Nagu ma enne rääkinud olen, siis esimese kahe lapse sünni juures mul eraämmakat ei olnud. Üldse puutusin ma kahe sünnituse ajal ämmaemandaga nii vähe kokku, et isegi parima tahtmise juures ei suudaks ma meenutada nende nägu või nime. Martat ootama jäädes olin kahe vahel, kas võtta sünnitoetaja ehk doula, või eraämmakas. Mõtted käisid lainetena – vahepeal arvasin, et ah, ei ole mul kedagi vaja selleks paariks tunniks, siis jälle mõtlesin, et aga äkki on parem, kui ikka keegi on.
Minu kohtumine paari doulaga andis mulle mõista, et ilmselt see minu jaoks ei ole. SIIN kirjutasin ka sellest ja nüüd seda posti vaadates meenub, et krt, mul jäi mu traditsiooniline “istun ITK sünnitustoas” pilt tegemata. Ups…Igatahes praegu ma ei saaks olla õnnelikum, et mul just eraämmaka võtmise mõte tuli ja et mulle sattus just Merilin Kruminš. Ma ütlen SATTUS, sest ma tegelikult kirjutasin paarile teisele ämmakale, aga neil polnud novembriks aega ja Merilinil oli, nõnda soovitas ITK ise teda mulle. Kui ma googeldasin eraämmakaid, siis tema nimi kuskil väga välja ei karanud, seda enam tahan ma seda postitust siin kirjutada, sest mina soovitan Merilini kahe käega.
Esiteks juba meie esmakohtumine oli tore – ma rääkisin talle oma eelmistest sünnitustest, ma rääkisin, mida ma tahan ja mida ma ei taha. Mul polnud kuigi palju soove, aga ma ise ütlesin, et ma EI taha sellili sünnitada, et tahaks proovida järi ja võib-olla ka epiduraali. Ta oli igati julgustav, andis nõu ja oli minu jaoks olemas kuni lapse sünnini. St ma lisasin ta tuimalt FB’i ja kui mul küsimusi oli, siis kirjutasin talle. Ma ei tea, kas see on tegelt ok asi, mida teha, aga vastu ta mind võttis ja vastuseid ta mulle andis, kui mul küsimusi oli.
Eriti oli mul abi temast viimasel nädalal enne lapse sündi. See oli see hetk, kus ma olin juba masenduses ja kogu aeg mingi sünnitegevus nagu hakkas ja kadus ära ja… Merilin oli alati max positiivne ja kinnitas mulle, et ma rasedaks ei jää. Samas oli tema see, kes ütles mulle lõpuks, et tead, ärme oota 42 nädalani ära, et talle tundub, et ta võiks sündida see 19-25 novembri nädala sees, et valigu ma ise. Naljakas on see, et ma “valisin” siis 22. aga Marta oli ise ka selle sama kuupäeva valinud, sest kohale minnes oli juba 7 cm avatust ja sünnitegevus käis, nagu ma siin rääkisin, seega olime LÕPUKS beebiga ühel lainel.
Mis mulle väga meeldis oligi see, et Merilin kuulas kogu aeg seda, mida mina tahan, aga samas kui vaja oli, siis ütles, mida ma tegema PEAN. No näiteks kui selgus, et avatust on 7 cm, siis ma pakkusin, et ärme siis ikka tee neid veesid lahti, ehk toimub kõik ise ja ta kohe ütles, et jaa vabalt võime veel oodata. Samas kui tund hiljem oli sama seis, siis ütles ta konkreetsemalt, et okei, mis me kummi venitame, teeme ära ja saame ükskord selle lapse 
Hiljem selgus, et see oligi ju ainuõige valik. Ja kui ma seal vahepeal epiduraali anusin ta käest, siis ta ei öelnud ei, aga ütles, et ootame pool tunnikest ja vaatame, et see võib jälle sünnitegevust aeglustada (mul ju vahepeal valude vahe läks kahelt mintsalt kuuele, kohe kui puhkasin natsa) ja no poole tunniga oli tegelt beebi olemas ka, jumal tänatud.
Aga kuna ma ise käin ju ka sünnitusi pildistamas, siis ma olen niii palju näinud seda, et küsitakse epikat ja kohe antakse. Ühele naisele lausa mingi 5-6x kui ma ei eksi. Et kui minu ämmakas julgustas olema püsti, liigutama, et võimalikult loomulikult hakkama saada, siis ma olen piisavalt näinud seda, kuidas ämmakas tuimalt paneb “liinitööd”. Ah, võta epikas. Ah, sünnitad v? Heida sellili ja pressi siis välja see laps ja asi ants. Nagu ma aru saan, siis ämmakatel on endal kõige mugavam võtta niimoodi sünnitust vastu?
Näiteks Lende sünni ajal ma juba teadsin, et ma ei taha olla sellili. Ma olin lugenud, et kui sa sünnitad, siis ainukene koht, mis “eest liikuda” saab on sabakont ja kui sa sellili selle peal lamad, siis ainuke variant oligi kehal kuskilt rebeneda, sest sabakont ju liikuma ei saa. Aga sellest teadmisest ei olnud lõpuks kasu, sest need viimased 10 mintsa on mul alati NII valusad ja niiii intensiivsed ja niiiiii….jubedad, et ma lihtsalt täidan käsku ja palun jumalat, et ma ellu jääks. Ja minu teadmised ja mõtted, et oo millist sünnitust ma tahan, need on kadunud. Peas vasardab ainult, et SAAKS SEE OMETI LÄBI! Ja kui ekspert (ämmakas) ütleb, et ole sellili siis ma olen ka, sest ma pole olekus vaielda. Tuletame nüüd meelde, et esimese sünnituse ajal ma isegi ütlesin ämmakale, et ma ei suuda olla sellili, et nii valus on, aga mul ei LUBATUD isegi käpuli minna, nagu ma teha tahtsin. Öeldigi, et ei, oled nii ja no kui sõnakas ja vastik inimeseloom ma ka ei oleks, see hetk ma vaielda ei suuda.
Üldse minu jaoks sünnitamine on olnud nagu selline abituse maksimaalne tase. Ma ei kontrolli nagu midagi, ma tegelikult väga kardan ja ma lihtsalt tahaks, et see läbi saaks. Ma räägin just sellest lõpust, valutamise ja avanemisega mul väga probleeme ei ole, aga see lõpp… Ma arvan, et doula oleks ma samamoodi välja visanud nagu Kerli ja Kardo, sest ma tahtsin lihtsalt, et seal oleks see üks teadja inimene ja kõik. Ja teate, ma hakkasin alles tänu ühele kommentaarile Merilini imelist tööd veel rohkem hindama.
Palju õnne!
Selle suurepärase ämmaka nimi tuleks suurte tähtedega kirjutada… ma ei tea kuhu. Võib-olla ta ei taha avalikku tähelepanu. Ehk tuleks emalt emale ja suust suhu kiitust levitada nagu rahvaluulet. Sest tema kõhklematu valmisolek ja õige tegutsemine tegi raskes olukorras sünnituse emale ja lapsele turvaliseks.
Üldiselt paljud ämmakad ei ole ikkagi valmis samalaadses situatsioonis järil või püsti sünnitust vastu võtma. Ja üsna tõenäoline on, et lapse vastuvõtmise asemel tuleks stsenaarium selline- ema lauale, laps ei saa välja, vaakum, hapnikupuudus, keiser- neid lugusid on mitte vähe. Ja kõigeks selleks muudkui läheb aega ja aega… Ja ei kujutagi hästi ette, kui oleks sekkunud veel arst….
Eks Sinu lugu on ka lausa nagu ämmaemanduse õppematerjal. Aitäh jagamast!
Pole olemas kinki, millega seda tänutunnet väljendada saaks.
Hakkasin peale seda kommentaari mõtlema ja lugesin ka teiste novembribeebide sünnilugusid. Julgelt enamik, kes olid saanud lahklihalõikeid, vaakumsünnitusi jne ongi vedelenud sellili voodis. Sest… ämmakas ütles, et vot nüüd ronid lauale ja sünnitad. Ma saan nendest emadest aru, sest obv sa teed, nagu sulle öeldakse. Isegi mina, vana vaidleja, teen alati nagu öeldakse, kui ma olen 10cm avanenud ja mingi inimene must väljub. Aga kui mind oleks Marta sünni ajal sellili voodisse pandud, siis ta tõesõna EI OLEKS sealt välja saanud, seda nii nabanööri kui ka ta suuruse pärast. Ja siis olekski olnud lõiked ja vaakumid ja jumal teab, keisergi?
Ehk siis… kui keegi tahab endale ämmakat, kes tõesti teab, mida ta teeb ja on üli suureks abiks nii raseduse lõpus, sünnituse ajal ja ka peale sünnitust, siis Merilin on õige valik. Kui ma veel kunagi lapsi tahaks, siis laseks tal need hea meelega kõik välja saada, aga noh, sellega on nagu ta on. Teie muidugi saage kõik palju lapsi, sest lapsed on ägedad ja kui see sünnikogemus ka hea on, siis seda parem.
Mult on nii palju küsitud, et milline sünnitus kõige valusam oli, aga vot seda ma ei oska öelda, sest valusad on nad ju kõik, ajaliselt ka umbes sama kaua kestnud. Aga kui ma mõtlen just ämmaka abile, siis vaieldamatult oli parim see viimane. Ma sain täpselt sellise sünnituse, nagu ma tahtsin. Loomuliku ja ilma rebenditeta. Saate aru, kõige suurem jurakas ja null marrastust isegi, lihtsalt selle pärast, et mind ei sunnitud mulle ebaloomulikku asendisse ja kõik läks lihtsalt nii, nagu minema pidi. Refleksidega, kui nii võib öelda.
Ma olen lihtsalt nii nii tänulik ja ma tahtsin Merilinile midagi kinkida ka. Aga no mida, eksole? Mingit lapsepilti talle tassida tundub imelik, sest mis ta ikka seda võõrast last hiljem fotolt vahib. Pudelit poleks ka nagu sünnis kinkida. Kommi ei soovitanud keegi viia, et neid viiakse täiega. Lilled närtsivad ära… Noh, mina saatsin siis Go Traveliga Merilini spaasse, et ta saaks ise valida, et kuhu ja millal. See on vähim, mis ma teha saan, arvestades, et tegu on inimesega, kes aitas mu lapse ilmale nii, et mina ühtegi mokka ei kaotanud ja no ühtlasi on ta ainus inimene mu täiskasvanueas, kes mu tagumikku pühkima on pidanud, mistõttu on ta ühte korralikku puhkust väärt küll ja veel
The post kas on mõtet palgata eraämmakas? appeared first on Mallukas.