Täna arutasin sõbrannaga, et ma ei tea, mis mul viga on, et mul puudub absoluutselt igasugune privaatsusvajadus. Tõesõna, ma võin pmst ükskõik kellega jagada ükskõik mida. Nt paar nädalat tagasi keegi kommentaariumis uuris, et mismoodi mul see nibu ikka katki on, et tal ka mingi jama, et äkki ma saadaks pildi või näitaks vms.
Ma siis, hea inimesena, saatsin talle hoiatamata meilile pildi, et näe, nii. Vaene inimene oli traumeeritud, et misasja niimoodi PÄRISELT saatsidki võõrale inimesele oma nibupildi v? Et mõtle, mis ma sellega teha võiks. No… ma ei tea, mida võiks? See oli enne, kui ma sain teada, et mul ebanormaalselt suured nibud, nii et ma selle peale ei tulnud, et ta mind narrida võiks nt elevantnibuks vms, aga muiud laias laastus, mida saaks inimene teha mu nibupildiga. Polnud isegi ilus ja seksikas nibu, vaid selline ära imetud ja väikse haavaga.
Paneb nt netti, et vaadake, see on Malluka NIBU! Ma muuseas tean paljusid, kellel nibu on, kõik normaalsed inimesed, et noh, väga eriline see vist ei oleks.
Teeb fototapeedi sellest pildist?
Hakkab sellega iha.ee’s mehi lantima? Ma ei soovita, pole just esinduslik nibu.
Seega ma mõtlesingi, et no kui inimesel huvi ja sarnane mure, miks ma siis saata ei või, kui ta veel küsis ka näha. Vaata, jumala eest. Mul poleks probleemi seda siiagi riputada, aga mul on tunne, et ühiskond veits taunib seda, nii et ma jätan selle osa vahele 
Also mul on max imelik juba sõna NIBU kirjutada…
Nii, lähme edasi teemadega, mida pole sünnis kirjutada ja millest rääkida, aga ma ikka teen seda, sest no vaevalt ma ainukene olen, eksole. Ühesõnaga peale sünnitust juhtus selline imeline asi, et mul läks lisaks hormoonidega paigast ära ka “alakorruse” mirofloora, mistõttu oli kogu aeg nii ebamugav ja sügelev olla. Ma ei saanud alguses aru, arvasin, et see sidemetest ja lohhiatest (appi, kui LOHHH sõna, lohhia….), aga lõpuks sain aru, et ju siis mul ikka mingit ravimit selleks vaja. Kuna me just Martaga arstil olime käind ja apteeki asja oli, siis oli mul kindel plaan minna ja apteekerilt nõu küsida, et mida mul vaja oleks.
Astusin sirge seljaga apteeki ja leidsin isegi õige riiuli ise üles. Ainult, et valida oli raske – igal pakil oli kirjas, et umbes kasuta siis, kui sa väljakannatamatult haised või sul juba tutt kärnas on, aga mina ainult daamilikult natukene sügelesin. Apteeker jalutas seal ringi, seega mõtlesin abi paluda, aga enne kui ma jõudsin midagi öelda, siis kargas ta juba ligi ja küsis, et oii, kas oleme Martaga juba esimeses kontrollis käinud. Selge, blogilugeja. Mis on väga tore, aga miskipärast tundus imelik talle oma sügelevast huu-haast rääkima hakata, seega rääkisime natsa hoopis Martast, ma ostsin talle D vitamiini ja läksime koju.
Autos Kardo ütles, et ma olen loll ja ta oleks võind ise küsida, kui ma ei julge. Ma küll väitsin, et siis oleks ju ikka aru saada, et see mulle, sest miks peaks Kardo erinevatele naistele vagiinarohtusid ostma, aga ta pakkus välja, et ta oleks öelnud, et ta on naine, kes on mehe kehas või midagi. Ühesõnaga see hea plaan läks vett vedama, sest noh, me polnd enam apteegis.
Otsustasin, et järgmiseks apteegiskäigus ma valmistun rohkem ja küsin juba eos oma ämmakalt täpse toote nime, mitte ei pea seal apteegis tutikreeme peos hoidma ja vaagima, mida osta. Sain nime teada ja eile astun siis julgel sammul apteeki, et see pagana kreem ära osta.
Esiteks avastasin kohe apteeki sisse astudes, et seal saab geenidoonoriks olla ja seda saab vaid 22.12 anda ja mina muidugi tahtsin ka. Täitsin ankeedi ja läksin järjekorda. Ja milline õnn, täpselt minu kõrval riiulil oli mu kauaigatsetud tutikreem. Käsi juba sirutus seda tõusma, kui minu kõrval seisev härrasmees ütles: “Mallukas, sa võid minust ette minna, sa ju ikkagi beebiga!”.
Käsi vajus jõuetult rippu ja nõnda seisin ma hoopis härra ja ta abikaasaga järtsus ja puhusin maast ja ilmast juttu. Täitsa huvitav lugu eks, et ma siin mitmekümnele tuhandele võib vabalt kirjutada seda, aga laivis väga ei taha teha juttu, et jaa tere, mina olen tõepoolest Mallu ja mul on siin tutil tead mikroflooraprobleemid, võtan siin liitri kreemi ja elu läheb edasi.
Kui ma siis verd andma hakkasin, esitasin ma verevõtjale oma casual palve, et nad pliis ettevaatlikud oleks, sest mu suurim hirm on see, et kui keegi mult veeniverd võtab, et siis ta käsi vääratab ja ta kogemata rebib mu veeni otsast lõpuni lahti ja ma suren sinnsamma verekaotusesse. Noh, väga casual hirm. Selle peale vastas neiu nii kurvalt, et ta vihkab tuntud inimestelt vere võtmist, et ta käed hakkavad nii värisema.
“Ma loen teie blogi ja jälgin instat ja feissbuuki ja,” loetles ta mulle ustavalt ette.
“Oh jumal, sa ei pea mind teietama, aga pliis ära ütle inimestele enne nende veeni sukeldumist, et su käed värisevad,” pakkusin ma vastu
Nagu reaalselt, lugejad, sõbrakesed, ma vannun, et kui te mind kuskil näete, siis te EI pea mind teietama. See on teada tõde, et kui sa oled kellegi spiraali näinud ja tead, millal tal on tutimikroflooraprobleemid, siis sa võid teda sinatada. Ja Mallukaks ka ei pea kutsuma, Mallust täitsa piisab, sõbrad kutsuvad nii.
Ühesõnaga lahkusin ma IKKA apteegist ilma oma kreemita, aga õnneks me käisime vahepeal poes ja siis tagasiteel parklasse jooksin apteeki ja sain oma kauaihaldatud kreemi kätte. Jee! Keegi ei näinud!!!
Pakendil oli kirjas, et tuleb see enne magamaminekut endale sisse surada, mida ma ka tegin, kui voodisse heites mõistsin, et mu vagiina põleb seestpoolt. See lihtsalt kipitas nii hullult, et ma haarasin paanikas juhendi, et näha, kas ma ikka sain õigesti aru, et vb see ikka polnd sisse panekuks vaid ala nuusutamiseks või midagi. Noh, nagu see anekdoot:
Mehel on suured probleemid kõhukinnisusega. Kui asi on juba väljakannatamatuks muutunud, läheb mees arsti juurde.
Arst kirjutab välja küünlad. Läheb mees siis koju ja asub ravikuuri läbi viima. Kuuri lõpuks on aga olukord veelgi hullem kui enne. Otsustab siis mees, et läheb käib veelkord arsti juures. Arst on küll väga üllatunud, et küünlad pole mõjunud, aga mõtleb, et mis seal ikka – suur mees ka. Kirjutabki mehele järjekordse kuuri välja. Mees läheb koju ja kordub sama – ei tööta. Arst jumala hämmingus, et mis värk on ja kirjutab mehele välja kahekordse portsjoni küünlaid, et need kindlasti peaksid mõjuma.
Lähebki mees koju ning kõik kordub samamoodi. Kui siis ka viimane kuur on läbi on mehe kõht nii kinni kui kinni annab olla. Näost täiesti valgena ilmub ta arsti ukse taha ja ütleb, et ei mingit muutust, asi läheb ainult hullemaks. Nüüd on arstil mõistus otsas ja täielikus hämmingus küsib ta:
“Mis te ometigi küll nende küünaldega teete, et need ei mõju? Sööte neid või?”
“Ei tead, persse pistan” ütleb mees solvunult.
Pakil seisis aga siiski ikka see, et ma tegin kõik õigesti ja et osadel võibki kipitust põhjustada. Ei no tore, nüüd mul on valida, kas ma sügelen või kipitan. Valikud on ahvatlevad.
Jah, selline see elu siin on. Andke andeks, kui ma teile liiga palju infot jagan, aga me oleme siin vist nii filtrita inimesed, et Kardo tõsimeeli ütles, et ta FILMIB enda vasektoomiat ja paneb juutuubi, niiet väike jutt tutisügelusest mind vist selle maja kõige flitritama inimeseks ei tee veel
Siirad vabandused meie labase pere poolt,
sinatades,
Mallu!
The post meie teiega oleme sina peal, eks! appeared first on Mallukas.