Miiu blogis oli huvitav teema (ja veel huvitavam kommentaarium) jõulukingitustest. Nimelt räägib Mirjam, et ta ei taha läbimõtlemata ja “valesid” kingitusi, pigem jääb üldse ilma. See pani mind mõtlema – mäletan põhikoolist aega, kus jõuludeks PIDI kõikidele midagi kinkima. Lunisin vanematelt raha ja ostsin kokku keraamilisi inglikujusid ja muud träni, mida ära pakkida ja edasi kinkida. Miks, seda ma ei tea.
Mida aastad edasi, seda vastumeelsem see kingimajandus mulle on. Mulle MEELDIB kinke teha ja saada, aga teha ainult juhul, kui ma päriselt tean, kas see inimest rõõmustab ja saada vaid siis, kui see on midagi, mis mind rõõmustab. Ma alles eile kraamisin lastetuba ja ohkasin omaette, et no küll on palju asju. Miiu küll oma blogis rõhutas, et ta ei võta neid asju vastugi, mida tal vaja pole, aga ma ikka enamasti võtan. Sest noh, kui ma vaid vajadusepõhiselt kõiki koostööpakkumisi vastu võtaks, siis läheks vorsti leivale panemisega keeruliseks 
VAJA ei ole mul ju mitte midagi, aga tööna pole muud miskit, kui ikka proovin ja võtan vastu ja katsetan ja kirjutan ja siis… annan üldiselt ära. Sest see, et minul või mu lastel seda vaja ei lähe, see ei tähenda, et teistel vaja minna ei võiks. Ma teen nt väga tihedalt koostööd MTÜ Garderoobiga, kuhu saan anda pmst kõik asjad, mis endal üle on. Neil on aga nn “tasuta asjade pood” kust siis abivajajad ise endale asju valida saavad. Win-win. Mina saan töö tehtud, tasu kätte ja keegi teine saab hiljem selle toote üle nt rõõmu tunda. Ja ärge arvake siinkohal, et ma nüüd kiidan suva asja ära ja annan suvalt edasi. Pigem ikka nt see, et kui mu lastel on 3 tubast turnikat/liumäge, siis ma võin kaks ära anda ja asi ants. Isegi kui nad kõik on ägedad, ei ole mu maja kummist. Sama igasuguste ilutoodete vms kraamiga.
Ära andmisega kaasneb aga teistpidi nähtus. Inimesed arvavad, et tühja käega tulla on nadi ja siis toovad mulle… asju vastu. Okei, mul pole midagi ühe korraliku õuna vastu. Või näiteks eile just üks preili saatis mulle vastutasuks isetehtud piparkoogitaigent – igati armas ja tore asi, mida kinkida. Aga teate, mida enamik inimesed pihku suruvad? Tumeda šokolaadi… Ja teate, vinguda pole kingi üle ilus, aga iga kord, kui keegi mulle selle ulatab, siis ma mõtlen oma peas, et mida ma sulle halba teinud olen, et sa mulle midagi nii ilget annad. Miks?! Ma nimelt jälestan tumedat šokolaadi. Krt, see pole ju isegi magus! Miks üldse keegi mõrudat pruuni massi süüa tahaks, see jääb mulle arusaamatuks, aga ma mõistan, et on ka selliseid. Kui ma vaid mäletaks, kes mu sõbrannadest tumedat shoksi armastas… Kui sa ennast ära tunned, siis ütle, mul on sulle midagi anda
No ja kahju on, et keegi kulutab oma raha “tänutäheks” asjale, mida ma ei taha. Jäta oma raha kenasti alles, ütle ilusasti “aitäh” nagu hea laps ja mul polegi rohkem vaja, ausalt ka. Eriti tumedat šokolaadi. Ja okei, šokolaad on vähemalt veel selline asi, et tarbid ära. Kui mitte mina (kindlasti mitte mina, ma ei taha seda maiustust teesklevat asjandust silmaotsaski näha), siis keegi sõbranna ikka. Aga mulle on tänutäheks toodud ka mingit nii suvalist jura, et ma ei oska mitte midagi muud teha, kui imestada. Näiteks vildist välja lõigatud loomakujutis. Mis sellega teha tuli, ma ei tea. Ükskord sain paki, kus sees oli 2 purki pihustatavat lund. Miks? Ma ei tea… No ühesõnaga – kui keegi nüüd loeb seda ja tunneb ennast solvatuna, siis palun ärge ikka solvuge, eks. Ma ei arva, et sellised suvalised kingitused oleks märk sellest, et keegi jube loll või kehv inimene oleks – ma tean, et paljud solvuks hoopis selle tühja käega tulemise peale ja seetõttu ongi tekkinud inimestel harjumus, et on vaja midagi VASTU ANDA, aga ma kirjutan seda siia selle pärast, et edaspidi inimesed teaksid, et mulle pole vaja midagi vastu anda, tõesõna. Ma olen väga hea meelega valmis enda üleliigset kraami ära andma, et ruumi juurde saada ja ma tõesti ei taha asemele muud kraami, mis selle vaevaga tekitatud ruumi jälle ära sööb.
Siinkohal räägin ma muidugi võõrastest inimestest ja ma ei hakka elu sees solvuma, et nad ei tea, et tume šoks mulle jälk on. Üldse mõtlen, et kas ma ÜLDSE solvuks mingi kingituse üle, mida keegi mulle teeks. Vist mitte, mis siin ikka solvuda. Kui ma ei taha, siis annan järgmine kord MTÜ Garderoobile kaasa ja asi ants Jääb üle ainult loota, et kingitegija ise ei solvu, sest öeldakse ju, et kingitud asja pole sünnis edasi kinkida. No ma ei tea, on või ei ole, aga ma olen enamik kingitusi kuskile edasi saatnud. Võib-olla ma lihtsalt nii õnnelik inimene, et ma saan liiga palju kinke, kes teab.
Mul on homme Martal katsik. Kõik küsivad, et mida tuua. Aga meil ON kõik vajalik olemas. Seda suutsin välja mõelda, et ok marlilappe vb kuluks paar tükki ära ja ühele külalisele ka seda ütlesin, aga ülejäänutele kinnitan, et kui ma ütlen, et pole midagi vaja, siis ausalt ei ole ka. Ma ei taha suvalisi mähkmeid, sest ma eelistan kasutada neid tooteid, mis ma ise välja valinud. Mul on titekreeme ja -kraami kapid täis ja mingisugused lutiketid ja pehmed mänguasjad… No milleks? Ma luban, et ma ei soovi neid ja meile piisab lihtsalt sellest ka, et tulete külla ja kiidate, kui ilusa beebi ma valmis tegin. Tõesõna.
Ja jõulud, võeh. Ma ei taha mitte midagi! St ma tahtsin villasokke, aga neid ma juba sain (aitäh, Kaisa!) ja ma tahtsin kaamerakotti, mille ma täna leidsin Von Baeri kingikotist, nagu… jah, ma olen selle kingi üle küll VÄGA õnnelik! Aga muus osas tahan ma oma sõpradega seapraadi süüa ja juttu puhuda ja pilte teha ja ehk mõne ägeda videogi, mida oleks tore aastate pärast vaadata ja mõelda, et kurat, lahedad jõulud olid.
Muuseas, mul kunagi üks sõbranna kinkis jõuludeks kaks suurt lõuendit, kus peal olid kõik mu kirjad Marile. See oli nii armas ja ilus, et ma hakkasin lausa nutma. Aga siis ta sai uue mehe ja minuga enam suhelda ei tohtinud, mistõttu ma ükskord veinisena need enda seinalt maha kraapisin ja dramaatiliselt lõkkes ära põletasin. Haha, ma nii täiskasvanulik ikka Aga kink oli tore!
Aaa. Eile ma ostsin kingitusi! Maril oli lasteaias laat ja ma ostsin sealt igasugu isetehtud kraami jõulupakkidesse. Nagunii sealt “pidi” ostma ja ma mõtlen, et isetehtud asjadega ei saa väga puusse panna. Eriti, kui need pärast ära süüa saab. Lisaks ostmisele suutsin ma varastada Selverist ka ripsmeduši, mille suhtes ma ei ole kindel, kuidas edasi talitada. Järgmine kord kaasa võtta, et tere, see oli abikaasa ostetud sussipaari sisse jäänud, sooviks maksta?
Krt, kümme korda tahan teemat lõpetada, kui tuleb uus asi meelde. Nimelt kunagi mu ema kinkis mulle jõuludeks lambi ja vaiba. Ma olin NIIII pettunud. LAMP ju! Praegu mõtlen, et kui mul oleks vaja lampi ja vaipa, siis oleks ju eriti hea, kui keegi need mulle kingiks, hehe.
Ok, aitab minu kingijuttudest. Rääkige teie ka, mis on lihtsalt kõige sitem kink, mis te saanud olete, ma tahan naerda!
The post kehvad kingitused appeared first on Mallukas.