellelegi nuga andma ei kukuks.

Hotell Labranda Rocca Nettuno Suites asub meil peasaarel, Google mapsi järgi tundub, et kohe päris keset Sliema kesklinna. Sealt sõidavad praamid igale poole, lähedal on palju restorane, parke, toidupood ja isegi kaardi järgi mingi suurim kaubanduskeskus asub vahetult sealkandis. Seega on tegemist üsnagi “linnapuhkusega” ja sellist suurt basseinidega ja platsidega hotellikomplekti ei ole. Küll aga on seal katusebassein, seega päris ujumata ei pea jääma.

Praamid lähevad iga 30 minuti tagant ja pilet maksab 2.80 edasi-tagasi, seega saab muretult ka kaugemale minna, ilma bussidega logistamata vaid lastega hoopis lõbusamalt. Meie hotelli kõrval ongi Valletta praami”peatus”. Eks siis näis. kuhu me sõidame ja mida me teeme, seda ma polegi veel otsustanud. Aga kuna meil on paketikas, siis seal on kohapeal reisiesindaja, kes esimesel päeval siis tutvustab, et kuhu ja mis ekskursioone võtta saab. Eks näis, kas võtame mõne või rändame omapäi.

Päris iga päev muidugi kuskil ringi tormata ei taha, aga olen välja uurinud, et 20 mintsase bussisõidu kaugusel on Splash & Fun veekeskus, kuhu me vast ühe korra kindlasti läheme. See oleks lastele kindlasti lõbus, mina ise piinleksin seal viisakalt, kuni on aeg lapsed koju lohistada :D

Samas on veel üks veepark, mis on veits kaugemal (30 mintsa bussiga) nimega Bugibba Water Park. Piltide järgi tundub mulle, et see sobib natukene isegi rohkem väikestele lastele ja lisaks on seal ka pisike akvaarium.  Samas ei ole seal torusid, vaid lihtsalt saab veega… solberdada. Seega jumal teab, äkki lähme hoopis sinna, või mõlemasse?

Veel suutsin ma välja googeldada, et kuskil Balluta kandis olla tore mänguväljak ja kuna see on meie hotellist vaid paari km kaugusel, siis kindlasti jalutame ükspäev sinnakanti ka. Üldse olen ma kindel, et enamik kohti avastame me just ringi jalutades, justnagu Tenerifel oli.

Ühe korra tahaks randa ka jõuda ja nagu ma aru saan, siis kõige ilusamaks peetake Maltal Paradise Bay randa, mis on meie hotellist 40 mintsase bussisõidu kaugusel, pole ka kõige hullem. Ja ehk läheb sinna ka praami, seda ma pole veel uurinud. Igatahes olen ma aru saanud, et mul oleks Maltale lastele vaja ujumisjalanõusid, sest rannad on üsna kiviklibused. Kas keegi teab, kust neid mõttekas soetada oleks?

Veel oli Maltal enne üks loomapark, aga see suleti. Nüüd on olemas ainult linnupark, aga ma ei teagi, kas seal oleks lastel piisavalt põnev? Eks näis kuidas me seal oma aega jagame, aga hea vähemalt mingeid kohti välja otsida, kuhu vähemalt minna võiks. Mulle igatahes tundub praegu, et nädalakese saab kenasti sisustatud ja igav hakata ei tohiks.

Aga reisidel on see värk ka, et kui lapsed magama saame, siis üldiselt oleme me Kardoga alati reisidel uut sarja vaatama hakanud. Mida me seekord vaatama hakata võiks? :O

Kes veel Maltal käinud on, kuhu veel soovitaksite minna?

Minu lapsed on mõlemad suured meisterdajad olnud. Voolimine, liimimine, rebimine, värvimine, joonistamine – kõik need on laste suured lemmikud ja võib kindel olla, et kui tuju on paha, siis saab just nende tegevustega hea tuju ree peale tagasi. Ei tule vist üllatusena, et suurem asi keelaja ma ei ole, seega ongi hea, et Momm lastetarbed mulle vajalikku kraami saatnud on, et lapsed oma lemmiktegevusega mugavamalt tegeleda saaks.

Esiteks – PÕLLED (link). Neil on pildil natsa valesti läinud, Maril on Lende oma seljas ja vastupidi, aga erilist vahet pole, sest Mari pole enam suurem asi plätserdaja, erinevalt väiksemast präänikust. Lende jaoks on põnev värvida enda käsi ja nägu ja… Tema puhul vist polegi vahet, kas see põll on või mitte. Maril aga jäi tänu sellele kõik puhtaks. Sama põlle kasutan Lendel ka söömiseks – ta tahab meil ainult ISE süüa, aga see tähendab väga suurt läbu, millest enamuse kasib Lotte minu eest ära, aga riided päästab just selline varrukatega põll.

Me saime lastele söögi tegemise põlled ka – Lende oma on eriti armas ja pisike, aga tavaliselt on need ühiskokkamised nii kaootilised, et sellest mul kahjuks pilti pole. Sellised (link) mõlemad samasugused. Üks suurem, teine pisem. Jänkudega.

Üks väga hea asi on Mommil veel – joonistusmapp, kus kõik joonistamiseks vajalik on ühe mugava mapi sees. Siis ei pea iga kord paberit ja pliiatseid mööda meisterduskarpi taga otsima – kõik on kenasti koos.

Lende meie siilimapi sisu vaatlemas

Kui suured meisterdajad teie lapsed on? Kas tahaksid oma lapsele ka sellist joonistusmappi? Loosin välja ühe konnadega isendi, mille võitmiseks tuleb ainult kommentaarides osalemissoovist teada anda :) Kes Mommi asju oma silmaga näha tahab, siis 27. mail saab neid kaeda Nõmme Roheliste Väravate Tänaval!

Ps! Momm teeb koostööd Eesti Montessori Ühinguga ja lähitulevikus saab Mommi käest soetada ka nende poolt heaks kiidetud Montessori tooteid :) Minu meelest väga äge!

*Postitus sündis koostöös Mommiga

Lubasin eile, et viin ennast kurssi, mida ja kui palju ma beebile kokku ostnud olen. Nojah, nagu arvata, siis olen tõesti selle viie kuu jooksul jõudnud asju osta päääääris palju. Ilmselt pean ma vastumeelselt ütlema, et nüüd võin ma riiete osas suht rahulikult sügisele vastu minna, sest asjade hunnik on lihtsalt liiga suur. Aga no mida ma lobisen, ma parem näitan, millele leian, panen lingi kah.

See on kõige pisem asi kogu kupatuses. Suurus 44, aga esimestel päevadel raudselt läheb selga ja on täpselt paras, mitte nii kohutavalt suur, nagu enamik 50 suuruses asju tavaliselt on. Tehtud on ta bambuskangast, seega väga pehme ja veniv. Aga no tõesti mega pisike ja nunnu. Geggamoja, 33€ (LINK).

Kolm 50 suuruses toarüüd, esimene Joha bambus/viskoos 23€ (LINK), keskmise ostsin eile Beebicenterist, maksis umbes 10€, kolmas oli paavlis vaid 50 senti.

50 suuruses bodyd. Seal on nii Mimi Disaini, Minibeebit, H&M’i. Kokku 9 tk, peaks piisama küll ma usun. Juurde küll vaja pole, sest me ikka peseme ka pesu, seega pole mõtet rohkem osta.

56 suurust on mul Lende ja Mariga mõlemaga kõige rohkem kulunud (Mari kandis lausa 3 kuud, Lende mingi… kuu). Seda on kõige rohkem kogunenud ka. Ilmselt liiga palju, sest toakombesid on juba ainuüksi 12 tk. Enamik George’ist tellitud, aga on ka Happeak’i ja Geggamojat. Jänkudega jälle Paavlist.

56 suurus bodyhunnik. #ups. Hunnikus on lühikese varrukaga bodyd, need kõik George + H&Mist ostetud. Pikkade varrukatega on Geggamoja, Molo, Minibeebi ja veits käsitööd ka, mis kingiks saadetud, näiteks Gomerakids’ilt.

Näete, 62 suuruses asju on üsna tagasihoidlikult. Kuus body. Seega kui üldse midagi osta tahan, siis ehk just selles suuruses, kuigi kuuest peaks paariks päevaks jälle piisama küll ja siis võib taas pesu pesta, nii et just puudu oleks, öelda ei saa. Siin on siis H&M, Minibeebi, Happeak, HILP, Dadamora ja Hevern esindatud.

68 suuruses olen ma ühe body ostnud, Breden Kids‘ilt. Ülejäänud on toakombed. Kaks Bredenilt, üks Geggamojalt. Kuna nagunii riideid kingitakse, siis saangi öelda, et 68 suurus bodyd on puudulikud, hea katsikulistele teada või miskit :D Samas loota, et ma järgnevad neli kuud asju juurde ei osta, on ka vist palju eeldatud…

See on ainukene õuekombe enne päris talvekat. 68 suurus, Mimi Disaini oma. Tahaks samasugust autokombet beebile ka, mis poleks väga paks, aga paksem ikka, kui toakombe. Mis teie beebidele autosse selga pannud olete? Või piisab toakombe + soojakott? Issand, ma ei tea. Ma pole ju enne suur autovend olnud (mitte, et ma juba oleks, aga noh, lootma peab :D).

Siin ülemisel pildil on 3 pusamoodi asja, suurusele 50-62, aga need suht lambikad minu meelest, ei mäleta küll, et nii väiksele oleksin otseselt pusa selga pannud… Pükse on ka, enamus 50-56 suuruses. Neid ikka nagu kulub, ega inimene püksata olla saa. Juurde oleks vaja natukene neid pükse, millel sokiosa küljes, neid praegu vaid 1 paar ja sokke nii paha beebile jalga toppida.

Neli 74 suuruses asja kah, mingil põhjusel :D

Titeasjade kotist leidsin veel kaameraga beebimonitori ja paar lutti. Kuna Lende lutti ei võtnud, siis ma ei hellita lootusi, et Marta ka võtma hakkab, aga no midagi võiks ju varuks olla. Need lahtised viskan ära, ei teagi, miks nad seal kotipõhjas olid. MAM ja Difrax olid Mari lemmarid, neid ostan ka.

Mõned sokid ja ühed “kingad”, mida nagunii vaja pole aga no ehk mingi pildi peal nunnu jalga panna. Ma ostsin need siis, kui ma sain teada, et tüdruk on tulemas, tundus selline vajalik roosamanna.

Elevant on juba Mari ajast järgi, ülejäänud on Lende päranduseks. Ega neid alguses vaja väga ei lähe, mingi hetk hakkavad rohkem krabistama ja krõbistama nende asjadega. Sinna veel muidugi maa ja ilm aega, aga olemas nad igatahes on.

Selline on siis kogu riidekuhi ühtse hunnikuna. Ma pole küll mitte kunagi beebide asju enne kasutamist pesnud, aga nüüd mõtlen, et vist võiks. Ilmad nii ilusad, saaks kiirelt ära kuivatada ja suuruste kaupa ära panna. Nimelt oli KEEGI selle koti peale pissinud, kus ma beebiasju hoidsin. Õnneks läbi ei olnud tulnud ja riided on puhtad, aga no vähe närvi ei ajanud, et see kusemise jama JÄLLE pihta hakkab.

Kunagi Kurg kuses kogu aeg majja. Tundus, et see on stressist, sest majas oli veel kasse ja see talle ei meeldinud, ma pakkusin toona isegi veel hoiukodu kassidele. Ostsin pistikutesse need “kassirahustajad”, aga kusemine lõppes siis, kui teisi kasse enam majja ei toonud. Lotte saabumisega lõpetasid ka ämma kassid majas käimise, kartsid koera. Nõnda sai Kurg rahus olla ja ei tundnud enam vajadust mulle tuppa lasta ja märgistada.

Ma ei tea miks, aga nüüd ei tundu Lotte enam ka teistele kassidele ähvardav, mistõttu kassid, eriti üks valge kass nimega Roosi, meile kogu aeg tuppa tuleb ja karjudes süüa nõuab. Alguses oli suva, las käib siis ja asi mul talle süüa anda on. Aga noh, nagu näha, siis Kurele selline asi ei sobi ja nüüd ongi ta uhkelt kusemisega pihta hakanud. Mitte AINULT Kurg, muuseas. Ma alles eile nägin, kuidas EMANE Roosi meile köögikapile “saba väristas” nii et pissi pritsis.

Kurg on kusenud täis trepivaiba (tema õnneks ma tahtsin selle nagunii välja vahetada), Kardo klaviatuuri (!!!), ülemise korruse garderoobi, minu magamistuppa (seal see beebiriiete kott oli) ja muidugi meie terrassiuksele ja kööki. No persse küll, MIKS?! MIKS JUMAL?!

Nüüd üritan ma Roosit enam mitte tuppa lasta, aga see on keeruline, sest nii palav on, mistõttu uksed-aknad on lahti. Seega saavad kõik kenasti sisse ja rahumeeli oma põit tühjendada. Muuseas, alguses lasid nad kõik liivakasti. Meil on ülemisel korrusel liivakast, mida muidu Kurg mega harva kasutas, aga kui Roosi siin käima hakkas, hakkasid nad teineteise võidu sinna häda tegema. Sellest “rivaalitsemisest” kasvas edasi valimatult suva kohtadesse kusemine.

Eile vaatasin diivanil nurruvat Kurge ja mõtlesin, et krt sa olid vanasti nii normaalne… Ma ei saa aru, mis see Roosi teda nii häirib, õu on suur ja lai, majas ruumi on, elagu krt rahulikult koos, mitte ärgu kusku nagu tondid mööda majapidamist. Igatahes olen ma nüüd kaks õhtut tuimalt ignonud terrassiukse taga kraapivat kassi, kes tuppa tahab, sest no kui käituda ei oska siis ööseks ma sind ka siia ringi kusema lasta ei tahaks. Ma vist lööks ennast mättasse, kui keegi mu laste uued turvatoolid täis laseks, appiii, ma lähen juba sellest mõttest pingesse :D

Jalutasin aia peal ringi, et ehk leian ühegi nendest karvastest tontidest üles, aga nüüd pole neist muidugi kippu ega kõppu :D Kas teil on ideid, kuidas ma saan a) teised kassid majast väljas hoitud, b) Kurge mitte kusema panna? HELP!

Viimased päevad on lihtsalt nii kiiresti mööda läinud ja kuna kõiki raudselt täiega huvitab, mida ma päevad ja ööd teen, siis palun väga – mida ma tegin ja kus käisin ja mida nägin tüüpi postitus on teie ees. Esiteks oli mul neljapäeval viis pildistamist. Järjest. Kokku kuus beebit, sest ühed olid kaksikud. Sellele eelneval päeval olime me suutnud mega kobad olla ja arvuti kaane katki teha. St mina ütlesin Marile, et tõsta laua peale emme arvuti, tema aga komistas Lende  söögitooli jala taha ja kukkus läpakale otsa ja kuna Lende samal ajal just tooli püsti seisis, üritasin ma teda päästa ja koperdasin ise ka, et astusin KA arvuti kaanele. Igatahes kaas töllendas siia-sinna, aga arvuti ise oli hämmastaval kombel üsna elujõuline ja töötas veel. Seega sain ruttu kõik enda vajalikud pildid ära tõmmatud, aga õnneks on mul komme nagunii iga kuu oma pere pildid ära ilmutada. Seega võiks mu arvuti suva hetkel leekidesse lahvatada ja ma millestki väga ilma ei jääks.

Mida ma aga ei mõelnud, on see, et peaksin oma armsad märkmed ka kuskile kopeerima. Võib-olla lõpuks oleks selle peale ka tulnud, aga enne andis läpakas lõplikult alla. Ajas kärsahaisu välja ja väikse törtsu tossugi. Laias laastus vahet pole. Ma nagunii olen siin mänginud mõttega uus arvuti osta. Mitte, et eelmisel midagi häda oleks olnud, aga nii palju kui ma kuulnud olin, siis PROga olla parem töödelda pilte ja noh, seda ma teen suht igapäevaselt, mistõttu mõtlesin juba uue aasta alguses uuele arvutile. Ütleme nii, et praegune oligi tõuge uus arvuti osta. Mul küll on endiselt kodukindlustus ka, aga selle kõige menetlemine võtab u 2 nädalat ja nii kaua ma ei viitsinud küll arvutita elada. Lisaks ei ole ma kindel, kas säärane värk üldse kodukindlustuse alla läheb, ning ega mul suurt vahet ka pole. Seega läksin eile lihtsalt poodi ja ostsin endale uue macbook pro ära. Kohapeal seda ei olnud, pidin tänaseni kannatama. Nüüd on see imeline elukas mul käes ja ma pean ütlema, et täitsa tore on. V.a see, et mingi uute mäkkide värk – isegi mälukaardi auku sees ei ole, ikka pidin uue vidina lisaks ostma, et üldse piltidega tegelema hakata saaks. Mis seal ikka, nüüd on see jublakas ka olemas.

Uue arvuti miinused – no ÜHTEGI parooli ju peast ei tea, enne olid kõik arvutisse salvestatud. Jeblasin mis ma jeblasin, lõpuks tegin ikka uue AppleID endale, no ei saanud parooli taastamisega hakkama, poolretakas nagu ma olen. Lisaks mainitud märkmed. No pekki küll, muuga suudan veel leppida, aga ainuke asi, millest jube kahju oli, on see, et ma märkisin sinna jooksvalt Lende uusi sõnu. Istusin siis täna ämmaga maha ja hakkasime listi peast taastama. Tead, öelgu need arstid midaiganes, Lende ON geenius! Nii palju sõnu oskab ja aru saab ja on niisama tubli. Aga kuna ma mõtlesin lastest enivei eraldi postituse teha, siis jäägu see lastega kiitlemine teiseks korraks.

Eile käisime korraks Roccas, kus mul hakkas emakas valutama, noh, nagu veniks või midagi. Tavaliselt läheb see peale põgusat istumist üle, aga no mitte ei läinud. Kokku valutasin eile 10h, mis vist pole väga normaalne, aga no tänaseks oli üle läinud ja pole enam hullu midagi. Oleks mul eile meeles olnud, et mul ämmaka aeg on, oleks saanud talle kurta, aga no ei olnud. Ma pole vist selle raseduse jooksul kordagi taibanud rasedaraamatut arstile kaasa võtta ja kohale olen läinud ainult nendele kohtumistele, mis ma äppi kirja pannud olen. Ega see mõistus oma teha pole…

Ma nüüd mõtlen, et kas mul on veel midagi teile põnevat rääkida, aga vist mitte. Elame siin oma elukest rahumeeli ja kõige pakilisemad küsimused on, et kas peaks nüüd sel, või järgmisel esmaspäeval Pärnusse minema, no mitte ei suuda otsustada. Lõpetuseks teile väike pilt Lendest ja elus alla andnud Vellost. Ärge roti pärast muretsege, Lende ei tee haiget ja võtab neid hästi õrnalt sülle, lapsed on lihtsalt nii hullud rotikudrutajad, et Mari kamandab meid hommikul esimese asjana rotte diivanile panema ja seal nad enamuse päevast tsillivadki.

Tegime eile suhteliselt ootamatult väikse sutsaka Pärnusse. Ilm oli ilus, mu ema oli Pärnus, sõpradel puhkus ja nõnda me  rõõmsalt suvepealinna sõitsimegi. Esiteks suutis Lende oma uhiuue turvatooli + Rena valged istmed oma lemmari Pombeli smuutiga nii ära lägastada, et endal hakkab ka paha sellele mõeldes. Reis hakkas edukalt, võiks nii öelda, eks. Õnneks tuli see suht okilt maha, aga no ikka :D

Ilm oli juba Tallinnas ilus, Pärnus läks ainult paremaks. Päike lõõskas, lastel oli viisakas tuju ja Pärnusse on mul alati hea meel jõuda. Ainukene miinus oli see, et ma suutsin autos korraks tunda, et oh pagan, jälle hakkab see mõnus “venitustunne” kõhus pihta, kui see juba TÄIE rauaga sisse lõi, ning viisakalt minuga terve päeva kaasas käis. Õnneks oli seltskond suur ja saime kõik lastehunnikule järgi jooksmisega hakkama, sain rahulikult kõikidele järele lonkida, muidu oleks vist Lottemaal päris kehva olnud. Ah, teate, mul Lottemaast nii palju pilte ja asju, et ma teen sellest üldse eraldi postituse kah, iga aasta olen teinud, mis ma siis sel aastal kehvem olen. Tahtsin juba eile teha, aga kuna mu arvutikott on teadmata kadunud, siis uut arvutit kotita kaasa tassida ei tihanud.

Millest ma aga rääkida võin on see, et seoses saate eetris olemisega, hakkan ma ennast vaikselt juba mingi kuulsusena tundma, kanna või kunstvuntse! Loe nüüd seda irooniaga, aga no päris huvitav, et kui muidu ikka MÕNIKORD superharva keegi mind ära tunneb, siis eilse jooksul kohe lausa viis inimest tulid ligi, tahtsid pilti ja rääkisid juttu minuga. Ja mitte ükski neist ei öelnud, et ma labane tont, kes nagunii lube ära ei tee või koledasti kõnnin. Ma ei saa aru, kus need lugejad ennast peidavad? Samas üks kirjutas eile, et nägid mind mehega Pärnu Maximas ja et ma olla päriselus kõhnem, kui telkus. Jee, vähemalt kuskil olen kõhnem. Suht nadi oleks, et telekas tundun jube sale ja päris elus vaarun nuka tagant välja nagu täisssöönd mauk.

Aga no mis nüüd minust ja minu “kuulsusest”, räägin teile hoopis sellest, kuidas me Renaga õhtul lapsed “maha raputasime” ja ise kahekesti välja läksime. Oh, kuidas võib “väljas käimise” termin aastatega erineva tähenduse saada. Kunagi oleks see tähendanud raju peoõhtut ja vastu hommikut koju roomamist, nüüd tähendas see seda, et käisime Jahtklubi restoranis õhtustamas ja edasi läksime romantilisele päikseloojangukruiisile Pärnu jõel. Hehe, kuu aja jooksul teine päikseloojangukruiis, kuhu ma sõbrannaga läksin, mitte oma armsa Kardokesega.

Nii nadid sotsiaalmeediahundid, et ainukene pilt Jahtklubis käigust oli vot see pilt sõbrannast, mis ma saabudes tegin. Ma siis niisama mainin ära, et ma sõin merekarpe ja väga head olid :)

Mitte, et mul oleks Kardoga minemise vastu miskit, aga lihtsalt polnud saanud sõbrantsiga ammu juttu puhuda ja tundus mõnus vaheldus veits kruiisitada. Seda enam, et üldiselt on sellised veesõidud seostunud mulle pigem väljamaatrippidega, siin Eestis polegi nagu kuskil niimoodi käinud. Lastele oleks see ka kindlasti meeldinud, aga Lendega oleks ma seal pigem kandekoti abi kasutanud, sest 2.5h oleks talle natukene palju niisama “istuda” ja Mari olekski kaasa saanud, aga õhtune tuur hakkas kell 20.00 ja kestis piisavalt kaua, et laste uneaega sisse sõita. Vot nii palju vabandusi peab üks ristiinimene teile ette laduma, et saaks rahus edasi elada teadmisega, et ma sedapuhku valisin oma sõbranna perekonna asemel. Andestage, kui vähegi võite!

Me valisimegi söömiseks spets Jahtklubi, sest see oli meie paadi väljumispunktile lähedal (pmst Pärnu kontsertmaja kõrvalt läks). Sõime kiirelt ära, vaarusime teisele poole sillajalamit ja olimegi kohal. Samas kui sinna jõudsime, siis vaatasime küll, et apppiiii, kas kõik need inimesed üldse mahuvad sinna väikesesse paati. Selgus, et mahtusime küll ja ruumi oli täitsa piisavalt. Sai õues istuda, sees oli kaks “korrust”, all veel kohvik kah, seega igati lahe olemine.

Räägin siis asjast kah – tegemist on Pärnu Cruises paadisõiduga, kus saab ilusa ilmaga sõita iga paari tunni takka. Päevased tripid on 1.5h ja kui me oleks jõudnud, siis me oleks enne Lottemaad 12nese laeva peale minna tahtnud, siis oleksime lapsedki ühes haaranud. Hiljem mõtlesime, et tegelikult oli see hea, et me päeval nii kaua munesime ja varasemase reisu peale ei jõudnud. Eilne ilm oli lihtsalt nii troopiline ja kõrvetav, et seal oleks vist kohe päris palav olnud. Samas hea ilm meelitas inimesi ligi, nii et terve päev olid reisid täitsa täis. Endal lihtsam üle elada, kui lastega kuumas olla. Samas sellise “normaalse” Eesti suveilmaga viiks lapsed küll paadiga sõitma. Päevaste ja lühemate trippide hind on suurtele 10€ ja kuni 12-aastastele lastele 5€. Alla kahesed saavad tasuta. Perepilet 25€. Õhtune reis on, nagu öeldud, 2.5h ja selle hind on täiskasvanutele 17€ ja lastele 7€, perekas 35€.

Eile teiste reisijate seas ringi vaadates oli igasuguseid seltskondi. Oli peresid lastega, oli sõbrannadepunte, nooremaid kui vanemaid. Oli sõpradeseltskondi ja oli ka loomulikult paarikesi, kes romantiliselt teineteise ümber põimudes loojangut vaatasid. Vaade oli muidugi võimas ka, ei saa midagi kurta. Meie aga istusime ja jutustasime niisama maast ja ilmast, nagu naised ennemuiste. All oli kohvik, kust sai juua ja snäkki, nii et 2.5h möödus linnutiivul.

Mul endal muidugi nadi tunne sees, sest ma ju tegelikult lubasin Marile Pärnu sõites, et lähme paadiga sõitma, aga lõppkokkuvõttes lasin teise tuimalt üle. Vähe sellest – me tulime koju tagasi ka sootuks ilma temata. Nimelt on mu ema veel paar päeva Pärnus ja täna viidi Mari näiteks Terviseparadiisi ujuma. Kui me talt enne küsisime, et kas tuled koju või lähed Tiina, Riki ja Myga ujuma, siis istuti My autosse ja hõigati “head aega!”. Seega oleme nüüd kodus vaid ühe ühe lastud lapsega kahe asemel, aga ma vannun, et kui ma veel Pärnusse sattuma peaks, siis ma oma lapsed sinna paati lohistan. Neile ju tõesti meeldiks, lihtsalt mul oli vahepeal natsa sõbrannatada vaja ja kõik need teised vabandused ka, mis ma siin enne ette laotasin.

Kui kellelgi veel Pärnusse asja selle suve jooksul on ja nüüd mõtleb, et võiks ju ka väikse tiiru teha, siis ma ütlen, et minge aga heaga! Tore on, nii lastega kui lasteta. Ja kui keegi tahaks endale pileti võita, siis hakake Pärnu Cruises sõbraks FBis (seda saab teha siia klikkides) ja andke mulle teada, kas tahate võita perepileti või lihtsalt pileti kahele, et armsam või armas sõbranna tiirule viia. Võitja saab muidugi ka ise valida, kas tahab teha päikseloojangutripi, või lühema versiooni.

*Postitus sündis koostöös Pärnu Cruises paadikesega

Just nii küsis mu sõbranna minu käest. “Kas te mitte eelmine aasta ei käinud? Kas seal muutub midagi igaastaselt?”. Ma jäin mõtlema, et vist ei muutu. Üldjoontes on kõik sama. Majad on samad, tegelased on samad, atmosfäär on sama. Ainult ilm on selline asi, mis igal aastal erinev olla võib. Esimene kord Lottemaad külastades, mis oli juba neli(!) aastat tagasi, sadas näiteks vihma. Aga näed, ikka läksime järgmine aasta tagasi ja olemegi jäänud käima. Aga miks siis, kui see on a-la-ti sama?

Ma olen nüüd aus – Lottemaal käimine on tohutu ettevõtmine. Muidugi mina olen kehva näide, sest ma olen hetkel rase ja meie käigu ajal tõmbas mul kõht pidevalt toonusesse ja päev läbi oli iga kiirema sammu tegemine tohutult vaevaline. Pole harjunud nii abitu ja jõuetu olema, sest enamasti olen ma omadega päris kabe, aga vot seal aastal oli just nii, et iga samm tegi haiget ja mina jalutasin ringi just nii kiiresti, et lastel silma peal hoida, kuid nii aeglaselt, et mitte endale rohkem haiget teha. Hakkasin tänasest pühalikult igapäevast magneesiumi võtma, et sääraseid jamasid edaspidi vältida.

Ja no, 50% ajast, kui ma Lottemaal käinud olen, olen ma rase olnud. See jälle tähendab, et 50% ajast olen ma ka mitte rase olnud, aga sellegipoolest on pärast Lottemaal käiku tohutu väsimus peal. Pärnusse reisimine, laste järgi jooksmine, teineteise ära kaotamine, laste kilkamine, keegi nutab, keegi kukkus, keegi saab nõelata. Üks tahab ujuma, teine hoopis kuskile tornitippu ronida, käi ja majanda siis kogu seda kupatust. Palju lihtsam oleks ilusa ilmaga kodus olla, terrassiuks lahti teha ja lapsed aeda “lahti lasta”. Palju lihtsam! Aga no mida me sinna Lottemaale siis ronime?

Sel aastal tundub mulle, et ma saan seda seletada väga lihtsasti vaid piltide abil. Me lähme iga jumala aasta Lottemaale tagasi just selle pärast, et:

Seiklus hakkab juba enne Lottemaale territooriumisse sisenemist, sest …RONG! Enne rongi liikuma hakkamist on lihtsalt ootusärevus…

Kui rong sõitma hakkab, täituvad pisikesed silmad rõõmusära ja põnevusega. Päriselt ka, vaadake ise kui ei usu!

Täpselt sama on ka suuremate lastega. Rongis võib küll palav olla ja ei taha ju oodata, tahaks juba sõita! “Emme, miks me ei sõidaaa?”

“Jeeee, liiigumeeee!” Ja just niimoodi, eheda rõõmuga saavad lapsed sõita Lottemaa värava taha. Kus mujal hakkaks kogu pull puhta ENNE kohale jõudmist, ah?

Mari vaatas ümberringi ja kilkas: “Vaata, loodus!” :D

Lende nägu, kui tore rongisõit julgeb otsa saada. Vihaselt lendab maha müts ja kulm läheb kortsu. Ta veel ei tea, mis teda ees ootab, sest eelmine aasta oli Lende liiga väike.

“Jaaa, issi, viska viis! Siin on tegelikult sees ka täitsa lahe!”

Mis on Lottemaa juures veel eriti vägev – et olgugi vanematele kohutavalt väsitav (ei, ma ei räägi vaid endast, vaid vaatasin seal ümberringi higist leemendavaid vanemaid, kes oma präänikuid taga ajasid) siis lastele on need tõesti väga erilised hetked. Ma ei saa küll kõigi eest rääkida, aga üldiselt on argipäev segu lastest, kodust, loomadest, sõpradest, olmest, arvetest, tööst – KÕIGEST. Aga Lottemaa on lastele nagu mingi võlumaa. Rääkimata sellest, et see on täis kohti, kuhu joosta, turnida, ronida ja on mida avastada, on see ka võimalus 100% olla oma vanematega. Lottemaal ei ole maksmata arveid ja pesemata pesu. Lottemaal ei ole töö tähtaega ja ei ole “tasa, beebi magab!”. Lottemaal ei ole “Ära seda puutu, seda ei tohi võtta!”Lottemaal on kõik katsumiseks valla ja no Lottemaal on ainult lust ja pull ja seda kõike koos emme-issiga. Ausalt, nad hindavad seda niii-iii väga!

Ma loodan, et ma ei kõla, nagu ma muidu lapsi keldris hoiaks ja neile sealt luugi kaudu kord päevas kääru leiba viskaks, sest nii see loomulikult ei ole. Aga no neli tundi järjest iga päev ka tõesti lastega jutti ei mängi ja tegele, seda peab tunnistama. Lottemaa on aga ainult lastele ja laste rõõmuks. Jah, mõned ütlevad, et oh ma käiks lapsetagi, aga ma ei käiks :D Laste rõõmu nimel olen aga nõus kord aastas aga hea meelega käima, jooksma ja lapsemeelne olema. Ma muidu olen jube lapsik küll, aga niisama lolli mängida lastega küll 24/7 ei viitsi :D

Lottemaal võib kõike teha, mille kohta kodus öeldakse, et issand jumal, hull oled või? Mida sa siin kolistad? Lottemaal mine ja kolista palju süda lustib. Okei, meie kodus väga kolistamist ei keelata, aga kui me elaks nt korteris, siis ei saaks ju lastel lasta kilgata ja möirata ja kolistada vastavalt väikeste inimeste soovidele, siis tuleb teistega ka arvestada. Seega korteriinimesed, saatke kõik oma lapsed Lottemaale kilkama ja kolistama! Nad hindavad seda ja kolistavad kogu südamest.

“MINA tahtsin just SELLE potiga kolistada…”

Jällegi ei ole meie lapsed parim näide, sest need suviti minu meelest ainult jäätisest toituvadki, aga Lottemaa külastus on ideaalne maiustamisepäev. Mis oleks üks kuum suvepäev jäätiseta? Ei olekski üldse mitte mingi päev! Muidugi maksis see jäätisega plätserdamine Lendele valusalt kätte, sest mõnusalt kleepuvaks olemine “võitis” Lendele ta elu esimese herilasenõelamise. Õnneks tuli korraks vaid pisar silma ja sai edasi tormata ja ronida. Väike suts või üks korralik šokolaadijäätis? Pole küsimustki!

Mul on kombeks öelda, et ma olen nii laisk inimene, et teen ühe käigu päevas. Ehk siis kui lastega on ujumas käidud, siis no et ma sellel päeval veel ennast kuskile lohistada viitsiks, küll ei ole. Aga Lottemaal on rand kaks sammu astuda. Ja kuidas sa siis EI lähe vette, kui merevesi on soe nagu supp. Ma tõesõna ei ole mitte kunagi elus nii sooja merevett katsunud, isegi mitte väljamaal. Ehk siis mõelge, mis rõõm. Saab joosta ja ronida ja mängida ja avastada JA ujuda. Kas see on paradiis või?!

Sealt ta läheb, sest veemaailm tahab avastamist

Mari põhitegevus vees oli osutada lepatriinudele, keda ma päästma pidin. Esimest korda tuli Mariga teemaks “surnud olemine”. Nimelt olid osad lepakad tõesti elus ja ka mulle tundus igati õige neid kaldale toimetada, aga paraku olid enamus juba lännud. Nii seletasingi Marile, et nemad on juba surnud ja nendega pole enam midagi teha. Mari nentis kurvalt, et lepakad said ai-ai , pritsis neile vett peale ja ütles kurvalt: “head aega lepatiinu…”. Kui nunnu!

Lottemaal võib emmet veega ka pritsida. Pull värk!

Lende avastas, et vee all on midagi pehmet ja pudisevat. Liiv?!

Veekaldal on lastele igasugu lõbustusi, kus saab näiteks karusselli peal keerutada ja kiikuda.

Otse rannast kimasime me Lottemaale tagasi, muusika kutsus! Laval käis kontsert, Lende vihtus issiga tantsu, Mari pidas vajalikuks väike jätsipaus teha ja jalga puhata. Ega kõike tralli kaasa tegema ei pea, vahepeal peab inimene jalga ka puhkama, onju. Iga natukese aja tagant võis jälle ennast kuskile etendusele või kontserdile sättida, mis saaks parem olla? Tahad, istud ja vaatad, tahad – jooksed nigu hull!

Lapsed on ikka nii erinevad. Mari Lende vanuses minu meelest küll nii palju Lottemaa atraktsioone ei julenud kasutada, aga Lende on nagu väike vanainimene. Tasa ja targu proovib ta kõike, mida teisedki. Kuigi jah, need lapsed ta selja taga ei olnud aeglase kamraadi üle just rõõmsad, aga Lende ise küll oli, kui terve raja edukalt läbitud sai.

Muidugi ei ole Lendel meie pere turnimiseksperdi medalit oodata, see kuulub vaieldamatult Marile. Ei ole kohta, kus tema ronitud ei saaks. Ka Lottemaa seiklusradadel oli ta nagu vana kala, kiikus suure kiige peal….

…turnis hulljulgelt mööda kõiksugu köisi ja köisteid….

…vahepeal vilistas muretult viisijuppi (millal ta ometi vilistama õppis ja kes talle seda õpetas?!)

….ja vahepeal oli platsi “ment”, sest osad lapsed tulid tagurpidi suunas ja meie korraarmastajale see ei sobinud. “Eiiiii, vale koht. See ei ole koht!” kisas meie väike mures Mari. Vaadake seda korralooja nägu, ma ei või. Ise nii räämas ja must, aga vot mööda köit peab õiget pidi tulema! Saate aru jah?!

Igatahes ma loodan, et need pildid seletasid teile, miks me sinna oleme neli aastat jutti roninud ja miks me veel kindlasti ka edaspidised neli aastat sinna kindlasti igal suvel ronime. Kõikide postituses kaasarääkijate vahel valin aga reedel ühe õnneliku, kes endale neli piletit võidab. Ehk siis saab juba sel nädalavahetusel lapsed kolkima, kilkama, jooksma, turnima ja jäätist sööma viia :)

*Postitus sündis koostöös Lottemaaga

Tere õhtust, armas lugeja. Ma tahtsin öelda, et sa näed täna kuidagi eriti hea välja. Nalii, tegelt ma ei tea, milline sa välja näed, aga ma usun ausalt, et päris ok. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki loeb keegi, kellele pole täna veel hästi öeldud, et ma siis kohe ütlen ära, enne kui uus päev peale tiksub.

Ma mõtlesin, et peaks moe pärast virisema, et õhhh appi, nii palav on, elada ei kannata, aga tegelikult mulle soe meeldib ja kui ma  oma tagumenti diivanilt ei tõsta, siis on päris hea olla. Mul maja hoiab hästi jahedust. Suvel on see hea omadus, talvel paraku hoiab see sindrinahk ka jahedust, mitte sooja. Aga! Aga! Sellega seoses võin jagada rõõmu, ma nimelt tellisin täna pelletkamina ära! See võib tunduda nii väike asi, aga no arvestades, kuidas ma eelmine talv lõdisedes elektriteki all istusin, siis tasus see raha kõrvale panemine ennast ära, sest sellel talvel meil enam külm ei ole. Sääste ka ei ole, aga ma pigem olen soojas kui mõtlen uhkelt oma säästudest. Ja üldse… säästud pidadagi olema ju vajalike ja suurte kulutuste tegemiseks, eks. Igatahes olen ma täna selle üle ebanormaalselt õnnelik olnud. Mõelda vaid, soe kodu!

Kardo üritas mulle igal siin elatud talvel selgeks teha, et kodus ei peagi talvel särgiväel ringi käima, vaid talvel kantaksegi kampsunit ja villasokke ja kasukat ja talvemütsi ja käpikud, kui sa telekat vaadata tahad. Ma ikka arvasin kogu aeg, et inimesel võiks ikka vaba voli aasta läbi käia nendes riietes, mis ta tahab, mitte aastas 9 kuud külmasurmaga võitlema. Mis teha, ma terve elu korteris elanud ja pole kunagi pidanud mõtlema, et talvel on külm. Korterites on ju alati soe. Igatahes nüüd saab mul ka soe olema, ma ei jõua ära oodata, jehhuuuu, halleluuja ja viis rooma paavsti.

Mis mind täna veel ebanormaalselt rõõmustasid, olid riidest mähkmed. Nagu… ma olen ikka vist eriliselt madalale langenud, kui sellised väiksed riidejupid mind nii õnnelikuks teevad, aga no mis sa ära teed. Eile saabus laar mahkmed.eu lehelt ja täna pakk fillyourpants leheküjelt. Eriti õnnelikuks teeb mind veel fakt, et üks pakk on veel teel. Just lugesin enda mähkmevarud kokku ja sain teada, et nüüd on mul 18 tavasuuruses ja 3 vastsündinu mähet. Lilli blogis oli kirjas, et u 20 tk võiks olla, siis saab kenasti hakkama. Viimase paki saabumisega on mul “vajalik” kogus olemas.

tänane pakk Fillyourpants poest – roosamanna!

eilne pakk mahkmed.eu poest

Üldse ma ei saa aru, miks ma kogu aeg nendest riidest mähkmete teelt kõrvale ekslen. Ehk selle pärast, et mähkmemajandus on 90% Kardo käes ja tema “ei viitsi” ilma suurema suunamiseta. Ja mina ka ei viitsi suunata ja nii on see läinud. Lilli aga kirjutas natsa aega tagasi nii mõnusa ja põhjaliku postituse riidest mähetest (loe siit), et ma sain alles siis aru, et ma olen enne veits valesti teinud. Näiteks ei olnud ma mähkmeid kunagi enne läbi pesnud, sest see tundus mulle samasse kategooriasse minevat, et uued riided tuleb ära pesta.

Nüüd aga viisin otsad kokku, et see on selle jaoks, et need paremini imaksid, mitte niisama laadiidaa, ma olen see vend, kes uusi asju läbi peseb. Igatahes võtsin ma ennast nüüd täie rauaga kokku ja pesin kõik uued ja kaunid mähkmed kenasti 60 kraadiga ära, beebi pesu jaoks mõeldud vahendiga (pool kogust tavalisest annusest) ja paningi masinasse ainult mähkmed, et nad ennast kenasti seal keerutada saaks. Lendele sai ka täna vaid üks tavamähe pandud, sest Kardo ei julenud teda “selle hipikraamiga” magama viia. Ööuneks panin ma talle aga oma kauni käega riidest mähkme alla, eks näis, kuidas öö üle elame.

Lents niisama peseb hambaid nagu boss, endal BumGenius öömähe (LINK) all.

Ma tegelikult näen ja tunnen, et Lende saab nii palju maailma asju aru ja on juba piisavalt suur, et ta võiks ju ometi ristiinimese kombel potil ka käia, aga no tee või tina, ta ei taha. Ma mäletan, kuidas ma Mariga põdesin, et no ei taha ja ma ei oska ja ühel hetkel ta lihtsalt… hakkas käima. Aga kuidas? Mis ma selleks tegin? Kes seda teab. Igatahes tundub, et Lendel on sama asi, mis Maril. Väike pott ei kõlba. Aga suur ka mitte. Kuigi suure peal on rohkem tõenäosust, aga seda ka mitte alati.

Reaalselt, enne häda 90% ajast Lende ise tuleb ja ütleb “kaka”. See on ta sõna mõlema kohta. Eriti kui tal mähet või pükse all pole, siis ütleb ja nüüd tunduks ta ideaalne potile panna, aga ei. Ta istub seal 3 sekki, vaatab potti, ütleb “mkmmm” ja läheb minema, et siis kuskile nurka soristada. Ma ei saa aru, mida ta siis üldse ette teavitab, kui tal nagunii pole plaanis ühiskonna reegleid jälgida.

Mari üritab elu eest aidata ja minu palve peale näitas Lendele, kuidas väikesesse potti pissida. Tulemus: Mari tahab KOGU AEG väikesesse potti häda teha. See on aga väga tüütu, sest noh… Meil on normaalne vets ka olemas, kus saab vett lasta ja puha. Aga no ma vahel ikka lasen, lootuses, et Lende sellest mõne idee saab. Aga… ta ei saa.

Igatahes nüüd on nii, et päeval on tal jalas kas potritreeningupüksid, või uksest välja minnes ja magades tavalised riidest mähkmed. Ta võiks ju selliste ilmadega palja peega olla (ja aias on ka) aga me just lasime oma diivani puhtaks teha, mis siin ääreni täis lasti, et noh, tahaks seda vaest mööblitükki nüüd natukene säästa. Lisaks oli ka lootus, et ehk on märjad püksid ebameeldivad, aga tundub, et tal on suva. Märg, kuiv, mis vahet seal on?

Igatahes, eks me jaurame siin selle teemaga edasi, aga nii kaua kuni see trall veel kestab, kestku ta vähemalt riidest mähkmetega. Kui ma neid nüüd natukene rohkem kasutanud olen, teen kindlasti tutvustava postituse ka, aga nii kaua vaimustun omaette edasi, sest lekkinud pole siiani ükski (peale seda kui ma neid enne pesta taipasin) ja no palju ilusamad on nad ju ka, kui tavalised mähkmed. Lisaks on tore vähemalt mõnikord harvagi keskkonda säästa.

Vot, selline suvaline loba siia päeva lõppu.

Ah ei, mul üks küss ka. Mul uus Macbook pro eks ja ma ei tea miks, aga see läheb MEGA kuumaks kohati ja aku peab PALJU vähem, kui mu vana Air pidas. Teab keegi, miks?

Igatahes, muud mul öelda pole. Olge mõnusad ja hurmavad edasi. Ma lähen otsin renniet, enne kui ma hapet oksendama hakkan #daam.

Soovime sõbrannaga teineteisele head ööd, kui ta äkki ütleb: “Puhka sa ka, varsti ei saa sa seda pikemat aega teha!”.

Mulle tundub, et sellest hetkest saadik, kui sa annad teistele teada, et su sees kasvab teine inimene, on see ümbritsevatele inimestele justkui alarmkell, et on aeg vaest rasedat ähvardama hakata. Uskuge mind, see on juba kolmas kord, kus ma kõnnin ilmas ringi, justkui oleks mulle otsa ette kleebitud silt “hirmuta mind täie rauaga!”.

“Sul on juba süda paha? Ei? Oi jumal, paar nädala pärast on sul süda NII paha, et sa ei suuda grammigi süüa!”

“Ma mäletan, kuidas mul kõht 5 kuud kinni oli ja ma endale suurest potil punnitamisest poole kintsu pikkused hemmoroidid punnitasin. Sul pole? Hehe…VEEL! Oota vaid!”

“Rasedus ja alles poole peal, see pole midagi! Lõpus hakkad sa niimoodi juurde võtma, et su lihane ema ei tunne ka sind enam ära su pekiste põskede tagant!”

Reaalselt, mul on suva, sest nagu öeldud, ma olen see sari-rase, ehk siis ma olen juba üsna kursis, mida rasedus endaga kaasa toob ja mida ta ei too. Kuigi jah, rasedused võivad olla väga erinevad, aga sellegipoolest eelistaksin ma seda aega mööda saata nii, kuidas taevaisa annab, mitte igal hommikul hirmunult teki alla piiludes, et kas seal on juba pool kilo hemmoroide või mitte. Sorri, ma tegelt ei tea täpselt, mis need on ja kas neid annab kilodes mõõta, aga noh, saate aru küll. Ma ei viitsi ette põdeda! Ja see vist häirib inimesi, sest tundub, et ühiskonna ühtne missioon on pidevalt MURETSEDA. Ega muidu ju õige eestlane ei ole.

See tänane “ega sa varsti enam puhata saa” ka seda olen ma täpselt kolm korda kuulnud. Esimesed kaks korda oleks võinud ka kuulmata jätta, sest mul pole vist ühegi beebiga magamata ööd olnud. Esimene kord ma päriselt uskusingi teisi, et no MUIDUGI beebi=null und, kuidas muidu? Nii see oligi, et kui Mari sündis ja teised kahjurõõmsalt küsisid, et noh, oled magamata jah? Ja mina vastasin, et tänan küsimast, ärkasin täna 3h enne beebit, sest uni läks ära aga see otsustas edasi põõnata, siis ei andnud ähvardajate süda rahu.

“Eks sa oota paar nädalat, siis tulevad koolikud ja gaasid, küll ta siis alles nutab!” Möödus paar nädalat ja kõik oli samamoodi nagu enne.

“Eks sa oota paar kuud, siis tulevad ta esimesed hambad ja oiii kuidas ta siis nutab!” lubasid nad.

Mari esimene hammas tuli vist millalgi peale aastat, nii et see oli üks pikk ootamine…

Enne Lende sündi hakkas sama jutt. “Ega KAKS korda ka ei vea magava lapsega. Oi, nüüd istud mõelma korra eest üleval!”.

Nagu öeldud, ei ole ma veel ühtegi ööd üleval istunud ka Lendega. Okei, muidugi on olnud ühe käe sõrmedel üles loetletevaid öid, kus uni oli kehvem ja nii, aga no ei midagi märkimisväärset. Ei mingeid gaase, ei mingeid koolikuid, ei mingeid röökimisi. Magab nagu beebi on minu meelest täitsa õige väljend, sest minu beebid… magavad ja söövad. :D

“No KOLM korda sa ikka magavat beebit ei saa. Ole valmis, istud siin aasta aega üleval,” pakuvad nad. Saad aru, üks inimene reaalselt ütles mulle, et noh, nüüd saan raudselt rahutu beebi, sest mul oleks ka aeg teada saada, mis tunne ema PÄRISELT olla on.

Nagu… vabandage mind? Mida te arvate, et ma siin viimased viis aastat teinud olen, kui mitte emaks olnud? Või emaks saab vaid siis olla, kui sa oled vähemalt X arv öid magamata? Vot sellega ma kursis ei olnudki…

Igatahes, mingu kuidas läheb. Kui nutab, siis nutab. Kui ei nuta, siis ei nuta. Aga no mis kuradi häda on käia ja ähvardada neid rasedaid, kuidas nad varsti enam ei maga? Mis see aitama peaks? Magan kolm kuud ette ära või? Või mis selle imelise hoiatuse eesmärk olema peaks? Kiirelt peaks ennast oksa tõmbama, et jumala eest mitte röökiva lapsega tegeleda? :D Mulle lihtsalt päriselt ei mahu pähe, sest minu meelest on rasedus nii tore ja mõnus aeg. Eriti kui me räägime veel ESIMESEST rasedusest, mis on täis sellist põnevust ja ootusärevust ja erinevaid tundeid ja hirme ka, nagunii. Ja siis leiab mingi kontingent inimesi, et hea idee oleks minna ja rasedale naisele käojaani ajama minna.

See on minu jaoks reaalselt sama kohatu, et lähed kellegi pulma, lööd pokaale kokku ja siis seletad kõva häälega toosti ajal kaunile õhetavale pruudile, et no oota vaid, varsti korjad härra sitatriibuga trussikuid ja nutad oma noorust taga, samal ajal kui mees diivanil peeru laseb ja kotte sügab.

Kes mu laive jälgib, siis vast märkas, et juba enne Malta reisi saime Heveren.ee e-poest mega suure kastitäie asju. Nüüd on juba pea kuu möödas, seega olen jõudnud paki sisuga ka lähemalt tutvuda ning oma lemmikudki välja valida. Seega olge aga lahked – 5 lemmikut nende poest!

Esiteks beebide päikseprillid (LINK). Neid on seal kahes suuruses, meie võtsime suurema variandi. Eelnevalt olen laste päiksekad lihtsalt H&M’ist ostnud, aga need on tõesti paremad. Esiteks sangad painduvad, mistõttu ei tee laps neid katki, kui neid endale ise pähe väänab. Tegemist on siis KiETLA Jokaki firma prillidega, mis muuseas on kõrgeima 4-kategooria UVA-, UVB ja UVC kaitsega! Prillid tunduvad üsna purunematud, nagu öeldud painduvad ja mugavad. Lende kiidab heaks!

Tegelikult on seal kumm ka, et saab panna kummiga ka pähe, aga meie saame ilma hakkama. Lende on neid saamisest saadik kandnud ja kannab suve lõpuni. Uuel aastal on need kahjuks juba väiksed, aga jäävad siis Martat ootama :)

Teiseks ei saa ma kiitmata jätta seda ägedat kleiti/tuunikat (LINK), mille varrukaid saab trukkidega ära võtta. Mugav selles suhtes, et ei pea kampsunit kaasa tassima, et kui jahedamaks läheb, paned varrukad külge ja laps saab edasi mängida. Reisile minna oli ka hea – Eestis olid varrukad küljes, kohale jõudes võtsime aga varrukad kohe ära. Ainuke miinus – varrukaid ei tohi ära kaotada! Meie ilmasid arvestades on praegu muidugi varrukavaba aeg, kes selle kuumaga neid pikki riideid ikka kanda tahaks.

Kolmas lemmik on see “vahva vannivaht” (LINK) mida saab ise endale pudelist pumbata. Meil oli siin vahepeal mingi vannikriis – Lende keeldus kategooriliselt vanni minema ja kui juba hädavajalik last kasida oli, siis tuli seda teha kohutava seakisa saatel. Tõesõna, ma ei tea mis tal häda oli, sest basseinis ta vett ei kartnud, vanni nähes ruigas aga hingepõhjast ja dramaatiliselt. Reaalselt kuu aega saime teda pesta nii, et ta kisas, nagu keegi teda pussitaks, või pidin mina temaga koos vanni minema, teda kaisutama ja vaikselt rahulikult ja talle märkamatult teda pesema.

Lõpuks aitasidki kaks asja. Üks nendest justnimelt siis Heverni poest, see vaht. Teine Lushi poest, selline… issand, ma ei tea, misasi see on. Natsa nagu värviline plastiliin, mis on korraga vannivaht ja seep ja lapsel huvitav sellega mängida. Nende kahe kooslus paelus tasahilju Lendet piisavalt, et ta oli nõus kisamata vette minema ja maha istuma. Isegi pead laseb nüüd pesta!

Kui me juba siin vannitamisest räägime, siis mõnus pesuvahend oli ka pakis – see ei kipita ka muuseas silma minnes. Või noh, pakend seda ei kuuluta, aga ma olen näinud, kuidas Mari Lende pead peseb ja siis on seda vahtu küll ninas, silmas ja suus, aga mingit nuttu sellele ei järgne. Selline mõnus ja neutraalne, mahe lõhn on sellel kah, saab SIIT.

Veel meeldib mulle VÄGA sealt saadud pesu pesemise vahend. See on küll mõeldud beebide riiete pesemiseks ja selleks ma seda veel kasutanud pole, sest Marta riided on ikka veel pesemata, aega on selle kiire asjaga. Küll aga on mind tabanud riidest mähkme vaimustus ja neid soovitatakse ka pesta beebiriietele mõeldud pesuvahendiga. Seega just seda ma nüüd kasutanud olengi – Friendly Organic lõhnatu pesugeel (LINK).

Lõpetuseks parim kaaslane suveks – mõnus müts (LINK), mida EI SAA laps ise peast ära kiskuda ja katab kenasti kukla ka ära, et päike seda ära kõrvetada ei saaks. Paks materjal, aga higistama ei aja, seega meie selle suve lemmar. Ja no vaadake kui nunnukene Lende selles välja näeb – meie väike punamütsike!

Mul on teile ka sealt poest väike kingitus. Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja kingitusena vot sellise laari asju Heveren.ee e-poest! Loosis osalemiseks tuleb jätta kommentaar. Ükskõik, mis kommentaar. Räägi ilmast, kiru kartulihindu, räägi enda viimase aja lemmikutest või ütle lihtsalt, et tahad ka loosis osaleda :)

*Postitus sündis koostöös Heveren.ee e-poega

Riidest mähkmetega alustamine on imelihtne, ma teen seda sajandat korda! Hehe, tegelikult vist pigem kolmandat, aga nüüd ma tunnen, et ma reaalselt oman piisavalt teadmisi ja infot, et selles vaimus ka jätkata. Kolm ju olla kohtu seaduseks, või mis.

Miks ma eelmised korrad feilisin?

Esimene kord alustasin Mari sündides, aga toona ei taibanud ma vastsündinutele kasvõi mõnda eraldi mähet osta ja seega vaatasin ma suht alguses, et ah, need nii suured. Lisaks oli kogu varu tuttava käest saadud ja ma ei teinud neil üldse vahet. Mingid paganama klambrid ja marlitükid olid seal igasuguse muu tavaari seas ja ma tõesti ei teadnud mismoodi ja miks neid kasutama peab. Lisaks tegin ma toona ju Delfi beebiblogi ja selle raames tegime me suurt mähkmetesti, mille tulemusena oli mul kodus mingi 50 pakki mähkmeid. Kuna nad juba olemas olid ja neid ka mugavam kasutada tundus, siis nii jäi.

Teine kord oli põgusad neli kuud tagasi, mil ma sattusin kuidagi Fill Your Pants lehele ja seal tellimuse sisse andsin. Tegin siis ka oma tellimusest postituse, see on SIIN. Aga nagu te sealt lugeda saate, tellisin ma neid vaid neli tükki ja minu suureks imestuseks lekkisid need korralikult. Ma vist olen ka maininud, et mähkmemajandus on siin majas julgelt 95% ulatuses Kardo käes, seega tema ütles, et ei viitsi nendega jeblada ja need lekivad ja oleme normaalsed inimesed ja kasutame normaalseid mähkmeid. Noooo jah, nii siis jäigi. Miks nad lekkisid? Noh, ma ei teadnud, et neid tuleks enne läbi pesta, et imavus “tööle hakkaks”. Lisaks oli mul neid vaid neli, ehk siis ei jätkunud mitte isegi terve päeva üle elamiseks. Jälle tundus kergem tagasi vanale rajale minna.

Nüüd aga hüppas mulle paar nädalat tagasi Instagramis ette pilt, et Alvadele (riidest mähkme mark) on ainult Insta kaudu sisenedes ale ja neljase komplekti koos sisudega sai vaid 28€ eest. Ja see komplekt oli niiiiiii ilus, et ma olin müüdud. Näete, selline:

Andsin tellimuse sisse ja seal on mingi imelik süsteem, et alla 50 naela tellides on postikulu kuuekas, alla 75 mingi 15 naela ja üle 130 naelase tellimusega lausa mingi 45 naela (sorri, ma ei viitsi praegu neid euridesse teisendada, SIIT näete täpsemalt). Igatahes mõtlesin ma, et tellin siis juba natukene rohkem mähkmeid ja proovin uuesti “õnne”. Et odavamalt saada, tegin kaks eraldi tellimust. Ja kui need juba sisse antud olid, siis hakkasin süvenenumalt lugema ja uurima, et mida ma siis eelnevalt üldse valesti teinud olen, et see riidest mähkmemajandus mul kuidagi vedu võtta ei tahtnud. Ja nagu te aru saate, siis ma olen alles alustamas ja ma ei hakka teile siin mingit mega tarka juttu mähkmetest ajama, selle jätan kunagi selleks korraks, kui ma ise ka rohkem tean ja näiteks erinevaid mudeleid võrrelda oskan ja erinevate firmade mähetest midagi kosta saan. Praegu saan aga teile öelda 5 põhjust, mis mina enda jaoks leidsin, et riidest mähkmeid proovida:

Toome esimeseks siis kõige ilmselgema põhjuse – taaskasutatavad tooted on loodusele kõige parem variant. Jah, võite nüüd pead vangutada, et mina, vana ostumaniakk, olen küll viimane inimene, kes peaks sellest juttu tegema, aga äkki just vastupidi. Et äkki näitab see hoopis seda, et kui ISEGI MINA suudan mõne keskkonnateadlikuma otsuse teha, siis peaks seda küll igaüks suutma. Mõelda vaid, kui palju kulub lapse potitreeningu ajani mähkmeid. Ikka… väga palju, eks?! Ja kõik need viskame me minema ja kõik need mähkmed on kuskil hunnikus, mis ei idane ega mädane. Lihtsalt on ja reostab loodust.

Okei, ütleme, et teil on loodusest suva. Teie maja taga mähkmehunnikut ei kuhju ja see tähendab, et kuskil mujal on see kellegi teise mure. Aga mis teid kindlasti huvitada võib, on vana hea raha. Riidest mähkmed tunduvad kallid, aga mähkmepakid on tegelikult palju-palju kallimad ja üsna kiiresti tasub riidest mähkme ost ennast ära. Nagu öeldud, need hinnad varieeruvad ja tegelikult on võimalik endale väga mõistliku hinna eest riidest mähkmeid varuda.

Esimene variant selleks on osta juba kasutatud mähkmeid. Minu meelest on see üli hea, sest esiteks jääb sul ära vaev neid uusi mähkmeid “sisse töödelda”, et nad paremini imaks ja teiseks säästad raha. Eestis on üks variant kasutatud mähkmeid soetada Riidest Mähkmete KKK Fbi lehelt, seal neid aeg-ajalt ikka liigub. Ka Fill Your Pants lehel on kategooria pre-loved (LINK), kust saab osta paar korda kasutatud mähkmeid. Neil on nimelt mingi süsteem, et saad mingi portsu endale osta ja kui siiski otsustad, et need sulle ei sobi, saad tagasi saata. Neid saabki soodsamalt soetada, minu tellimuses oli ka kaks sellist sees, täitsa korralikud on!

Muidugi võid sa neid ka uuena osta, hinnad ongi ütleme 10-25€ ringis, aga enamikke saab kasutada umbes kaks aastat jutti ja kui sa nüüd mõtled, et kui vajalikuks koguseks, et mugavalt riidest mähkmetega majandada, on vaja 20 mähet, siis pmst võid sa selle laari kätte saada ka 200€ eest. 200€ eest saad sa osta endale umbes 14 pakki tavalisi mähkmeid, eks sa mõtle nüüd ise, kas sa saaksid 14 paki mähkmetega kaks aastat hakkama? Vast mitte.

Kahjuks võib tekkida see “jama”, et tahaks aina rohkem ja rohkem erinevaid brände ja mudeleid proovida, mistõttu liigud sa sellest odavast hinnaklassist kõrgemale. Aga no isegi siis võid sa arvestada sellega, et kui sa ükskord mähkmemajandusega ühel pool oled ja sa oled neid õigesti hooldanud, saad sa oma tavaari kindlasti täitsa kabeda hinnaga maha müüa ja siis saab sellest rõõmu tunda juba keegi teine, kes riidest mähkmemajandusega alustab. PS! Koodiga “LOYAL2U” saab Fill Your Pants lehelt 10% alet (kehtib ka pre-loved mähkmetele!). Muidugi eriline sääst on riidest mähkmed neile, kellel mitu last plaanis.

On täitsa loogiline, et mähkmepiirkond on väga õrn ja ei tohiks igasuguste kemikaalidega kokku puutuda. Ometi seda nad just teevad. kui me oma tittesid aasta-kaks pea 24/7 mähkmetes hoiame. No mõelge, kui vastikult haisevad tegelikult Pampersid. Mis seal sees on? Millega seda immutatakse, et see niiiiii-iiii räigelt imamisvõimeline on? Teadsite, et üks tavaline ühekordne mähe on võimeline imama 10 pissikorda? Uskumatu, kuidas? Ei tea, ei viitsi uurida ka, aga mega palju loogilisem on hoida lapse õrna piirkonna vastas looduslikke materjale, nagu vana hea puuvill.

Okei, liigume nüüd loogistest ja “bla-bla-bla, mind ei huvita raha ja keskkond ja midagi, ma tahan, et mul oleks mugav!” edasi punktideni, mis päriselt mind ka ajendavad. Neljandaks punktiks tooksingi ma selle, et riidest mähkmemajandus tundub keerulisem, kui ta tegelikult on. Paljudele meenub mingi meie vanemate marlilappide keetmine ja selle keedupoti taga ohkimine, aga tänapäeva riidest mähkmed on ju täiesti teine tera. Enamikel meil on pesumasin olemas, seega kui sul on vähegi piisavalt mähkmeid ja harjumus aeg-ajalt pesu pesta, siis nii lihtne see ongi.

Mina, praegu alustades, olen teinud nii – uued mähkmed panen delikaatse pesuga pesema. Mina pesin 2x, aga soovitatakse isegi kolm-neli. No vahet pole, kes kuidas viitsib, peaasi, et vähemalt ühegi korra pesed. Minu delikaatse pesu programm on 40 kraadi ja olenevalt firmadest võib neid pesta 30-60 kraadini. Nii palju, kui ma uurinud olen, siis tegelikult võid sa ka mitte näpuga järge ajada – 60 kraadi kannatavad mähkmed siiski pea alati ja midagi nendega ei juhtu. Ehk siis, kui sa alles alustad, võtadki oma mähkmehunniku ja paned ainult mähkmed pessu. Kui viitsid, pesed mitu korda. Kui need on uued, siis pesuvahendit kasutama ei pea, loputusvahendit lausa EI TOHI. Muud pole vaja meelde jätta. Pesed ära, kuivama panema ei pea, kui viitsid uuesti pesta. Lõpuks pane kuivama – kuivatit ei soovitata, kui ilmad head, pane õue.

Ütleme, et sul on nad läbi pestud, või said kellegi käest, tahad kasutama hakata. Mis muud, kui hakka! Lapsele mähe alla ja kui sinna pissitakse/kakatakse, siis pane need kõrvale, kuni saad u pool pesumasinatäit mähkmeid. Kakaga kasutan mina SELLISEID mähkmepabereid – ehk siis kaka jääb sinna peale, viskan prügikasti. St sisud jäävad võrdlemisi puhtaks ja neid eraldi küürima ei pea. Beebikakat see leht muidugi 100% ei hoia, siis soovitaks sapiseebiga üle hõõruda ja ootele jätta. Kuhu ootele jätta? Noh, võid osta kaanega ämbri, mul on SELLINE niiskuskindel kott.

Muidugi ei pea sa ootama, kuni sul masinatäis mähkmeid on, sa võid teised delikaatsed asjad ka sinna hulka visata. Aga no sellegipoolest nüüd ongi oluline see, et sul oleks neid mähkmeid piisavalt, sest muidu vaatadki, et ah, kõik on mustad, mis ma siin ikka, pean tavalised panema. Arvestada tuleks ka sellega, et sisud kuivavad päris kaua – õues kiiremini, toas võib mõni lausa 48h kuivada. Seega väike varu on mõistlik. Ühed pessu, teised kasutusse. Eelmises postituses keegi kommenteeris, et ta ei saanud kuidagi masinatäit kokku ja siis hakkasid mähkmed haisema. No mähkmeid tegelikult soovitataksegi pesta pooltäis masinas, seega ei käsi sul keegi oodata, kuni masin triiki täis. Masina tööle vajutamine on ju nii lihtne, et tee seda millal soovid.

Viimaseks siis selline põhjus: riidest mähkmed on nii-iii ilusad ja armsad. Nagu riietuse osad või nii. Tavalised mähkmed on kuidagi nii inetud, paberjunnid, aga riidest mähkmed on pehmed, erinevate mustritega, kirkad, kaunid ja omnanäolised. Nagu öeldud, jah rohkem jebla on kui tavaliste mähetega, aga ilusaid asju tahad ju ilusana hoida.

Ma hakkasin lausa googeldama, et mismoodi inimesed oma riidest mähkmeid hoiavad. Pinterest on ju igasugu ideid täis ja lihtsalt sahtlisse tundus neid patt peita. Leidsin siis sääraseid variante:

Kuna mähkmisnurk tuleb Martal Kardo arvutituppa, sest elutoas selleks ruumi pole ja üles ei viitsi ka iga kord minna, siis on Kardo tuba idekas. Juba Lende ajal tahtsin ma mähkmislauda sinna tõsta, aga siis kütsime enamasti ahjuga ja see ajas aeg-ajalt veits sisse ja üldse oli see tuba jahe ja no jäi ära. Sel sügisel saavad meil ju soojad toad olema, seega saagu minu tahtmine siis kaks aastat hiljemgi. Sellist riiulit mul parasjagu ei olnud, aga kuna ma peale tööd Aatriumisse läksin, leidsin sealt leiunurgast 30€ alla hinnatud riiuli, millele müüja veel 10% alla tegi, peale küsimust: “kas te ootate beebit”. Ma naersin, et ma siiralt loodan, sest vastasel juhul olen ma küll väga paksuks läinud… Igatahes tõin riiuli koju ja Kardo pani seina ja siis ma käisin ja pesin ja kuivatasin kõiki mähkmeid, sest ma sain eile veel kaks tellimust. Viimase paki Fill Your Pants lehelt + Opadii paki kah. Lõpuks õhtul hilja sain teile oma riiulist pilti teha. Kõik seal ei ole, sest noh, kolm tk on vannitoas selles kotis, paar tükki kuivavad õues ja üks oli Lendel jalas ka.

Ma ise mõtlesin, et sinna kapi alla peaks mingi riidetoru monteerima, et sinna kõik 50 suuruses asjad rippuma panna saaks. Et kui välja kasvab, siis asendad 56 suurusega jne, et kõik oleks kogu aeg mähkides silme all ja varnast võtta, mitte ei peaks kuskil sahtlis tuhnima.

Pruuni korvi sisse panen ma need sisud, mis praegu õues kuivavad, ehk siis lisasisud. Kõikidele riiulisse pandud mähkmetele panin juba sisu sisse, et oleks mugavam võtta. Nagu aga öeldud, need kuivavad kaua ja hea, kui sul neid varuks on. Sinises korvis, kapi otsas, on vastsündinute mähkmed. Ma ei ole kindel, palju ma neid soetama peaks, et sama moodi mugav kasutada oleks… Tegelikult saab neid kõiki trukkidega väiksemaks teha, aga vastsündinud on ju nii rootsud, et alguses on vast mugav spets vastsündiute mähkmetega majandada. Ma ise mõtlen, et 5 tk on olemas, et ehk piisab veel viiest? Kui keegi teab, võib mulle öelda ka.

See postitus ei taha kuidagi ära lõppeda, aga instas esitati veel paar küsimust, millele ma kiirelt ära vastata tahan, siis on kõik nende riidest mähkmete kohta öeldud ja saan teie hinge rahule jätta ja eluga edasi liikuda.

Kas lapsel nendega ebamugav ei ole? Tunduvad nii paksud ja kobakad. Mina ei näe, et ebamugav oleks, ei nuta küll keegi :)

Kas mähkmed haisema ei hakka? Kui sa need kenasti läbi pesed, siis ei hakka. Kui peaksid hakkama, siis soovitatakse teha sügavpesu, ehk siis pesed 3-4x jutti ilma pesuvahendita 60 kraadiga läbi. Kui vesi enam ei mullita, siis peaksid vahendijäägid väljas olema. Aga seda vanakooli keetmist ei soovitata, isegi kui kohe midagi ei juhtu, siis pikas perspektiivis rikud oma sisud ära ja need ei ima enam nii hästi.

Tundub nii stressirikas, kogu aeg pesta ja klanida. Tead, ma ise arvan, et kui sa hakkad riidest mähkmeid kasutama, siis sa ei pea ju seda tegema 100% ajast. Et no proovi alguses kasvõi viie mähkmega vms. Isegi kui sa vahepeal riidest mähkmeid kasutad, säästad sa juba loodust ja enda raha ja kõike muud. Ei maksa seda võtta nii, et NÜÜD ma kasutan vaid riidest mähkmeid ja teisi ei tohi. Iga inimene teeb nii, kuidas tal mugavam üle minna on.

Kust neid osta saab? Oi, neid kohti on väga palju. Mina olen tellinud ise neljast kohast. Esiteks siis Fill Your Pants lehelt. Siis mahkmed.eu lehelt, mis on Eesti pood ja seega saad paki palju kiiremini kätte, kui oodata ei viitsi ja eile tellisin esimest korda opadii.ee poest kah.

Tahaks alustada väga soodsalt, mida soovitad? Ma juba enne siin rääkisin ka, et kõige odavam on osta kasutatuna, aga kui ma praegu e-poodides ringi vaatan, siis näiteks mahkmed.eu lehel on Elemental Joy mähkmeid müügil 9.95€ tk (LINK), mis on hea hind küll, ilusad värvilised. Ainult neil pole seda sisu sees… Komplektidest on samal lehel viiene pakk Little Lamb mähkmeid, mis on u 11€ tk (LINK). Neil on sisu ka täitsa olemas. Viiestest komplektidest võite ka proovida SEDA (LINK), ühe mähkme hinnaks on u 14€. Lisaks tuleb iga mähkmega kaasa ka 2 bambusest sisu.

Mul laps juba aastane, praegu enam kahjuks vist pole mõtet alustada? Ma ei tea, Lende ju peaaegu 2 ja ikka alustasin. Okei, kui Martat poleks tulemas, siis oleksin muidugi vähem kokku kuhjanud neid mähkmeid, aga no pmst isegi kui sa kasutad neid ala pool aastat-aasta, siis endiselt oled sa ju raha säästnud ja saad pärast kasutamist maha müüa :)

Ühesõnaga, ma veel seal maal ei ole, et ma oskaks erinevatest firmadest ja sisudest teile siin piki eeposeid pidada, aga nagu te näha saate, ma olen vaimustuses. Lende on vist nüüd kaks päeva ainult nendega olnud (okei, tal on vaheldumisi need potitreeningu püksid ja kui need otsas, siis panen mähkmed) ja mina olen rahul. Olen vahepeal isegi käsitsi pesnud neid, et saaks kiiremini juba kuivama ja kiiremini mu kaunisse riiulisse tagasi :D