Muidu oli väga tüüpiline õhtu. Võtsin Mari aiast peale, käisime poes ja hakkasin mina Lendele järele sõitma, kui Nelgi tänava lõpus vaja vasakule keerata, aga ristmikul seisab must kogu. Päris tee peal polnud, rohkem võssi vahel, käed silmade peal. Nagu õudusfilmis, ütlen ma teile. Kuna ma teda vahtima jäin ja kõvasti aeglustasin, siis jõudsin ma märgata, et kogu on sussides. Ma esiti ei saanud küll hästi aru, aga kuna sussides inimene, kes imelikult võssis seisab, tundub veidi kahtlane, siis otsustasin seisma jääda.
Läksin lähemale ja sain aru, et tegu on vana mehega. Jope oli seljas, isegi müts peas, aga tuhvlid jala otsas. Uurisin, et kas tal on ehk abi vaja, mille peale kurtis onu, et nii pime on, et ta ei näe koju minna. Kuna ma enivei autoga, siis pakkusin, et võin ta koju viia.
“Oi, ma elan väga kaugel, ma olen KAKS PÄEVA kõndinud!” kinnitas ta mulle. Kuna see mulle usutav ei tundunud, siis ma eeldasin, et ju siis on vanakene lihtsalt veits sooda. Küsisin, kas ta oma aadressi teab ja olin valmis juba selleks, et ta tõesti on ma ei tea kust teisest linnaosast kohale kobistanud. Aga kui ta tänavanime ütles, siis tundus see niii tuttav ja mapsi pannes sain aru, et me olime pmst sealsamas, mingi 300 meetrit tema majast, kui sedagi.
“Ei no tere tali,” mõtlesin ma. Sama tunne, nagu leiad tänavalt kellegi kassi ja hakkad teda hullult päästma, aga siis tuleb välja et ta on oma koduhoovis ja kohe tuleb omanik ja küsib, et miks ma ta kassi näpin. Kuna aga keegi ei tulnud küsima, et miks ma ta vanameest näpin ja ega ma teda tõele au andes näppinudki, siis mõtlesin, et viin härra siiski koju.
Muidugi omaette ooper oli ta autosse saada, sest esiteks arvas ta, et ma olen politsei. Siis arvas nats, et ma tahan teda röövida ja alles lõpuks istus ta vastumeelselt autosse. Midagi rääkis veel, et otsib oma koera, aga kuna ma ei näinud seal ühtegi koera ja mul oli vaja Lendele ka järgi jõuda, siis koera päästmise jätsin järgmise üllameelse jaoks.
“Mis see vana mees on?” küsis Mari äärmiselt ebaviisakalt. Ta nimelt ajab mis ja kes segamini…
Jõudsime maja ette, aga ma ei julgenud teda seal lihtsalt maha panna, sest ta ei tundunud nii adekvaatne, et oma päris aadressi 100% teaks ja pärast eksleb jälle kuskile edasi. Koputasin uksele ja kohe avas selle naisterahvas, kes oli megaaaa mures ja ütles, et ta abikaasa on juba kaks tundi ta isa otsinud ja tänas mind ette ja taha, kuigi noh, ma tõin teda mingi 1 min sõitu koitsa, kui sedagi.
Ühesõnaga, vanake sai koju toimetatud ja loodame, et teda seal teinekord paremini peetakse, et ta rändama ei pääseks.
The end.
Siin peaks vist olema pilt minust ja vanamehest, aga veits imelik oleks tundunud teda pildistada, nii et kujutage ette ühte vana meest musta jopega. Kuna aga avapilt peab olema, siis olgu selleks Lende, kes söödab oma nukku.
The post wtf just juhtus appeared first on Mallukas.