Mul oli kunagi illusioon, et kuna mul on tütred, siis saavad meie õhtud olema sellised, et mängime kõik koos matchivates kleitides lauamänge ja käime kõik koos juuksuris ja jookseme naerdes käsikäes päiksepaistelisel päeval aasal, lillepärjad peas – kõik need casual asjad, mida filmides emad oma tütardega ikka teevad.
Ja mul oli kunagi teine sama kaunis illusioon, et mu tütred on parimad sõbrannad, kes iga päev koos mängivad, teineteisele salajutte räägivad, vaikselt naeru kihistades tobedaid nalju teevad ja üksteise patse punuvad. Seda kõike loomulikult käsikäes ja päiksepaistelisel aasal ja kõik see jutt. Noh, ikka nagu bestikad, kes naeravad ja nutavad koos ja…
Üks osa sellest läks täide. Nad tõepoolest naeravad ja nutavad. Küll mitte alati koos, aga teineteisest sõltuvalt küll. Näiteks siis, kui üks võtab kapi pealt suupilli, mida keegi pole mitu kuud puudutanud. Puhub ühe akordi, kui juba teisele meenub, et kuule, see on ju MINU suupill! Muidugi võiks suupilliomanik lihtsalt rahulikult edasi elada, sest kui pole see pill teda kaks kuud huvitanud, kannatab ehk veel kümme mintsi oodata, aga ei, loomulikult mitte.
“Lende. ANNA SEE SIIA! Lende!! ANNA SIIA!!! EMME, LENDE EI ANNA! See on MINU suupill! EMME!!! LENDE, ANNA!” ise samal ajal suupilli ära kiskudes.
Lende aga ei anna alla. Mis on tema käes, on tema oma. Mis on kapil, on tema oma. Mis on tema silmapiiril, on tema oma. Seega on ka suupill tema oma ja Mari kisa ainult häirib teda. Ja mida sa teed, kui keegi sind häirib? Variante on mitu. Sa võid kriisata ja söösta teise suunas, üritades teda kõrist hammustada. Sa võid talle selle sama suupilliga piki pead anda ja siis sekund hiljem viisijuppi puhudes eemale jalutada. Sa võid rusikaga ka anda, kui suupilliga riskida ei taha, võib ju teine katki minna. Lende viimase aja uus lemmik on veel see, et ta võtab tuima näoga Mari juustest, kisub ta ühe järsu tõmbega põlvili ja hakkab siis teda piki põrandat minema lohistama.
Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma olin nagu:
Ja kui ma seda teist korda nägin, siis ma olin nagu:
Ja no loomulikult Mari nutab röökides ja kui ta ennast Lende haardest vabastab, siis annab ta oma armsale õele lihtsalt rusikaga piki pead. Ja siis nutab Lende röökides.
Sain mis tahtsin, nutavad koos.
Uskuge mind, ma olen nagu katkine plaat, kes päevast päeva siin iniseb, et lapsed, ei tohi lüüa. Ei ole nii, et ma laseks neil rahumeeli, ise pealt vaadates, teineteist invaliidiks nüpeldada. Ma muudkui käin ja korrutan, et teisele ei tohi haiget teha, nii ei ole ilus. Mõnikord Mari noogutab kaasa ja lubab pühalikult, et ta enam ei tee. Seda täpselt nii kauaks, kuni jälle keegi kellegi suupilli puudutab või muud sama dramaatilist. Lihtsalt KOGU AEG on siin selline vaatepilt:
Ja selline…
Ja selline…
Alles tänagi käiasin siin jälle oma lemmikuid fraase nagu:
“Mari, palun ära karju oma õele kõrvaauku!”
“Lende, ei viska Mari rinnapumbaga!”
“Lapsed, ei tohi lüüa!”
“KUI SINA LÄHED OMA ÕDE KÄGISTAMA, SIIS POLE IME, ET TA SIND VASTU KÄGISTAB!”
“Mari! Kas ma pole sulle sada korda rääkinud, et pole ilus inimestele haiget teha?”, mille peale ta mulle muuseas südamerahuga vastas: “Lende ei olegi mingi inimene…”.
See on üldse nii, et mida rohkem õhtusse kell tiksub, asenduvad hommikused “Oi tibukesed, nunnukesed, palun ärge lööge teineteist, sest niimoodi teine saab haiget ja see ei ole ilus! Me ju siin peres nii armastame teineteist ja teisele haiget tegemine ei ole lahendus, kasuta sõnu, kullatükikene!” lõpuks sellega, et ma olen nutu ja röökimise suhtes nii seest surnud, et nii kaua kuni arteriverd ei pritsi, ei liiguta ma isegi kulmu, kui ainult hõikan neile aeg ajalt: “Kas te võiksite teineteist kuskil kaugemal peksta või vaiksemalt nutta, kui te ilmtingimata seda tegema peate?”.
Selleks hetkeks kui nad magama lähevad, on mul reaalselt selline tunne, et ma olen jällegi veetnud ühe päeva ebastabiilsete daamide osakonnas kuskil naistevanglas. Pidevalt mingi kaebamine ja peksmine ja kägistamine ja asjade viskamine ja näpistamine ja inin käib nii intensiivselt, et vahepeal ma istun ja unistan sellest, et ma oleksin kurdina sündinud, sest siis saaksin ma lihtsalt iga kell silmad sulgeda ja minna oma mõtetes jälle sinna punkti, kus nad naeru kihistades teineteisele patse punuvad ja südamesaladusi jagavad. Oleks see alles ilus…
On ka üksikuid hetki, kus nad ei käitu nagu metsast välja karanud huntide poolt kasvatatud elajad. Näiteks lasteaias proovis Lende ühel kaunil päeval selle teiste näpistamise ja hammustamise ära ja ei teinud seda enam kunagi. Iga päev kui järele lähen, siis kuulen, kuidas ta oli nii tubli ja armas ja sõbralik ja käis ja kallistas ja…Samas see hetk, kui koduuksest sisse astub, siis hakkab üks inin ja hälin pihta. Mariga sama lugu. Lasteaias räägitakse, kuidas Mari on nii empaatiline ja tore ja hoolitsev ja aitab alati teisi ja ma tõesti usun seda, sest ma näen kuidas ta näiteks Martaga ongi selline, aga kui asi puudutab Lendet, siis on teised lood.
Ma ei tea, mul pole kunagi õdesid olnud, aga mul on tunne, et Lende pole Marile algusest peale eriti meeldinud. Sellist nunnutamist, nagu ta Martaga teeb, ei ole tal Lendega iial olnud, aga no eks ta oli väiksem siis ka, ma ei oska mingeid põhjapanevaid otsuseid selle põhjal teha. Aga alles kuu aega tagasi küsis Mari minult üks õhtu mõtlikult: “Millal Lende oma koju läheb?”. Ma vastasin, et Lende ongi ju oma kodus, et ta elab siin. Mille peale Mari ohkas ja vastas: “Kahju…”.
SAMAS! Kui Mari midagi poest endale valib ja Lendet pole, siis ta võtab ikka alati Lendele ka, et Lende kurb ei oleks. Ja no paar sekundit igas päevas suudavad nad isegi koos mängida, nii et mõlemad naeravad ja mõlemal on lõbus. Mis siis, et loetud sekundite pärast keegi raudpolt kuskil nutab ja saab kägistet, aga no seda enam hindan ma neid harvasid momente, kus nad tõesti on sõbralikud ja ei ürita teineteisele püsivaid kehavigastusi tekitada.
Tunduvad nagu mega suured sõbrad, eks
“Lendeeee, ära nügiiiiiiii”
Siin üritab Mari Lendet ära ajada, aga Lende hoopis arvab, et see on naljakas
Mari muuseas läks aina vihasemaks, seda rõõmsamaks läks Lende
Kerge kägistus igas päevas
Huvitav, kas nad kunagi hakkavad hästi läbi saama? Minu lootus on, et kui Lende ka korralikult rääkima ja ennast väljendama õpib, siis saab ehk lihtsam olema ja eks praegu ole ka selline kohanemisperiood, aga ma oleks max tänulik, kui see kohanemisperiood ei hõlmaks pidevat peksu ja tülitsemist.
Nüüd te siis saate tõe teada, et kui ma rääkisin, et ma teen lastele eraldi päevadel lasteaiavaba päeva, siis mitte selle pärast, et omg ma nii hea ema ja tahan neile anda imelist individuaalset aega meiega, vaid selle pärast, et ühel päeval nädalas üheksast viieni nautida seda luksust, et majas on ainult kaks last, kes ei kakle 
#truthisouthere
võidukas suupilliomanik