Jõulud on nüüd ära olnud, on õige aeg rääkida, et kuidas nad siis möödusid. Esimene jõuluime sai ilmsiks 23.12, mil mulle kirjutas keset ööd üks meesterahvas, kes mind juhendas, kuidas meie pelletkaminat ilma puldita tööle saada. Halle-freaking-luuja.
Teine jõuluime oli samal ööl – Marta nuttis. Eks ta ole enne ka nutnud, aga mitte nii, et tiss teda ei rahustaks. Nüüd ma saan aru, et eks see algav nohu oli, aga tol ööl ei saanud ma hästi aru, et mis tal viga olla võiks. Mähe oli kuiv, kõht oli täis, sügasin ta üle (mõnikord beebid sügelevad, aga ei saa ise sügada ja siis nutavad), aga ikka nuttis. Ja niimoodi haledalt ja kurvalt. Tahtis väga tissi ja lutti, aga samas kui imema hakkas, siis justkui punnitades ja imelikult, ah ma ei oska seletada. Ühesõnaga – ta nuttis.
Meie hiline magamaminek oli tol ööl nagunii veninud kella kolme peale, mistõttu see 3-7 üleval passimine ei olnudki nii hull, sest ma polnud magama veel läinudki. Alguses proovisin küll magamistoas teda magama saada, aga siis tulin alla, jalutasin siin temaga kuusevalguses edasi-tagasi ja laulsin suvalisi laulukesi. Siis saingi aru, et ainuke, mis teda rahustab, ongi liikumine ja minu rääkimine. Isegi, kui see on rögisev vms. Hehe, sellega meenubki üks paari päeva tagune kommentaar:
“Nagu sa tead, sul on selline imelik naer või itsitamine, millega jätad (päris) paljudele endast kohtlase mulje, ja kui viskad paar krõbedamat allapoole vöö nalja pisut (ebameeldivalt) rögiseva ja eriti laisa monotoonse hääletämbriga, siis sinu öeldu saab kohe vastukaja. Koheselt tundub sinu suust öelduna rõveda(ma)na kui näiteks Kardo suust. Muuda lihtsalt oma häälediktsiooni.. kui sa olid noorem, siis sul sellist häält ei olnud, vaid selle oled sa ise endale teismelisena külge pookinud et kihvtim välja paista. Omal ajal oli sellel kindlasti rohkem mõju, seltskondades jäid silma. Sul on tegelikult täiesti normaalne hääl, kui sa seda madalat laiska monotoonset (lahtise röga) kõnediktsiooni rohkem ei viljeleks. Praegu töötab see sinu vastu paljudes olukordades. PEACE.”
Martat ei paistnud minu lahtise röga diktsioon häirivat, seega lõõritasin ma erinevaid laule, mis pähe tulid. Lõpuks said lauluideed otsa, mille peale panin ma History pealt mingisuguse dokumentaali katkust ja lugesin Martale ette, mis seal räägiti. Nüüd teab ka tema, kuidas katkuhaigetel kubemetes suured bakterikolded olid, mistõttu surid nad piineldes ja aeglaselt. Varem või hiljem pidi ta seda vast nagunii teada saama, miks mitte nüüd.
Kella seitsmeks sain selle nublu lõpuks magama ja viisin ta üles voodisse, et ise alla tagasi magama kebida, sest ma ei tahtnud riskida sellega, et äkki ta ikka nüüd uuesti ärkab ja ma sellega tegelema peaksin 
Aga ta ei ärganud, mingi 9 paiku läksin ise üles, andsin talle läbi une süüa ja magasime koos umbes poole üheni.
Ärgates koperdasin siin niisama ringi, kui ma pidin ikka kargu alla ajama, sest ma koristasin ükspäev köögikappe ja avastasin sealt KOLM KASTI erinevaid kuivaineid, kastmeid ja stuffi, mida ise enivei ei kasuta, aga aegunud pole ja ära visata ka imelik. Õnneks FBis on foodsharing grupp, kuhu ma kraamist pildi tegin ja leidsin ka soovija. Kuna tal autot polnud, siis lubasin talle asjad ise ära viia.
Võtsin Mari kaasa ja läksimegi teele – meil oli vaja lisaks sellele naisterahvale ühega veel kohtuda. Nimelt lubasin ma ühele üksikemale jõululaua katta, seega saime temaga pärast Järvel kokku ja valisime talle kärutäie head-paremat jõululauale. Noh, endale ikka ka :)
Kodus Kardo juba kokkas, ma koristasin ja ootasime külalisi. Ega palju kedagi ei tulnud – minu vanemad ja vend. Triinu ja tema pere pidi ka tulema, aga mul suuremad + ma ise ka juba olime üsna haiged ja nad ei tahtnud riskida, et Kris ka haigeks jääks. Ps! Triinu, teie kingid ootavad kurvalt kuuse all!
Jõulud olid ise selles laastus toredad, et Mari oli oma kingituste üle mega rõõmus, ta saigi enda hai tänu MiaPupe firmale, kes teebki laste piltide järgi ja igasuguseid eritellimusel pehmeid mänguasju.
Lende sai meie käest Peppa raamatu ja mu vanemate käest kelgu. Mina sain selliseid asju, nagu uus ahjuvorm (jeee!) ja HEBE pusa ja kleidi Kardo käest, lisaks veel mingisuguse kaelaehte, et kui lased valgust läbi selle kivi, siis ta näitab seinal 100 keeles “ma armastan sind”. Ma ütlen kohe ära, et see sama kee ajas meid eile jõulutülli ja ma pole siiani Kardoga rohkem sõnu vahetanud, kui ütlesin talle, et ta Marta mähkme ära vahetaks.
Nimelt see pusa ja kleit, need olid asjad, mida ma ise tahtsin. Mitte küll MÕLEMAT, aga no ühte nendest. Ja ma ise andsin Kardole mõni aeg tagasi lingid, et näed, ma teadsin, et tal veel pole mulle kinki ja mul midagi nagu vaja ka ei läinud, et kui huvi, siis need teeksid mind õnnelikuks küll. Ma ju kirjutasin oma blogis ka, et ma EI TAHA asju, mida ma ei taha. Mõttetu raharaiskamine või nii. Ometi oli pusa ja kleidiga koos veel pakis seesama kaelakee ja teiseks üks käevõru, aga see käevõru oli nagu selles suhtes ägeda poindiga. 4Ocean käevõru, mis on tehtud taaskasutatud materjalidest ja iga käevõru ostes kingid sa lisaks kingisaajale ka selle, et üks pound sodi korjatakse ookeanidest ja rannikutelt ära. Ok, see on mingi pool kilo ümber teisendades, aga ikkagi minu meelest äge asi.
Jõuame siis nüüd selle “tülini” ka, ma isegi tegelt ei saanudki aru, et kust see algas, aga no mind esiteks juba häiris see, et Kardo, kes muidu pea üldse ei joo, pidas vajalikuks viinapitsi kummutada sama tihedalt, kui minu isa, mistõttu oli tal juba keel pehme ja ma ei tea, tundus kuidagi lamp, et oleme perega jõuluõhtul ja siis vaja on kahel täiskasvanud mehel ennast täis juua perekondlikul istumisel.
Jutt läks kuidagi selleni, et Kardo ütles, et ma nii hilja andsin talle need lingid, et napilt poleks kohale jõudnudki, et oleks pidanud enne ütlema. Mina seepeale meenutasin, et ükskord ma ütlesin talle POOL aastat enne, mida ma saada tahan, kuu enne tähtpäeva küsisin, et noh, kas sai ikka tellitud õigel ajal, mille peale ta tunnistas, et aaa ma üldse unustasin selle ja kui sa nüüd arvad, et ta siis SELLE peale asja ära tellis, siis te eksite. Ma ei saanud seda NEVER! Ja asi pole selles, et ma endale ise asju osta ei võiks, sest no tõele au andes siis kuni praeguseni kogu Kardo raha kaudselt tuligi minu käest, aga mind ajas niiiiii pahaseks kogu see olukord eile. Et minu kingisoovid on nagu mingi väärtusetu sitt. Et kui ma ütlen, et ma ei taha mingit suva sodi, siis ma saan esiteks suva sodi (mul pole vaja mingit suvalist kaelaehet, mis mulle sajas keeles armastust avaldab, ma tean niigi, et ta mind armastab), samal ajal toetades veel teise kingitusega sodikoristust. No kammoon. Ja teiseks just see, et alati kui Kardo on midagi soovinud või millestki unistanud, siis mina alati olen teda sellega varem või hiljem üllatanud. Aga kui MINA midagi tahan, siis unustatakse see sootuks ära ja kui ma midagi EI taha, siis seda ka nagu kuulda ei võeta.
Ma ei tea, kuidas see vestlus oleks meil läinud siis, kui Kardo kaine oleks olnud, aga eile ta lõpuks hakkas lihtsalt mölisema, et jumala eest, osta ise siis see, kui sa seda nii väga tahad ja kui sa mulle ette heidad, et minu kingitused ei sobi (see armastusekett), siis ma edaspidi ei teegi üldse sulle ühtegi kinki kui sa IGA KORD MÖLISED.
Persse raisk, ma lähen juba närvi ainuüksi seda kirjutades.
IGA. KORD. MÖLISEN eksole?
Ühesõnaga läksin ma eile väga halva tujuga magama, lihtsalt et mõista, et Martal on jälle see imeline hetk kätte jõudnud, kus ta tunneb ennast väga halvasti. Eks endalgi on öösel halvem, kui haige oled. Marta röökis nutta, Lende sittus lihtsalt põrandale, mul pea valutas ja tuju oli niiii sitt, et ma lihtsalt ulatasin Marta Kardole, soovisin talle edu ja läksingi magama ära. S
Noh, selles suhtes läks kenasti, et ma läksingi magama ja Kardo sai siin temaga kenasti hakkama, vaatasin hommikul, et oli piimagi soojendanud jne. Mingi hetk tõi beebi minu kõrvale ja minul läks tänane öö väga meeldivalt. Ma ei oska öelda, et kaua Kardo temaga üleval passis, sest ma ei ole noh, temaga rääkinud.
Üks hetk oli eilse juures kõige mõnusam. Enne kui Marta nutma hakkas, siis me olime tüdrukutega juba meie suures voodis. Marta sõi, ühelt poolt oli Lende mu selja taga, kaisutas mind ja teiselt poolt hoidsin Maril käest kinni ja siis ma mõtlesin, et vot see on alles mõnus jõuluvaib ja niimoodi ma olen alles õnnelik.
Olin ka, kuni hakkas see sittumine ja nutmine ja…
Seega tänane on nõme. Lihtsalt NÕME. Me oleme kõik haiged (muidugi mitte Kardo), Marta nina luriseb, istume siin küüslaugulõhna sees ja kõik köhivad ja aevastavad ja nuuskavad ja minu pea ka veel valutab takkaotsa ja mul on nii paha tuju ja nõme olla. Ja ei tasu unustada – lahtise röga hääl, mis ma endale ise “külge manan”.
Häid jõule.
