Kuna ma juba sellest blogist väikestviisi halavihiku tegin, siis ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest päevast. Enne tahaks ära mainida, et eilsed kommentaarid ja kirjad olid nii julgustavad. Et ma polegi ainukene “imelik”, kes nii tunneb, kellel on samad mõtted ja tundsin ka seda, et ehk tõesti ei ole minu mure nii tühine, kui ta mind nii hirmsasti sööb. Ma justkui ütlesin endale, et tavai, vähemalt sul on nüüd aeg kirjas ja nüüd kohe varsti on kõik korras. Eile õhtul veel voodis mõtlesin, et huvitav mitu korda ma pean arsti juures käima, et jälle normaalne olla. “Normaalne”.
Korraks tuli isegi väike ärevus, et mis siis kui mulle öeldakse, et kuule sul pole mitte midagi viga, mine rahus koju. Või siis öeldakse, et issand jumal, sa oled puhta sooda, sind tuleb kohe hullumajja pista.
Tänase päeva jooksul olen ma mingi kolm korda mõelnud, et ega sellel hullarielul ka midagi häda oleks. Saaks rahumeeli puhata ja mitte keegi ei tahaks minult mitte midagi.
Ärkasin ma teotahet täis olles. Ma pidin tegema kaks kõnet Naistelehe jaoks ja kuna tuleb jälle pidustusteaeg, siis on täna viimane päev seda teha. Ma natukene mõtlesin küll, et äkki ma ikkagi… ei teeks seda. Aga see tundus natukene tobe, sest ma olin juba selle kohustuse endale võtnud ja nagu öeldud, tegemist oli kahe väikse kõnega, mis pole sugugi keerulised.
Frustratsioon hakkas juba sellega, kui Mari keeldus söömast kõike, mida ma talle hommikusöögiks pakkusin. See tähendab, et vastu ta pakutu võttis, aga siis sülitas maha, kust Lotte selle ära sõi ja tänutäheks sinna samma kohe kuses. Kuidas ma hakkan tööd tegema, kui mu laps nälgas on?
Mõne aja pärast ma loobusin. Olgu siis nälgas, kui tahab, mida ma ikka hädaga ära teha saan. Lihtsalt ainult vaikselt see veendumus, et ma ikka pean megasitt ema olema, kui ma ei suuda isegi sööki lapsele sisse saada, süvenes veelgi. Selle peale sain ühe meili paari töökohustusega Cherry jaoks. Imelikul kombel oli üks nendest asi, mida ma juba eile tegin. Tsekkisin üle ja… naiss. Ma polnud eile mitte midagi oma tehtust seivinud, seega pidin ma ühte nüri tööd kaks korda tegema. Ei tasu vist mainida, et ma olin valmis juba nutma hakkama, kui mulle meenus, et tegelikult pean ma lisaks Cherry ja Naistelehe asjadele veel lõhesuppi keetma, uueks aastaks kodu ära koristama, Marile ikka midagi sisse söötma, Lottele õpetama, et ei maksa iga jumala sekund mulle tuppa kuseda, ennast pesema, vastama KAHEKÜMNE VIIELE E- MAILILE ja… Siis helises mul telefon ja ma lülitasin selle välja. Issand, kes see veel on ja MIDA TA MINUST TAHAB?!
Hingan sisse, hingan välja. Millestki tuleb alustada. Lülitan telefoni sisse.
Helistan Reet Linnale. Noh, töövärgid. On vaja küsida paar küssi. Mari kukub diivanilt ja röögib nutta. Lotte haugub ja kuseb samaaegselt. Mari võtab nuttes küünla ja viskab selle klaasümbrise klirisedes vastu maad. “Oh, mul siin… juhtus,” puterdan ma Reedale telefonitorusse ja tõstan Mari diivanile, panen 3 sekundiga arvutist Masha mängima, viskan Lotte õue ja siis Reedaga edasi lobisedes koristan ma ühe käega koerakust ja klaasikilde.
Act cool, act cool…
Okei, kõne tehtud, vaja see kirja panna, aga nüüd istub Mari mu arvutis. Mida teha? Telekast multikad mängima, peas vasardab kogu aeg mõte, kui “imeline” ema ma ikka olen, et ma oma lapsele ainult multikaid näitan, ise samal ajal muid asju tehes. Mari muidugi ei taha teleka mashat ja karu, ta tahab arvuti mashat ja karu. Pettumusest röögib ta mulle täiega kõrva ja loobib kõike, mis pihku satub. Mina üritan aga elu eest Reeda juttu kirja panna, enne kui see meelest läheb. Pinge, pinge, pinge.
Ühel hetkel sain jutu kirja, tegin veel paar kõnet ja siis hakkas süütunne jälle närima. Vaene Mari, ema temaga ei tegele. Koristasin siis maast jälle 5578 kuseliku ära ja panin teleka kinni, arvuti lauale ja panin Mariga klotse kokku ja joonistasin. Siis hakkas omakorda jälle süütunne närima. Mul ju Cherry asjad tegemata. Mis seal ikka, jätsin Mari oma klotsidega ja hakkasin eile tehtud tööd uuesti tegema.
Kui see valmis sai, proovisin ma jälle Marile süüa sisse toppida. Kasutu. Ei taha.
Oota, ma pidin suppi tegema? Cherry blogisse postituse kirjutama? Ma näen, et Apollost kirjutatakse sajandat korda, et miks ma ei ole juba bloginud nende raamatust “Oskar ja asjad”. Miks?! Miks ma midagi teinud ei ole?!
Leban diivanile ja tõmban ennast kerra. Sain seal niimoodi vedeledes olla umbes kolm sekundit, kui kuulsin jälle klirinat. Seekord oli Mari kolme sekundiga kätte saanud mingi tassi, mille ta kenasti maha viskas. Tormasin sinna nagu tornaado ja röökisin nagu mingi hullumeelne oma lapse peale, et nii ei tehta, nii pole ilus asju visata, see on AI AI MARI, SEE ON AI AI!!!!!!
Mari suu vajus alla nagu kõver kapsaraud ja ta puhkes jälle südantlõhestavalt nutma. Jah, ma nutaks ka, kui mu ema selline psühhopaat oleks.
Nüüd tunnen ma ennast loomulikult jälle nagu suur hunnik sitta. Absull kõiges, mida ma teen, olen ma suur hunnik sitta. Mu kodu haiseb nagu koerakusi ja vingugaas. Mul pole mingit suppi. Mul on veel sada asja tegemata ja ma olen hullumas. Õnneks tuli ema appi ja viis mu anumise peale Mari endaga kaasa.
Peaks nüüd nagu lihtsam olema, aga nüüd ma tunnen ennast jälle nagu sitt ema.
Fakk, miks ma millegagi hakkama ei saa?!?!?
Ma nüüd siis… teen midagi. Fingers crossed, et mitte enekaaat. (Nali). (Või kas oli).