Jane kirjutas oma blogis, et ta on mõnikord kurb selle üle, et tal pole sihte ega ambitsioone, et juba 25 aastat vana, aga IKKA null tulevikuplaani. Mina lugesin ja mõtlesin, et huvitav, miks see kurvaks teeb. Või rohkem selle külje pealt, et kas ma peaksin siis ka kurb olema, sest jumala ausalt, ei ole mul küll õrna aimugi, milline on minu elu viie, veel vähem kümne aasta pärast. Ainult mind see ei kurvasta, hoopis kuidagi äge on mõelda, et maailm on tegelikult meie ees ju valla ja kümne aasta pärast võimegi me olla jumal teab kus ja teha jumal teab mida. Plaane võib ju teha, aga ega ilmaasjata öelda, et inimene teeb plaane ja jumal naerab, või kuidas see ütlus oligi.
Sarnaselt Janele olen ka mina usinalt lapsi saanud (ta vaid ühega peaaegu ees
), aga mul pole tunnet, et see võrduks enda elu unarusse jätmisega. Laste saamine on lihtsalt üks äge osa elust, aga see sulandub nagu ülejäänud elu sisse. Kuigi ega mul ka oluliselt hobisid või mai tea mis imekarjääre ei ole. Okei, pildistamise ma avastasin enda jaoks puhtjuhuslikult, aga ma tunnen, et ka sellel alal on veel omajagu arenenda ja õppida. Aeg-ajalt vaatan online koolitusi ja muud säärast, katsetan uusi asju ja nii, aga ma ei tunne, et ooo ma olen nüüd megaproff selles ja nii. Mulle lihtsalt meeldib väga pildistada ja fototöötlusega nokitseda, kõige rohkem juba selle pärast, et siis on hea oma pudinate kasvamist jäädvustada. Enda laste piltidega olen rahul ja kui teised jäävad ka mu tööga rahule, siis super.
Ka mul on mõnikord täielik motipuudus, aga ma olen aru saanud, et see tekib siis, kui ma endale liiga palju kaela võtnud olen. Kui mul raseduse lõpus oli vaja saadet teha, raamatut kirjutada, lube saada ja noh…rase olla, remontida, lapsi kasvatada ja muud säärast, siis tekkis küll vahepeal selline error, et appi, ma ei taha MIDAGI teha. Aga kui võtta rahulikult, mitte ennast ÜLE koormata, siis kaob see motivatsioonitus ära.
Toon näiteks kaalulangetamise. Alati kui ma olen sellega alustanud, olen ma teinud sama vea – läinud all out. KOHE kõik magus menüüst välja, kohe totaalne toitumise muutumine, kohe trenni. Ja see kõik on nii suur muutus ja nii raske, eriti kui kuklas tiksub, et tahaks ka ju MIDAGI HEAD ja nüüd ma ei saa seda IIAL ja… Praegu võtan lebolt. Söön Orgu toite, aga kohandatult, ei mõõda, ei kaalu toiduaineid. Kui tahan midagi head, siis proovin leida tervislikuma “hea”, aga kui ei leia, ei keela endale ka natukest “pattu”. Ja see töötab. Peaaegu viis kilo on kadunud, tundun endale ka peeglist saledam. Ainult nüüd on tunne, et tahaks ikka trenni ka minna, lihtsalt selle pärast, et tagumik on kaduma läind. Nagu Mürka perse, lännu. Aga ma ei taha tuimalt jõukas rassida. Mõtlesin nt postitantsu proovida, see tundub äge ja… seksikas Mul on tunne, et see on ka külg, mida mul oleks veits vaja üles leida, sest praegu olen ma piimane ja oksene ja sassis juustega ja pole nagu väga seda fiilingut, et ma kuidagi…hot oleksin. Aga tahaks seda fiilingut vahelduseks tunda küll, kui aus olla.
Ja ka mul on kohati selline tunne, et ma oskan ainult sünnitada ja ema olla. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga ma tunnen, et sellisel juhul peaks ma nagu best mom ever olema, kui see mu ainus oskus on, aga no nagu me teame, siis ma seda ka ei ole. Kardo võiks küll aasta isa tiitlile kandideerida, aga ma jääks vist küll auhinnalisest kohast ilma. Pole selline stereotüüpne “endast-kõike-andev” ematüüp. Ma olen rohkem selline… võtan-vabalt-ja-vaatan-kuidas-kulgeb tüüpi ema. Siiani on töötanud, mis seal ikka. Peaasi, et lapsed rahul on.
Hakkasingi siis mõtlema, et kas mul on siis mingeid karjäärisihte? Saada paremaks fotograafiks võiks ja tahaks. Paremaks blogijaks? Ma ei tea, kas on võimalik. Mitte, et ma olen nüüd NII HEA, et ei saa paremaks minna, aga juba kirjutan seda värki siin täpselt nii, nagu tahan ja mul hea ja mugav on, seda ma muuta ei taha. Ja muud karjääri mul polegi ju. Ajakirjanikutööd natukene nokitsen, varsti aitan ühte uut ajakirja välja anda ka, aga see ei ole püsiv värk, vaid vanade kolleegide abistamine lihtsalt. Ja nagu inimestele meeldib öelda, siis ega see BLOGIMINE ju päris töö pole. Kogu aeg visatakse nina peale, et ma peaks endale PÄRIS töö leidma. Aga mis see “päris” töö oleks, seda ma ei tea. Mis tööl teie mind ette kujutaksite? Ma mõtlen, et ma oleks päris norm poemüüja Ettekandja olen ka olnud. Üldse klienditeenindamine on selline hea ja lihtne, ainus miinus on see, et ma suht vihkan pooli inimesi ja klienditeeninduses tuleb pidevalt nendega kokku puutuda.
Toon ühe toreda näite: ma töötasin kunagi Troika restoranis ja seal käis leivakorvi punt rohelist sibulat. Ükskord hakkas üks klient mulle näkku röökima, et kõrvallauas oli leivakorvis rohkem rohelist sibulat ja süüdistas mind, et mina, vaene eesti matsiplika (ta ise oli vene härrasmees) olen pool tema sibulat ära varastanud. Sest jah… mis mul muud ikka varastada oleks restoranist, kui 100 grammi rohelist sibulat… Praegu sellise kliendiga kokku puutudes, issand ma ei teagi, ma ei viitsiks vist üldse kembelda, tõmbaks ennast ahastusest lihtsalt oksa. Samas ma ei tea, kuivõrd hästi tööandja sellesse suhtuks, kui ta töötaja iga jumala päev ennast restonurgas endale paela kaela paneks või poomisnööri punuks, kui kliente vähevõitu on.
Küll aga on mul järgmiseks viieks aastaks mõned eesmärgid.
- Ma tahan, et meie maja oleks viie aasta pärast “valmis”. Kuigi nad ei ole kunagi valmis, aga no et õuest ilus ja seest ilus ja soojustatud ja ilusa suure terrassiga ja kümblustünni ja mugava aiamööbliga ja Mari meenutas siin kõrval, et tross peab ka olema, millega liugu lasta. Kuigi ma loodan, et see juhtub enne viit aastat, siis ei tasu unustada, et mul on kaks kohtuasja kaelas ja nt Ekspress leidis, et on veel vähe sellest, et ma eraisikuna kohtusse antud olen, nad andsid mu LISAKS sama asja eest ka juriidilise isikuna kohtusse
![😂]()
Ütleme nii, et väike tõenäosus on, et ma seda võidaks, mul pole selliseid summasid juristile maksta. Iga arve üle tonni, mõnus eks… - Ma tahaks minna meigikoolitusele. Kaua ma näen välja nagu tont, tore oleks ju osata meiki teha. Endale on silma jäänud GlamEst meigikoolitus, mis kestab 10 päeva ja peaks niiöelda alguses sobima. Ma loodan sinna see aasta jõuda, aga noh, luban ikka, et viieka jooksul, siis pole hullu, kui see aasta ei jõua. Aga kui keegi on käinud kuskil meigikoolitusel ja rahule jäänud, olen üks suur kõrv.
- Mul on üks ilukirjandusliku raamatu idee peas idanemas, selle peaks kunagi ära tegema. Muuseas, ma sain teada, et märts-aprill ilmub mu raamat, mis ma sügisel valmis sain.
- Mitte rasestuda.
- Õmmelda valmis oma käega vähemalt üks riideese.
- Mitte megapaksuks minna.
Ühesõnaga, nagu te näete, siis mitte just eriti suured ambitsioonid, aga ma pole kunagi olnud ka väga ambitsiooni-inimene. Mul on puudunud unistused, et oo ühel päeval olen rikas ja mida kõike veel. Kuulus olen küll tahtnud maast ja madalast olla
Kuidas teil, kas olete ambitsioonikad? Kui ei, kas see teeb teid kurvaks, või olete nagu mina, et suva on? Mis on teie viisaastaplaanid või asjad, mida tahaks lähiaastatel teha või proovida?
The post sihitu ja ambitsioonitu appeared first on Mallukas.