Eile sain korraks sõbrannadega kokku. Uhke värk, istusime kõik maha ja kiitsime, kui head kirjanikud me oleme 
Tõsijutt, Daki oli just kirjutanud “ülihea artikli, minge lugege!”, mida ma siiani lugenud pole ja Andra andis mulle enda uue luuleraamatu kaasa, mille ma lubasin ka läbi lugeda. Mina olin just saanud toimetajalt oma raamatu esimese veerandi toimetatud versiooni ja tundsin ka, et omg, niii hea, mulle nii meeldib. Ma ei jõua lausa aprilli ära oodata, et see poodidesse müügile tuleks, kui ägeee!
Ühtlasi pean tunnistama, et mu peas mõlgub täiega juba järgmise raamatu mõte ja kui eelmine ilmub, tahaks teisega pihta hakata. Proovida natukene seda ilukirjanduse värki kah. Sest kolm raamatut välja andnud inimene oleks juba eriti uhke olla, uhkem kui kahe! Aga no enne ootame teise raamatu ära, mille nimeks saab “Kes see Mallukas veel on, ehk pohhuismi käsiraamat”. Mis ma kiusan, ma nätan kahte jupikest kah, et saaksite maitse suhu!
***
Ühesõnaga, ma ei jõua ära oodata. Nagu suur ja asjalik inimene, raamatut kirjtanud ja puha, wohhoo!
Muudest asjadest – uuel nädalal pean ka suur ja asjalik olema. Jälle täie hooga pildistama ja autodega proovisõite tegema. Lisaks pakuti mulle üht poole kohaga töökohta, aga ma ei tea, kas ma selle vastu võtan. Üks osa minust mõtleb, et ah, see on nii lebo, võin ju ajaviiteks teha. Teine osa minust mõtleb, et kle Mallu, puhka jalga, sul niigi sada tegemist ja toimetust ja sa ju armastad lamada! Aga ma laman ju niiii-iiii palju. Ah, ei tea. Eks näis, läheb nagu läheb!
Üldiselt tunnen ma ennast super hästi ja lisaks sellele ka max kaunilt. Ma tean, et see pole viisakas nii vist öelda, aga mulle tundub, et kaotatud kilod teevad mu näo kuidagi väiksemaks ja normaalsemaks, enne olin hamstripõskedega mammi Jumaaal, kui õnnelik ma olen, et ma enam rase pole, jumal olgu armuline. Ma küll armastan neid maailma lõppu ja tagasi, aga apppi kui palju neid on ja nad elavad mul alati seljas ja tahavad alati samal ajal täiesti erinevaid asju ja ma olen lihtsalt nii rahul, et nende tittedega nüüd ühel pool on ja saan uksest väljas käia ja … elu elada. Mis siis, et paari tunni kaupa, aga no SAAN! Ja see tunne on ülihea.
Mõtlesin, et tulen niisama vahepeal rõõmustama ja juubeldama, muidu üle ühe igas blogis on mingi omgggg mul deprekas jutt (mis on ka vast kellelegi hea), aga siit saate siis vahelduse mõttes lugeda soigu teemal, et krt elu on nii hästi, lapsed on tupsud ja isegi maja pole väga sassis. Asjad edenevad, elu veeereb omasoodu ja ma tunnen ennast praegu kuidagi kõikvõimsana ja edukana ja lahedana. Ainuke asi, et ma ütlesin Maigretile, et ma tahaks heledaid juukseotsi ja nüüd ma tunnen ennast nagu russ Kõik küll kiidavad, aga mulle tundub, et nad on lihtsalt viisakad või tahavad, et ma nagu russ välja näeks, ma ei tea…
Lõpetuseks random pilte mu telefonist neile, kes mu instas ei ole (miks pole? ahh??).
Welcome to my life
Norm kitsumürakas
Piip, silm välja!
Mari käis minuga küüntes
Musirull!
Vahe on märgatav :D
Stuudio uus nurgake
Normaalne laps :D
hellus!
Keegi tobe troll käib mulle igale poole kirjutamas, et Lende on liiga tüse ja vajaks dieeti. Ma ütlen kohe ära, et ta on küll tugev tükk, aga igati normi mõõtudes arsti sõnul ja no kas inimene võiks elada kaks aastat siin ilmas, ilma, et peaks vastama kellegi lollaka kehastandarditele? Kui teada saan, kes oled, narrin sind ka veits. Jobu!
Käisime Mari palvel talle laavalampi ostmas!
RIP – need prillid tegi Lende täna pooleks :(
Tuduloom! Minu oma!
Ja kui miskit ei sobi siis.. hehe:D
The post tegija heietused appeared first on Mallukas.